Meie taaskasutus Kiti Põld

Mööbli tõstsime maha Tartus Filosoofi tänaval väheütleva kastmaja ees halastamatus kevadises lausvihmas ja puksisime selle otsatult suurde, kuid vanamööblist tõsiselt, isegi ohtlikult punnis poolkeldrikorrusele, mis oli jaotatud mõttelisteks tööruumideks alustavate, ilmselt äsja eriala omandanud restauraatorite vahel. Küll oli siin graatsilisi laudu-toole, elegantseid riiuleid-kappe ja vormikaid aknaid-uksi – oma narmendavas majesteetlikkuses mõjusid need tolmunud vanakesed tol pagenduspinnal allasurutud tõesõnumina ehedast ajaloost – Tartu ja Eesti, Euroopa pärispäevilt.
Enda väikest varandust mööda olematuid vahekäike tirides ei suutnud kahele poole silmi heites siinset hõllanduslikku hõrkust meeltega küllaldaselt haarata. Niisuguse vapustava iluelamusega ses hämaras ja külmas sildistamata salatöökojas algaski minu otsinguline ja rõõmustavate leidudega pikitud märkamiste teekond antiikmööbli lõppematult põnevas ja nüansirohkes maailmas.

(jätkub raamatus)

Killumosaiigi jaoks olin juba korteris elades hakanud katki läinud nõusid kõrvale panema. Vahel olin salaja isegi elevil, kui mõni värviline tass või kena servaga antiigihõnguline taldrik tükkideks kukkus. Mu halvasti varjatud entusiasmi tõttu hakkasid tripsud mõistma, et ema rõõmustamiseks tuleb lihtsalt lasta toidunõudel põrandale libiseda… Kuulutasin ka sotsiaalmeedias, et kogun projektiks katkiseid nõusid. Sõbrad tõid kurvalt oma lemmikanumate killud kokku ja mina tassisin teise ringi poodide nõudejääke autosse. Pragulised või kollaseks tõmbunud või muidu ebapopulaarsed toidunõud panin tihedast riidest kotti, ladusin õuele tellistest väikese aluse, panin koti sinna peale, sidusin kotisuu kinni ja andsin pisipojale raske haamri kätte – peksa! Suure töörõõmuga lõi hasartne lapsuke toredaid tassikesi ja tõhusaid taldrikuid klirinal katki ning naabritädi ahastas aia taga, püüdes aru saada, mida napakas noorpere jälle välja on mõelnud.

(jätkub raamatus)

Siis tekkisid mul sõltlastest sõbrannad ja peale kooli läksime otse diilerite juurde, kuhu jäime tundideks. Kasutatud rõivastes käisin tuhnimas isegi koos emaga, kes, olles küll ka ise sõltlane, mind oma viisaka maitsega tagasi hoidis. Koos tegime kodus kehakatteid ümber ja parajaks. Kui ülikoolilinna kolisin, valisin liikumiseks ikka need tänavad, kus kahtlased poed minu teele jäid. Hakkasin loengutele hilinema. Õppelaen kulus ikka järgmistele ja suurematele rõivaostudele. Ühikas käisin ringi veidrates hilpudes, mis tihti vahetusid. Ikka ja jälle tõmbas mind vanu diilereid ja uusi urkaid otsima. Elu eesmärk olid riided. Doosid suutsin hoida kontrolli all. Kaua kahtlesin, kas ma suudan sellise hullusega olla õige sõber, tütar, õde ja kallim? Isegi emaks saanuna parkisin lapsevankri ikka kaltsuka ukse taha, panin raadiosaatja tekiserva alla, ja sukeldusin ennastunustavalt rõivarõõmudesse. Leidsin alati põhjendusi, et poodi sisse astuda: kas oli laps kasvanud või oli pidulik sündmus tulemas. Või oli allahindlus – kuskil ju alati oli!

(jätkub raamatus)

Ühel hilisõhtul, kui näsin parajasti, nagu tavaliselt, mahekapsast tooršokolaadiga – inimesed võivad olla veidrad, olemata hullud, eks, – helistab mulle sõbranna ja sõnab hauataguse häälega: “Kiti, ma lugesin nad kokku!” – Mida? Misasjad sa kokku lugesid?! “Kleidid! Ma lugesin kokku, mitu kleiti mul on…!” – Noh, mind sa küll ei üllata! Kes siin võistelda julgeb – mul on juba selline kuulsus, et! Jah, okei, mitu kleiti sul on siis? Kati tasandab häält ja sosistab kähedalt: “Kaheksakümmend kaheksa!” – Hiissand!! Ee…, päris palju jah! Panen telefoni ära ja mõtlen: kurat, minul on siis ilmselt veel rohkem. Sest ma ei kujuta ette, et kellelgi oleks nii palju kui mul! Aga ma pole kunagi arvuliselt mõelnud. Ainult seda, et igaks sündmuseks ja igaks tujuks ja igaks ilmaks oleks midagi võtta… Lähen tudule, kuigi mu erinevad kleidid virvendavad ajus ringi. Mitu mul neid siis on?!

