Lõokeselumi Kärt Hellerma

Ilmunud
5.2023

Mõtteid ja pilte lapsepõlvest

Kas elu oli inimeste jaoks, kes toona, viiekümnendail ja kuuekümnendail olid oma parimates aastates, siis paradiis? Ei, see oli samasugune elu, mida on alati elatud, oma tumedamate ja heledamate külgedega. Kas sel ajal oli tume tumedam ja hele heledam? Vaevalt. Või siiski? Kust meie seda teame. Seegi, millest ma räägin või rääkida saan, on mingi vahemaailm – tõe ja kujutluse risttee, ja mõlemad jäävad üha kaugemale.

*

Kärt Hellerma sulest on varem ilmunud raamatuid mitmes žanris – romaane, novellikogusid, reisikirju, lasteraamatuid, artiklikogumikke ja luulet. Viimaste aastate loomingust võiks märkida romaani „Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris“ (Tuum, 2018) ja autobiograafiliste lugude kogumikku „Üks päev minu ema elust“ (Hea Lugu, 2021).
Kirjanik on sündinud Tallinnas, aga lapsena veetis ta palju suvesid isapoolsete vanavanemate juures Paide lähedal Mäos. Sellest ajast räägibki „Lõokeselumi“.

Tundub, et mälupiltides valitseb seesama vaikus, mis valitseb ka unenägusid. See on pehme, aga samas purunematu vaikus, justnagu nähtamatu kate, mis annab toimuvale erilise õnnistuse. Mälu ja unenäod on tulvil õnnist, sulnist vaikust – või siis pingelist, ähvardavat vaikust.

Mul pole meeles päevade kaja, kuigi mälu talletab tihti nii kajasid kui ka kuminaid, jäädvustab isegi teravamaid helisid. Ei, mul on meeles päevad ise ühes neid läbiva vaikusega, sest nende tuum oligi suur, kõikehaarav vaikus, mida tagantjärele ei saa korrata, sest see vaikus on tulnud ja läinud just sellisena, nagu vaikus on – millestki sügavast saadetud, milleski pühast õilistatud – inimeseülene, ajaülene.

Vaikusel on eri mooduseid, kuidas valitseda. Nii on ju ka ilmsi – vaikus võib olla täis ootusärevust, olla ka hirmutav ja õudne, aga see võib olla täidetud ka ilust, harmooniast. Vaikus võib panna täiusepitseri kõigele, mida ta puudutab. Vaikuses elab harmoonia, mis lähtub maailma keskmest. Vaikuses kulgevad sõnumid räägivad ilu ja valguse kohalolust.

Suvetaevas oli enamasti puhas ja sinine. Vahel liikusid seal lennukid. Kui nad ületasid helibarjääri, siis käisid paugud, mis panid aknaklaasid värisema, aga sellest hoolimata ma ei kartnud lennukeid. Ma ei kujutanud ette, kuidas on, kui lennukid pomme viskavad. Vanaema ja vanaisa olid sellele aga tunnistajateks olnud. Kolhoosi heinamaal oli kaks suurt kausjat auku, mille kohta vanaema ütles, et need on pommiaugud. Et venelased olevat lehmi pommitanud. Ma ei kujutanud ette, kuidas saavad lehmad venelastele nii suured vaenlased olla, et neid pommitama hakata. Mida kurja lehmad olid neile teinud?

Vanaisa pani köögilaua taha istudes prillid ette ja asus lehti lugema. Kui ta lehti ei lugenud ja soemüüri ääres ei pikutanud, siis rääkis ta igasuguseid jutte, tal oli hea fantaasia. Temas küdes igatsus seikluste järele, lõõmava lõunapäikese järele, sest paljude tema juttude tegevuskoht oli lõunamaa. Tema lood, mida ta jutustas eriti siis, kui ta juba voodihaige oli, elustusid mu silmade ees, kuigi need olid väljamõeldud ja selliseid kohti, kus need aset leidsid, polnud olemaski. Ometi tundus mulle, et vanaisa on kõik need sündmused ise läbi teinud. Nii palju oli igatsusi ja täitumata unistusi, mida ta oma kodu igapäevas ei väsinud hinges kandmast.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti kultuurkapital
Autoriõigus: Kärt Hellerma ja Petrone Print OÜ, 2023
Toimetaja: Elo Heinsoo
Kujundaja: Margit Randmäe
Fotod: Kärt Hellerma erakogu ja MUIS
ISBN 978-9916-678-61-9
kõva kaas, 140 x 186 mm
176 lk

10.00 

Laos

Kommentaarid


Külaline
Epp Petrone
1 kuu 21 päeva tagasi

Minu meelest on see raamat pigem nagu proosaluule ja tsitaadikogumik. Siin pole otseselt süžeed, vahepeal küll jah midagi ka juhtub, midagi kirjeldatakse. Aga pigem on siin seisundid ja küsimused.
Esimese hooga sirvisin raamatu läbi ja otsisin lugusid.
Aga siis, mõni aeg hiljem, sattusin raamatu juurde õiges meeleolus, rahulikult. Ja sain aru, et see ei olegi selline tekst, mida peaks läbi lugema. Pigem võtta ja natuke nautida.
Miski siin teksti meeleoludes meenutab Viivi Luige “Seitsmendat rahukevadet”. Kärt Hellerma, muide, ongi sündinud seitsmendal rahukevadel.