Hunt. Rahvusloom. Hingeloom. Kiskja Väike Myy

Igatahes võib ürikutest leida, et kangekaelne ja ebausklik eestlane heameelega hundijahti ei läinud. Vastupidi, lausa sundides tuli mehed metsa hundijahile ajada. Alles 1850. aastatel saadi olukord kontrolli alla, inimsööja-hundid kadusid vähehaaval.

Miks eestlane ei soovinud hundijahti minna? Millest see kangekaelsus ja ebausk?

jätkub raamatus

Ning siin juhtus midagi ootamatut. Analüüsi tulemused andsid selge vastuse: sülg ei kuulu mitte loomale, vaid inimesele! Proovi uurinud bioloogid ei tahtnud seda tunnistada, väitsid, et materjali oli liiga vähe ja see oli ka vana. Jutud aga läksid laiali ja linnakodanike hulgas kasvas paanika – libahunt!

jätkub raamatus

Tulin töölt, mu ümber oli väga külm talveõhtu, mille pimedust valgustas vaid lumi. Teed ääristas kandiline metsatukk ja üsna selle alguses hakkas minu kõrval maanteekraavis käima üks imelik suur koer. Ma ei karda loomi ja esialgu ei taibanudki ma, kellega tegemist. Siis hakkasin eristama häält, õigemini tajuma teatud erisust…

jätkub raamatus

Lükantroopia on vaimne seisund, mille korral inimene peab ennast libahundiks. Ta ei muuda oma füüsilist vormi, samas tunneb ta end sisimas nagu tõeline libahunt. Selle teema uurijaid väidavad, et on teatud keskkonnategurid, näiteks uluvad hundid, kuufaasid, lõhnad ja metsa lähedus, mis mõjutavad lükantroobi teadvust, ajendades teda tegutsema sooviga sooritada midagi ürgset ja metsikut.

jätkub raamatus

Mul oli hea kuulda seda, et hundid on lähedal, kuigi mõistusega sain küll aru, mismoodi loomapidajad muretseda võivad. Ja lambaid oligi tapetud sel ööl, hundid tulid metsast ja murdsid. Mulle tuli meelde libahundi-Tiina lugu. Mõtlen, et Kitzberg tajus midagi hundiinimeste kohta, midagi väga olulist. On olemas inimesi, kes sisimas mõistavad hunte rohkem kui lambaid. Seda ei ole muidugi ilus kõva häälega välja öelda.

jätkub raamatus

Kahjuks pean tõdema, et kuni selle hetkeni, mil Eesti rahvusloom ei olnud hunt, oli mu väeloom tugevam. Pärast seda, kui Eesti rahvusloomaks sai ametlikult hunt, pidin hakkama rohkem väge ammutama otse loodusest. Ilmselt seetõttu, et hunti kui sümbolit hakati masstootma teistel eesmärkidel.

jätkub raamatus

Käin sageli metsas ja iga kord, kui näen puud, mille ots justkui teispool vastu maad kaardub, tuleb mulle meelde, et need olevat libahundiks käimise väravad, ainult et pead sama puuvärava kaudu ka pärast tagasi tulema. Neid väravaid märgates tekib mingi kummaline tuttavlik-ürgne, samas eemalolev ja suursugune tunne.

jätkub raamatus

Ma arvasin toona, et ehk sai Roki kuskilt mürki, nüüd, aastatepikkuse jälgimise järel hakkan tõdema, et huntkoertele ei sobigi ükski meil levinud koeratoit. Pliidil keedetud puder ajab teda oksele, konservi ei tahtnud, krõbinaid ammugi mitte. Vaja on ikka toorest liha, kõige parem, kui juba roiskuvat, vaat see on huntkoerale maiuspala.

jätkub raamatus

Temagi tuleb mulle appi, kui seda peaks tõesti vaja olema. Võtab oma julguseriismed kokku ja tuleb… Aga kui mind ei varitse tõsine oht ja kui paistab, et saan ise hakkama, siis eelistab Lobo joosta sauna alla peitu ja olla ohutus kohas varjul, kuni võõrad on lahkunud. Sellised ongi tema geenid ning kaasasündinud hirmu tema metsloomahingest ära võtta on raske.

jätkub raamatus

Päris mitu kuud võitlesime koeraga, kes meil kohe sugugi kurameerida ei lubanud. Tundus, et meie loost ei tulegi midagi välja, aga kui mu väljavalitu esimest korda minu juurde ööseks jäi, tuli koer meid nuusutama, lõin talle kergelt vastu nina… ja sellega oligi kõik.

jätkub raamatus

Ronisin vaatama. Lobo oli mulle omal moel appi tulnud! Ta oli aru saanud, et see haluhunnik tuleb võimalikult kiiresti teisaldada. Et kuuris talle ruumi ei jagunud, siis oli ta otsustanud halud vedada köögi ukse ette. Suur ja usin, töötas ta innukalt. Nii et võite arvata, kui suur see hunnik oli, mis köögiust blokeeris. Õige, väga suur!

Siinkohal ma tegin suure vea. Nagu iga normaalne inimene, kelle töö on kolmandiku võrra raskemaks tehtud, röögatasin: “MIDA SA TEED!!!”

jätkub raamatus

Katsetasin tihtilugu Youtube’ist võetud hundihäälte klippe  vana Roki peal. Oli üks, mis ta täiesti pöördesse keeras – nimelt pooleteise minuti pikkune salvestus emahundi kutsest.

jätkub raamatus