Minu Hiiumaa / Uued peatükid 2024 Mae Lender

Ilmunud
5.2024

Ähk läheb tarvis

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“

Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.

Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.

Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?

Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.

Kulda pole küll tänini õnnestunud leida, ent see ajalooline pärand, mis majaga kaasa tuli, oli ometigi vägev. Sarvekad on ajast aega olnud parajalt ihnsad, teisalt ehk hoopis kokkuhoidlikud ja praktilised inimesed. Külarahvas kõneleb, et ka selles majas elanud sedavõrd kokkuhoidlikud või suisa koonrid inimesed, et näiteks kaks venda ja õde elasid vapralt koos ja ei abiellunudki, sest muidu oleks varandus ju perekonnast välja läinud. Liikusid naabrite seas suisa jutud, et mõnikord, eriti pikkadel ja pimedatel õhtutel, istunud nad kolmekesi küünlatule valgel laua ümber, võtnud kolmeliitrised purgid ligi ja hakanud siis neisse oma metallraha lugema. Lugemise ja arvutamisega olnud neil küll veidi keerulised lood, aga ega see siis neid takistanud. Minul tuleb seda kõike kuuldes muidugi kohe silme ette „Nukitsamehe“ film ja rahalaul, kuid muidugi olid meie maja asukad oluliselt targemad ja midagi ehk suutsid ikka kokku arvutada. Kas aia sisse peideti midagi sellestsamusest loetud rahast või juhtus see sootuks varem ja teiste inimeste aegu, sellest ei tea enam keegi kõnelda.

(jätkub raamatus)

Salinõmmelt liigub Sarve poole mees, kelk ohelikku pidi järel lohisemas. Ilmselt kalamees, vahepeal peatub, askeldab miskit just nagu jääpuuriga, siis liigub taas edasi. Mõnes kohas peatub pikemalt, toetab end kelgule ja õngitseb seal.
Me oleme ju mõnes mõttes sarnased – tema õngitseb kalu seal jääväljal, mina siin püüan mõtteid selle raamatu tarbeks. Tõsi ta on, et tema töö on ilmselgelt tulemuslikum ja annab
hea õnne korral värsket kraami õhtusöögiks. Minu mõtted, need tulevad ja lähevad, suurt tarkust neis ei ole ja õhtul magama peaks heitma õige tühja kõhuga. Tema aga astub seal, kindlalt ja iseteadlikult. See on see jääga elama harjunud inimese tarkus. Mul on sellest kõvasti vajaka. Jääväljaga lähestikku elamine erutab ja hirmutab ühtaegu. Oskamata ujuda, tunnen end ometigi kindlamalt lahtise veega – jääkaane tekitatud petlikuvõitu turvatunne kindlast pinnast jalge all muudab mind rahutuks. Kui siin oleks pikk ja sirge rannajoon, ega mind siis jääle vist saakski, aga kuna lahesopp on lahesopis kinni ja lahe vastaskallas alati nii kutsuvalt lähedal, tundub kuidagi arutu ajaraisk ringiga maad mööda minna. Nii ma siis ebakindlalt sammun, kuulates olematuid praksumisi ja otsides potentsiaalseid vett immitsevaid pragusid.

(jätkub raamatus)

Igatahes otsustas solvatud mees omal kõveral moel kaptenile tagasi teha ja sättis end koos kitsega ühel heal päeval sadamasse just sedamoodi, et aurik oli juba lahkumas. Kaptenil
juhtus täpselt parajalt hea tuju olema, ta märkaski mahajääjat ning suundus tagasi.
Kapten kärkinud: „Vanamees, mis sa passid seal, kobi nüüd aga peale!“
Vanameheks nimetatud külamees seletas sillal aga rahumeeli oma kitsele: „Sokukene, tahtsid ju raudlaeva näha, eks sa vaata nüid. Vaata-vaata kohe hoolega.“
Kapten muutus seepeale veelgi kurjemaks ja sõimles juba päris valjusti ning inetusti. Mispeale ei hoidnud ka külamees end tagasi ja valas veelgi õli tulle: „Ma tulin sokule ainult rauast laeva näitama, ega ma tahagi peale tulla.“ Sokule seletas aga edasi: „Ja vaata, see mees, kes sääl sõimleb ja karjub, see on selle raudlaeva kapten.“

(jätkub raamatus)

Saabub hoovile meie poolt kardetud, ent siiski äärmiselt sõbraliku ja meeldiva olemisega terviseametnik Anti Pakter. Loomulikult märkab ta kohe ka kassi, kes pole sammugi meist
maha jäänud; mees silitab ja nunnutab ja räägib meie noorhärraga tüüpilisi kassijutte. Kassiisandal ununevad jalamaid kõik meie hommikused jutud, mil veensime teda tunnikese
jooksul majast ikka eemale hoidma.
Ametnik ruttab korraks veel auto juurde tagasi, sõnades: „Ma võtan pudelid ka kohe kaasa.“
Selle peale arvab Tõnis: „Kas ikka keset päeva maksab niimoodi…“

(jätkub raamatus)

