Meie raamatud (ja pirukad) jõululaatadel

Peale raamatute pakume sel aastal ka meie Väikse Myy “Vanaema kokaraamatust” pärit moosi- ja seenepirukaid:

Tartumaal Alatskivi lossis laupäeval, 2. detsembril kell 10–16

Tallinnas Kultuurikatlas raamatumessi raames reedest pühapäevani, 8.–10. detsembril (8.12 kell 12–19, 9.12 kell 11–19 ja 10.12 kell 11–17)

Värska kultuurimajas reedel, 8. detsembril kell 9–13

Aparaaditehases laupäeval, 9. detsembril kell 12–17. Oleme oma lauaga Biblioteegi raamatupoe ees koridoris. Biblioteegi raamatupoe sees toimuvad aga meie autorite kohtumised lugejatega: kell 12 on kohal Mika Keränen, kell 13 Justin Petrone, kell 14 Kristel Vilbaste ja kell 15 Epp Petrone

Kanepi seltsimajas laupäeval, 9. detsembril kell 10–14

Võnnu kultuurimajas pühapäeval, 10. detsembril kell 10–14

Türi kultuurikeskuses reedel, 15. detsembril kell 10–18

Viljandi Uku keskuses neljapäevast laupäevani, 21.–23. detsembril (21.–22.12 kell 10–18, 23.12 kell 10–17)

Fred Jüssist ja “Varesetunnist”

Tekst: Epp Petrone

Fred Jüssiga seob mind sõprus juba ammusest ajast saati. See oli kunagi 1990ndate keskel, kui ma töötasin Eesti Naise toimetuses ja mulle tuli pähe idee, et Fred Jüssi võiks hakata sinna kolumne kirjutama.

“Kui sa julged talle helistada, siis miks mitte: ise teed selle pakkumise,” vastas peatoimetaja.

Mina julgesin. Fred ütles, et tal on vaja oma võimaliku toimetaja silmi näha, siis saab ta otsustada. Järgmisel päeval kohtusime ja juttu jätkus kauaks… jätkub siiani. Kui ma parasjagu Malaisiasse, Indiasse või Ameerikasse kolisin, hakkasime paberil kirju vahetama. Ja meie kirjastuses on Fredilt ilmunud nüüdseks neli raamatut: “Jäälõhkuja” ja “Reisikirju” on põhjani läbi müüdud, aga mullust “Rebasetundi” saab küll (praegu veel isegi musta reede hinnaga).

“Rebasetunni” idee tekkis minul, lugesin seda raamatut üle oma raamatu “Lood loodusest” tekstide inspiratsiooniks… ja mõtlesin, et küll oleks tore, kui nende poolläbipaistvate nõukaaegsete lehekülgede ja halli-musta-valgete uduste fotode asemel oleks ilus värviline raamat. Sest Fredi jutud on ajatud (tõsi, mõnede liikide arvukus meie maal on ajas muutunud ja selliseid asju me muidugi toimetame ja kaasajastame).

Aga lasteraamatu, tulevase “Varesetunni” idee ei ole päris minu oma. Hoopis Fred ise hakkas telefonikõnedes tagasi tulema selle teema juurde, et tal on materjalide sorteerimise käigus näppu jäänud kunagised lastele kirjutatud lood lindudest-loomadest. Need on kunagi ammu ilmunud Tähekeses. Heake küll, saimegi need lood endale ja siis hakkasime sünnitama… nuputama… Kirjastamise töö on selline, kus tuleb võtta vastu otsuseid, kellele, mis kuues, miks. Vahepeal mõtlesime teha hariva värviraamatu, ühel küljel jutud ja teisal pildid, kus laps õpib näiteks tihasel õigeid kohti kollaseks värvima jne.

Ajapikku hakkas tunduma, et see mõte pole ehk siiski nii hea, sest värviraamatutel pole seda “ajatu klassika” tunnet, mis Frediga kaasneb. Paar ideekukerpalli veel ja raamat maandus meie vahepeal äraunustatud loomalugude sarjas. Kas mäletate seda sarja? Minu oma “Hiir püksis” ja mitu teist teost… Uhke määratlusega, et mõeldud vanuserühmale 8 kuni 101… kuigi tegelikult võivad lugeda ka 7 ja 102 aasta vanused :). Ka Fredi jutud on just sellised, kus keeruline öelda, mis vanusele need mõeldud on. Kunagi Frediga kõneldes tõdesime, et meil mõlemal on see arvamus: lastele ja täiskasvanutele tuleb jutte vesta samamoodi. Vahet pole.

Ja nii pole imestada, et ma olen koostajana sellesse raamatusse pannud lisaks kunagistele Tähekese lugudele ka Eesti Looduses ilmunud ja täiskasvanud lugejaile mõeldud varese-haki-kaarna loo. Täiesti hästi haakisid!

Pildid joonistas mõnus-paindlik Ave Teeääre, ta ka kujundas raamatu… ja kusagil kujundusprotsessi käigus jõudsin ma küsimuseni, et kuidas me küll kõneleme raamatus lastele linnulaulust, aga lapsed seda kuulata ei saa.

See on väga moodne mõte. Veel kaks aastat tagasi ei oleks selline küsimus mul tekkida saanud. (Tõtt-öelda pakkus mu oma raamatusse “Lood loodusest” selle idee välja meie kirjastuse noor assistent Laura ja sel hetkel polnud ma selleks veel valmis. Mis QR-koodid?)

Aga nüüd olin ma valmis. Sain aru, et meie ja eriti meie laste-noorte põlvkond elab ajastus, kus teadmiste saamine on kokku lõimitud. Nad loevad raamatuid küll ja vaatavad filme ka ja samal ajal ise guugeldavad infot juurde. 

Ja mina ei taha olla vanamoodne. Ma käin koolides esinemas ja alati üritan lastega arutada seda, et ekraane saab kasutada loomiseks ja harimiseks (mitte lihtsalt sõltuvuskäitumuslikuks tarbimiseks…).

Ühesõnaga, me otsustasime tuua raamatusse sisse QR-koodid, mida skännides hakkavad linnud laulma ja hundid ulguma. Ka Fredil polnud meie uuenduste vastu midagi. (Muretsesime ka selle pärast, kas talle meeldib meie kirjastaja Tiina välja pakutud “Varesetund”, aga Fredil kulus vaid pool sekundit, et hõigata: “Väga hea!”)

Mõeldud, tehtud. Võtsin aga taas julgelt ühendust… sedakorda www.loodusheli.ee lehega, ja sealt antigi lahkelt luba kasutada sealseid linnulaulusid. 

