Minu Lahemaa Liisa Ojangu

Igal varakevadel, kui linnalapsed koolivaheajal või mõnel nädalavahetusel jälle maal​e​ lahti lastakse, on vaja talvised piirangud tagasi teha. Meri teatavasti sümboliseerib paljudele vabadust – nii ka meile. Ilmtingimata on vaja minna mere äärde ja katsetada kummikute vettpidavust. Ja kui siis kummikud peavadki, on vaja proovida, kui sügavale vette nendega minna saab. Mõõdutundega me selles küsimuses ei hiilga ja alati saab minna täpselt nii palju kaugemale, et vesi üle kummikuääre sisse loksub. Kui üks jalg juba märg, siis mida enam päästa. Kõigepealt mõlemad kummikud vett täis ja siis on kerge tulema ka „kogemata“ üleni vette kukkumine – nii algabki tavaliselt aasta esimene ujumine. Vanaemale serveerime seda ikkagi kogemata libedal kivil libastumisena. Ükskord on vanaema nii šokis, et hüüatab: „Te olete ju tulimärjad!“

(jätkub raamatus)

Loomulikult on buss ka üks hea külajuttude ajamise platvorm – kui muidu piirduvad jutud oma küla uudistega, siis bussis ja pärast Loksal tagasisõitu oodates saab kõrvalkülade juhtumised samuti läbi jahvatada. Kõneainet pakuvad ka bussi noored – et kes kust külast ja talust tuleb ning kelle järeltulijaga on tegu, ja mis kõige olulisem, mis jubedad hilbud neil tänapäeva noortel seljas on. Mulle jääb mulje, et üldiselt suhtutakse bussis üksteisesse umbusklikult ja vaenulikult. Välja arvatud jõmisevad vanamehed, nendel on alati tilk hinge all ja tuju hea. Vaenu on paraku ka noorte vahel ja bussis on lausa külade gängid: Kolga-Aabla, Leesi ja Tapurla kamp. Üksteist tuleb igal juhul põlastavalt vahtida. Ühe Kolga-Aabla tüdrukuga saadame bussis kujunenud antipaatia tõukel teineteisele veel mõnda aega sõimavaid e-kirju teemal, kumb meist on õigem Shakira fänn.

(jätkub raamatus)

Tee mõisast eemale kulgeb mööda vanade tammede alleed. Vanimad puud pärinevad lausa aastast 1750. Seal sõites mõtlen alati, mida need puud kõik näinud on, ja hämaras tekib üksi sõites veidi kõhe tunne – äkki mõni ajaloosündmus tahab end taasilmutada? Daam valges kleidis kõnnib üle tee või kõlgub keegi nööriga puu küljes? 

(jätkub raamatus)

Juba pärast paari täispikka päeva külapoe leti taga mõistan, et väikepoe müüja amet ei olegi lihtsalt müümine. See meenutab mulle psühholoogi, perenõustaja, hingehoidja või kohati isegi pihiisa tööd. Pood on poolsaare ainuke avalik koht, kus kindla peale kellegagi suhelda saab. Kui parasjagu tuttavaid poes pole, siis poemüüja ikka on, kellele üksikumad või jutukamad oma eluloo ära rääkida saavad. Kes kurdab, et lapsed kasvavad üle pea, kes räägib töömuljeid kodust ja välismaalt, kes räägib lihtsalt oma suguvõsa lugusid. Mõni veedab poes tunde järjest ja jutustab, laskmata end teistest külastajatest segada. Ega poemüüjal ei ole võimalik kuhugi põgeneda ka. Saab küll samal ajal poetoimetusi teha, aga pühendunud jutustaja vada ei peatu. Kõige markantsem lugu on ühe välismaise suvitajaga. Ta on koos naisega mitmeks kuuks meie kanti tulnud. Majas ei ole tal eraldatud kohta, kus kodumaale jäänud armukesele helistada. Seepärast palub ta hardalt, et ta võiks oma spetsiaalselt armukõnedeks soetatud telefoni Leesi poes hoiustada – nii on kindel, et naine midagi ei kahtlusta. 

(jätkub raamatus)

Ühel kenal päeval saabub tohutu suur tellimus kaupa, grillsöest kartulikrõpsudeni. Mina olen parasjagu linnas, kui Maarja helistab ja küsib ärritunult, kuhu ta need kakskümmend kaks kasti Pringlesi krõpse peaks mahutama. Neid on ju terve ladu täis. No sellist kogust ma küll tellinud ei ole. Palun Maarjal vaadata saatelehelt, kui palju see viga nüüd meile maksma läks. Seal on aga kirjas ainult kaks kasti. Järelikult on komplekteerijad laos vea teinud. Võtan nõuks aus olla ja ladu nende apsakast teavitada. Vastust ei saabugi. Nii on meil kakskümmend kasti priilt saadud krõpse käes. Kui see hunnik lõpuks aasta pärast otsa saab – pärast seda, kui ma seda ka ise söönud olen ja igal küllaminekul külakostiks võtan –, ei taha ma enam mitu aastat neid krõpse isegi näha.  

(jätkub raamatus)

See on millalgi kesksuvel, kui poe tagaruumis hilisõhtul ilmselt käibedeklaratsiooni koostamisega tegelen ja selle tarbeks kassa juurest päevakäivete tabelit otsima lähen, kui järsku vonkleb leti alt välja vilgas madu. Hetkeks mõtlen, et nüüd on jälle ületöötamise hetk kätte jõudnud, et silmad juba lollusi näitavad. Aga ei, see on ehtne nastik, näen veel ta kollast kukalt. Jubedusest õlgu võdistades lidun tagaruumi tagasi ja panen ukse vahelt kinni, olgugi et ukse all on paras pragu, kust uss end hõlpsasti läbi võiks libistada. Tõmban jalad igaks juhuks toolile enda alla ja mõtlen, mida teha. Leian internetist keskkonnainfo telefoninumbri ja kurdan neile muret. Mind haritakse, et maod ei salli kõva muusikat ja eriti vibratsiooni ning peaksid selle peale minekut tegema. Aga üksi ma vonkleja vastu asuda ei julge. Helistan koju tädile, kes vapralt rattaga kohale saabub. Kõikvõimalikud väljapääsud avali teinud, paneme muusika mängima ja hakkame põrandal hüppama. Ei lähegi kaua, kuni hirmunud ja segaduses noor nastik mööda seinaäärt liikvele asub ning esimese ettejääva ukse kaudu pageb. Sellega poepäev lõppeb, aga maksuamet ilmselt käibedeklaratsiooni sellel kuupäeval ei saagi.

(jätkub raamatus)

Kohtume mõisa omanikega Kolga mõisa peahoone ees aasta viimasel päeval. Enne kui asume midagi konkreetsemat arutama, teeb tänapäeva mõisaproua meile peahoones ringkäigu. Suundume mööda fuajee väärikat puittreppi teisele korrusele, kuhu ilma Kolga muuseumi või omaniku esindajast saatjata ei pääsegi. Ka mulle avaneb teine korrus esimest korda. Ja niipea, kui see puidust vana uks kääksudes avaneb, tunnen, et astun ajamasinasse. Mitte üheski kohas varem ei ole ma tundnud kõikide meeltega, kuidas ühele piiratud alale on talletatud aastasadade jagu eri ajastuid. See võtab sõna otseses mõttes õhku ahmima ja paneb pea ringi käima. Jah, ruumid on tühjad, hämarad ja paksu tolmukihi all, aga iga sammuga tunnetan neist õhkuvat suursugusust. Tunnen, justkui peaks keegi enne loa andma, et mina, lihtrahva hulgast pärit tüdruk, ikka tohin siin luusida. Ühtäkki tuleb muidu pilvisel päeval päike välja ja valgustab kogu teist korrust, nii et kümned ridamisi kulgevad ruumid moodustavad läbi avatud uste sajameetrise valgustatud koridori. See on üks meeldejäävamaid hetki selles mõisas. Loen selle märgiks, et olen saanud heakskiidu siin olla.

(jätkub raamatus)

Mõne aja pärast, kui Võsu sadam jääb juba üpris kaugele selja taha, hakkan tundma, et ma pole oma retkel üksi, keegi justkui jälgiks ja jälitaks mind. Ei, see ei ole joogine seltskond kaatri peal. Kuigi seda on juhtunud, et üksi keset merd püsti seisev naisterahvas sunnib paadiseltskondi niisugust nähtust lähemalt vaatama tulema. Seekord ei ole jälgijaks ka rannal binokliga seisev silmapaar. Vaatan jälle selja taha ja kellegi pea kaob kärmelt vee alla. Mõtlen ruttu, kas mu kergest plastist aer saaks mind jälitaja vastu kaitsta või läheks see esimese löögiga armetult pooleks. Sean end kramplikult löögivalmis, kui karvane pea ilmub taas.

(jätkub raamatus)