Pärastlõunal helistas Kostja polikliinikust. Ta oli raske seikluse läbi elanud. Tegi mäe otsas balokktöökojas puutööd, kui kõvem tuulehoog – see pidi olema üle 35 m/s – tõstis maja külgepidi üles ja veeretas mitu korda üle harja. K. ei saanud algul aru, mis toimub, ja kui sai, oli hilja. Loomulikult loobiti teda maja sees edasi-tagasi, õnneks olid tal paksud vatiriided seljas ja läkiläki peas. Mõne tiiru järel lagunes majake kilpideks, tema oli kõhuli maas ja kilp plartsatas talle selga. Meelemärkusele tulnud, roomas alt välja. Ninast tuli verd, küünarnukk katki, katsus tõusta, jalg tegi kõva valu, püsti ei saanud. Roomas siis 50 meetrit geofüüsikute majani, kust arst välja kutsuti, see tuli roomikautoga.
Lamab K. nüüd polikliinikus, hüppeliiges on nässus. Lamada tuleb vähemalt nädal. Näide siinse tuule tempude ja ehituskvaliteedi kohta – ju oli maja kehvalt kaljule vaierdatud.
(jätkub raamatus)
Seda mängu on küllap korduvalt Antarktise talvitustel mängitud, sellest kirjutab „Jäises raamatus“ ka Juhan Smuul. Aprillis hakkas jaamas levima kuuldus, et kuivõrd ees ootavad karmid talvepakased ja tormid ka ei vaibu, tuleb põhjalikult korda seada kogu isiklik rõivastus. Kogemused olla muuseas näidanud, et erilist kaitset külma eest vajab ka see meesterahva tähtis ja õrn ihuliige. Ja tegelikult on vastavad kaitsevahendid jaamalaos ka olemas, ainult et vähevõitu, ja seepärast pole ülemused (neil endil muidugi ammu olemas) neid siiani välja andnud. Aga kui järjekindlalt nõuda ja avaldus kirjutada, siis peavad ülemused väärt värgi väljastama. Uskumatu, aga leidus hulk mehi, kes avalduse majandusülemale viisid!
(jätkub raamatus)
Septembri keskne sündmus oli meil toidumäss. Jäin vaatluselt tulles koosolekule hiljaks, Kukin oli sõnavõtus nõudnud kehva toidu pärast majandusülema ja peaarsti karistamist ja muude süüdlaste väljaselgitamist. Batšajev selgitas, et kuigi toidu maitse ja valmistamise kvaliteet jätavad soovida, ei kannata keegi alatoitluse all ja üle poolte on kaalus juurde võtnud või kaalu säilitanud. Averjanov lisas, et suurem osa allavõtnuid on esimesel talvitusel, närveerivad, magavad kehvasti. Mõlemale hüüti kõvasti vahele, tundus, et paljud keerasid end vähehaaval üles. Talvituse raskused ja mured tulid esile ja neid püüti valada juht konna kaela, kes muidugi patust puhas pole. Näiteks kaebab Kovaljov ühtelugu produktide ülekulu (rahalises mõttes), sest meile on jäänud põhiliselt liha, mis on kallis. Seepärast ei saavat anda näiteks küpsiseid, šokolaadi (neid ikka jätkub) ja mahlu. Tõepoolest, õigus on Bondinil, kes ütles, et igasuguse rehnutiga peab tegelema juhtkond. Miks pagana pärast topitakse mulle nii palju liha sisse, kui ma tahan võib-olla šokolaadi, päris ta.
(jätkub raamatus)
17. novembri pealelõuna veetsin Maiolli saarel, jälgisin pingviinide elu. Neid oli seal kuues koloonias, kokku umbes 450 paari. Istusin koloonia kõrval, vaatlesin, pildistasin. Liikumist oli vähe, emane istus nagu part kivikestest ehitatud pesalohul, ootas muna. Kokku silmasin kümmekond muna, üks muneti mu silme all. Isased seisid kõrval, peletasid kivivargaid eemale. Siiski haaras mõni võõrast pesast kivi nokka ja sibas sellega läbi koloonia oma pesa poole. Ühiskonna hukkamõist väljendus valjus tänitamises ja nokahoopides. Nägin ka paaritumisi, sellele eelnes ikka armumäng samuti: mõlemad ajasid end sirgu ja hõõrusid kaelu teineteise vastu, armuhüüded kerkisid taeva poole. Tunnete kinnituseks tehti nii kaunis tihti. Harvemini järgnes paaritusakt, milles emane lösutas pesal, isane ronis jalgadega selga, pead pisteti kokku, ka tagakehad olid koos, mõlemad värisesid kirehoos. Kestis see seks umbes minuti. Nägin ka kolmnurki, kus abielurikkuja, kes juba selga roninud oli, vägevate nokahoopidega minema kihutati. Monogaamia näib au sees olevat, ringihulkujaid oli üksikuid.
(jätkub raamatus)
Õhtusöögil rääkis treial, et sai teate ema surmast. See kurb lugu on ka rumalavõitu, sest ema oli surnud juba aasta tagasi, kuid talle ei tahetud teatada. Nii ta siis saatis emale tervitusi ja sai temalt neid vastu. Rääkis nüüd, et oli midagi sellist tol päeval tundnudki, süda oli koledasti valutanud, ei saanud öö otsa magada. Kostja sai aga radiogrammi, et emale tehti operatsioon, läks korda. Mees on mures, ega nad tallegi ei luiska nagu treialile. Katsusin teda rahustada.
(jätkub raamatus)
Hommikul kl 6 oli taevas kõrgkihtpilves, langes üksikuid lumeteri. Kl 10.30 oli käes lumetuisk, mis kestis terve päeva, nähtavust 100–200 m, õhk –5 kraadi. Välitööle ei pääsenud, lugesin paari artiklit. Laboriõunas oli kausis vesi külmunud. Päikesega tõuseb pealelõunane temperatuur neis õuntes-melonites 15 kraadini. Chris ilmus pealelõunal unise moega, pikutas peaaegu kogu päeva. Jimi hommikul segatud leivataigen kerkis soojaveekatlal, ta pani pealelõunal taigna vormides ahju. Mina hõõrusin ülessulanud kana küüslaugu ja soolaga, raputasin peale pune maitserohelist ning pistsin praeahju. Vahepeal võtsime paar õlut, Jim veel paar džinni toonikuga lisaks ja jäi siin esimest korda üsna vinti. Chris hakkas end järsku pahasti tundma, ajas pea imelikult viltu ja läks oma melonisse puhkama.
(jätkub raamatus)
Läksime Hiina jaama, Chris käis vahepeal Vene jaamas, ikka tõmbab see Urali auto teda ligi. All orus teeristi lähedal nägime jälle (tuttavat?) pingviini. Veel kaks keiserpingviini seisis Hiina jaama lähedal merejääl. Vastuvõtt oli taas sõbralik, teevesi pandi keema ja ülem kõlistas kohale meteoroloog-tõlgi Kiao. Jimil oli kolm pudelit magusat vahuveini, suitsulõhet ja küpsist, tekkis rõõmus olemine. Uudishimust proovisin ka mune hiina moodi, sojasoustis leotatud musta karva munapooli, 100aastaseid mune, nagu Jim neid nimetab. Olid vastiku maitsega küll, õnneks oli õlu seekord jahe. Kutsusime jälle hiinlasi külla, miski on neid seni tulemast seganud.
(jätkub raamatus)
Vinge ilm, olime päeval messis. Chrisil oli komme aknast välja vahtida, ta nägi paar korda midagi jäämägede vahel liikumas ja hüüdis: sealt tuleb kopter! Kostis tuttavat undamist ja peagi oli Vene oranž MI-8 Law’ baasi kohal. Lehvitati, pildistasin kopterit, kui see teisegi ringi tegi ja Progress 2 jaamas maandus. Raadioühendusest Davisega selgus, et seal ei teata venelastest midagi. Kopteri side laevaga Mihhail Somov toimus üllatuseks häirekanalil 16, oli meile hästi kuulda. Tulijad teatasid laevale, et kadunud on kaks buldooserit, järelhaagis ja konteiner raadioaparatuuriga. Ka olla hoonetesse sisse murtud ja kõik segi pööratud. Lisati, et Law’ baasis on eestlane, sest lehvib Eesti lipp, ja oletati, et ju ajas eestlane buldooserid ära! No ei olnud naljakas! Asuti tühje tünne koguma ja kopteriga laevale saatma
(jätkub raamatus)
Huw tutvustas IAATO karmilt lihtsaid keskkonnanõudeid. Ei midagi endast kaldale maha jätta, sealt kaasa võtta üksnes fotosid, videoid ja kauneid mälestusi, liikuda vaid tähistatud radadel, mitte häirida linde ja loomi. Liikvel pingviinile võib läheneda 5 m, pesitsevatele 15 m peale. Punased lipud tähistavad liikumisteed, kaks ristatud lippu ütlevad stopp.
Toimkond kontrollis üle maaleminejate mütsid, püksid, selja- ja kaamerakotid, kõnnikepid, fotokolmjalad. Eriline tähelepanu taskutele, õmblustele, tõmblukkudele ja takjakinnistele – et kuskil poleks võõraste maade pinnast, seemneid, eoseid ega prügi. Mind kontrollis Aaron tõelise saksa põhjalikkusega, käis õmblused ja takjakinnised ka tolmuimejaga üle. Pühendumust Antarktika kaitsele kinnitasime allkirjaga bioloogilise ohutuse deklaratsioonile.
(jätkub raamatus)
Teadusuuringud näitavad, et tegelikult on just kliima soojenemine põhjustanud viimase 70 aastaga Antarktika poolsaare piirkonnas suurimaid keskkonnamuutusi. Sagenenud on suvised vihmasajud ning jäävabu taimestikuga alasid kohtab üha kaugemal lõunas. Talvise merejää suur vähenemine on sundinud näiteks adeelia pingviine pesitsema kaugemal lõunas ja suurendanud vaba vett eelistavate eeselpingviinide arvukust. Kohtasimegi reisil vaid üksikuid adeelia pingviine. Soojenemisega tihenevad Antarktikas ka lumesajud. Meiegi nägime, et veel aastavahetusel oli eeselpingviinidel väga vähe tibusid, sest nad olid pidanud ootama lume sulamist kivistel pesitsusnõlvadel. Hiljutised teadusuuringud ennustavad ka, et aastaks 2100 on kadunud 2/3 praegustest Antarktika imelise sümbolliigi keiserpingviini kolooniatest. Kliima soojenemine hävitab rannikulähedast kinnisjääd, mis on absoluutselt vajalik selle liigi paljunemiseks. Kinnisjää hävimist põhjustab Antarktikas palju tugevamalt kui mujal Maal ilmnev globaalne inimtekkeline kliima soojenemine. Sel nähtusel on Antarktika keskkonnale palju suurem mõju kui turismil või teadusuuringutel.
(jätkub raamatus)
Kommentaarid