Just seesuguses eufoorilises meeleolus löön välisukse valla ja lendlen terrassile… kui nurga tagant imbub välja silmanähtavalt kohalikku päritolu hurmur, jalas soliidne tumepruun
viikar, seljas kampsun lapakatega küünarnukkidel, seitel kammitud ja ise muidu ontliku olemisega. Taolist ilmaimet pole mul siinsetel teedel seni veel näha õnnestunud ja nüüd on see veidi häbeliku koolipoisi moega tüüp meie õuel. Lasen kõik oma mälusopid läbi, et kas meile pidi keegi täna veel külla tulema ja kui ka ei pidanud, siis kas õnnestub mul ehk Tõnise seniste juttude põhjal selgust saada, kellega tegemist.
Tulemusteta.
Kuid kui häda käes, küll ma siis olen julge tüdruk ka ise otse küsima. Probleem on lihtsalt selles, et s e e härra end juba naljalt katkestada ei lase. Jutt tuleb sealt ühtlase ja katkematu
valanguna, mis aga kõige hullem – ma ei saa poolest infovoost vähimatki aru. See on pesueht hiiu murrak ühes kehvapoolse diktsiooni ja enneolematu tempoga. Kui suudan kinni püüda iga kolmanda lause, on päris hästi. Jutu sekka poetab ootamatu külaline ka mõned alkoholist läbi imbunud harduspisarad.
Temast kaugemale kui meetrike maad ma ka minna ei saa, sest kui ta märkab, et ma üritan eemale nihkuda, haarab bravuurikalt mu küünarnukist ja lokaliseerib mu leebelt, ent kindlalt.

(jätkub raamatus)

Vilma oli kõva elumutt, mehe sai ühes elektriga, kui see ümberkaudsete ja temagi talusse veeti. Oot, millal see Sarve ja Soonlepa külla jõudiski? Oli see nüüd 1968. aastal või hiljem,
kes seda enam nii täpselt mäletab. Ja ega ta lõpuni tunnistanudki, et tegemist oli mehega – oli teine väidetavalt üürnik või nii. Kuigi üüri ei maksnud, seda ta ikka alati rõhutas sinna
juurde. Kas neil siis olid leivad ühes kapis või mitte, seda ei tea kommenteerida, kuid külarahvas kõneleb, et näiteks kohvimasin oli küll kummalgi eraldi enda oma. Kavalere oli Vilmal vist teisigi, kurtis ikka ühtepuhku, et see selle sadama läheduses elamise needus on, et kõik kodutud loomad ja mehed, kes aga jala saarele panevad, need tema juurde tulevad. Ja jäävad.
Oli kuidas oli, aga seal kõrgemal künkal, kauni vaatega kogu külale, nad pisikeses tarekeses elasid. Kuigi Vilma isa oli omal ajal merd sõitnud ja seega heldelt teeninud mees, oli majake
siiski ehitatud kalakastide lauajuppidest. Tervelt kolm korda olevat isal olnud majaraha koos, aga tervelt kolm korda läksid rahad ka nulli, nagu Vilma seda nimetas. Nii ei jäänudki muud üle, kui kasutada hiidlastele nii omast leidlikkust. Vähemasti on maja tänaseni püsti ja oli Vilmale koduks terve tema eluea.

(jätkub raamatus)

Meenub ka üks kiire sügis, mil Avel oli tuli takus raamatu valmis saamisega, ees oli ootamas haiglasse minek, oma sünnipäev ju niisamuti sellel ajal. Sünnipäeva suhtus Ave enneolematu põhjalikkusega. Aga siis järsku oli ükspäev võõras mees ukse taga – temal tarvis oma naise juubeliks luuletust. Nüüd oli siis selline lugu, et see oli naise viimne sünnipäev ja nemad mõelnud sellisel erilisel puhul naisele luuletuse kinkida.
Kõik ju tore ja Ave ennegi tellimustöid teinud, aga sel hetkel oli tal maru kiire, lubas teha ja saatis mehe minema. Kui ta mõne päeva pärast luulelistele radadele asus, siis… kuidas seda viimast luuletust ikkagi teha, vaja taustamaterjali juurde. Ave ketras kolm päeva helistada, aga meest kätte enam ei saanud. Luuleta siis sedasi! Niigi oli see tal päris esimene kord teha luuletus surevale juubilarile. Kas teha süngem või lõbusam? Lootusrikas? Või hoopis eluteele tagasi vaatav ja kokkuvõtlik?

(jätkub raamatus)

Hull aeg tingib ka hulle tegusid. Kui igasugused karantiinid ja isolatsioonid jms nelja seina vahele aheldavad sõnad liikuma läksid, kaubad riiulitelt lõppesid, töö lõppes, rahagi lõppes, eks siis sai mõeldud, millal marodööritsemiseks läheb.
Ja ei tulnudki kaua oodata. Sel päeval antigi teada, et on sisse murtud (või õigupoolest oli hilisem täpsustus „omavoliliselt sees käidud“), aga oh ei, mitte toidupoodi ega viinapoodi, isegi mitte pangakontorisse (kui mõni selline peaks veel Hiiumaal alles olema), vaid hoopis… raamatukogusse, sellesse Kärdla omasse.
Kui esimese hooga tahtnuks selle uudise üle rõõmustada, siis kahjuks või õnneks midagi kaasa ei võetud. Kuigi küll kõlaks kenasti, kui sissetungija oleks haaranud ühes paar köidet „Tõde ja õigustki“.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Mae Lender ja Petrone Print OÜ, 2024

Toimetaja: Riina Tobias
2024. aasta peatükkide toimetaja: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Maketi autor: Madis Kats

Albumi fotod: Mae Lender, Angela Arak, Leini Kõrtsini, Taniel Kasemägi
Kaanefoto: Kaido Haagen
Autori foto: Anette Agasild

Trükk: Greif OÜ

pehme kaas, 130 x 190 mm
264 + 16 lk

Original price was: 19.00 €.Current price is: 15.20 €.

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid