Minu Ukraina Jaanika Merilo

Käes oli seitsmekümnendate teise poole hämmastavalt soe suvi, kui minu üliõpilasest ema kohtus Peterburis, tollases Leningradis, minu tulevase isaga. Tol suvisel päeval ei teadnud nad veel, et kõik on tegelikult väga tõsine ja mõne aasta pärast sünnin mina. Aga lisaks kuumusele olevat õhus olnud ka elektrit, või vähemalt nii neile meeldib meenutada.

Kohtumine Leningradis oli tegelikult peaaegu juhuslik. Minu Tartu ülikoolis eesti filoloogiat õppiv ema teenis sellel suvel lisaraha, olles Soome turistide giid, isa aga oli omal ajal tulnud Ukrainast Leningradi kunsti õppima ja sinna jäänudki. Päeval, mil isa oli väga ebapidulikul moel ülikooli kantselei luugist saanud kätte lõpudiplomi ja läks parasjagu kartulikotiga oma ateljee poole, nad Kaasani kiriku ees pargipingil tutvusidki.

Umbes pooleteise aasta pärast nad abiellusid ja kolisid elama ema sünnilinna Tartusse, kus Toomemäel Inglisilla taga sünnitusmajas tulin ühel soojal novembripäeval ilmale mina.

(jätkub raamatus)

Rongi võeti alati kaasa oma söök, sest restoranvagunid, kui neid ka leidus, olid pigem kallid ja sealsed toidud üksluised. Kodust leidsid tee kupeedesse hapukurgid, tomatid, sibulad, munad, leib, külm ahjukana, kotletid ja vorst. Praktiliselt alati ja kõigil olid sellised komplektid kaasas, varieerus vaid selle päeva toiduainete nimistu. Külm kotlet asetati poolekslõigatuna paksult võiga määritud leivale ja kõrvale söödi jahtunud kanakoiba, mis oli olnud hoolikalt pakitud fooliumisse ja kilekotti. Vahepeatustes võis ka välja perroonile sprintida ja minutiliste peatuste jooksul osta juurde pirukaid või värskemalt praetud kotlette, mida kohalike linnade või asulate elanikud rongijaamades müüsid.

„Tee, kuus kopikat!“ pistsid vahepeal pea kupeeuksest sisse tihti ülearu paksult meigitud ja lubivalgeks pleegitatud juustega vagunisaatjad.

(jätkub raamatus)

Tšornoboli tuumajaama peeti omal ajal üheks moodsamaks, mis, tuues õnnetu paralleeli Titanicuga, pidi olema täiesti kontrolli all ja ohutu – „sõbralik aatom“, tööstuse ja innovatsiooni võidukäik. Juba seitsmekümnendate aastate lõpus lasti kaiku tuumajaama kaks esimest reaktorit. Miski ei ennustanud hiljem saabuvat ohtu ka siis, kui 1983. aastal käivitati viimane ehk neljas reaktor. 26. aprillil 1986 läks aga tavaliseks turvaõppuseks planeeritud reaktori katsetusel inimlike otsuste ahela tagajärjel midagi vaga valesti. Neljas reaktor lõhkes öösel kell 1.23, paisates õhku 8 tonni radioaktiivset ainet üle noore Prõpjati linna, varsti ka üle Valgevene ja Lääne-Euroopa. Atmosfääri paisatud radioaktiivsete ainete hulk ületas 400 korda Hiroshima pommitamisel tekkinud kogust.

(jätkub raamatus)

Üsna turumajanduse tekkimise alguses oli isa loonud lauamängu „Šanss“. See on ilus mäng, inspireeritud natuke sel ajal armastatud „Aafrika tähest“. Mäng sai populaarseks ja seda müüdi Peterburi, Moskva ja Kiievi suurimates kaubamajades. Väike tülikas nüanss oli küll, et toona tähendas müümine seda, et kaubamajad, kus sa midagi müüsid, andsid sulle kord kuus müüdud summa väärtuses kuponge, mille eest sa said sama kaubamaja teistelt kauplejatelt kaupu osta. Selline oli sisevaluuta vaba turumajanduse alguses, kus müüa veel päris vabalt ei võinud, aga vahetada võis. Lisaks vajalikele kaupadele, näiteks rõivastele, kogunes koju palju mõttetuid asju, nagu kole punane numbrituvastusega telefon. Mobiiltelefonid olid veel kauges tulevikus.

Kus on nõudlus, sinna tekivad tihti ka alternatiivsed müügikanalid. Üheks neist osutusin mina.

(jätkub raamatus)

Sellel päeval pidin ma lendama Luganskist Kiievi kaudu Tallinna. Olin sõitnud mõned päevad juba mainitud oligarhi Ahmetovi ettevõttega DTEK seotud sotsiaalprogrammide tõttu mööda Luganski piirkonna väikelinnu. Enne väljalendu Kiievisse sain sõnumi rahvasaadikust sõbralt Mihhaililt, kellest ka olen juba kirjutanud. Kuigi ta oli selges opositsioonis Janukovõtši valitsusega, oli tal tihti siseinfot ja kindlasti ei olnud ta nõrkade närvidega.

„Kus sa oled?“ küsis ta sõnumis. Ilmselt mäletas ta mu ringreisi ja oletas, et pean varsti Kiievisse jõudma. „Võta pilet järgmisele lennule, ja kohe!“

(jätkub raamatus)

Üks omadus, mis minu Soome ja Ukraina kogemuse järgi iseloomustab tõeliselt edukaid inimesi  olenemata nende taustast, on kiirus. Vastuste, lahenduste ja kirjavahetuse kiirus. Asjad lahendatakse kohe, et need ei jääks vinduma. Vastatakse kohe, nii on viisakas. Lahendatakse kohe, hiljem on juba hilja. Mis on küll needus, olles koos selle inimesega, aga meeldiv teistele. Juraga on mul siiani umbes kaheminutilised sprindid ja ma olen juba vägagi heaks muutunud sõnumitele kiirreageerimises. Üks telefon on käest pandud ja teiseni veel ei ulata, järelikult on õige moment. Läks! Probleem, lahendus, „mis sul MINULT vaja on?“, otsus. Siis jälle viis minutit kirjavahetusele „vabanda, ma pean…“ ja läks!

(jätkub raamatus)

Esimese testiringi sõitsin tankil koos sõbraga. Nikolai roolis, ja peaaegu müstiline on tunnetada esimest korda tanki dünaamikat. Ja seda paanikat, kui su ees on kraav. Nüüd on kõik! Karjud hirmust, sest saad aru, et selles kraavis koos selle neetud tankiga kuskil tundmatul Harkivi oblasti polügoonil sa umber lahed ja umber jäädki. Aga kui karjumise lõpetad, saad, aru, et ei läinudki. Et see tohutu tankiroomik ei allu tavaloogikale ja on palju suurem ja laiem, kui sulle tundub.

„Nüüd sõidad sina!“ hüüab mulle roolist tulnud Nikolai mütsis oleva mikrofoni kaudu.

 (jätkub raamatus)

Küpsete mahlaste maha kukkunud ja herilastest piiratud pirnide lõhn juba pimenevas hoovis, kus puude vahel kuivab kellegi pesu ja avatud pimedast aknast mängib transistor. Kui väikeseks on see hoov jäänud ja kui madalad on siin puud! Keegi oleks nagu multikas võtnud minu lapsepõlvehoovi ja teinud sellest vaikese maketi, kus kõik on sama, needsamad puud ja garaažid ja isegi paljud maja aknaraamid, aga kui väikeseks kõik on jäänud!

Nagu ka koridor, mida ma maletan juba ammusest ajast lagunenuna ja hooletusse jäetuna, aga lapsepõlvest möödunud aastakümned on jätnud uusi jälgi, krohv on veelgi rohkem lagunenud, paneelides on praod ja kurbadele seintele on hooletul kael sikerdatud „kunstiteoseid“.

„Mine ees,“ sosistan isale vanaema korteri uksel. Mis siis, kui ta ei tunne mind ara? Kui ta ei saa aru, mis võõras inimene siia tuli ja mida ta siit tahab. Kui ma tulin liiga hilja. Mida ma siis teen, kui ma tulingi liiga hilja? Mida siis veel teha on?

(jätkub raamatus)