Minu Herson Viktoria Berezina

Ilmunud
11.2023

Kirjad Ukrainast

Kunstnik Viktoria Berezina elas seitse kuud okupeeritud Hersonis. Ta kajastas kodulinnas ja Ukrainas toimuvat igapäevaselt, olles kirjavahetuses Tartus ja Peipsiveerel tegutseva galeristi Raul Oreškiniga. Kirjavahetusest kujunes avalik sõjapäevik ning autori siirad emotsioonid puudutasid paljusid. Tallinnas Venemaa saatkonna ees loeti Viktoria kirju ette ning need pälvisid Kultuuri Teo auhinna.
Herson oli Ukraina ainus piirkondlik keskus, mille Venemaa vallutas. Üheksa kuud kestnud okupatsiooni ajal osutasid elanikud Vene vägedele pidevalt vastupanu. Venemaa tegevus tõi kaasa humanitaarkriisi, genotsiidi ja ökokatastroofi. Ukraina televisioon ja raadio lülitati välja, protestid keelati. Inimesed, kes keeldusid koostööst Venemaaga ega soovinud toetada rašismi, vahistati.
Viktoria ja Raul näitasid meile, et kultuur võib olla tõhus võitlusvahend. Need kirjad saavad osaks kollektiivsest mälust, seovad meid kindla aja ja kohaga ning ei lase meil minevikku unustada, aga aitavad tulevikku rajada.

25.02 kell 1.07

Olukord on kohutav! Öö oli väga raske. Ma ei ole maganud eile varahommikust alates.
Elan sõna otseses mõttes paari kilomeetri kaugusel sõjategevusest. Eilse päeva vältel oli kuulda, kuidas raketid plahvatasid ja tulistati. Paljud on paanikas ja üritavad lahkuda. Meile on peamine, et paar päeva vastu peaksime.
Mu ema töötab haiglas. Täna saabusid esimesed haavatud. On hukkunuid. Uskumatu.
Aeg-ajalt lendavad hävitajad üle meie maja ja kuulda on, kuidas nad pommitavad. Surnukehad lebavad sillal, sõdurite varustus on õhku lastud. Praegu on plahvatused kestnud üle poole tunni järjest… ma kuulen kõike… nad on lähedal… närvid on üles öelnud ja ma värisen iga kord, kui kuulen järjekordset plahvatust.
Ainuke mõte on, et ehk läheb hästi ja jääme ellu. Loodetavasti jääme ellu!

(jätkub raamatus)

23.03 kell 17.21

Hirmuga seotud teemad on mulle alati huvi pakkunud. Olen osalenud mitmel näitusel kollaažisarjaga „Hirm“. Mulle meeldib tegelda intuitiivse kunstiga, kui satud justkui loomise voogu, mis avab kõik isegi suurepäraselt peidetud alateadvuse nurgad, mille eest tegelikult pole võimalik nagunii põgeneda. Nii sündis see hirmuteemaline sari, mis omakorda vabastas mind hirmudest. Võib-olla on mu hing kunagi juba sõjakoledusi kogenud ja võib-olla ma teadsin, et see juhtub taas?

(jätkub raamatus)

4.04 kell 12.29

Miks see ei meeldi meie naabritele…? Kas me oleme siis nii erinevad? Me ei ole venelased! Ja see neile ei meeldigi! Ma ei saa praegu Venemaast hästi mõelda. Võibolla kunagi hakkab mul kahju tavalistest inimestest, kes seal elavad. Nad on justkui pimedusega löödud orjad, kes kuulavad oma kuningat! Isegi orjad tahtsid vabad olla, nemad ei oska vist sedagi tahta! Me tahame elada demokraatias. Oleme valinud oma presidendiks koomiku ja juudi ning me oleme rahul sellega! 2019. aastal uskus kogu Ukraina, et oleme võimelised lahti saama vanast venemeelsest valitsusest, ja meil õnnestus see. Zelenskõi poolt hääletasid kõik mu sõbrad, sugulased ja nende sugulased. Ta on Inimene. Kui poleks Zelenskõid, oleksin ammu alla andnud. Püüan olla tugev… Tahaksin nii kõvasti karjuda, et terve maailm seda kuuleks ja kuulaks…