Aga raamatut ikka veel joonistati ja juba tuli mul uus idee… sama hästi saab ju ka videoid näidata? 

See oli mul väga magus tööots, võimalus otsida… näiteks kõige mõnusam mägravideo, mis panna mägrajutule illustratsiooniks.

Ja kõik need videote omanikud, kellega ühendust võtsin, olid toetavad ja heas mõttes üllatunud ja muidugi andsid nad loa oma lingile viidata.

Nii et… moodne elu. Aga samas on loodus ikka enam-vähem seesama. Märgakem ja hoidkem :).

Panen siia lõppu ühe omamoodi video. Seal on nugis ja inimeste prügikast. Video ei sobinud raamatusse viitamiseks (sinna läks metsikus keskkonnas nugis). Märkasin oma kummalisi emotsioone seda videot vaadates.

Kurbus, nali, rõõm. 

Olen Fredile väga tänulik, olen elule väga tänulik, et olen saanud Frediga koos metsas hulkumas käia. Ja et olen saanud toimetada neid raamatuid, mis mõjutavad (Fredi sõna on “vermivad”) meie mõttemaailma.

Homme on homme ehk kuidas sündis Justin Petrone “Minu Itaalia”

Tekst: Justin Petrone, “Minu Itaalia” autor

Minu uuel raamatul „Minu Itaalia“ on pikk saamislugu, mis ei puuduta üksnes mind ja mu perekonda, vaid ulatub lausa sajandite taha. Omal ajal ilmus meie kirjastuses praegust „Minu“ sarja meenutav reisiromaanide sari. Kui 2009. aastal 30. sünnipäeva puhul Itaalias käisin, tegin hulganisti märkmeid, mida mõtlesin mõnes sedasorti romaanis kasutada. Siiski ei tulnud tollest üritusest midagi välja, nii et üle 60 lehekülje pikkune kaust lebas pea 15 aastat sisuliselt kasutuna. Ka olen ma umbes 22. eluaastast saati pidanud päevikut, nii et mul leidus 2002. aastast alates küllaga märkmeid Itaalia reisiseiklustest. Ometi ei hakanud miski liikuma enne, kui astusin ligikaudu aasta eest ühte Viljandi hotelli, kus administraator Ragne pahandas jälle, et jään alatasa oma tunniajasele jõusaalikülastusele hiljaks. Nimelt ilmun ma miskipärast alati välja paar minutit hiljem. Ta pani mulle südamele, et jõuaksin kohale ikka „Eesti aja järgi“, mis omakorda käivitas minus midagi. Sumpasin pärast läbi lume kohviku poole, pannes juba peas kokku esimest peatükki raamatust, millest kujunes viimaks „Minu Itaalia. Homme on homme“.

Tollest vahejuhtumist saati alustasin iga päeva nii, et kirjutasin seda raamatut. Seadsin endale reegli, et iga päev – või vähemasti igal teisel päeval – on mul ette näidata uus, harilikult kolme kuni viie lehekülje pikkune peatükk. Ärkasin kell kuus hommikul pimedas üles, panin kohvi tulele ja asusin kirjutama. Kolme nädalaga oli raamatu esimene pool valmis. See tundus hämmastav. Mul oli käepärast ka too 2009. aastast pärit fail, mis näis nüüd sügavuse poolest väga piiratud – toona püüdsin jäljendada teisi autoreid. Tekstil polnud küll õiget tämbrit, aga tänu sellele sain ligipääsu paljudele juhtumistele ja vestlustele, mida poleks suutnud nii palju aastaid hiljem enam meenutada. Mõni kirjanik teeb märkmeid, teine jällegi mitte – igal juhul on mul hea meel, et sain tolle faili aluseks võtta.

Mõtlesin sageli, et raamatu lõpetamiseks peaksin minema tagasi Itaaliasse, aga otsustasin viimaks plaani sinnapaika jätta. Teadsin, et niipea kui lennukilt maha astun, satun uutesse seiklustesse ning asun üksipulgi kirjeldama iga joodud espressot ja iga nähtud maja. Vahel on parem tõmbuda allikatest eemale, nii tekib teemale avaram vaade. Ent Itaalia lainel püsimiseks jätkasin siiski Itaalia filmide vaatamist – peamiselt Fellini omi, aga mitte ainult. See oli vahva, sest hakkasin jälle mõtlema itaalia keeles, ja paar korda juhtus sedagi, et ütlesin kodust välja astudes tervituseks buongiorno, mispeale mulle muidugi meenutati, et viibin endiselt Eestis, mitte Itaalias.

Pole just lihtne jutustada lugu, mis puudutab su suguvõsa mitut põlvkonda ja tagatipuks 60 miljoni pealist rahvast – eriti lugejaskonnale, kes on kõnealust riiki ilmselt palju kordi külastanud, nii mõnigi seal koguni elanud. Ma pole Itaaliat risti ja põiki läbi rännanud ega pea end eksperdiks, kuid minu vaatenurk on erakordne selles mõttes, et minu juured ulatuvad Itaaliasse, ning ühtlasi mõistan ma nii itaallaste kui ka eestlaste mõttemaailma. Samuti loodan, et lugedes minu perekonna- ja identiteedilugu vaatab nii mõnigi eestlane uue pilguga oma sugupuud ja selle mõju oma maailmavaatele. Muu hulgas leiab raamatust peatüki minu Itaalia-unenägudest. Millist Eestit näed oma unenägudes sina? Aga millist Itaaliat, kui üldse?

Kui sel suvel ühele noorele eestlannale teatasin, et kirjutan parasjagu raamatut Itaaliast, turtsatas ta vastu: „Mida sina ka Itaaliast tead? Sa oled ju ameeriklane.“ – „Kas sa tõesti usud, et inimene muutub laevalt maha astudes kohemaid kellekski teiseks?“ küsisin temalt. „Loe mu raamatut. Küll sa siis aru saad.“ Sama soovitan mis tahes lugejale, kes juhtub mu raamatu vastu huvi tundma. Loe see kõigepealt läbi, küll pärast räägime. 

Must reede: suur hulk raamatuid –50%

Tänasest saavad meie kodulehel ja kontoris alguse MUSTA REEDE ÜLLATUSED – üle saja raamatu on müügil 50% soodsamalt kui muidu.

Pakkumised kehtivad 5. detsembrini või kuni raamatuid jätkub. Hea võimalus hakata varakult ja soodsalt jõuluvana kotti täitma! Panime pead kokku ja tegime jõuluvanale ka spikri, kellele milline raamat kingituseks sobib.

MEIE KINGIKOTI PÄRLID – sobivad peaaegu igasse kingikotti

Fred Jüssi “Rebasetund”,
Kärt Hellerma “Lõokeselumi”
ja Epp Petrone “Suure inimese tunne”.

KINGIIDEED EESTI KOHTADEST
Annela Laaneots “Minu Setomaa”, Mele Pesti “Minu Kuressaare”, Mare Mätas “Minu Kihnu”.

(PÄIKESE)REISIDE ARMASTAJALE
Thea Karin “Minu Tuneesia”, Anne Vetik “Minu Goa”, Madle Timm “Minu Filipiinid”.

HUUMORIARMASTAJALE

Rene Satsi “Minu matkarajad”,
Justin Petrone “Jõulumees ja muid tõestisündinud lugusid”,
Rene Satsi “Minu Iirimaa”.

NOORTELE “MINU…” SARJAST
Maarja Yano “Minu Tōkyō”, Maria Kupinskaja “Minu Alaska”, Epp Petrone “Minu Ameerika”.

LAPSELE 
Ly Seppel “Kaarini ja Eeva raamat”, Epp Petrone “Hiir püksis”, Epp Petrone ja Kristi Kangilaski “Võlusõnad”.

LOODUSHUVILISELE

Manona Paris “Meie taluköök”,
Katrin Seppa “Meie kodulinnud”,
Kristel Vilbaste “Meie joogivesi”.

PÕNEVIKE AUSTAJALE
Wendy Walker “Kui Emma kadus”, Epp Petrone “Linnutee koodid”, P. Z. Reizin “Õ.N.N.“

AMEERIKA-HUVILISELE
Kerli Kirch Schneider “Minu Florida”, Ene Timmusk “Minu Kanada”, Helen Tootsi “Minu Los Angeles”.

LÄHIS-IDA HUVILISELE
Susanna Veevo “Minu Süüria”, Margit Prantsus “Minu Iisrael”.

SKANDINAAVIA-FÄNNILE
Taavi Turk “Minu Taani”, Heikki Võsu “Minu Oslo”.

TALVEARMASTAJALE
Ene Sepp “Minu Colorado”, Enn Kaup “Minu Antarktika”, Liina Mittermayr “Minu Austria”.

AGULIROMANTIKA-ARMASTAJALE
Piret Tali “Minu Kalamaja”, Mika Keränen “Minu Supilinn”, Tiina Sööt “Minu Rumeenia”.

MOEHUVILISELE
Maimu Berg “Moemaja”.

JUSTIN PETRONE FÄNNILE

“Jõulumees ja muid tõestisündinud lugusid”,
“Peegelmees”,
“Reisikirju”,
“Minu Eesti 3”.

EPP PETRONE FÄNNILE
“Kas süda on ümmargune? 3”, “Kalliskiviraamat”, “Linnutee koodid”.

VÄLISMAALASELE
“My Estonia 3”, “My Viljandi”.

AJALOOHUVILISELE

Mari Saat “Matused ja laulupeod”,
Andrei Hvostov “Kirjad Maarale”,
Siiri Sisask “Hästijätt”.

MÜSTIKAHUVILISELE
Väike Myy “Hunt. Rahvusloom. Hingeloom. Kiskja”, Epp Petrone “Kas süda on ümmargune? 3”.

8–12aastasele
Jessie Hartland “Steve Jobs – hullult äge!”, Loone Ots “Kasvuhoonekoerad”.

TEISMELISELE
Daniel Höra “Väljatõugatu”, Ulrieke Ruwisch “Laigid on kogu su elu”.

LAPSEVANEMALE

Ede Schank Tamkivi “Minu California”,
Epp Petrone “Lastekirju”.

EESTI ILUKIRJANDUSEST
Grigori Skulski “Raudne Tatjana”, Justin Petrone “Montréali deemonid”.

VÄLISKIRJANDUSEST
Christine Dwyer Hickey “Nääps”, Milena Busquets “Ka see läheb mööda”, P. Z. Reizin “Õ.N.N.”.

Raamatu “Hunt. Rahvusloom. Hingeloom. Kiskja” sünnilugu

Tekst: Väike Myy, raamatu autor

Hundid tulid minu ellu väga varakult, juba kolmeaastasena oli mu esimeseks raamatuks mitte mõni pildiraamat, vaid Kitzbergi “Libahunt” (hakkasin lugema väga varakult). Ning pean tõdema, et mõistsin seda lugu juba siis põhjani – kogu see valu ja vabadusiha oli lapsemõistusele vastuvõetav. Ehk oli ka aeg selleks soodne, et luua realistlik maailmapilt, sest 1960ndate alguses elasid inimesed veel hirmus huntide ees, liikusid hirmulood, mu oma ema läks tööle, jälitatuna näljasest hundikarjast… Nii et isegi nii väikesena ei langenud ma illusioonide ohvriks, vaid mõistsin karmi tõde, aga ometi kasvas minus arusaam, et hunt, see on midagi rohkemat kui vaid hirmu ja õuduse allikas. Tänu “Libahundile” sain hundilikkusest paremini aru. Mida enam mõtlesin ja tunnetasin, seda enam muutus hundikari minu jaoks elavaks ja toimivaks kogukonnaks. 

Ma olin metsalaps. Kasvasin lindude ja loomadega sünkroonis, mõistsin metsa. Ning ikka ja jälle läks mu elurada hundijälgedega risti.

Aga veel ei mõelnud ma sellele, et võiksin ise kuidagi seda metsatarkust talletada. See vajadus tuli koos Rokiga – mu huntkoeraga (tema üks esivanem oli koer, teine hunt). Hakkasin koguma teiste huntkoerte pidajate samalaadseid kogemusi, ajasin hundijälgi kõikjalt, kus leidsin neid olevat. Jõudsin läbi töötada terve mäe materjale, enne kui kõike seda raamatuks kokku panema hakkasin.

Huntidest on tegelikult palju kirjutatud. Miks ma arvan, et võiksin midagi uut ütelda? Aga sel lihtsal põhjusel, et iga raamat, iga artikkel või vana ürik kannab autori suhtumist. Kes kirjutab hoiatavalt, kes ülistavalt, aga hunt – ta ongi lihtsalt hunt. Ta elab metsas oma eraviisilist hundielu, millest meil pole aimugi. Ning nagu ma ikka armastan ütelda, vajab metsakutsa inimese kaitset rohkem kui siilid ja konnad. 

