Minu Rumeenia Tiina Sööt

Ilmub
10.2022

Absurdi armunud

„Kõik üritavad Rumeeniast põgeneda, aga sina kolisid siia… Miks?“ – see on küsimus, mida olen viie aasta jooksul kuulnud sageli. Armumine aga ei hüüa tulles ning kui juhus mulle mu tulevast elukaaslast tutvustas, algas mu elus suur seiklus nimega  „Minu Rumeenia“.

Objektiivselt võttes on Rumeenias kõik halvasti: vaesus, reostus, häbitu korruptsioon, absurdne bürokraatia ja minnalaskmismeeleolud. Igast teisest lagunenud räästast võib sulle tellis pähe sadada. Sooja vett jälle ei ole. Iga kuues rumeenlane on juba läände emigreerunud ja spetsialiste napib. Rumeenia on kaose ja korralageduse, kuid ka mitmekesisuse ja värvikirevuse maa.
Siin on vabadust, siirust, ehedust ja elujõudu, millest ma mujal reisides ja elades puudust olen tundnud. Bukaresti tolmune kleepuv suvepalavus, vanduvad autojuhid ja asfaldist läbi kasvanud puujuurtele komistamine on mulle armsaks saanud.
Rumeenia on nagu kolme jalaga pulstunud koerake, kes on aga krutskeid ja elusädet nii täis, et minu südames talle võistlejat ei ole.

Strigoi’st lahtisaamiseks oli mitmeid võimalusi, aga kõigepealt tuli ta hauast üles kaevata. Seejärel võis näiteks pea maha raiuda ja ümber pöörata, nägu allpool. Või kogu kere ümber pöörata – juhul, kui strigoi kunagi veel üles ärkab, siis siirdub ta suundadest segadusse aetud hing otse põrgusse. Tõhusateks vahenditeks oli veel südame eemaldamine ja poolekslõikamine, naela löömine läbi otsaesise või küüslaugu keele alla panemine.
Veidi keerulisem, aga väga efektiivne oli terve surnukeha määrimine searasvaga. Siga pidi olema hukatud 17. oktoobril, püha Ignatiuse päeval. Kõige klassikalisem strigoi vastane võte oli vaia löömine rinnust läbi. Isegi tänapäeval on see mõnel pool normaalse matusetraditsioonina säilinud ja reaalselt kasutusel.

(jätkub raamatus)

Mis mind Rumeenias häirib, on paljude jaoks märkamatu vägivalla vorm – ahistamine. Catcalling ehk seksuaalse sisuga tähelepanuavaldused tänaval jalutavatele naistele. Arvan, et 90% juhtudest on mind säästnud nadi keeleoskus ja üldine võime omaenese mõtetesse uppuda ning ahistavad repliigid on jäänud märkamata. Ülejäänud 10% on olnud tõeliselt vastikud. Kahel korral on bussis mu kõrvale istunud reisija püüdnud märkamatult mu reit silitada ja sentimeetri kaupa lähemale nihkuda. Verbaalse ahistamise puhul ei saa ma läkituse sisust aru, aga toon ja rõlge irvitus edastab sõnumit küll. Limaseid pilke ja jõllitamist ei suuda kokku lugeda. Olen end näiteks lühikesi pükse kandes väga ebamugavalt tundnud, kui mõni vanamees lakkamatult üles-alla mu sääri vahib.

(jätkub raamatus)

Presidendipaari teemaliste naljade sisuks oli enamasti nende intellekti ja harimatuse pilkamine:
Nicolae ja Elena magavad, aga Nicolae on rahutu. Lõpuks Elena vihastab: „Mida sa siputad? Miks sa ei maga?“
„Kallis Elenake, ma lugesin täna ajalehest gravitatsiooniseaduse kohta, aga ma ei mäleta, et ma oleks selle seaduse kehtestanud… Äkki sina tead sellest midagi?“
„Mis sa minult küsid? Mitu korda ma pean ütlema, et mind poliitika ei huvita, mina olen akadeemik!“

(jätkub raamatus)

Igapäevane keelekasutus on üsna poeetiline ja sisaldab pikki keerulisi väljendeid. Üks mu lemmiksõnu on asesõna Dumneavoastră – viisakas sinatus ehk Teie. Kirjapildis lühendatakse seda Dvs., kuid kõnekeeles pole mingit lühendamist. Mulle avaldab siiani muljet, kuidas näiteks tüli käigus bussis üksteise peale karjuvad inimesed iga Dumneavoastră lõpuni välja hääldada viitsivad. Dumneavoastră põhjustab enamikus keelt õppivates välismaalastes segadust, kuni eituse, viha, kauplemise ja masenduse faase läbides jõutakse leppimiseni, et mingit lühendamist pole.

(jätkub raamatus)

„Tiina, kas sa juba täna õhtul sõidad Bukaresti tagasi?“ küsis Violeta uudishimulikult.
„Jah, kella kaheksase rongiga.“
„Ja sa ikka kindlasti ei saa kauemaks jääda?“
„Kahjuks ei saa jah.“
Teadsin, et Vlad oli neile ääri-veeri meie suhteid selgitanud ning uskusin, et Violeta edasi ei uuri, kuna aimab, mis põhjusel ma koju lähen. Kuid nagu tihti ette tuleb, on inimestel valikuline mälu.
„Aga miks sul on vaja Bukarestis olla?“ ei andnud küsimus Violetale kuidagi rahu.
„Eee, sest et…“ jäin ma kokutama ja vaatasin Vladile küsivalt otsa.
Vlad muigas ja lõpetas mu lause: „Sest et ta veedab pühad oma teise peigmehega.“

(jätkub raamatus)

Pühadelaual on palju toite: lihapallid, lihalõigud ja sink, kõige keskel ilutseb suur ümmargune lihakook. See on minu antagonist drob, mis koosneb lamba siseorganitest: maks, neerud, kopsud ja võibolla veel midagi hirmsat. Seda tükeldatud putru hoiab koos lamba lootekoti õhuke membraan. Veidi pikkpoissi meenutava moodustise sees on ka paar tervet keedetud muna. Minu arvates on drob maitsetu ja imelik, mind pelutab toidu hallikas värv ja ootamatu tekstuur, kunagi ei tea, mis organi tükikest sa parajasti mälud. Isegi keedumuna on seal sees eemaletõukavalt sinakaks tõmbunud. Aga Ioani pere näib tõsimeeli uskuvat, et see on üks hea asi. Õnneks on kõik mõistnud ja aktsepteerinud, et mina drob’ist jagu ei saa.

(jätkub raamatus)

Veel on Rumeenia geriljakapitalismi kõnekas näide non-stop matusetalitus. Praktiliselt on ju mõistlik, et seda teenust võib vaja minna igal kellaajal või nädalapäeval, aga siinkandis reklaamitakse seda valmisolekut matusebüroo aknal vilkuva neoonreklaamiga. Sure kasvõi kohe!
Lisaks on postkast pidevalt üle ujutatud matusebüroode lendlehtedest, mis ahvatlevad pakkumistega, nagu näiteks kaks kirstu ühe hinnaga või „meie kabelisse mahub kuni neli surnut!“  Üks matusebüroo läks aga oma lendlehega jupivõrra kaugemale ja tellis järgneva reklaamfoto: kirstu peal, otse leinapärgade keskel, istub paljastavas mustas trikoos noor naine, pikad peenikesed sääred seksikalt üle kirstu visatud. Tema võrgutav pilk on fikseeritud otse vaataja silmadesse.

(jätkub raamatus)

Ceaușescud jätkasid lendu, kuid peagi valetas piloot, et on õhutõrjetule oht ja hakkas kopterit jõnksutama, kuni Ceaușescu andis nõusoleku hädamaandumiseks maantee kõrval põllul.

Põgenikud jooksid maanteele, et mõni mööduv auto peatada. Esimene autojuht, kes neile halastas, hakkas peagi oma otsust kahetsema ja teeskles mootoririket. Järgmine autojuht, kes hääletajad peale võttis, veenis põgenejaid, et nad saaksid varjuda linna ääres asuvas põllumajandustehnika instituudis. Kohale saabudes juhatas instituudi direktor Ceaușescud kabinetti ja pani ukse nende järel lukku.

(jätkub raamatus)

Tavaliselt kõnnin Ioanil sabas, kui ta vilunud pilguga arbuuse hindab, patsutab, kõrva äärde tõstab ja koputab. Kui kõlab tühjalt, siis on arbuus valmis, kuid õige kõla äratundmiseks on vaja treenitud kõrva. Lõpuks laksab Ioan käe labaga ühe arbuusi peale ja deklareerib: „Băiatul acesta“ (see poiss siin). Ioan viskab kuhjast väljaõngitsetud suure poisi arbuusimäe taga seisvale müüjale, kes selle laisalt ühe käega kinni püüab, nagu see polekski kümnekilone libe pall. „Vauu…“ oleme mõlemad Ioaniga lummatud.

Autoriõigus: Tiina Sööt ja Petrone Print OÜ, 2022

Toimetaja: Mae Lender

Keeletoimetaja ja korrektor: Tuuli Kaalep

Kujundaja: Heiko Unt

Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

Küljendaja: Aive Maasalu

Makett: Madis Kats

Fotod: Ioan O. Cernei, Andra Garoi, Teodor Stanoiu, Cecilia Laslo, Tiina Sööt

ISBN  978-9916-678-35-0

ISBN 978-9916-678-36-7

ISBN 978-9916-678-37-4

Trükk: Greif OÜ

256 + 16 lk

Kommentaarid