(jätkub raamatus)

18.04 kell 14.39

Hersonis sajab. Loodus kastab maad, et taimed saaksid kosuda, puud kasvada, lilled õitseda.
Maailmas kuulsust kogunud Borodjanka köögikapp, millel seisis keraamiline kukk ja millest on saanud ukraina rahva vastupidavuse ja paindumatuse sümbol, demonteeriti, et see üle anda kohalikule muuseumile. Seda tehti loomulikult hävinud korteri omaniku loal. Nüüd säilitatakse köögikappi kui sümbolit loodetavasti nii kaua, kui see meie maailmas võimalik on.
Öö oli vali ja pidevalt kostis plahvatusi, aga jätkan heade uudistega. Mis sa ise arvad? Muidugi, Tšornobajivka 16 : 0!!

(jätkub raamatus)

8.05 kell 11.46

Eile lõppesid meil „Päästiku“ näituse ettevalmistused. Päris suur töö sai tehtud, aga ma olen tulemusega ka väga rahul. Näitusele kandideeris üle 70 kunstniku ja umbes pooled neist valisime välja. Kutsume kõiki 24. mail kaunisse tARTu poodi avamisele. Eesti on Ukrainat toetanud esimestest sõjapäevadest peale! See näitus annab kunstnikele võimaluse näidata emotsioone, rääkida oma lugu, vaadata korraks endasse, otsida päästikut, mis vabastaks pinged. See teema ei puuduta ainult ukrainlasi, vaid kogu maailma…

(jätkub raamatus)

29.05 kell 12.18

Suvi saabub… Aeg, mil kõik lähevad puhkusele, reisile… aga me ei saa seda aega täiel rinnal nautida. Käisin eile ujumas. Tagasiteel ostsin ühelt vanaemalt ilusaid pojenge. Käin jätkuvalt emal külas ja täna tuli vend ka. Meie vanem kass Red on end viimasel ajal halvasti tundnud. Ostsime talle vitamiinid ja tegime talle kodus süsti. Täna on tal juba parem…
Okupeeritud Hersoni piirkond on täielikult suletud. Sõbrad rääkisid, kuidas nad nägid, et kesklinnas müüdi juba Vene SIM-kaarte… Õudne… Samas on Ukraina relvajõud alustanud vastupealetungi Lõuna-Ukrainas.

(jätkub raamatus)

14.06 kell 11.21

Kahurvägede lahingud käivad nüüd Mõkolajivi ja ajutiselt okupeeritud Hersoni piirkonna vahel. Me oleme saja päeva jooksul õppinud heli järgi eristama, mis ja kus plahvatab. Tavaliselt tulistavad nad kahurist paarislasuga, väikese pausiga. Valangud sarnanevad ilutulestikuga. Maandudes kostab terav võimas pauk, pika kajaga. MLRSi lend ei ole vali – justkui lehed kahiseksid. Loodan, et sellistest teadmistest pole meil kunagi kasu… Sõda moonutab meie teadvust.

(jätkub raamatus)

5.08 kell 19.19

Minu ajakava on jälle segi paisatud. Magama lähen kell viis ja ärkan 11–12. Ärkasin öösel plahvatuste peale ja ei saanudki enam normaalselt magada. Hommikul kirjutas vend ja pakkus välja, et täna võiks osta Hersoni arbuuse. Ta ostis neli suurt arbuusi ja jõudis vaevu jalgrattaga need meile tuua. Olime kuidagi suveuimas ja õnnelikud. Peale seda pidin minema linna sõbranna emale rohtusid viima. Tellisin need vabatahtlike kaudu ja ravimid saabusid samal päeval nagu isale mõeldud tabletid, aga ma ei saanud neid varem ära viia. Ma igatsen väga oma sõpra.

(jätkub raamatus)

23.09 kell 17.28

Kõik uudised keerlevad referendumi ja mobilisatsiooni ümber. Hersonis on pseudoreferendumiks avatud 12 valimisjaoskonda. Tsirkus ise kestab viis päeva – ajutiselt okupeeritud Hersoni, Zaporižžja, Donetski ja Luhanski territooriumil. Aga ma olen kindel, et kõik need venelaste tõmblused on asjatud. 23. kuni 27. septembrini ei kavatse me kuhugi liikuda, et mitte sissetungijate otsa komistada. Paljud kirjutavad, et valimisjaoskonnad olid esimesel päeval tühjad, kui mõned nukuvalitsuse liikmed välja arvata. On kuulda, et kohati on sissetungijad alustanud ukselt uksele käimist. Me ei plaani kellelegi ust avada. Mõnikord tundub mulle, et see on mingi arvutimäng või sotsiaalne eksperiment.

(jätkub raamatus)

4.10 kell 22.27

Edasi lubati meil liikuda väikestes gruppides. Jõudsime passi- ja pagasikontrolli. Ma olin sisenedes esimene. Olin enne täitnud sisepassi dokumendid, aga vastuvõtus küsiti, kas mul on ka välispass. Ta vaatas samal ajal monitori ning sain aru, et parem on öelda, et mul on see olemas, mitte valetada. Näitasin talle ka välispassi. Ma ei meeldinud talle ja ta suunas mu kõrvalruumi. Ma kartsin, aga ei näidanud seda välja. Me teadsime, et mehi kuulatakse üle, aga et naisi pigem mitte. Ruumi jõudes nägin, et seal seisis järjekorras juba 200–300 inimest. Istuda polnud kuskil.

(jätkub raamatus)

Raamatu kirju saab pikemana lugeda leheküljel tartupood.ee/ukraina-heaks/viktoria-kirjad

Aitäh Eesti kultuurkapitalile toetuse eest

Autoriõigus: Viktoria Berezina ja Petrone Print OÜ, 2023
Tõlkija: Raul Oreškin
Toimetaja: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Maketi autor: Madis Kats

Albumi pildid: Viktoria Berezina kollaažid sõjapäevikust “Must raamat” (2022)
Esikaanepilt: Viktoria Berezina kollaaž
Autori foto: Heikki Leis

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-82-001-8 (trükis)
ISBN 978-9916-82-002-5 (epub)
ISBN 978-9916-82-006-3 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
296 + 16 lk

18.00 

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Epp Petrone
9 kuud 4 päeva tagasi

Seda raamatut on raske hinnata. Ühest küljest ei olegi see raamat. Need kirjad on kõik kirjutatud ühe hooga, olukorras, kus nett võib kaduda, pomm võib sisse sadada, võid kontrollile oma netikasutuse ajalooga vahele jääda jne.
See on elu-, mitte ilukirjandus.
Mis mulle meelde jäi…
– see, et alguses, sõja esimestel päevadel ja nädalatel oli autor täiesti kindel, et sõda lõppeb kohe, näiteks naistepäevaks on kõik läbi, sünnipäevaks on kõik korras… Kurb oli tajuda seda muutust, kui tuli resignatsioon ja arusaam, et see saab olema pikk lugu.
– see, et alguses, päris alguses, kartis ta iseenese pärast, aga siis tekkis laienemine ja hoopis suurem pilt. Ja sellest ka julgus edasi kirju saata.
– see, et tegelikult tekstist polnudki aru saada, millal õigupoolest algas Viktoria ümber okupatsioon. Internetiühendus võtabki okupatsiooni tähenduse teiseks.
Tavaliselt loen “Minu…” sarja raamatu ühe hooga, aga selle tekstiga oli nii, et kuigi ma olin osasid kirju varem internetis lugenud, siis… kuidagi oli selline tunne, et ei suutnud korraga. Hakkas kurb ja halb. Samas, see raamat pole lõppkokkuvõttes lootusetu. Mulle väga meeldib autori nimi: VIKTORIA. See on inimese võit sõja üle :).