matused_ja _laulupeod_kaaned.indd
8,50 €

Ilmunud
02. 2015

Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Ega sa palju olnule ei mõtle, sest tähtis on, mis tuleb. Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte… Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga… Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule.

Ei õnnestunud need loodki siin nii, nagu kirjutama hakates lihtsameelselt ette kujutasin – ei õnnestunud kirja panna ainult mälupilte: kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta märtsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida ütleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi põimusid ajad, kohad ja sündmused, ulatudes tsaariajast tänasesse päeva.

Mari Saat

Katkendid

1954. aasta kevadtalvel, töötas isa kusagil toimetuses, ma ei tea siiani, mis toimetuses, sest mulle ei jää kunagi meelde faktid, vaid ainult pildid ja tunded. Küllap see oli partei ajaloo instituudis. Igatahes pidi ta toimetama Stalini teoseid – seda ma sain juba tollal, kuueaastaselt, vanemate inimeste jutust aru. Need olid siis vist viimased Stalini teosed, mida Eestis toimetati? Ja sinna oli juhtunud sisse üks viga, mingi sõnaviga või täheviga, midagi säärast... Ma ei tea, mis on minu mälusse jäänud hilisematest juttudest või mida püüdsin suurte juttudest siis, aga millegipärast seostub see raamatupõletamise õhtu mul fraasiga: Kui läbi otsima tullakse, ja et neid raamatuid oli vaja põletada juhuks, kui läbi otsima tullakse... Sest isal tohtis olla ajaloolasena keelatud raamatuid, tööks vajalikke raamatuid, aga see tohtis ei tähendanud midagi, kui läbi otsima tuldi – siis oli see täiendavaks süüdistusmaterjaliks. Mina seda siis veel ei teadnud, see sai mulle aegamööda selgeks, aga ma ei kahelnud ema töö vajalikkuses.

(jätkub raamatus)


Härra seltsimees Vseviov oli Juhanile öelnud: Tule minu juurde tööle, mina seda sitta ei karda! Ma peidan su alla keldrisse, töötad seal, küll sa ükskord jälle maa peale saad! Läkski onu Juhan Vseviovi ladudesse. Töötas seal maa all mõned aastad ja saigi maa peale tagasi – Rahva Raamatusse kauplusejuhatajaks. Hiljem korraldas ta raamatumüüki ka laulupidude ajal. Nii et oma ametis – ärijuhina – jõudis ta lõpuks ikka samale positsioonile, kust ta vangiminekuga pidi katkestama. Temale meeldis kaupmehe töö. Seda tegi ta innuga, ükskõik mis korra ajal. Selle tegemiseks oli ta valmis ka maipühade ja novembripühade ajal marssimas käima, demonstratsioonil, nagu seda nimetati. Käis tribüüni eest läbi, kolonnis oma inimeste ees, ja tuli siis meile hapukapsasuppi sööma. Novembripühade ajal marssida, tihtipeale tammuda ja oodata oma järge suures kolonnis, vahel lörtsis, vahel lõikava tuulega, oli õige külm. Hapukapsasupi ja viinaga sai jälle soojaks. Onu Juhan tuli ja hüüdis: S prazdnikom! – ta hüüdis seda lõbusalt, ilma irooniata. Ta vist ei osanudki kunagi irooniline olla, kuigi oli vangis käinud ja ütles alati, kui sellest tuli juttu, et tema istus vangis asja eest, et tema oli tõepoolest tahtnud Vene valitsust kukutada.

(jätkub raamatus)


Kogu Rannamõisa rand oli kiviklibune; päris ranna ääres, vee piiril olid suuremad ja väiksemad kivid ja kruus – niisugune kitsas, mõne meetri laiune kaldariba, ja siis tuli kohe kõrge pae‐ ja savikallas. Ainult ühes kohas oli liivaranda, kõige rohkem kilomeeter või mitte sedagi. Ja millegipärast oli kõrgemal pool otsustatud, et sellele liivarannaribale tuleb triibud sisse künda, nii et saaks valvata, kas keegi on sellest ribast üle kõndinud ja tahtnud niiviisi riigipiiri rikkuda. Nõnda tuli iga päev kaugelt kordonist noor piirivalvur hobuse ja sahaga ja kündis liivarannale uued värsked triibud sisse.

Sellel triibulisel ribal ei tohtinud kõndida ega päevitada, sealt aeti ära. Kui tahtsid tol rannal ujuma minna, tuli teha ring ja tulla mere äärde piki randa sealt, kus kiviklibu sisse triipe künda ei saanud.

(jätkub raamatus)


Kui Stalin suri, elasime meie veel Kreutzwaldi tänaval, suure kivimaja esimesel korrusel. Mäletan seda päeva sellest, et vaatasin aknast välja, päev oli igav ja hall, aga siis kõndis tänaval meie maja eest

mööda üks mees pikas nahkmantlis, hoidis kätt silme ees ja nuttis – nii on see pilt mulle mällu jäänud: suur mees, pikas mustas mantlis, ja nutab. Vist oli see pilt nii harukordne, et kui siis keegi ütles, ei mäleta, kes, võib‐olla ema, ja küllap kellelegi teisele, võib‐olla tädi Mariele, et Stalin on surnud, sain ma kohe aru, et too mees nuttis taga Stalinit.

Hiljem tuli meile külla Ena – too tüdruk ülakorruselt, kelle isa oli Siberis vangilaagris. Ena rääkis, et kui õpetaja koolis ütles, et Stalin on surnud ja ise nutma hakkas, hakkasid ka kõik lapsed nutma.

Nii ta ütles: Me kohe kõik nutsime!

Ma ei tea, kuidas see pikas nahkmantlis mees mul pagaritega seostus... Vist seepärast, et kunagi keegi kusagil rääkis, et KGB‐lased kannavad nahkmantleid; küllap sellest räägiti siin ja seal, ikka ja jälle, sest minu mällu oli kinnistunud pikk vöötatud nahkmantel nagu nende eriline vormiriie; ja kuna too nuttev mees oli ühtaegu minu esimene mälupilt nahkmantlist, siis kinnistus see mulle meelde nii, et nägin tol hommikul pagarit, kes härdalt ja puhtast südamest nuttis taga oma leivaisa.

(jätkub raamatus)


Leningradis läksime kohe esimesse hotelli, mida teadsime – kesklinna Nevski prospektile. Kuidas me selle üles leidsime – kas ma olin ehk õelt saanud Leningradi kaardi? –, seda ma ei mäleta, aga mäletan administraatorite nägusid valvelaua leti taga. Nad paistsid igavlevat, eks vist oli talvine vaikne hooaeg, kus rahvast palju ei liigu, ja siis äkki tulid kaks lapsenägu tüdrukut, kes purssisid viletsat vene keelt ja küsisid süüdimatult esindushotellist öömaja. Meie ei teadnud siis veel midagi reisimisest ega hotellidest, sellest, et pidi oma tuttavate kaudu kohad broneerima ja mitmekordselt maksma, kui tahtsid üldse mingisse Moskva või Leningradi hotelli öömaja, rääkimata siis hotellist Neeva ääres. Isegi kui maja oli pooltühi, ei antud kohta niisama – riigihotell võis ju seista pooltühi, aga selle töötajad pidid klientide pealt ikka oma osa saama... Administraatorid – mees ja naine – vaatasid meid suuril silmil ja puhkesid siis südamest naerma, ning andsidki meile toa.

