Minu Fidži Mariliis Alev

Ilmunud
04.2018

Paradiisi varjud

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.

Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.
Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…

Fiji-time. See on definitsioonita ajaühik. See on carpe diem-suhtumine, see on meditatsioon, see on kannatlikkuse kasvatamine ja tänulikkus iga elatud hetke eest. Need on sekundid ja tunnid, mille jooksul sa koged kuristikku Saksa sekunditäpsuse ja saare elustiili vahel. Need on hetked, millal sa tunned oma iseloomu kasvamas ja kinnistumas või siis purustamas standardeid, milles siiani oled elanud, ja õpid hetkes elamise kunsti. See on ka kohanemise määraja, mille järgi saad aru, kes on siia tulnud, et s i i n olla, ja kes selleks, et ära minna.

(jätkub raamatus)

Päikesetervitajad ärkavad järgmisel hommikul mobiiltelefoni kohatute piiksude peale. Ei saa maha magada fotojahti esimestele päikesekiirtele. On pilvine hommik ja esimestest kiirtest jääme ilma, kuid valgusmäng pilvepaletil on sellest hoolimata kaunis. Kuidas idast roosa koit süngevõitu lillad ehatoonid taevast minema juhatab ja päikesele teed annab. Hommikukarguses maailma serval jalgu kõlgutades tõden, et oleme esimesed, kes seda uut päeva tervitavad. Olen ju harjumuspärase maailmakaardi serval, Greenwichi algmeridiaanist
nii kaugel kui võimalik. Siin saab tänasest homme. Kõvera kuupäevaraja ümber võib siin kandis ka filosofeerida, kas ma olen äkki hoopis veel eilses… Kohati on kuupäevajoont kokkuleppeliselt liigutatud nii, et üks või teine riik asub tervikuna ikka ühes kuupäevas. Vaadates ükskõik millist tavapärast maailmalaotust paberil jääb Nanuku just sinna kõige paremasse serva, mõne kaardi peal on ta aga hoopis vasakusse külge hüpanud ja tihtilugu pole seda osa ookeanist geograafiahuvilisele üldse olemas.

(jätkub raamatus)

Pärastlõunal tuleb joostes Makereta ja see ei tundu olevat just talle loomuomane tempo. „Tüdrukud, tulge nüüd, meil on vaja homseks kanu tuua!“
„?“
„Jajah, sealt üle lahe kuurordist, lähme nüüd!“
Me parem lihtsalt läheme kaasa. Hüppame paati ja suund võetakse otse üle suure laia lahe järgmise poolsaare taga asuvasse luksuskuurorti. Ootamatu kohtumine valge mehe maailmaga ajab segadusse. Kõnnime Makereta järel restoranimaja tagaukse juurde. Ta palub meil seal oodata. Eemalt võib näha privaatbangalote terrassidel lösutavate päevitajate alastust. Korraga tunnen end oma pleekinud maikas ja kortsus sulu’s nii eksinuna. Kuid aina tugevamini kinnistub kuskil alateadvuses arusaamine, et ma seisan praegu restorani tagaukse juures ja ootan mingit kana(?!) märksa parema meelega, kui oleks ise see päikese kätte laotatud broiler.
Makereta saabub võidurõõmsa näoga, käes kolm vaakumpakendis külmutatud kana.

(jätkub raamatus)

„Miljoni dollari vaade. Fantastiline, kas pole?“ naeratab kohalikele omase muhedusega sealne majaperemees. Tõesti, siit on nagu peo peal näha kogu Naiviivi laht. Nii tuttavaks saanud rannajoon, mille ääres iga päev kõnnime. Neeme nukk, kus kalal käisime. Ka järgmise lahe ääres laiutav viietärnikuurort paistab siit kätte. Mereavarus sillerdab päikeses nagu mustmiljon teemanti ja sulab kauguses taevaga üheks.
Kui majja sisse astume, avaneb seal üsna kummaline vaatepilt: põrandapind on täidetud magavate lastega. Ka all külas olen näinud, kuidas küla koolieelikud koonduvad ühte kampa ja siis päevad läbi ringi rallivad, nii et neist võib vaid tolmupilve näha. Kui kõht läheb tühjaks, astutakse sisse esimesse ettejuhtuvasse majja ja küll keegi ikka süüa annab. Kui uni tuleb peale, siis varjutakse järgmisesse majja, ja nii avanebki juuresolev pilt: majatäis tukkuvaid põngerjaid. Enne päikeseloojangut teevad lapsevanemad külale ringi peale, otsivad oma võsukesed üles ja kuulevad ühtlasi päevauudiseid.

(jätkub raamatus)

Massimeedia uinutav hällilaul. Veebilehitseja vahendusel kiirgab mulle vaid uudiseid maailmas lokkavast arutust vägivallast ja vihast. Pähemääritavad väärtused. Salamisi toovad need kaasa abituse ja lootusetuse tunde. Ma ei taha ennast nii tunda. Tahaks minna tagasi lihtsa elu keskele. Peita ja ignoreerida. Elada hetkes ja päev korraga. Mitte lasta ligi uinutavate süsteemide häma. Mitte lasta endale midagi müüa. Elada ja mitte oodata elu. See on tagasipöördumise kibe maitse, olgugi et nii leebes vormis ja nii kaunis eraldatud kohas. Kontrast pakutava värvilise illusoorse „minu maailma“ ja kogukonnas päriselt elatud hetkede vahel on seda teravam. Tärkab trots ja mässumeelsus. Sarnast tunnet võib kogeda pärast iga valgustavat elamust või inspireerivat reisi. Kuidas kõik vana ja harjumus pärane tundub toon tuhmim ja jumetum.

(jätkub raamatus)

Ekspattide keskel, maitstes ja nuusutades nende elu, mõtlen ma alati paratamatult nende valikute õigustusele. Mina, kelle kahepalgeline tähemärk kujutleb igas eluhetkes põgenemist vastassuunas. Kas nende tänased mured ja rõõmud on kuidagi paremad, enam õigustatud? Kas juuri, sõpru ja kodu seljataha jättes on nende tänane päev neid ohverdusi väärt? Muidugi ei tea ma täpselt nende lugusid, aga alati, iga päev on nad võõrad võõral maal. Põhjuseid minna on palju. Muidugi mõista ei tähenda kodumaa vahetamine, et sealt edasi läheb kõik paremaks, muresid enam ei ole. Aga siin ma istun, teiste inimeste valikute keskel, tundes ühel ajal nii kadedust kui ka hirmu. Mõtlen kõigile kodumaalt jäädavalt lahkunutele, vabatahtlikult eksiili pöördunutele, kellega ma teel olen kohtunud, ja siiski otsin õigustust nende praegustes rõõmudes-muredes.

(jätkub raamatus)

Mehed on vahepeal tapnud põrsa. Esiotsa visatakse ta lihtsalt lõkkesse. See kärsatab küljest karvad ja krõbestab naha. Jõuame tagasi hetkel, kui mustaks kõrbenud põssal kõht lahti
lõigatakse. Lihakeha jagatakse tükkideks, mis praealusel läbi kuumutatakse, nii et pekk sulab ja liha mahlakus säilib. Edasi mässitakse tükid ükshaaval palmilehtedesse, pistetakse veel
korra potti ja aurutatakse kiirelt. Samal ajal lisatakse lõkkele jõudu, et saada head ja kuuma sütt. Hõõguvatele sütele veeretatakse munakivid. Kuumadele kividele asetatakse ülima
hoolikusega terved koorega juurviljad, suhkruroo roikad ja lehepalmikuis lihakäntsakad. Kiiresti, kuid hoolsalt kaetakse kogu see krempel kookoslehtede, hiiglaslike spinatite ja teiste
lehtedega, raskuseks läheb veel peale kookospähkleid ja puuhalge, kuniks tulikuum keris vaid õrnalt susiseb ja sealt ei tõuse õieti tossupilvegi. Sedasi jääb meie õhtusöök tundideks küpsema, kuni me saame osa siinsest argipäevast.

(jätkub raamatus)

Põgenemine. Põgenemine iseenda eest või iseenda nimel? Istun Savusavu tänava ääres kohvikulaua taga ja hingan sisse soolast mereõhku. Mu veres, me kõigi veres, on sama protsent soola kui ookeani vetes. Päikeseprillide varjus ja läänelikes riietes, plastkõrrest kokakoolat lürpides naudin jälle kord uut väljakutset – ookeani kutset. On see veresool, mis kutsub koju? Me kõik oleme ookeaniga seotud ja ürgses vormis tuleme sealt.
Ma tulin Fidžile otsima võimalust liituda jahimeeskonnaga. See on terve omaette pöidlaküüdi maailm, millele on pühendunud mitu internetikommuuni ja mis siin kandis on üsna tavaline praktika. Jahiomanik on stereotüüpselt rikas ja üksik. Seda eelkõige seepärast, et jahi ülevalpidamine on kulukas, seilav eluviis sobib vähestele ja see nõuab täielikku pühendumist. Kui kuskil väikeses sadamas või lahesopis omaette elamine on tore, siis pikki meremiile üksi läbida võib olla igav ja keerukas. Siis otsitakse tihtilugu meeskonda kedagi juurde. Pikki vahemaid läbides võiks olla veel keegi, kes aitab merel öövahti pidada ning tormituultes rooli ja purjeotste vahel sehkendab. Või oleks lihtsalt seltsiks.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Mariliis Alev ja Petrone Print OÜ, 2018

Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Albumi fotod: Mariliis Alev, Susan Eady, Makereta Bativudi, Iosefo Bulabalavu

Esikaane foto: Mariliis Alev
Autori foto: Kerti Alev

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-608-84-3
ISBN 978-9949-608-85-0 (epub)
ISBN 978-9949-608-86-7 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
224 + 16 lk

12.00 

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid