Minu Aasia saared Margus Kalam

Ilmunud
1.2024

Kolm pühvlit ja kaks hobust

„Ohoo, sa oled Eestis, kauaks tulid?“ on tavaline küsimus, kui mõnd vana tuttavat või sõpra näen. „Sa ikka ei väsi!?“ imestatakse vastust kuuldes. Ei väsi. Mul on seda vaja. On vaja neid inimesi teistest kultuuridest ja teise nahavärviga minu ümber.

Armastan süüa karrit Bali rannas ja siis lennata järgmisele Indoneesia saarele. Nii olen sattunud Timoril festivalile, kus teisi turiste polegi. Tellinud külaelanikelt kokanduskursuse ja üllatunud, et toiduvalmistamiseks mõeldud siga alles ringi jookseb. Käinud Sumbal matusetseremoonial kadunukest ümber matmas ja laulnud kirikuõpetajatega karaoket. Koguni Lembonganile mesinädalaid veetma olen juhtunud.

See viimane tähendab, et lõpuks ometi õnnestus mul tutvuda kohaliku naisega ja õppida tundma pruudiluna ehk pühvlite ja hobuste kinkimise keerulisi nüansse. See ei ole nali. Kas ja kui palju ma neid veiseid ostsin, saate teada sellest raamatust.

Kui ma räägin oma lugu Indoneesias, öeldakse, et olin musta maagia mõju all…

Sally jätab aruka mulje. Pole sugugi juhmi pilguga, nagu võib muidu hulgaliselt väikestes külades näha. Arukamad saavad hariduse ja lähevad linna raha teenima. Mnjah… ma võiksin ta kaasa võtta, kui ta juba abielus poleks. Vahetaks esmalt ta poisiliku riietuse kleidi vastu. Kui ma olen sinnani oma mõtetega jõudnud… teeb ta midagi tavatut. Midagi, mis ei sobi kuidagi kokku tema kauni näolapi ja aruka pilguga. Ta tõmbab häälekalt kurgust röga, ikka pikalt ja sügavalt, ning sülitab suure pläraka tatti tooli kõrvale halli mulla sisse. Siis tõmbab käeseljaga üle nina, samal ajal seda luristades, ja purtsatab korra veel.

(jätkub raamatus)

Kaasa tulnud seltskonnale pakuvad samuti trummid huvi. Seda olen ka Eestis täheldanud, et kui kusagil trumm seisab, või veel hullem, terve trummikomplekt, siis alati leidub neid, kes peavad sellega kolistama hakkama. Oleks siis, et asjatundja demonstreerib oskuseid, aga ei. Just need, kes pole ilmselt varem trummi lähedalt näinud, satuvad sellest lapse kombel vaimustusse. Tegelikult kehtib sama vist kõigi pillide puhul, aga tavaliselt ei vedele ühes kohas korraga näiteks kümmet klaverit. Puhkpilliga ei oska asjatundmatu üldiselt midagi peale hakata ja tšello või kontrabass ei tee väga kõva häält. Korra proovitakse ja loobutakse. Seevastu trummiga saab lärmi mõnuga teha ja lärm tundub inimestele meeldivat. Mida valjem, seda parem. Ja see tekitab sõltuvust. Inimese nägu läheb naerule, kui esimene kõmakas kõlab. Tahaks veel, ja siis veel ja veel ja veel. Kümme asjatundmatut trumme tagumas – on see vast unistuste bänd. Mängijad on ekstaasis, publik mitte. Praegusel juhul oleme publikuks mina, trummimeister ja tema naine ka, keda ma varem ei maininud. Nad on ilmselt harjunud. Mina sain esimese trauma siis, kui avasime Tallinnas poe, kus muu hulgas müüsime Aafrika trumme. Ja siis hiljem laulupidudel ja Viljandi folgil müümas käies. Peale seda eelistan trummimängu kuulata vaid siis, kui seda esitab asjatundja.

(jätkub raamatus)

Meenub Yohanese hoiatus, et ärgu ma sumbalaste peole nina toppigu, sest mehed pidavat pärast tulivee maitsmist agressiivseks muutuma ja kaklused koos noavehkimisega pole sugugi haruldased. Need mehed ei tundu siin just kõige intelligentsemad olevat. Ega nende pilgust saa ka aru. Punased välkuvad silmavalged, karmid tumepruunid kortsus näod. Vahel paljastab mõni veripunased harvad hambad. Mitte ainult hambad, vaid ka kogu suuõõs on veripunane. Beetlipähkel on see, mis nende suu punaseks värvib. See on siin vägagi hinnas ja kotike selle nodiga kuulub samuti nende rahvarõivaste komplekti.

(jätkub raamatus)

„Esmalt paned ühe tüki beetlipähklit põske ja närid. Ära alla neela,“ õpetab pastor. See närimine ei ole sugugi lihtne, kuna pähkel on kivikõvaks kuivanud ja sülg peab selle pehmeks leotama. Eriti ebamugav on see siis, kui sind jõllitab sada silmapaari.
 „Sülita nüüd pähklitükid välja. Võta see roheline ehk siri (beetlipipra õisik) ja torka siia valge pulbri sisse (jahvatatud lubjakivi) ning hammusta väike tükk. Näri.“
  Teen, nagu kästud. See kõrvetab päris tugevalt nii keelt kui huuli. Närin ja kõrvetus läheb järjest tugevamaks.
 „See kõrvetab suud,“ kaeban romo’le, endal suu ila ja pudi täis. „Pea käib ringi.“
„Sülita välja. Kui pea ringi käib, sülita kõik välja.“
 Teen, nagu kästud. Suust lendab liiva sisse veripunane süljeplärakas. Sellegipoolest jääb suu põlema veel pikaks ajaks.
„Ma ei saa hästi süüa. See asi põletas mu suu ära,“ kurdan romo’le, kui meid tagahoovi sööma kutsutakse.
„Oohh, vabandust, sa võtsid ilmselt liiga palju valget pulbrit,“ selgitab püha isa.
(jätkub raamatus)
Politseinik võib naist petta. Väga huvitav. Kas see oli nüüd lihtsalt ettekääne, et ennast puhtaks rääkida, nagu oleks abielurikkumine siiski vale tegu? Või on neil tõesti see kõik vabameelne, aga ta ei saa seda mulle tunnistada. See lükkaks ümber ka tema väite, et abiellutakse vaid korra ja ollakse truu kuni surmani. Ma tahan väga loota, et vaid politseinikel on abielurikkumine Sumbal lubatud ja see pole üldine tava.
Sugulasega võib abielluda? See pole ka hea uudis. Kui nad seal nõbudega koos müravad kogu aeg, siis mine tea, mida nad veel teha võivad.
(jätkub raamatus)
„Ja siis me tapma koer ja siga jõuludeks. Küpsetama homme lõkke peal. Ma saadan video sulle.“
„Tee mulle kokandusvideo kõigest, mis seal tehakse. Külast ka. Kõike võid filmida.“
Ja ongi koer maja kõrval lõkke kohal orgi otsa aetud. Medeia võtab põlevate palmiokstega karva maha. See on õõvastav vaatepilt eurooplasele, aga talle ilmselt samasugune nagu meile kanad grillahjus. Järgmisel päeval saadab Medeia mulle videolõigu veritsevast maost, kelle sabaots veel tõmbleb. Ta teab küll, et ma kardan madusid.
(jätkub raamatus)

Mind surutakse tantsuringi, aga just selle koha peale, kus riide tükk ühendab mehi ja naisi. Tüdruk minu käekõrval tunneb end ilmselgelt ebamugavalt, sest võtan talt pahaaimamatult käest kinni. Tema käsi on higine ja krampis. Saan sellest rätiku teemast tõesti alles hiljem aru. Teen oma pool tunnikest tantsu, laulu ja kummardusi kaasa. Rahvale valmistab see rõõmu. See on umbes sama, kui meile Eestis oleks viiskümmend aastat tagasi, kui piirid kinni läänega, tulnud kolhoosi jaanitulele külaline näiteks Hiinast ja üritanud koos meiega kaerajaani tantsida ja „Saaremaa valssi“ laulda. Higi voolab ojadena. Isegi mõnel kohalikul on nire laubal.

(jätkub raamatus)

Üks vanematest naistest, kes tantsuringi ei kuulu, viibutab etteheitvalt sõrme minu Sumba sarongi suunas. No muidugi, oleme ju Timoril ja siin on hoopis teised mustrid. Isegi külade lõikes võivad mustrid erineda. Naine viipab mulle, kutsudes mind endaga kaasa. Järgnen tema bambusest majakesse, kus ta toob veimevakast välja hunniku kohalike mustritega saronge ja näitab, et peaksin ühe endale ümber siduma. Miks mitte, saab tehtud. Naine ei ole rahul, vaid seob selle ise üle. Järgmiseks toob ta tantsuringist ära tütre, sätib meid pildistamiseks kõrvuti ja teeb mõned fotod.
„Kas sa oled abielus?“ kõlab äkki jahmatav küsimus inglise keeles.
(jätkub raamatus)

Lõpuks saame rahvamassist läbi ja siis juhtub midagi ootamatut. Äkki oleks nagu hiidlaine läbi rahva paiskunud. Ühest suust kõlab suur ahastav ohe ja inimmass hakkab kaootiliselt liikuma nagu sipelgapesa. Ansel haarab mul käest ja hakkab jooksma. Oleme taas tihedas massis, mis on meid äkki justkui enda sisse imenud. Inimesed karjuvad ja midagi sajab taevast alla. Mütsaki-potsaki-nätsaki kukuvad kivid vastu maad ja siis suure plekikolina saatel kõrval asuvate hoonete katusele. Ansel võtab suuna teelt välja hoovi ja jääb esimese suure puu taha hingeldades seisma. Kõlavad püssilasud ja õhus on suitsu.

(jätkub raamatus)

Kümmekonna meetri pärast peale kuiva võsa on maapind täiesti mudaauk. Pigem siiski saviauk. Alguses on lihtsalt väga libe ja pean hoolega tasakaalu hoidma, et mitte pikali kukkuda. Varvaste vahelt lirtsub halli savi välja. Peagi läheb pehmemaks ja jalad vajuvad pahkluuni savisse. Oleks justkui keraamikakojas savi sõtkumas, nagu olen varem näinud Aasia maades. Pehme savikiht muutub järjest sügavamaks. Juba on savi üle pahkluu ja mõtlen hirmuga, kas mõnes kohas võib ka sügav olla, nagu Eesti laugastes. Äkki vajub üks jalg põlveni sisse. Esimese murdosa sekundi jooksul jõuan mõelda, et nüüd on minek.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Margus Kalam ja Petrone Print OÜ, 2024

Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Albumi fotod: erakogu
Esikaanefoto: erakogu
Autori foto: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-82-011-7 (trükis)
ISBN 978-9916-82-012-4 (epub)
ISBN 978-9916-82-013-1 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
272 + 16 lk

18.00 

Laos

Ostan e-raamatuna
Samalt autorilt:Margus Kalam

Kommentaarid