Kogu huntide hävitamise kampaania rajaneb täiesti valedel alustel ning hundijaht on tänapäevasel kujul hoopis inimlooma järelemõtlematu ja arutu hävitustöö. Selle tagajärjel mitte ei vähene hundikahju talunike karjades, vaid suureneb. Järjekindlalt hävib hundikarja moraal, allesjäänud isendid pätistuvad. Miks? Vaat seda ma ei ütle, otsige ise raamatu lehekülgedelt.

 Peamine eesmärk seda raamatut kirjutades oli just see, et kogu tark jutt oleks peidetud kergesti loetavasse teksti ja jääks lugejale justkui märkamatuks. Rääkisin lihtsalt lugu huntidest (aga ka hundiverd koertest ja hundilegendidest). Soovisin kirja panna lihtsad lood, mis ei annaks aimu kogu tehtud tööst. 

Paistab, et see läks mul korda. Senine tagasiside on olnud väga kiitev. Aga et seda raamatut ei ole üldse laiemalt tutvustatud, siis on mul suur lootus, et tema paremad päevad on alles ees. See hundilugu on mu elutöö, peidetud lihtsasse kesta.

Kuidas sündis “Meie taaskasutus”

Tekst: Kiti Põld, “Meie taaskasutuse” autor

Ma ei oleks kunagi tulnud mõttele kirjutada proosat!
Ma ei oleks kunagi tulnud mõttele kirjutada ehitusest!

Kuidas see siis juhtus? Minu naabrieit Ave Nahkur ütles, et temast tehakse raamatut (“Meie küla eided tuunivad Viljandit” Helioselt) ja et mina pean ka sinna kirjutama! Lahke inimesena, kel on raske keelduda, seadsingi kokku pika peatüki sellest, kuidas me siin taaskasutust viljeleme. Sest raamat rääkis sellest, kuidas meie küla eided (mõned olid taadid, khm) tuunivad Viljandit. Selle peale tuli Ave mulle külla ja võttis kaasa oma toimetaja Krista. Vaatasime majas ringi ja Krista arvas, et see kõik väärib eraldi raamatut. Olin uhke ja rõõmus ja kohe ettepanekuga nõus! Krista viis mind kokku kirjastusega ja nii ma hakkasingi laduma lehekülgedele meie maja ja pere lugu, teadmata, kuidas seda teha või mis sellest saab või millesse ma end nüüd õieti mässisin!


Ma olen elus väga palju kirjutanud. Näiteks ülikoolis olin ma see tüdruk, kes valis alati kirjutada essee, kui oli võimalik minna ka suulisele eksamile, nagu tegid kõik sõbrannad. Hiljem olen ma loonud väga erinevaid tekste, koostanud trükiseid ja stsenaariume ning isegi näidendeid kirjutanud. Kirjutamine on mulle väga sobinud, seega tundus, et probleemi pole. Aga ma eksisin! Kogu teekond märksõnadest raamatu lõpptekstini on olnud väga raske!


Miks? Olgu, ma teadsin seda osalt ka ette. Mure on selles, et kirjeldamine on lihtsalt nii suur kunst! Kujutatav nähtus on alati mitmetahuline, erinevate meeltega aistitav ja mitmeti tunnetatav, kuid valida saab ainult ühe sõnastuse! See ajab hulluks! Lausestuse variante jookseb aga peas paralleelselt vähemalt kolm-neli, pluss teadmine, et see kõige ideaalsem sõnastus on ka veel kuskil olemas, kindlasti väljaspool minu versioone! Seega olin hädas ja suures segaduses. Samas ei olnud aega luua tekstist mitmeid modifikatsioone, et neid sünteesida ja arendada. Ideaalolukorras ja ajamõõtme olemataolul võiks ju sellist tööd meeleldi teha! Aga nüüd jäi tavaliselt kirja see, mis kuidagi hädapärast kokku sõnastatud sai. Üldiselt tundus see üle lugemisel piisavalt hea, vahel isegi üsna tore ja täpne, ning pidin muude juttudega edasi kiirustama. Kurb!


Aga olgu, räägime sisust! – Algusest peale oli selge, et tuleb kirjutada lähtuvalt pealkirjast “Meie taaskasutus”. Aga mida siis? Kuidas siis? Mul ei olnud mingit struktuuri, kuigi oli ideid. Tõsi, koos nõutud proovipeatükiga tuli esitada ka sisukord. Selle mõtlesin ma hoo pealt välja ja tekkis isegi mingi loogika, kuigi teadsin ette, et too kava on suures osas bluff ja heade kirjastuse-daamide teadlik eksitamine. Nii läkski: ükski toona sõnastatud peatüki pealkiri käiku ei läinud, kuigi nendesse pandud mõtted muidugi leidsid väljendamist. Ja algul loodud kondikava on praegu aluseks raamatu esimesele osale “Majajutud”: nimelt suured alajaotused “Ehitus”, “Viimistlus” ja “Sisustus”.


Alustasin algusest: kuidas ostsime vana maja ja asusime seda renoveerima ning kohe esimene suur töö oli taaskasutusmaterjalist: suur palgivahetus välisseintes. Kirjutasin meie pere fotoarhiivi toel: võtsin aga lahti järgmise pildikausta, vaatlesin ja panin mälestuse kirja. Tõesti, meil on väga suur ja süsteemne digiarhiiv. Kuna aga tähtsates protsessides on fotosid pea igast päevast ja päeva osast, oli töö väga detailne, seega aeglane. Ning justkui ka vastutusrikas. Paari kuuga kirjutasin valmis väga armsa päevikulaadse pereloo. Sest oli ju ka selge, et pere ja lapsuksed, mis oli ju ehituse aegadel minu tegelik fookuspunkt, ei saa jutustusest välja jääda, see olnuks ebaloomulik. Tolle perekroonika peale muutus toimetaja nõutuks ja soovitas läheneda teemade kaupa. See tõi kaasa kustutamise laine – jätsin mustandisse tõesti vaid taaskasutusteemalised memuaarid, kuigi markeerisin vahele ka teised ehitusetapid, et lugejal oleks majataastamist loogiline jälgida. Nii et perelugu jäi pere jaoks salve.