(jätkub raamatus)


Millegipärast jäin tollele kleenukesele poisile meelde – sattusin temaga paaril korral Harju tänaval vastamisi ja ikka tervitas ta mind ühe ja sama lausega: Kuidas siis edeneb Eesti majanduselu? Ma sain aru küll, et see oli öeldud pilgates, aga ma ei suutnud sellele kunagi midagi vastata, millegi samaga, sest seal oli liiga palju peidetud informatsiooni: ma ei saanud aru, mis oli pilke objektiks – kas Eesti majanduselu või rauakool või minusugused, kes seal õppisid... Või polnudki seal mingit pilget, vaid ainult iroonia, või on neil kahel midagi vahet? Igaks juhuks tüürisin tast vaikselt muiates mööda. Aga mis mulle tähtsam tundus, hulga olulisem – ta oli väga ilusasti riides. Tal oli pikk hall paksust villasest riidest mantel, vöötatud, ja peas suur hall soni... Nii võidi käia ehk Pariisis... Ma ei mäleta, kas ma teadsin siis juba, et tema on Jüri Üdi.

(jätkub raamatus)


Nii ajas nälg poisid kolhoosi kanavargile. Ma usun, et see oli üks ohtlik ettevõtmine: kolhoosi esimees oli õige äge mees. Ta oli nii umbes viiekümnene ja sõjas käinud, õigel poolel; ega ta muidu poleks saanudki kolhoosi esimees olla – ta oli koguni Suure Isamaasõja kangelane. Temast räägiti, et kangelase tiitli oli ta saanud granaate püüdes – oli püüdnud kaevikus granaadi, mis visati Saksa poolt, ja selle tagasi visanud, teise veel, aga kolmas oli käes lõhkenud. Võib‐olla oli see kõik muinasjutt, aga niiviisi räägiti. Igatahes oli tal üks käsi peaaegu küünarnukini puudu, ja kui ma õigesti mäletan, siis puudus ka üks silm ja näos olid armid. Puuduvat kätt asendas must protees. Kui ta uljalt mootorrattaga kihutas, toetus proteesiga käsi juhtrauale – eks see aitas tasakaalu hoida – ja teise käega juhtis ta ratast poristel, kruusastel, auklikel külavaheteedel, nagu need siis olid. Peas oli tal lendurimüts, sest kiivreid meil siis veel ei tuntud. Praegused põrguinglid oleksid ta kõrval kahvatunud. Ta kihutas ringi õhtul ja hommikul ja hoidis ise kõigel silma peal. Ise oli ta selle leghorn‐kanakasvatuse oma kolhoosi rajanud ja selle üle väga uhke. Ja nüüd tahtsid poisid kahte tema tõupuhast lemmikut varastada, lihtsalt söögiks!

(jätkub raamatus)


Nii sattusin oma hirmsaima muusikaelamuse otsa – see oli Pärdi „Credo“ ettekanne, minu teada esiettekanne, kuhu mu õel oli õnnestunud piletid saada. Aeg kulges jõudsasti: vahtisin orelivilesid lavatagusel seinal ja sädelevat kroonlühtrit, vahtisin sõrmi oma süles, mis kangesti tahtsid kavalehe kallal krõbistada, seda muljuda ja voltida, aga teadsin, et õele see kohe sugugi ei meeldiks; sundisin sõrmi rahulikuks, mõtted peas voolasid omasoodu, ja kui siis äkki käis plahvatus trummidest ja vasktaldrikutest, võimendatud kogu orkestri metsiku forte fortissimo poolt – kas see tuli minu unelemise tõttu täiesti ootamatult või oli ta Pärdi poolt mõeldudki säärase salakavala ootamatu rünnakuna, aga ma ei ole ei üheltki kontserdilt ega äikesetormist säärast šokki saanud. Kui leida kusagilt kirjandusest võrdlust, siis nii võis ehmuda vist karupoeg Puhhi sõber Aleksander Sitikas, kellele ootamatult pssst! öeldi ja kes pärast seda kogu oma ülejäänud elu tädi juures urus mööda saatis.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Mari Saat ja Petrone Print OÜ, 2015

Toimetaja: Eda Allikmaa
Keeletoimetaja: Riina Tobias
Kujundaja: Margit Randmäe

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Trükk: Greif OÜ
Kõvakaaneline, 245 x 170 mm
168 lk

ISBN 978-9949-511-94-5 (trükis)
ISBN 978-9949-511-95-2 (epub)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga