Minu Itaalia Justin Petrone

Ilmunud
12.2023

Homme on homme

Minu jaoks on Itaaliaid olnud alati mitu. On see Itaalia, kust mu esiisad omal ajal lahkusid. On Itaalia, kust pärines mu ema koduses köögis valmistatud toit. On Itaalia, mida hakkasin noore mehena ikka ja jälle külastama ning avastama. On filmikunsti, muusika ja kirjanduse Itaalia. Ning on Itaalia, mis elab mu unenägudes. Üks Itaalia on see, kus tegutsevad Calabria bandiidid, Apuulia anarhistid ja Veneetsia meresõitjad. Ent samuti kätkeb Itaalia kirglike armulugude ja valusnaljakate perereiside maad, kus väikesed tüdrukud tahavad Pompeid üleni roosaks võõbata.
Siinses raamatus püüan kõigist neist Itaaliatest ka teile jutustada. Tegu pole üksnes geograafilise seiklusega mööda Itaalia poolsaart, vaid ka rännakuga itaallaste mõttemaailma. Loodan, et tunnete sellest teekonnast rõõmu, ning soovitan võtta hakatuseks tassikese head espressot.

Mõnes mõttes tundsin lausa kergendust, et Domenico oli preestrit üksnes peksnud, mitte ta päris ära tapnud. Ent muidugi oli mul nii loo kui ka ootamatu tähelepanu pärast piinlik. Uskumatu, et pidin nüüd, sada aastat hiljem, seisma silmitsi Domenico sünge minevikuga.
Lugu oli juhtunud 20. sajandi alguses. See oli väga vana lugu, aga prillidega ja hallide juuksetuustidega reibas vanamees näitas nüüd näpuga minu poole ja karjus.

(jätkub raamatus)

Mu isal on kurikuulsast vanaisast oma lugusid rääkida: Sam, kes muu hulgas töötas ehitajana, loopis sõnakuulmatuid poegi puidust katuselaastudega. Sageli andis ta poistele ka rihma, ning too kelder on jäänud perekondlikku mälusse legendaarse 1920. aastate Itaalia immigrantide piinakambrina, kus köidikuis poegi kinni hoiti ja peksti. Miskipärast noris mees erilise innuga Jerry kallal.
Või ehk oli Jerry lihtsalt kõige säravam jutupaunik? Kas piinakamber on üksnes legend?

(jätkub raamatus) 

Kogu selle aja oli mööblipoe omaniku tütar kummalist stseeni nurgast pealt vaadanud. Tal oli eksootiline, tõmmu välimus – nagu vanakreeka vaasil kujutatud neidudel. Kohalike elanike ilu kogedes valdasid mind segased tunded. Kindlasti oli temagi minu kauge sugulane, arvestades, et nii mu vaarema kui vaarisa olid siin sündinud. Näis, et siin külas olid kõik sugulased. Kuidas üleüldse valiti kaaslasi sedasorti külas, kus inimesed olid põlvkondade kaupa omavahel abiellunud? Kas lähtuti mingitest sugulusastmetest? Kas mõne sugulasega võis abielluda, teisega aga mitte?

(jätkub raamatus)

„Aga Petrone on levinud nimi! Sinu Salvatore Petrone ei ole minu Salvatore Petrone. Me pole lähedalt sugulased.
Hakkasin muret tundma. Kui Piero räägib teistele, et me polegi lähedalt sugulased, võib restoraniomanik keelduda mulle ööseks tuba üürimast. Ja kas mind mööblipoodigi enam tagasi võetaks? Siis ei jää mul tõesti üle muud, kui mööda ohtlikku mägiteed alla matkata või ööbida ämblike seas apelsinisalus.

(jätkub raamatus)

 

„Me ei tülitsenud,“ vastas isa. „Lihtsalt arutasime üht-teist.“
„Või et a r u t a s i m e?“ päris ema. „Nüüd on naabritele küll selge, et siin elavad mingid itaallased!“
Jäi küll mulje, et itaallane pole just kuigi kasulik olla, aga mõistsin ka seda, et ülemäärased tundepuhangud – olgu tegu armastuse, kurbuse või vihaga – ja nende järsk vaibumine käivad itaallaseks olemise juurde. Nagu ka kõik värvikas, ebatavaline, kummaline ja groteskne. Nõnda arvasin ma seetõttu, et ebatavalise, röögatu või raskesti usutava olukorraga silmitsi seistes ütles ema ikka: „Nagu oleks Fellini filmi sattunud.“

(jätkub raamatus)

„Siin on imeilus,“ sõnas isa rooli tagant. „Oleme Itaalias.“
„Ei ole siin ilus ühtigi,“ nähvas ema. „Vahel mõtled sa igasugust joga välja.“
Tuleb tunnistada, et osa paiku polnud tõesti kuigi ilusad. Mõnelt poolt oli kogu rikkus välja pumbatud. Mõni paik oli üleni mattunud elektriliinide sasipuntrasse, siin-seal kriipisid silma külad, mis paistsid välja nõnda, nagu võiks neid peagi tabada mõni katastroof: maalihe, üleujutus või maavärin.

(jätkub raamatus)

Oma elu õiges alternatiivversioonis oleksin pidanud olema nagu mu itaalia nõod, kes ei eksinud ilmaski pesast liiga kaugele ja elasid vanematekodust üle tee. Just nii käitus tõeline itaallane, ning mulle sedavõrd omane rännukirg ei sobinud kuidagi kokku ettekujutusega korralikust, itaallasele kohasest elust. Ma polnud reetnud mitte ainult omaenda suguvõsa, vaid itaallaste eluviisi kui sellise. Nagu sellest poleks veel piisanud, olin ma saanud kolm tütart võõrast, koguni barbaarset päritolu Põhja-Euroopa naisega, kes kuulus hoopis teistsugusesse hõimkonda, soomeugrilaste sekka, kelle kombed olid itaallastele täiesti võõrad.