(jätkub raamatus)

Käivitatakse antiikseid mängutoose ja lehterkõlariga grammofone, mille pöörlemiskiirus ilmselgelt ei klapi šellakplaadi fokstrottide puusanõksutempoga. Krigisedes avanevad vanaaegsed päevavarjud ja mööda sahisevad antiiksed jalgrattad. Ja ilm on nii ilus ja terve päev on veel ees! Nonii, kunstnikuhing Misha just leidis endale ühe kummastavalt külmas gammas portreemaali, mille ta nimetas oma boyfriend’iks ja mille hinna ta poole peale flirtis. Sarmikas Angie jälle ostis uskumatult avara kirju kleidi, mis toob eriti esile tema fridakahloliku sugestiivse näo – heh, nagu tal selliseid hilpe veel vähe oleks! Ise soetasin rikkalike värvitahvlitega sajandivanuse ooperi- ja operetiraamatu – uurin pärast lähemalt. Nüüd võime crêperie’sse minna! Ja siis moekvartalisse šoppama ja siis õhtusumedale järvepromenaadile žonglööride ja gelato-müüjatega amüseerima… Kolm Mary Poppinsit kolmelt kontinendilt, pühendunud otsusega armastada elu.

(jätkub raamatus)

Enda ja muid näiteid kirja pannes olen mõistnud, kui rikkalikud on taaskasutuse vormid! Kui otsatult palju on võrratuid näiteid ja kui võimatu on tegelikult mitte taaskasutada. Me kõik taaskasutame mõnikord midagi ja kuidagimoodi. Loomulikult ja paratamatult. Raamatukogu, rattalaenutus, paadi-, suusa- ja uisulaenutus, kostüümilaenutus, invavarustuse laenutus, auto või haagise, eluaseme või tööriista- ja tehnikarent, rääkimata kodustest argiasjadest. Igaühel on taaskasutusest oma nägemus ja kogemus. Mõnele sobib, mõnele mitte, ja mõni on päris entusiast. Päris ilma pole keegi saanud – elu ilma taaskasutuseta ei ole olemas.

(jätkub raamatus)

Kord õpetasin ka sõpru antiigi väärtust nägema: tegin asja papist ja punaseks! Talumaja koristustalgutel võtsin lõkkehunnikust välja paar tühja nõukaaegset Rumba pakki ja ütlesin, et sellistega võib imet teha. Kõik naersid. – Nojah, ma olin ju eelnevalt endale palunud riidetükki, mis oli piki lõimi päriselt räbaldunud, kuid kandis haruldaselt kena mustrit; hommiku poole olin aga mehi kõvasti noominud, et nad enne autotäit pudelikastide prügimäele saatmist ei olnud noid antikvaari pilguga üle vaadanud või vähemalt kutsunud mind, kuna mul on muinsuse peale hea nina… – Ei, nemad tahtsid maja ühe päevaga tühjaks saada ega hoolinud majakraami potentsiaalsest väärtusest või isegi rahast. – Ja nüüd need suitsukarbid! Ei läinudki kaua mööda, kui üks pealinna teater kuulutas, et otsib sääraseid sigaretipakendeid oma lavastusse. Toimetasin kauba teatrini ja tänuks saadud pidulikud saalipääsmed jällegi noore talupereni – palun: lõkkekraamist võetud suitsupakid tõid teile uhke teatriõhtu kõrgelt auhinnatud lavastuse puhkepäevase etenduse ihaldatud esireas koos omaenda vanade sigaretikarpide ühisvaatamisega – nautige!

(jätkub raamatus)

Kahjuks võib aga kindel olla, et prügimägedele lendab iga päev mingil määral varandust ja muinsusesemeid, meie rahvuslikku disaini, kollektsionääride huviobjekte, mis võivad olla rariteetsed või koguni ainueksemplarid maailmas. Samuti hulgana päevikuid salmikuid, kirju ning dokumente vanades lauasahtlites, mida pole viitsitud isegi avada, natuke katkist või kohapeal katki visatud võrratut vanamööblit, mis jääb ilma kätte vettima, pehastuma, mädanema ja roostetama. See on pannud mõtlema, kas prügimägedel töötama kaubatundjad? Ja kas seal võiks olla väike parandustöökoda, minimaalselt mehitatud ja korras töövahenditega, et saada abi või ise koha peal parandada? Kas prügimäed peaks olema täielikult avatud?

(jätkub raamatus)