Laske mul olla. esikaas.veebi
17,00 €

Ilmunud
06. 2018

Politsei arvab, et see oli enesetapp.
Anna arvab, et see oli mõrv.
Mõlemad eksivad.

Aasta tagasi lõpetas Caroline Johnson oma elu enesetapuga. Mõni kuu enne seda sooritas tema abikaasa täpselt samasuguse šokeeriva enesetapu. Nende tütar Anna on püüdnud sellest ajast peale vanemate kaotusega hakkama saada.

Nüüd on Annal endal laps. Ta tunneb oma emast veelgi enam puudust ja hakkab kahtlema vanemate surma asjaoludes. Kuid minevikus kaevates paneb ta ohtu oma tuleviku. Mõnikord on ohutum lasta asjadel olla …

***

„Ootamatuid pöördeid luues on Clare Mackintosh ületamatu.“ (Paula Hawkins, raamatute „Tüdruk rongis“ ja „Vete sügavusse“ autor)

„Järjepidevalt üllatav ja ootamatu.“ (Shari Lapena, raamatute „Teisel pool seina“ ja „Võõras sinu majas“ autor)

„Clare Mackintoshilt jälle uneaega rööviv raamat, mida ei suuda käest panna. Nüüd ei ole mingit kahtlust – ta on tõeliselt andekas.“ (Lee Child, kirjanik)

„Lihtsalt suurepärane … Clare Mackintoshi senistest raamatutest parim.“ (Marian Keyes, kirjanik)

„Väga nutikas. Täiesti endasse haarav ja originaalne.“ (Sabine Durrant, kirjanik)

***

Clare Mackintoshi debüütromaani „Ma lasen sul minna“ (eesti keeles ilmunud 2016) on maailmas müüdud enam kui miljon eksemplari. Raamat võitis aastal 2016 Theakston Old Peculieri kriminaalromaani auhinna. Autori teine romaan „Ma näen sind“ (eesti keeles 2017) oli samuti menuk. Mõlemad raamatud on ilmunud kolmekümne viies keeles. „Laske mul olla“ on tema kolmas romaan.

Clare elab Põhja-Walesis koos abikaasa ja kolme lapsega. Ta töötas 12 aastat politseis, enne kui kirjutamisele pühendus.

Ta on Chipping Nortoni kirjandusfestivali looja ja Silver Star Society patroon. Silver Star Society on Oxfordis tegutsev heategevusorganisatsioon, mis toetab John Radcliffe’i haigla osakonda, kus viibivad keerulise rasedusega naised.

www.claremackintosh.com
Facebook: ClareMackWrites
Twitter: @claremackint0sh #LetMeLie

Katkendid

Mõnikord on mu alateadvus minu vastu kena. Ma ei näe alati oma vanemaid kukkumas; mõnikord ma näen neid lendamas. Ma näen, kuidas nad astuvad tühjusesse ja sirutavad käed laiali ning sööstavad madalalt üle sinise mere, mis piserdab vett nende naervatesse nägudesse. Siis ärkan ma leebelt, mu näol viivitleb naeratus, kuni ma avan silmad ja saan aru, et kõik on täpselt nii, nagu oli siis, kui ma need sulgesin.

Üheksateist kuud tagasi võttis mu isa oma firma hoovilt auto – kõige uuema ja kallima. Ta sõitis kümme minutit Eastbourne’ist Beachy Headi, kus ta jättis auto parklasse, uksed lukustamata, ja kõndis kaljuserva tippu. Tee peal korjas ta kive, et end raskemaks teha. Siis, tõusuvee kõrgpunkti ajal, hüppas ta kaljuservalt alla.

(jätkub raamatus)


Ma panen käed tema ümber ja hingan sisse tuttavat segu habemeajamisveest ja tubakast koos millegi määratlematuga, mis sunnib mind suruma nägu tema džemprisse. Ta lõhnab samamoodi, nagu lõhnas vanaisa. Nagu lõhnas isa. Nagu lõhnasid kõik Johnsoni mehed. Nüüd on neist järel vaid Billy.

Ma tõmbun eemale. Otsustan lihtsalt asjaga välja tulla. „Ema ja isa ei teinud enesetappu.“

Onu Billy näol on alistunud ilme. Me oleme seda varemgi arutanud.

„Oh, Annie ...“

(jätkub raamatus)


Ma olen kohal. Meie – Anna – maja juures. Ma taandun teisele poole tänavat, ja kui isegi see tundub olevat liiga lähedal, lähen ma aiaga piiratud parki kvartali keskel, vaadates välja astelpõõsaste okkaliste okste vahelt. Aga kui Anna ei ole kodus? Ma ei oleks ju saanud kontrollimiseks ette helistada. Mis siis, kui siiatulek on liiga riskantne? Ma võin kõigest ilma jääda. Jälle.

Tänavalt kostev hääl sunnib mind veel sügavamalt astelpõõsasse peituma. Ma piilun läbi pimeduse tänavale. Naine, kes lükkab lapsevankrit. Ta räägib telefoniga ja kõnnib aeglaselt. Ei pane ümb­rust tähele. Ma jätkan maja jälgimist, kontrollides kõiki aknaid, et märgata liikumist.

(jätkub raamatus)


Ma ootan, kuni ta sammud on eemaldunud, sest ei taha teda pidžaamas tervitama minna ja tunnen ikka veel piinlikkust oma tolle päeva pisarate pärast. Lähen siis koridori ja korjan posti kokku. Lendlehed, veel arveid ja ametliku välimusega ümbrik Markile. Võtan võtme konksu otsast aknalaua all ja avan eesukse. See kiilub veidi kinni ja ma tõmban kõvemini, et seda avada.

