Hunt. Rahvusloom. Hingeloom. Kiskja Väike Myy
Raamatu autor on huntide poole tõmmet tundnud lapseeast saati, ta on aastaid, isegi aastakümneid hunditeemat uurinud ja tal on elu jooksul olnud mitu hundi-koera hübriidi. Nende kaante vahel saavad kokku tõestisündinud loomalood, ajalugu, müüdid ja hüpoteesid. Lisaks autorile saavad sõna ka teised “hundiinimesed”: nii need, kes on kodus hunte pidanud, kui ka need, kes tunnevad tõmmet hundiväe poole.
Meedialingid
- Autor raamatu sünnist
- Raamatust Goodreadsi lehel
- Autor räägib huntide olukorrast Eesti metsades
- Autor hurjutab talupidajaid: kas endal ei ole vähimatki süütunnet?
- Epp Petrone arvustab: raamat müstilistest, omapead käivatest loomadest
- Katkend Postimehes: tõestisündinud libahundilugu
- Katkend Postimehe raamatuportaalis: kas su sees võib olla peidus lükantroop?
Algne hind oli: 16.00 €.9.00 €Current price is: 9.00 €.
Laos
Igatahes võib ürikutest leida, et kangekaelne ja ebausklik eestlane heameelega hundijahti ei läinud. Vastupidi, lausa sundides tuli mehed metsa hundijahile ajada. Alles 1850. aastatel saadi olukord kontrolli alla, inimsööja-hundid kadusid vähehaaval.
Miks eestlane ei soovinud hundijahti minna? Millest see kangekaelsus ja ebausk?
jätkub raamatus
Ning siin juhtus midagi ootamatut. Analüüsi tulemused andsid selge vastuse: sülg ei kuulu mitte loomale, vaid inimesele! Proovi uurinud bioloogid ei tahtnud seda tunnistada, väitsid, et materjali oli liiga vähe ja see oli ka vana. Jutud aga läksid laiali ja linnakodanike hulgas kasvas paanika – libahunt!
jätkub raamatus
Tulin töölt, mu ümber oli väga külm talveõhtu, mille pimedust valgustas vaid lumi. Teed ääristas kandiline metsatukk ja üsna selle alguses hakkas minu kõrval maanteekraavis käima üks imelik suur koer. Ma ei karda loomi ja esialgu ei taibanudki ma, kellega tegemist. Siis hakkasin eristama häält, õigemini tajuma teatud erisust…
jätkub raamatus
Lükantroopia on vaimne seisund, mille korral inimene peab ennast libahundiks. Ta ei muuda oma füüsilist vormi, samas tunneb ta end sisimas nagu tõeline libahunt. Selle teema uurijaid väidavad, et on teatud keskkonnategurid, näiteks uluvad hundid, kuufaasid, lõhnad ja metsa lähedus, mis mõjutavad lükantroobi teadvust, ajendades teda tegutsema sooviga sooritada midagi ürgset ja metsikut.
jätkub raamatus
Mul oli hea kuulda seda, et hundid on lähedal, kuigi mõistusega sain küll aru, mismoodi loomapidajad muretseda võivad. Ja lambaid oligi tapetud sel ööl, hundid tulid metsast ja murdsid. Mulle tuli meelde libahundi-Tiina lugu. Mõtlen, et Kitzberg tajus midagi hundiinimeste kohta, midagi väga olulist. On olemas inimesi, kes sisimas mõistavad hunte rohkem kui lambaid. Seda ei ole muidugi ilus kõva häälega välja öelda.
jätkub raamatus
Kahjuks pean tõdema, et kuni selle hetkeni, mil Eesti rahvusloom ei olnud hunt, oli mu väeloom tugevam. Pärast seda, kui Eesti rahvusloomaks sai ametlikult hunt, pidin hakkama rohkem väge ammutama otse loodusest. Ilmselt seetõttu, et hunti kui sümbolit hakati masstootma teistel eesmärkidel.
jätkub raamatus
Käin sageli metsas ja iga kord, kui näen puud, mille ots justkui teispool vastu maad kaardub, tuleb mulle meelde, et need olevat libahundiks käimise väravad, ainult et pead sama puuvärava kaudu ka pärast tagasi tulema. Neid väravaid märgates tekib mingi kummaline tuttavlik-ürgne, samas eemalolev ja suursugune tunne.
jätkub raamatus
Ma arvasin toona, et ehk sai Roki kuskilt mürki, nüüd, aastatepikkuse jälgimise järel hakkan tõdema, et huntkoertele ei sobigi ükski meil levinud koeratoit. Pliidil keedetud puder ajab teda oksele, konservi ei tahtnud, krõbinaid ammugi mitte. Vaja on ikka toorest liha, kõige parem, kui juba roiskuvat, vaat see on huntkoerale maiuspala.
jätkub raamatus
Temagi tuleb mulle appi, kui seda peaks tõesti vaja olema. Võtab oma julguseriismed kokku ja tuleb… Aga kui mind ei varitse tõsine oht ja kui paistab, et saan ise hakkama, siis eelistab Lobo joosta sauna alla peitu ja olla ohutus kohas varjul, kuni võõrad on lahkunud. Sellised ongi tema geenid ning kaasasündinud hirmu tema metsloomahingest ära võtta on raske.
jätkub raamatus
Päris mitu kuud võitlesime koeraga, kes meil kohe sugugi kurameerida ei lubanud. Tundus, et meie loost ei tulegi midagi välja, aga kui mu väljavalitu esimest korda minu juurde ööseks jäi, tuli koer meid nuusutama, lõin talle kergelt vastu nina… ja sellega oligi kõik.
jätkub raamatus
Ronisin vaatama. Lobo oli mulle omal moel appi tulnud! Ta oli aru saanud, et see haluhunnik tuleb võimalikult kiiresti teisaldada. Et kuuris talle ruumi ei jagunud, siis oli ta otsustanud halud vedada köögi ukse ette. Suur ja usin, töötas ta innukalt. Nii et võite arvata, kui suur see hunnik oli, mis köögiust blokeeris. Õige, väga suur!
Siinkohal ma tegin suure vea. Nagu iga normaalne inimene, kelle töö on kolmandiku võrra raskemaks tehtud, röögatasin: “MIDA SA TEED!!!”
jätkub raamatus
Katsetasin tihtilugu Youtube’ist võetud hundihäälte klippe vana Roki peal. Oli üks, mis ta täiesti pöördesse keeras – nimelt pooleteise minuti pikkune salvestus emahundi kutsest.
jätkub raamatus
Autoriõigus: Petrone Print ja Väike Myy, 2022
Toimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Riina Tobias
Kujundus ja illustratsioonid: Ande Kaalep
ISBN: 978-9916-678-38-1
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda OÜ
Maailm läbi inimese 
See raamat on mosaiikne. Algab nagu ilukirjandus, siis tulevad loomapidamise-lood (jah, autor on hunti kodus pidanud), vahepeal tuleb sisse kõrvaltegelasi, kellel oma hundilood jutustada, ühel isegi rebaselugu, siis tutvustatakse hunti Eesti ajaloos ja kultuuris… siis tulevad libahundijutud… Ühesõnaga, kõike võimalikku hundilist ja hundilikku, nii et raamatu žanri on võimatu määratleda.
Mulle meeldib. Ja mulle meeldivad hundid. Kõnnivad oma teed, ajavad oma asju, natuke müstilised… nagu ka see raamat 🙂
Tere! Soovin autogrammiga.
Tere, palun raamatut autogrammiga. Hunt, Väike Myy
Palun autogrammiga.
Tere, palun raamatut koos autori, Väike Myy autogrammiga
Tere! Soovin Ülle raamatut Hunt, koos pühendusega: Sõber Rein Jõgi’le.