Eelmise nädala lõpus ütlesime head aega oma Küütri tänaval asunud kontorile ja nüüd pesitseme uues asukohas. Paraku on seetõttu meie kontor-poe kontseptsiooni aeg läbi saanud.

Meie kodulehe kaudu saavad lugejad endiselt raamatuid tellida ning pakid toimetatakse kohale posti teel. Lisaks on meie raamatud saadaval raamatupoodides.

Mida võtta, mida jätta? Siin on meie kirjastuserahva isiklikud soovitused.

Kirjastaja Epp Petrone

“Meie taaskasutus”
“Esiteks, tugev keel. Teiseks, tugev isiksus. Selline autor, kes paneb ka euroremondi ja lihtsate lahendustega harjunud töömehed teistmoodi maailma nägema. Kolmandaks, nii palju ideesid. Ma võtsin raamatu juurde kaustiku, et kirja panna mõtteid ja küsimusi, mis peas tekkima hakkasid. Neljandaks, maailmapilt, väärtushinnangud. Kõik, mis meil on, sobib taaskasutuseks ja kunstiks, niimoodi hoiame keskkonda.”

“Vanaema kokaraamat”
“Olen rahul, et saime väärikad vanaema-toidud kaante vahele (ja seal pole ainult klassika, on ikka isikliku köögi katsetusi-üllatusi ka). Mis mulle eriti meeldib: selle raamatu visuaal oma nostalgianõude ja laudlinadega on kuidagi nii turvaline, helge ja lootusrikas.”

Kirjastaja Tiina Tammeorg

“Lõokeselumi” 
“Nõukaajal maal kasvanuna on mul lihtne autoriga samastuda, olid ju minulgi oma sahvrid, pööningud, heinaküünid, piimapukid ja palju üksi metsas-põllul uitamist. Miniatuuridena esitatud mälestused on just head lugemisampsud, mida vahepeal kiirelt võtta, ja siis mõtetega oma lapsepõlveradadele edasi minna.”

“Varesetund”
“Kui tahaks minna loodusesse uitama, aga ei saa, siis tuleb võtta “Varesetund” ja kohe hakkab kõrvus kõlama Fred Jüssi tuttav ja rahustav hääl. Kui sellest ei piisa, siis saab lugude juurde ruutkoodi abil kuulata ka lindude-loomade hääli.”

Kirjastaja Triinu-Mari Sander

“Minu Hiiumaa. Uued peatükid 2024”
“Suvi, praamireisid, kadakad, meri…. Aeg jälle uurida, kuis käib elu keramaja ümbruses. Ilmus “Minu Hiiumaa” täiendatud variant, kust leiab uusi killukesi näiteks koroonaajast, Hiiumaa hirmust, Ave Alavainust ja sellest, kuidas Pekka Hiius ära eksis. Ka söögikohtadest. Ja mina olen samuti raamatus sees!”

“Kust tulid muinasjutud?”
“Kui on soovi last kaasa mõtlema panna, siis võib talle just seda raamatut lugeda. Muigamise kõrvale leiab lugudest ka õpetlikku ja juttude kõrvalt haaravad-värvilised pildid. Mu kuuesele istuvad kõige rohkem pepude muinasjutt ja jutustus meetripikkustest söögipulkadest.”

Turundusassistent Laura-Grit Lootus

“Minu Lasnamäe”
“On huvitav lugeda, kuidas ühest lapsest kasvab täiskasvanu linnaosas, mis autorile on kodu, kuid paljudele teistele hirmutav paik. Anete sissevaade on aus, tema  värvikad kirjeldused tegelastest ja paikadest panevad justkui filmi silme ees käima. Mõnus ja kiire lugemine!”

“Minu Herson”
“Läbi isiklike silmade on sõjast lugeda hoopis midagi muud kui uudistest infot saada. Need kirjad tekitavad hirmu ja õudu, samas peegeldub Viktoria sõnade tagant  siirus, vaprus ja lootus. Soovitan võtta raamatu lugemiseks aega, sinna sisseelamine võtab omajagu aega. Aga üks, mis kindel – see raamat läheb hinge.”

Assistent Ene Kivisalu

“Minu Karlova”
“Vanad puitmajad, kitsad tänavad, kohvikud, alleed, sadam, teater, kirikud ja mänguväljakud. Oma elust ja kohanemisest Karlova mõisa ümber kerkinud linnajaos on raamatu kirjutanud armastatud näitleja, laulja ja koolitaja. Tartlasena olen minagi jalutanud samades kohtades. Ja kui seal aeg seisma jääb, saabki pargipingil võtta kätte just selle raamatu ja kaunisse keskkonda sisse pugeda.”

“Minu Iraan”
“Iraan on teema! Juba pikemat aega juhtub seal kogu aeg midagi, enamasti mitte positiivset. Raamat toob killukese sellest riigist meile lähemale. Ja seda üldse mitte nii negatiivselt, kui arvata võiks. Autori isiklik kogemus annab lugejale aimu rikkast ja põnevast idamaast, kuhu koos raamatuga on täitsa turvaline reisida.”

Justin Petrone

“Minu Itaalia” 
“Just hiljuti sain kaks fännikirja, kui nii võib öelda – inimesed kiitsid mu raamatut, üks neist nimetas seda meistriteoseks. Olen väga õnnelik, et mu Itaalia loo visioon ja teostus meeldis inimestele. Vaev oli seda väärt!”

“Minu Naissaar” 
“See on väga huvitav, kummituslik, omamoodi ära unustatud saar, võrreldes näiteks Kihnu või Ruhnuga. Seesama Naissaar kutsus autori oma teenistusse kunagi väga ammu, umbes 25 aastat tagasi, noore tüdrukuna. Mulle meeldis, kuidas autor kirjeldab oma ja saare suhet, enda ja saare arengut ja selle suhte arengut.”