(jätkub raamatus)

„Olen nii elevil, et saime siia tulla,“ ütlesin pileteid ostes Martale. „Ma olen Pompeist palju lugenud ja nüüd saangi kõike oma silmaga näha ja siin omil jalul ringi kõndida.“ Tol hommikul sadas vihma, vahepeal isegi müristas. Meeleolu näis pahaendeline.
Aga Martale ei avaldanud varemed üldse muljet.
„Majade seinad on nii vanad ja koledad,“ märkis ta. „Miks neid küll üle ei värvita?“

(jätkub raamatus)

„Mis toimub?“ Anna vaatas ringi. „Mida ta ütles? Millest ta räägib?“
„Nad kõik räägivad itaalia keelt.“
„Kas nad siis inglise keelt ei oskagi?“
„Ei, siin räägivad kõik itaalia keelt.“
Ta viskas mind seepeale vihaselt kahvliga.

(jätkub raamatus)

Sain aru nii, et kõigepealt tuleb tankida ja siis maksta. Paistis, nagu põleksid putkas tuled, nii et jäi mulje, nagu oleks keegi tööl. Panin paagi täis ja siirdusin kassasse, ent seal polnud kedagi. Tuled ei põlenud. Siis püüdsin automaadis maksta, aga ekraan oli tühi. Vajutasin muudkui nuppe, aga masin ei võtnud kuidagi elu sisse. Siis kiikasin jälle kassa poole. Viimaks jõudis mulle pärale, et võetud kütuse eest polegi võimalik maksta. Ma ei teadnud, mida peale hakata. Heitsin pilgu turvakaameratele. Kui masin ei tööta ja kedagi pole kohal, on tõenäoline, et ei tööta ka kaamerad?

(jätkub raamatus)

Justin Petrone muu Itaalia-aineline looming:
romaan „Montréali deemonid“ (2012)
lugu „Uhkus ja eelarvamus“ kogumikus „Misjonäripoos“ (2013)
lugu „Küla vermitud“ kogumikus „Peegelmees“ (2017)
lood „Itaaliasse eksinu“ ja „Mesinädalad Euroopas“ kogumikus „Reisikirju“ (2014)
lood „Kallid italiano’d“ ja „Kõik, mis jääb maha“ kogumikus „Jõulumees“ (2021)

Autoriõigus: Justin Petrone ja Petrone Print OÜ, 2023

Tõlkija: Eda Ahi
Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Albumi fotod: Justin Petrone erakogu
Esikaanefoto: 123rf.com
Autori foto: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-82-003-2 (trükis)
ISBN 978-9916-82-004-9 (epub)
ISBN 978-9916-82-005-6 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
264 + 16 lk

Kommentaarid


Külaline
Epp Petrone
1 kuu 25 päeva tagasi

Olen raamatu toimetaja ja samas ka kõrvaltegelane (üsna vähe, aga siiski, olen Veneetsia üleujutuses jalgupidi sees ja Genoas Justini esimest Itaalia-kohvi tunnistamas).
Mis ma sellest raamatust arvan?
Kindlasti on minu kõige lemmikumad peatükid need, kui peategelane läheb ilma ühegi kokkuleppeta täielikku pärapõrgusse, Calabria mägikülla, kuhu käib vaid üks buss päevas, kaasas paberid, mis tõestavad, et tema vanavanaisa ja vanavanaema on mõlemad seal külas sündinud. See on sürr situatsioon, avades autentset külaelu just niimoodi, nagu see ootamatule võõrale saab avaneda… ja kuidas võõras järsku sugulasena vastu võetakse, kui ta oma pabereid lehvitab. Aga enne tahetakse teda siiski surnukuuri ja mööblipoodi magama panna, sest ta on võõras.
Oma ja võõras, see teema on siin raamatus oluline. Kogu Ameerika on ju selline, võõrastest kokku keeratud uutmoodi oma. Justin on Ameerikas sündinud Itaaliast lahkunud inimeste järeltulija. Kes ta siis ikkagi on? Kui kohati on tekstis tunda nukrust, igatsust ja pingutust, siis see ongi minu meelest see, et ameerika-itaallane peab pingutama, et olla itaallane, nii nagu ta peab muidugi pingutama ka selleks, et Eestis hakkama saada. Ja tegelikult peab igaüks meist pingutama, et mõista, kust me tulnud oleme, kes on meie esivanemad. Ma arvan, et nukrus tekib sellest, et alati jäävad vaid oletused ja küsimused, poolikud lood, sest täit tõde ei saa enam kelleltki küsida. Esivanemad on ammu teises ilmas.
Aga tagasi siiailma. Mulle meeldisid Justini vanemad tegelastena (tülitsev ameerilaste pere reisil esiisade kodumaal, kujutate ehk ette) ja nende taust, mida veidi siinseal anti, kuuekümnendate USA, kus laua peal tantsiti, kui president Nixon hundipassi sai jms…
Muide, raamatu esitlusele jäi Justin hiljaks, sest tal sai bensiin autos otsa. See sobis nii hästi selle raamatu algusega ja kentsakate bensiini-episoodidega, mis raamatus juhtusid.