Kuid mind ei sunni sammu tagasi astuma ukse avamiseks kulutatud jõud. Ega ka jäine õhk, mis kohe sooja esikusse tungib. See ei ole ka pakk, mis on puuhunnikul trepi kõrval.

See on veri, mis on määritud lävepakule, ja hunnik sisikonda ülemisel trepiastmel.

(jätkub raamatus)


„Saan aru, et see abikaasa ei usu kummitustesse,“ ütles Sarah. Nad istusid Highfieldi peretoa mustal nahkdiivanil, kus Murray sai oma lubatud 45minutilisel õhtusöögipausil kokku Sarah’ga.

„Elukaaslane. Ei, ta ütleb, et need on traumajärgsed hallutsinatsioonid.“

„Casper on šokeeritud.“

Peretoa uks avanes ja sisse tuli noor tüdruk. Ta oli nii kõhn, et tema pea tundus olevat ebaproportsionaalselt suur, ja armide rägastik kattis tema käsi randmetest õlgadeni. Ta ei teinud märkama ei Murrayd ega Sarah’t, võttis vaid ajakirja diivanilaualt ja viis selle toast välja.

„Mark Hemmingsi kohaselt teatab kuni kuuskümmend protsenti leinavatest inimestest, et on kuulnud oma armastatut pärast surma, või tunnetanud tema kohalviibimist mõnel muul viisil.“

„Nii, ja mis vahe on sellel ja kummitusel?“ Sarah lehitses Caroline Johnsoni päevikut.

(jätkub raamatus)


Tõsilugu: kõige rohkem inimesi sureb jõulude ajal.
Külm ilm saab nad kätte. Haiglad veavad alt. Üksindus saadab neid otsima tablette, nuga, köit.

Või kukuvad nad rusika otsa. Oma esimese löögi tegin ma 25. detsembril 1996.
Häid jõule.
Anna oli viiene. Istus jõulupuu all pakkepaberi mere sees, pigistas Buzz Valgusaastat varjamatu rõõmuga.

„Need olid kõikjalt otsa saanud, kas tead,“ ütles Bill enesega üsnagi rahulolevalt. „Te ei usu, mida ma tegema pidin, et seda kätte saada.“

Anna kõrval oli põrandale visatult Barbie. Sel olid juuksed, mis kasvasid, lauvärv, mis muutis värvi. Kuradima painduvad pahkluud. Barbie, mille nimel ma olin töötanud, mille ma olin välja valinud, mille eest maksnud.

(jätkub raamatus)


See oli õnnetus. Sellest pead sa aru saama. Ma ei tahtnud kunagi, et nii läheks.

Ma ei vihanud sind. Ma ei armastanud sind, aga ma ei vihanud sind ka, ja ma ei arva, et sina mind vihkasid. Ma arvan, et me olime noored ja mina olin rase ning me tegime, mida me vanemad meilt ootasid, ja siis olime me teineteise küljes kinni, nagu nii paljud suhtes olevad inimesed.

Mul on läinud aega, et sellest aru saada.

Kogu meie abielu ma kas jõin või taastusin joomisest või mõtlesin joomisest. Parasjagu vähe, et mitte olla purjus, harva nii vähe, et olla kaine. Edasi ja edasi, nii palju aastaid, et keegi, kes polnud mind kunagi kainena näinud, poleks iial aru saanud, et ma polnud kaine.

(jätkub raamatus)


Mõtlen kõigile neile nähtud põnevusfilmidele, kus keegi on autos vastu oma tahtmist.

Ma ei ole kinni seotud ega suutropistatud. Ma ei jookse verd ega ole poolteadvusetu. Filmides ronitakse läbi tagaistme pakiruumi, lüüakse välja tagumised tuled ja lehvitatakse, et abi küsida. Antakse kuidagi signaal, et vajatakse abi, saadetakse morsekoodis sõnumeid telefoni taskulambiga.

Ma ei ole filmis.

(jätkub raamatus)


Me seisame toa keskel. Ma ootan, et ta annaks mulle juhise, ütleks midagi – midagigi –, aga ta lihtsalt seisab.

Ta ei tea, mida teha.

Tal pole aimugi, mida ta meiega nüüd teeb, kui meid siia sai. Mingil moel pean ma seda hirmutavamaks kui teadmist, et kõik see on osa tema suurest plaanist. Juhtuda võib mida tahes.

Tema võib teha mida tahes.

„Anna laps mulle.“ Ta hoiab nüüd relva kahe käega, mis on koos kui palvetamise paroodia.

Ma raputan pead. „Ei.“ Hoian Ellat nii kõvasti, et ta hakkab nutma. „Teda sa ei saa.“

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Originaali tiitel:
Let Me Lie
Copyright © Clare Mackintosh, 2018
First published in Great Britain in 2018 by Sphere, an imprint of Little, Brown Book Group

Eestikeelse raamatu väljaandja:
© Petrone Print OÜ, 2018
Tõlkija: Kadri Pettai
Toimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Ande Kaalep

Kaanefoto: Tuomas Lehtinen / 123RF

ISBN 978-9949-651-06-1 (trükis)
ISBN 978-9949-651-07-8 (epub)
ISBN 978-9949-651-08-5 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

pehmed kaaned, 135 x 210 mm
344 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga