Minu Lasnamäe Anete Kruusmägi

Ilmunud
3.2024

Hingega magala

Raamatus kasvab ja areneb Lasnamäe koos autoriga 1990ndate algusest tänapäeva välja. Siit leiad sa kinnituse veendumusele, et Lasnamäe on tõepoolest üks jube kant, või hoopis imetled, kui palju võib siit leida ilu.

100 000 inimest on pressitud ühesugustesse paneelmajadesse. Võiks arvata, et see ümbrus nüristab mõistuse, neljast küljest kõrguvad üheksakorruselised hooned rusuvad hinge, magala tapab individuaalsuse. Siin joostakse elu eest hulkuvate koerte ja kaklushimuliste poiste eest, võtmed surutud peopessa, südamelöögid kõrvades kajamas. Öösiti kostavad siin karjed ja püssipaugud, kuskil ehitab Pae tänava pommimees järjekordset pommi.

Tõde on aga selles, et armastava kodu saab rajada ka üheksanda korruse pisikesse kahetoalisse korterisse. Üles võib kasvada ka katustel joostes, ehitusprahis mängides, põlevatel tühermaadel hängides.

Raamatu autor on elanud kolmel mandril ja seitsmes riigis. Kodutunne tekib tal siiski vaid ühes kohas – Lasnamäel.

***

Lasnamäest jutustab ka Viktoria Ladõnskaja raamat “Lasnamäe valge laev”.

1987. aastaks on selgunud, et uus korter asub Läänemere teel. Uudisest kuuldes otsustavad ema ja isa otsekohe paiga üle vaadata. Väljas õitsevad kastanid ning inimeste nägudel on värelev naeratus, mida võib seal vaid kevaditi näha. Õhus heljub lootus, mis mu vanemate hinges seguneb uue elu ootusega. Pirita-Kose, jõgi, Iru sild. Pärast elu kivises kesklinnas tundub neile Lasnamäele tulek justkui maale kolimisena. Kohale jõudes leiavad nad eest aga ehitusplatsi. Vast valminud majad seisavad tühjalt kui tondilossid, nende vahel heljub ehitustolm ja kuskil pole rohulibletki. Vanemad jalutavad ümber maja, vahtides mustadesse aknaruutudesse ja mõtiskledes, millised küll saavad olema nende tulevased aknad.

(jätkub raamatus)

Ühel päeval ei ole siiski tegu poeskäiguga. Olen juba suur, varsti koolilaps, ning saan aru, et täna ei lähe me mitte poodi, vaid raha vahetama. Küllap see on järjekordne suurte inimeste käik. Suundume minu tulevasse punasesse koolimajja, kus meie Lenini peadega rahatähed ära võetakse ning vastu antakse 150 krooni. Sellega tuleb terve järgnev kuu aega vastu pidada.

(jätkub raamatus)

Tegelikult pole Lasnamäe sugugi ajaloota. Tõele aru andes on terve Tallinn saanud alguse Lasnamäest. Nimelt kaevandatakse siin keskajal paekivi, millest ehitatakse Tallinna linnamüür, kirikud, majad ja teed. Lasnamäe asemel kutsutakse seda paika Kivimäeks ning paekivi tootmise ja kasutamisega tehakse algust juba aastal 1372. Nii et jah, kallid kaaslinlased, kes te imetlete vanalinna torne ja müüre, teadke, et need kõik on tehtud Lasnamäest.

(jätkub raamatus)

Allkorrusel elab üksvahe ka mees, kes kaotab võtme ära. Millegipärast läheb tal aga luku vahetamisega aega ning kogu selle aja ehk siis umbes nädala käib ta tööle ja koju läbi meie korteri. Nimelt on iga korteri rõdu varustatud rauast luugiga, mida mööda saab tulekahju korral rõdult rõdule laskuda. Sama tuletõrjeväljapääsu kasutab mees oma koju saamiseks. Kõigepealt helistab ta uksekella, võtab siis kingad jalast, tipib mööda meie elutoavaipa rõduukseni ning laskub luugist oma residentsi. Hommikul tööle minnes kordub sama stsenaarium tagurpidi.

(jätkub raamatus)

Ka narkootikumid kuuluvad 1990ndate Lasnamäe igapäeva. Isegi kui meie lähedaste seas pole tarvitajaid, ei saa sa selle ees päris silmi kinni hoida. Nii näiteks kuuleme sugulase käest, kuidas nende naabrite poeg on narkomaan ning kas siis poja võlgade tasumiseks või narkootikumide eest maksmiseks tuleb ta vanematel korter maha müüa. „Nad jäid kõigest ilma,“ räägib tädi Liia.

Meie trepikoja esimesel korrusel elab narkodiiler. Süsteem töötab siis nii, et narkarid ootavad põõsa all, kuni diiler neile aknast kraami viskab. Kui me seda kogemata pealt juhtume nägema, teeme näo, nagu poleks näinud. Hiljem pannakse see diiler vangi. Kooliski tegutsevad narkarid ja diilerid. Mõned neist surevad üledoosidesse.

(jätkub raamatus)

Loomulikult on arstid ja naabrid venekeelsed ning tänaval ja bussis räägitakse samuti vene keelt, kuid kogu minu ja mu vanemate tutvusringkond on eestikeelne. Mul pole kunagi siin elades vene keelt vaja läinud. Olen pidanud vene keeles rääkima vanalinnas ja tehnikaülikooli ühikas sõbral külas käies, kuid mitte kunagi Lasnamäel. Seega venelased küll elavad siin, kuid omaette, ilma kedagi segamata. Ühel päeval seitsmendas klassis see kõik aga muutub.

(jätkub raamatus)

Lasnamäel pole kunagi eriti kunsti olnud. Jah, kooli WCd on meie ajal vägagi kunstipärased. Iga viimne kui vaba pind on täis soditud peenisepilte ja roppe sõnu. See tundub loomulik ja normaalne, just nagu mingil hetkel saab loomulikuks see, et Tartu vana ühika vetsupottidel pole prill-laudu.

Mingil hetkel tekivad Lasnamäe majade ilma akendeta külgedele seinamaalingud. Kõige paremini tunnen rulaga poissi Kivila pargi juures ning täitsa võimalik, et kuskil Taga-Lasnamäel Lindakivi keskuses toimuvad suuremad õpilaste kunstinäitused. Aga mitte midagi muud kunstipärast küll mitte.

(jätkub raamatus)

Punase tänava peatuses hüppab bussi kamp noori, kes räägivad prantsuse keeles. Naeratan. Midagi sellist pole ma elu seeski Lasnamäe bussis kuulnud. Jah, mu lapsepõlves elasid kuskil Kuristiku või Läänemere tee peatuses asiaadid. Kord põrkasin Priisle poe ees kokku roosat pearätti kandva moslemiga ning meie majas sõidab mustanahaline mees Bolti. Aga prantsuse keel kõlab siinses venekeelses bussis nagu uue aja algus.

(jätkub raamatus)

Raamatus on kasutatud ajakirjades Värske Rõhk ja Vikerkaar ilmunud luuletusi.

Autoriõigus: Anete Kruusmägi ja Petrone Print OÜ, 2024

Toimetaja: Laura-Grit Lootus
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Albumi fotod: erakogu
Kaanefotod: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-82-023-0 (trükis)
ISBN 978-9916-82-024-7 (epub)
ISBN 978-9916-82-025-4 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
248 + 16 lk

Original price was: 18.00 €.Current price is: 14.40 €.

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid