Minu matkarajad Rene Satsi

Ilmunud
12.2022

Ekslemised mööda Eestit

„Mulle meeldib minu naine. Aga ma ei saa endale isegi toidumürgitust lubada, kui tema silma all olen, sest ka restoranis ei lase ta mulle kahtlast toitu pakkuda. Temaga reisides ei murra ma kunagi jalaluud ega lange varaste ohvriks.
Kui lähen üksi Pakistani, siis võtab sõjavägi mu kinni, kuna teen selle baasi lähedal pilte. Naisega joome Pakistanis tšaid ja ronime liustikel nii, et konte ei murra. Järgmine kord lubas naine minuga Afganistani kaasa tulla, et mind inimröövlite eest kaitsta… Mis te arvate, mis juhtub, kui meie kaks läheme matkale mööda Eestit? Kas mõni kodutu kloun tuleb kallale või pigistab pesukaru meile une pealt sinepituubi tagumikku tühjaks? Looda sa!“
Siinsete kaante vahel on koomiline pajatus sellest, mismoodi mees, kes kunagi matkal ei käi, asub tutvuma Eesti matkaradadega. Õnneks tulevad appi sõbrad, näiteks Andrus Kivirähk, kes teda õigelt teelt kõrvale meelitavad, eks ikka hea loo huvides! Kõrvalekalletest hoolimata saab autor siiski Eestile enam-vähem ringi peale tehtud ja sünnitab meile omalaadse ülevaate Eesti matkaradade võimalustest.

Hommikul ärkan üles iseenda kurgust tuleva vaikse tahtmatu ohke saatel. Nimelt elasin rahutus unenäos läbi olukorra, kus olin lubanud kokku kirjutada terve raamatu sellest, kuidas ma Eestimaal looduse rüppe lähen ja seda protsessi ilma suuremat teesklemata naudin. Küll ma alles visklesin voodis, räägib naine pärast. Ohe pääses mu huulte vahelt valla selle pärast, et unes ei mäletanud ma ka kõige parema tahtmise juures, kellele täpselt ma seda lubanud olin, ja sellest mittemäletamisest koorus seal välja väga-väga piinlik situatsioon.

(jätkub raamatus)

Ma ei saa aru, kuidas selline asi võimalik on. See on kalli väljanägemisega vann, mitte nagu need nõukaaja standardsed malmist väikesemõõtmelised suured potid, kuhu said ennast sisse pressida, kuid kus riskisid kinnijäämisega, ja svammitamiseks ei jäänud ammugi ruumi. Kellel on raha sellist vanni endale lubada – kuidas ta võtab vaevaks keset ööd tulla ja oma vannist just siin lahti saada? Ja prügikott… Kujutan ette, kuidas naine vanni kaubikusse ähkides ja puhkides sikutavale jõmmile järele hõikab: „Kuule, vii siis juba prügi ka välja!“ – „Jah, otse loomulikult!“ Kui panite tähele, siis ma miskipärast – lööge või maha – ei usu, et vanni loodusesse tirija on naine (isegi kui tal selleks jõudu oleks).

(jätkub raamatus)

Suur osa tegevusetult ringi tolknevaid ja tüli norivaid jõmme on linnast ära koristatud ja selle asemel on hakatud hoopis jalgrattaid laenutama ning vot jalgrattaga võid sa juba minna seda ilusamat Pakri poolsaare osa uudistama, sest kuigi Paldiski ei ole ilus l i n n, on Paldiski ümbrus ja kogu see poolsaar siiski väga ilus k o h t. Istu sadulasse ja hakka kesklinnast pihta. Vänta poolsaare loodetipus kõrguva Pakri tuletornini välja. Sa ei usu, mis vaated sulle avanevad. Ära ainult, suu lahti, vaatama jää, sest kärbsed lendavad niimoodi suhu.

Kui sul on aga näiteks jalgrattafoobia (ma ei tee nalja, tsüklo­foobia on täitsa olemas), on sul võimalus pakkida selja­kotti termos ja juustuvõileivad ning asuda kõmpima mööda Pakri poolsaare matkarada, mis siugleb ümber poolsaare mööda pankrannikut. Raja kogupikkus on umbkaudu kakskümmend kuus kilomeetrit, ehk siis poolepäevane kõndimine – pole eriti raske, aga ka mitte selline suts-ja-valmis.

(jätkub raamatus)

Liigume, rattad käekõrval, üle liiva uuesti rajale, mis juhatab omakorda metsa vahele, kuhu on pargitud autosid. Kohe siin on ka piknikukoht – Keibu telkimisala. Kenasti ranna juures, paberite järgi ruumi vist kuuele telgile (arvan, et neid saab sinna ka rohkem panna, ja olen siin näinud inimesi romantiliselt ja teistest eraldatult ka mere ääres liiva peal telkimas), katusega laud vihmaseks söömaajaks ja ka kuivkäimla on olemas. Mis nii viga: igati ideaalne suvepäeva ja -öö veetmise koht! On jändrikud männipuud, on ohutult lõkketegemise võimalus, saad šašlõkisöömise vahele vee all kalade peale karjumas käia, kui oled veidrik. Paljudes kohtades Eestis ei saa ju rännata mere äärde, hoolimata isegi sellest, et sul on võibolla kaks beebit ja täispuhutav luik kaasas. Lihtne, aga range silt tuleb ühel hetkel ette: eramaa, ja jutul lõpp.

(jätkub raamatus)

Pruulide juurde tagasi jõudnult pargime auto, vahetame riided, kuulame, heldinud muie suul, kuidas Helena poisile meeldib ikka veel inglise keel („I like English! Yes!“), ja seame sammud loomemaja poole, kus Andrus, Ilona ja Teele meid juba ootavad. Kaugele ei ole vaja minna – sada meetrit, kui sedagi.

Mul lastakse korraks piiluda ka kuulsate loomeinimeste elutuppa ja seejuures ahhetada. Ilona võtab noa ja seenekoti ning asume teele.

„Võibolla väga pikalt ei hakka käima,“ arvab Andrus ja kõõritab selge taeva poole, „paistab, et kohe hakkab sadama. Nad lubasid seda ka…“ Ta lisab veel, teemat vahetades: „Me ostsime linnast kukeseeni, juhuks kui me midagi ei leia.“ – „Tahtsime need metsa kaasa võtta ja teeselda, et leidsimegi nii palju seeni,“ selgitab Ilona. Varsti tuleb välja, et nad ei valeta.

(jätkub raamatus)

Umbes tuhande liigi esindajad trügivad kutsumata külalisena minu ninaaukudesse ning kakssada viiskümmend, pluss-miinus kümme, tiirutab ähvardavalt silme ümber, oodates oma võimalust. Ja ma loomulikult ei liialda. Üks, kaks või isegi kolm liiki nendest kõigist hammustavad ja nõelavad armutult ja väsimatult. „Kuradi kuradi kurat!“ kriiskan ma nüüd vahetpidamata ja trambin muudkui ringiratast, et mitte ainult seisma jääda – see tundub võrduvat hukuga –, ning vehin kätega nagu Hollandi tuuleveski. Kõik see ei aita karvavõrdki. Tõmban särgi üle pea ja proovin joosta, kuid kuna ma särgi alt midagi ei näe, jooksen kohe teelt välja ja raginaga otsejoones põõsastesse. Seal on veel hullem olla. Justyna peab samal ajal sisult küllaltki samalaadset võitlust, aga teineteisest me enam välja ei tee, ainult kuuleme partneri huilgeid. Olukord on liiga käest ära läinud, päästku ennast, kes saab, iga mees enda eest!

(jätkub raamatus)

Tahu rada algab endise Tahu mõisa pargi juurest ja seal­samas peaks istuma ka üks kivi, mida mina seekord küll ei suuda üles leida. Nimelt huvitavad mind kivis olevad jäljed, mida kutsutakse vanapagana jälgedeks, ja targem rahvas teab rääkida, et igal vana-aastaööl nähakse kivi juures kurivaimu. Levivad jutud, et kui Tahu külas leidub mõni süütu näitsik, siis vaesekesele tuleb aastavahetusel hõberist kaela sokutada ja saata ta sinna kurivaimu ja kivi manu patseerima. Ta peab saama minu mäletamist mööda kolm korda üle kivi hüpatud, enne kui paharet tast kinni saab, muidu küla hukub. Seega kui teil on peres noor tütar, siis mina teie asemel hoiaksin Noarootsist aastavahetusel heaga eemale.

(jätkub raamatus)

Nii tulebki plaani muudatus: Pääru, kes pidi meiega naeruvärvides õhtu veetma ja kes on selle kinnituseks ka teatripüssiga mõned (rohkem kui sõna otseses mõttes) kõrvulukustavad paugud teinud – tontlikult kajavas mõisa siseruumis –, arvab, et tema peab sellisesse sündmusse nagu looma tükeldamine kindlasti oma panuse andma, isegi kui ta seda varem teinud ei ole. Aeg on vägagi hiline. Ülejäänud poole ööst seisan ma lõbusa peo pidamise asemel hoopis mõisa abihoones ja vaatan kerge ebamugavustundega hinges Pääru stiilipuhast debüüti hakkimises ja tükeldamises.

(jätkub raamatus)

Ja just tagasiteel juhtub see mõneti piinlik lugu, et minusse siseneb julgus (või saab mul sellest vihmarabinast tõeliselt kõrini). Ning kui ligineme jälle kord väikesele järvekesele, või siis oleks mõneti õigem öelda lombile, kuhu on ujumise hõlbustamiseks installeeritud vihmaga ülilibedaks muutuv puust platvorm ja metallist redel, kisun ma ennast minutiga ihualasti ja hakkan ettevaatlikult, perse ees, külma vette laskuma, ise vaikselt inisedes ja tundes isegi näoga, kuidas mu süda lööb. Siis libiseb mu käsi redelist lahti ja karsumm! – selg ees – lendan sinna põrgutumedasse, põhjatuna tunduvasse laukasse.

(jätkub raamatus)

Liivakõrgendikku uuristunud koobas on muidugi maaliline, nagu tõtt-öelda ka kogu selle augu ümbrus. Üks suur nõiakivi on siit ainult puudu, ja neurootilise olemisega Ropka seda valvamas. Joon ojast ahnelt külma värsket allikavett. Õnneks Nestlé esindaja seekord ei sekku ja minu käest raha ei küsi. „Kas siin on siis tõesti nii kohutav?“ uurin Justinilt. „Jah, vist küll. Siin on ikkagi põrgu.“ Ta silmitseb meid ümbritsevaid kõrgeid ja tuulega ühes taktis kõikuvaid puulatvu mõtlikult. „Ja kindlasti pesitseb siin metsades… metsamõrtsukas!“ lisab mees häälel, just nagu konstateeriks ta fakti matemaatikaõpikust. „Lähme! Lähme nüüd… metsa!“ Silman kohe ka pikka puutreppi, mis järsku meie ette nagu võluväel ilmunud on ja mis meid ülesmäge ja sügavamasse padrikusse juhatab. Karta ei ole midagi.

(jätkub raamatus)

„Mart Juur!“ hakkab Justyna nüüd oigama, teadmata tegelikult päris täpselt, kellega tegemist on. Või noh, ta teab seda, et mees on populaarne kuju ja me võiksime temaga mõne sõna vahetada ning see oleks vist raamatus mainimiseks. Millest meie sõnad temaga aga täpsemalt räägiksid – selle peale ei ole ma veel üldse mõelnud.

„Mine püüa ta kinni! Võta ta kinni!“ satub mu kaasa minu meelest nüüd natukene liiga suurde elevusse ja hakkab erutatult mööda korterit ringiratast tormama nagu väike poola tuulispask ning mina tõstan samuti häält ja karjun, et Mart on Eestis oluline kultuuritegelane, mitte ärakaranud vang, keda k i n n i   v õ t m a peaks, ning kukun ülemäärase kiirustamise tõttu – üritades tenniseid ühekorraga kahte jalga tõmmata – esikus peaga vastu seina ja vajun põrandale.

(jätkub raamatus)

Contra sukeldub energiliselt ja iseendaga kuuldavalt aru pidades aeg-ajalt padrikusse – otsides rabaraja algust, mis viiks kohani, mida ta soovis meile näidata. Mõnikord kaob ta koguni kümneks minutiks ning ma mõtlen, kas me omapead leiame tagasitee, kui seda vaja oleks. Seda õiget teed me lõpuks ei leiagi. Murrame ka ise kord padrikusse sisse, kust midagi rajalaadset alguse saab, kuid kui natukene edasi rühime, kipub jalgealune väga märjaks, põõsapuhmad tungivad üha rohkem tee peale ette – see ei tundu küll õige koht olevat…

(jätkub raamatus)

Sõidame kõigepealt otsejoones Piusa liivakarjääri, mida kaunistab silt „Valdaja loata territooriumil viibimine keelatud“. Siseneme sinna ilma valdaja loata ja viibime seal mõnda aega. Meie viibimine (ilma valdaja loata) näeb välja umbes nii: Justyna võtab plätud jalast ära ja hakkab liiva sees hüppama – nagu väike laps – ja paluma, et ma tast pilti teeksin – nagu väike laps –, kui ta hüppab; Epp kaob metsa, et vaadata, kas seal seeni ka äkki on, nagu ta kiirustades ütles, ja Maria prantsatab liiva peale mossis näoga istuma ning annab meile teada, et tema ei taha siin kohe üldse olla. Ta näeb seal liiva ja männikeste vahel oma erekollase jopega väga pitoreskne välja. See on minu meelest imelik, et ta siin olla ei taha, sest minule näib selline tohutu suur männimetsaga piiratud liivakarjäär just selline põnev koht, kus ma tahaks väga olla. Ma ei näe selliseid kohti ilmselt piisavalt tihti, see noor inimene käib siin ilmselt aga sageli.

(jätkub raamatus)

Janno asetab autosse ka püssi. „Kas sa viid meid mahalaskmisele?“ pärin. „Ei,“ ütleb Janno ja naeratab. Tuleb välja, et metssiga tohib hetkel lasta. Enam-vähem kogu aeg tohib vist. Need on igavesed paharetid, selgitab sõber. „Äkki läheb õnneks, neid luusib siin nii palju, las püss olla igaks juhuks kaasas, kuigi spetsiaalselt me kedagi otsima ei lähe…“ – „Ma tahaksin niisama loomi näha,“ ütleb Justyna (ja mõtleb selle all, et talle ei meeldiks loomade pihta kõmmutamine). „Äkki läheb õnneks,“ lubab Janno (ja mõtleb selle all ilmselt vastupidist).

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Rene Satsi ja Petrone Print OÜ, 2022
Toimetaja: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-678-40-4 (trükis)
ISBN 978-9916-678-41-1 (epub)
ISBN 978-9916-678-42-8 (epub)

18.00 

Laos

Samalt autorilt:Rene Satsi

Kommentaarid