Majajuttudega paralleelselt hakkasin kirja panema ka muid taaskasutuse lugusid ning koguma ja märkama infokillukesi, mis oleksid mu teost rikastanud. Sellest kasvasid ajapikku välja “Hajajutud” – teemad siit ja sealt, mõned minuga üldse mitte seotudki, aga põnevad. Tekkisid nii paber- kui diginimekirjad märksõnadega, mida iga päev järjekindlalt käsikirja osaks liitsin. Tihe enesesund kestis pool aastat. Kui naiivne olin ma olnud, kui mõtlesin, et olen ju kiire kirjutaja, ja hakkasin tööga tõsisemalt peale vaid loetud kuud enne esimest tähtaega! Kirjutamispiinades leiutasin igasuguseid nippe, kuidas teksti ja mõtteid endast välja pigistada. Üks trikk, mis vahel üsna hästi toimis, oli kirjutamine sõbrale: võtsin ette meilivormi ja märkisin saajaks mõne tuttava või oma mehe ja kirjutasin talle kirjaaknasse oma mõtte lahti. Muidugi muretsesin seejuures, et kellelegi teisele oleksin ju kirjutanud teistmoodi?! Aga ei, mis teha, tekst vähemalt sündis.


Enda tekstiloomet oli huvitav ka kõrvalt vaadata: ma sain teada, milline on minu stiil! Sest, nagu ütlesin, mul ei oleks endal tulnud kunagi pähe proosat kirjutada. Kuna kasvasin üles teatrimajas, oli elus kirjandus minu jaoks dramaturgia – just seda olin proovinud ka ise ühel etapil luua. Nüüd aga jutustasin ja pajatasin ja püüdsin sealjuures olla kujukas ning värvikas. Kirjutasin peamiselt lauaarvutis Google’i dokumenti ja hoidsin kõrvalakendes pidevalt lahti sõnastikke, et mõisteid kontrollida ja sõnu varieerida – nii sai minu suureks sõbraks sünonüümisõnaraamat. Kuigi olime juba ammu päris head semud. Ja mulle meeldib klaviatuuril kiiresti toksida! Kõige mõnusam heli on tühikuklahvi vali kõlks, kui seda pöidlaotsaga tihedasti sõnade vahele peksan. Kindel märk, et tahe tekst on sündimas!


Kuidas siiski kirjutada taaskasutusest terve raamat, et see oleks mõõtmatult rohkem väärt ja kõnekam kui kirjutada näiteks oma Facebooki seinale lihtsalt “me taaskasutame”? – Kas see raamatukontseptsioon üldse kannab? Mida on mul öelda? Miks ma seda teen? Nagu ütles tabavalt mu raamatutark tädipoeg, kui kuulis, et raamatut kirjutan: oh, kas neid vihmametsi veel vähe raiutakse? Tõsi! Keda minu lugu rõõmustaks, inspireeriks või aitaks? Lohutuseks võiks see jutt sobida vast neile, kes oma maja ja elu ehitamise alguses seisavad. Aga võibolla see hoopis hirmutaks neid – parem, kui ei tea, mis jamad veel läbi teha tuleb? Ei oska öelda… Igatahes sai selgeks, et taaskasutamist kellelegi “õpetada” või meeldivaks teha ei ole selle loo esmaeesmärk. Pigem peegeldada, mäletada ja tagantjärele mõtestada, vaatega ka ettepoole: kuidas teha paremini ja tõhusamalt.


Taaskasutamist tajun ise vist eelkõige hoopis hasardina, mida ei saa kuigi kergesti tekitada, kui üldse.
Kogu jäädvustamispiinlemise tulemusena esitasin käsikirja, mis oleks lepingu järgi pidanud olema maksimaalselt 250 000 tähemärki, kuid oli 520 000! Appike. Kas olin teinud tühja tööd? Kui olime koos toimetajaga siit-sealt veidi näksinud ja kärpinud, jäi tekstimass suuresti samaks. Tekkis mõte avaldada kaks osa kahe trükisena. Lõpuks leiti siiski, et kogu lugu mõjub ühtede kaante vahel paremini. Saatsin lõpliku käsikirja ära folgineljapäeva hommikul, nagu meil Viljandis öeldakse, ja läksin festivalile!
Sain mõned nädalad puhata, kuigi mõtted ei andnud asu ja näiteid taaskasutusest korjus sama hooga nimekirjadesse edasi. Neid oli mul lubatud lisada uuenenud versiooni, mille toimetatult enda kätte sain. Tegelesin sellegagi mõnda aega ja hoolega. Samuti küsisin valitud inimeste käest, kas nad oleksid nõus raamatu läbi lugema ja kommenteerima. Mitmed olid nõus, neist pooled tegid seda ka päriselt. Mul oli viis testlugejat, kelle nõuanded ja peegeldused olid väga suureks abiks! Eraldi peatükke andsin lugeda veel mitmele erialainimesele, et kõik terminid ja sisu oleks korrektne. Taaskasutuse teemadel suhelda ja mõtteid vahetada oli tore!


Otsustasime toimetajaga, et jätame vahele keeletoimetamise etapi, kuna see tundus meile mõlemale tarbetu. Tekst liikus kujundaja kätte, kes laotas selle lehekülgedele, ja nii saime teada raamatu ligikaudse mahu. Asi edenes! Erinevatel asjaoludel tekkis väike tunnetuslik ajavaru ning toimetaja otsustas materjali siiski keeletoimetajale lugeda anda. Olin nõus, et see võib tekstile kasuks tulla, kuigi teadsin, et mina vigu ei tee. Leppisime kokku, et kõik muudatusettepanekud tuleb eraldi ära märkida ja mulle esitada. Teadsin juba, et ma ei kannata oma lausete muutmist, see mõjub vägivallana. Toimetaja võib ära jätta terved lõigud või peatükid, aga lause sisse korda looma minna ei ole lihtsalt lubatud! Igal lausel on oma hing, karakter, ülesehitus ja muusika, mis harmoneerub eelnevate ning järgnevatega. Lauseehitus on mulle äärmiselt isiklik asi. Ja see sai nüüd vägagi kinnitust!


Kui esimene keeletoimetatud tekstijupp mulle saadeti, olin vapustatud ja, olgem ausad, solvunud: niipalju punast! Nagu õpetaja oleks mu kirjandist üle käinud, peaaegu igal leheküljel oli mõni paranduskoht! Lähemal uurimisel olid mitmed ettepanekud siiski asjakohased ja püüdsid kohendada stiili, muuta käänet või mõnda väljendit sujuvamaks. Jah, olin paljude parandustega nõus, kuid mitmetega ka mitte. Nii kujunes tekstiparanduste aktsepteerimine (tehnilises mõttes, funktsioon „Accept“) ja ka kommenteerimine või õigustamine ning sõnakasutuse üle vaidlemine eraldi tööks, mis kestis jällegi mõne nädala. Selles vaheldusid minu pahameel mittemõistmise üle ning filoloogiline lõbu ajada taga kõige õigema varjundiga sõna, arutleda meie pigem rikkaliku keele kõigekülgsete võimaluste üle. Minu keele toimetamine oli mulle selle raamatu sünnis uus ja kõige suurem kogemus, mille üle mõtlen järele tänini. Koos näidetega.


Eraldi suur töö oli fotode valimine ja pealkirjastamine. Siis hakkas raamat kujundusfailides juba kuju võtma. Olin väga tänulik, et sain kogu protsessiga kaasas olla ja aitasin, kus võimalik. Päevade kaupa liikusid meilid ja failid kiiresti edasi-tagasi nagu lauatennises, olime kiired, täpsed ja tõhusad. Siiski jooksis juhe ühel hetkel ka kokku ja hakkasin asju üle rääkima, nii et ajasin muidu nõnda lepliku toimetaja korraks ka kurjaks!


Huvitav oli näha teksti nikerdamist lehekülgedele. Siin on omad reeglid, näiteks ei tohiks lõigu algus- või lõpurida jääda eraldi leheküljele. Vahel jääb aga mõni sõna ülearusena tolknema, raisates terve kirjarea – siis tuleb lauset muuta. Säärast nikerdamist tegime ühistööna omajagu palju, pinget lisasid väljatõsted tekstist, mis vormusid eraldi kujundatud hüüatuste või soovitustena. Kõigega ei saanud idealist rahule jääda, aga pidi silmaga nähtavate olude tõttu leppima. Põnev oli ikkagi!


Viimasel hetkel ehk päev enne trükkiminekut avastasime, et meil on üks tühi lehekülg. Pakkusin sinna teksti, mida veel ei olnud! Nimelt olin kogu aeg teadnud, et tervikust on puudu väike sissepõige arhitektuuri teemasse. Olin just tutvunud temaatilise ajakirjaga taaskasutusest ehituse valdkonnas. Tundus ideaalne sellest paar lõiku kokku seada! Töötasin pika õhtu teksti kallal ja saatsin hommikul ära. See oli viimane meeleheitlik pingutus saada teos tervikuks. Toimetajale kirjatükk paraku muljet ei avaldanud, samuti oli kujundaja juba tähtaja tõttu üle kuumenenud, nii et need viimased mõtted jäid kahjuks kasutamata ning ilmus tühi leht ühe minimõttega. Ehk saan arhitektuurilugu kuskil kunagi taaskasutada?!


Kahtlemata oli kogu raamatuprotsess üks suur õppetund, kus sain palju teada nii iseendast kui ka kirjastamisprotsessist. Päris sujuvalt ei kulgenud mitte ükski etapp, võib-olla ainult proovitöö. Kõige selle taustal olen ikka ja jälle mõelnud, kui suur ja väga tülikas töö on raamatuni jõudmine – kuidas on siis võimalik, et neid niipalju ilmub?? See teeb veel suuremaks küsimuse, milliseid raamatuid üldse „toota“? Kas minu raamat maailma paremaks teeb, seda ei tea ja ilmselt ei saagi teada… Aga testlugejad ütlesid, et käest ära on raske panna!

Raamatu “Vestlused tulnukaga” saatesõnad autorilt, toimetajalt ja kirjastajalt

Tekst: raamatu autor Triin Lellep

Pärast esimese raamatu “Minu Pariis” kaante vahele saamist mõtlesin, et see jääb minu elus küll viimaseks raamatuks, sest ma olen ikkagi ju laulja, mitte kirjanik. Nii tundus mulle lausa aasta ja kauemgi, aga võta näpust. Ühel hetkel hakkas mind kummitama tunne, et ma pean midagi kirjutama. See tunne vaevas mind mitu kuud, aga ma ei suutnud kuidagi välja mõelda, mida täpsemalt kirjutada. Teadsin, et see peab olema raamat, aga millest? 
Selleks hetkeks olin juba abielus tulnukakanaldaja Linus Kordesega ja vestlused tulnukaga olid meie kodus igapäevased. Niisama teadmishimust uurisin inimkonna ajalugu läbi tulnukate silmade või siis küsisin abi mõnele murele. Koos veedetud kuude jooksul oli Linuse kanaldatud maavälisest olendist Rohaanist saanud minu parim sõber ja suurim nõuandja.
Kõik juhtub õigel ajal, nii õpetab Rohaan. 
Ühe kanalduse käigus ütlesin muuseas Rohaanile, et mul on tunne, et pean midagi kirjutama hakkama, sõrmed sügelevad, aga ma ei tea, millest kirjutada. Rohaan naeratas (see tähendab, et transiseisundis kanaldav Linus naeratas) ja küsis kelmikalt: “Raamatut minust, jah?” Ja mul helises peas kelluke! Aga muidugi, kellest siis veel! Pole midagi põnevamat kui kuulda Rohaani jutustusi ja seletusi, kuidas universum päriselt toimib! 
Nii algasidki meie igapäevased tunde kestvad vestlused, mida sai raamatu jaoks peetud sadu. Suurema vaevata valmisid vestlused elust Rohaani koduplaneedil. Kui me jõudsime aga meie oma planeedi ajaloo juurde, pidin ka ise hakkama kõvasti materjale läbi töötama. Sest kes ei tea, see ei oska ju küsida! Nii hakkasingi uurima vanu sumerite tahvleid, müüte Atlantise kohta, kirjatükke Vana-Egiptusest ja palju-palju muud. Ka Leonardo da Vinci, Einsteini ja Tesla lugu sai läbi uuritud ja NASA materjalidega tutvutud. Sain tasapisi targemaks ja oskasin Rohaanilt rohkem pärida. Iga vestlusega hargnes lahti uus põnev kiht.
Ja te ei kujuta ette, kui palju põnevat informatsiooni jäi veel trükist välja! Mingi hetk pidin valima hakkama ja otsustasin, et sellest raamatust saab nii-öelda sissejuhatav tekst, võibolla sarja, kus hiljem saab rohkem süüvida kõikidesse käsitletud teemadesse: vaimsus, eneseareng, inimkonna tõeline ajalugu ja elu teistel planeetidel. Hetkel proovisin kirjutada nii, et see raamat oleks loetav ja arusaadav ka neile, kellele selline info võib tulla täiesti uudsena. See meie raamatu mõte ongi: avada uusi perspektiive ja lammutada kaste, milles me oleme üles kasvanud ja mille sees me oleme harjunud elama. 
Suur tulnukapea kaanepildiks ja raamatu pealkiri tulid täiesti selgena mu vaimusilma ette enne, kui raamatut veel kirjutamagi olin hakanud. Tundsin, et pean oma nägemusele kindlaks jääma ja mitte kirjastuse ideedega kaasa minema. Oma jäärapäisuse teemal küsisin nõu isegi Rohaanilt. Tema seletas, et see on põhjusega: nimelt olla see kaanekujundus ja raamatu pealkiri mulle saadetud tulnukate poolt ja see sisaldab endas väga võimsat energiat ja sõnumit. Nii saigi kaas täpselt selline, nagu olin vaimusilmas näinud ja soovinud.
Olin seekord erakordselt palju kaasatud ka toimetamisprotsessi ja kirjavigade otsingus lugesin raamatu läbi vist küll kümneid kordi, aga ei tüdinenud kordagi. Kohati oli selle raamatu sündimise protsess keeruline ja töömahukas, ma ei salga, aga ma teadlikult suunasin pilgu positiivse tuleviku suunas. Praegu on kõik hästi, raamat on väljas ja see ongi põhiline.
Nagu Rohaan ütles, siis see raamat on, mis ta peab olema, nemad sealpool usaldavad seda, ja ka mina usaldan. Head lugemist!

***

Tekst: toimetaja Anna-Maria Penu



Tõeline tarkus peitub ebatavalistes kohtades. Kassi silmades, murtud südames, metsakohinas. Hulluses. Ehe teadmine kerkib esile tavapäratul viisil. Lapse mängus, unenäos, keelevääratuses. Vestluses tulnukaga.
Ma olen ratsionaalsust kummardava ajavaimu laps. Mul on läinud aastaid, et murda välja taltsutatud mõistuse kuldpuurist ja teha ruumi kõigele muule, mis meie imelist keha ja elu loob, koob, läbistab ja ümbritseb. Metsikusele, jumalikkusele, tundmatutele eluvormidele ja teistsugusele väljendusele nii ihus kui ka keeles. See pole kerge tee, kuid oh kui vabastav! 
Nii et kui raamatu “Vestlused tulnukaga” tekst minuni jõudis, siis võtsin selle toimetamistöö vastu uudishimu ja tänutundega. Ebatavaline koht tavapäratul viisil – temas on huvitekitamiseks kõik vajalik olemas! 
Ma ei teadnud autori Triinu meediatuntusest midagi. Elan juba 22 aastat Eestist eemal, kuid paremini selgitab seda asjaolu siiski pigem see, et ma ei tarbi juba aastaid peavoolumeediat. Selle raamatu puhul aga pole autor ega tema sildid ja tiitlid tähtsad. Palju tähtsam on see, mis tänu temale meieni jõuab. See on kanaldamine: võimalus lubada (veel) teadvustamata infol moonutamata kujul läbi tulla, jäädes ise tagaplaanile. See pole kerge, kuid oh kui värskendav!
Mu esimene vestlus Triinuga oli äratundmine. Tema on samuti esitanud endale sarnaseid küsimusi elu, hinge ja kosmose kohta. Tema ka mäletab, et me, inimesed, oleme palju suuremad ja väekamad, kui oleme siiani arvanud. Tema on ka teadlik teistmoodi info läbitooja, tema on ka haavatav valitsevate uskumussüsteemide ees ja sees. Tema ka. Tema ka. 
Me rääkisime kaua, ja see oli vaid esimene meie viimase poole aasta jooksul toimunud lugematutest mõttevahetustest. Kuulasin teda alati sügavalt, südamega. Austusega. Isegi siis, kui raamatu valmimisprotsessis hakkas meie teele kerkima üks tõrge teise järel. Me ei saanud aru, mis toimub (tehnilised probleemid näiteks), aga alustasime parandamist otsast peale. Ikka ja jälle. Triinu südikus on imetlusväärne. Ja paljudele kohati mõistetamatu. Ma tundsin temas ära oma algusaastate täiuslikkuse otsija. See aitas mul teda õrnalt toetada, ja austada seda püha looja tuld, mis temas terve selle protsessi nii enesekindlalt põles. 
Raamatu toimetamise juures on asju, mis on ilmselged, silmaga nähtavad. Kuid on ka niivõrd paljut, mida me pilguga ei näe ja mis vajab toimetaja südant, et autor saaks oma teel edasi astuda. Et ta ei vormiks oma loomingut väliste, teiste jaoks töötanud valemite järgi. Et ta kuulaks tõesti seda laulu, mis tema kaudu tahab maailma tulla. Ja et ta võtaks seda laulu tõsiselt. Hoolimata kriitikast, ilkumisest või kümnest arvamusest, mis teda sel haavataval hetkel ümbritsevad. Triinule on see selge, seepärast ta ka lubas mul teda sel viisil toetada, ja meie koostöö oli imeline.
Esialgu lugesin käsikirja kui võimalikku kaarti võõral maal orienteerumiseks. Sest mida muud Rohaan, Essassani planeet, tema elanikud ja nende eluviis meie jaoks hetkel veel on? Kuigi nüüd mõtlen, et tervet raamatut võib lugeda ka kui metafoori: vaimustava inimpsüühika ja protsesside kohta, mis meis aset leiavad. 
Ja iga uue peatüki juures tõdesin muiates: “Nii et siis Eesti publik on nüüd selle raamatu jaoks valmis.” Ja see teeb mulle siiralt rõõmu. Sest mulle tundub, et enamik meist on väsinud praktilise ratsionaalsuse piiratusest ja tehnoloogilise maailma viljatusest. See on liiga jäik, liiga karm, liiga külm. Metall ja plast. Meie aga januneme aina enam puhta vee allikate järele, mis niisutaksid meie kuivusest pragunenud keha ja hinge. Soojendaksid ärkvele meie sisemise ja välise eluvõrgustiku viljakuse ja lopsakuse kõige laiemas tähenduses. Must muld ja inimihu lõhn. 
Need allikad pole kuhugi kadunud. Lihtsalt me oleme ära unustanud, kus need asuvad. See raamat tuletab meile need paigad meelde.

***

Tekst: kirjastaja Epp Petrone


Kas te olete lugenud minu romaani “Linnutee koodid”?
Seal on üks tegelane, roosakaslilla suure pea ja hiiglaslike armastavate silmadega udukogu, kes hõljub peategelase voodi juures. Jah, “Linnutee koodid” on ilukirjandus, aga see kohtumine toimus minu elus ühel ööl tõesti, ammu aega tagasi. Tallinna lähistel, öise akna taustal, vaatega merele. Ja sinna see gaasiline kuju voolas, läbi aknaklaasi, mere ja taeva suunas, aina väiksemaks muutudes. Ma ei tea, oli see olend teiselt planeedilt või olin see äkki mina ise kusagilt kõrgemalt poolt end lohutamas. See oli verine ületöötamise aeg, magasin ööpäevas mõni tund. Aga kindlasti oli see päris, mida kogesin. Mitte unenägu. 
Ja mitte nii ammu aega tagasi oli mul kombeks oma rõdul selili olla, valgusreostust oli seal metsaveerel väga vähe ja mulle meeldis mediteerida, ehk siis lihtsalt tähti vahtida, kuni seljal külm hakkas. Kas teie olete tähti vaadanud? Olete midagi märganud? Ma ei oska tõesti öelda, kas kõik näevad selliseid asju… või on teatud kohtades või teatud silmadele neid taevatrikke rohkem? Ma nägin nii sageli kummaliselt kaarjalt liikuvaid trajektoore, ka selliseid, mis omavahel kokku said. Kord rääkisin ühe metsamehega sel teemal, ta muigas: “Nii on, muidugi.” Vaid nädal tagasi viskasin end pärast sauna selili ja jälle hakkasin taevas liikumist nägema. 
Tavaliselt ei räägi ma neist asjust, olen leppinud sellega, et kõike nagunii ei tea. Aga ma ei ole leppinud sellega, et võib naeruvääristada kõike seda, mis nn kastist väljapoole jääb. Üks mälukild veel – ülikooli esimesel kursusel sattusin ma suhtlema noorte itimeestega, kes olid ka esoteerikaga sina peal. “Kõik on koodid, kõik on hologramm,” ütles üks neist lause, millest ma alles tasapisi hakkasin aru saama. Õigemini ei hakanudki aru saama muust, kui et kõik on võimalik.  
Edasi, Triin Lellep. Naine, keda on liiga palju. Oma intensiivsuses on ta nähtus. Ma juhtisin mullu detsembris jõululaadal “Minu…” sarja vestlusringi, seal oli esindatud “Minu Pariis”, Triin Lellep. Tegelikult nägingi teda siis esimest korda silmast silma. Ta värises ja vabises, arvasin, et ta on palavikus. Kui esinema hakkasime, jäi vabin väiksemaks, aga midagi palavikulist oli temas ikka. “Ma tegelen praegu uue raamatuga, see on midagi üleloomulikku, seotud kanaldamisega…” Midagi sellist ta ütles ja pärast esinemist uurisin täpsemalt. Vastus oli segane, aga lummav: unenägude kaudu toimuvad rünnakud, sest keegi soovib saadud infot “segajate” abiga elimineerida… Mida? Ja Triinust 12 aastat noorem abikaasa (see päevapealt kihlumise lugu oli mulle radarile jäänud küll) tegeleb “info ületoomisega”, sest ta on välja valitud, ta on kontaktile vastanud. 
Aga jah, olla neid, kes soovivad, et seda raamatut ei tuleks.
Olgu öeldud, et mind ennast tabas ka justkui mingi kae… justkui oleks keegi mu eest selle teksti mingi aeg peitu pannud. Ma sain juba kevadel tooriku, aga ma ei saanud, jaksanud, soovinud seda korralikult lugeda… Kuigi ma olin meie kirjastusse selle teksti võtmise poolt just sellepärast, et ma siiralt tahtsin seda asja lugeda! Tekstiga juhtus pikaldase kirjastamisprotsessi ajal ka mitu äpardust, takerdumist. Aga Triin ei andnud kunagi alla. 
Ütlen ausalt, et lõpptulemus ei ole nii tugev, kui ma ideaalis sooviksin. Midagi on justkui puudu ja midagi on üle. Näiteks on mõttetu küsimus “Kuidas võita Nobeli auhinda?”… 
Mulle meeldivad need kohad, kus kõneldakse eneseusust ja maailmaloomest, mu lemmikkoht on see, kus kirjeldatakse aega, igal hetkel avanevat võimalust siseneda paralleelreaalsustesse.
Pean seda inspireerivaks.
Muide, just hiljuti sain teada midagi üllatavat. Mu lapsepõlve vermis väga tugevalt see, kuidas ma ära uppusin (seesama lugu on ka mu “Linnutee koodide” avalehekülgedel). Mäletan seda siiani nii eredalt. Aga hiljuti suhtlesin sel teemal isaga, ja ta ei mäleta seda lugu üldse. Kuidas ometi saab see võimalik olla? Kuis saab unustada seda, mismoodi su lapsele tehti kunstlikku hingamist, saadi ta elama… Isa polnud küll seal, ta oli tööl, aga ikkagi. Õhtuks pidi ta ju koju tulema. Emaga suhtlesin ma selle uppumise teemal, aga tema pole enam elus. Ja polegi mul kelleltki küsida. Kas on mu isal mälu kaduma hakanud (ei usu) või on ta tulnud mingist paralleelminevikust, kus ta vanim tütar ei kukkunud paadisillal vette. 
Ma ei usu ka seda, et olemas on üks tulevik. Selles suhtes pole mõtet küsida “Kas Eestisse tuleb sõda?”. Pigem on võimalik valida, millisesse tulevikuversiooni sa sisened. 
Ja mida uskuda? Me kogu aeg usume ja täidame midagi oma usuga, paljuski on see lihtsalt kast, kuhu me kasvanud oleme, ilma et isegi märkaksime. Kui palju me usume kristlust, kui palju astroloogiat, kui palju neid või noid teleuudiseid… 
Minu meelest ei ole peaküsimus see, “Kas sa usud, et see Rohaan on päriselt olemas?”, pigem on põhiküsimus selles, kas see raamat soodustab “oma reaalsuse loomise” julgust. Arvan, et kohati on tekst nurgeline, aga siiski saan vastuseks: jah. Võib võtta lugemiseks ilukirjanduse või huumoriprillid, kui vaja.

“Minu Kihnu” esitlus

Ootame kõiki seekord Kihnusse – esitleme Kihnu muuseumis 15. augustil kell 15 Mare Mätase “Minu Kihnut”.
Marega vestab juttu raamatu toimetaja ja giid Helen Külvik.

Mare ütleb: “Otsin raamatus vastuseid mitmele küsimusele. Kas sel saarel kihutavad mootorrattur-amatsoonid kujutavad endast Euroopa viimast matriarhaati? Kas Kihnu kultuur on kaup, mis müümisel otsa saab, või pakub nõudlus hoopis uusi võimalusi edasi kesta, olla jätkusuutlik ja säilitada järjepidevus? Kes üldse võib pärimuskultuuri müüa ehk kellele see kuulub? Kas saare praegune kogukond peidab järjekordset ühise tarkuse võtit või vastupidi: me ei tea, kus see võti on, või oleme ta hoopis ära kaotanud?”

Raamat on esitlusel kohapeal ka müügil. Praegu saab seda kirjastuse lehe kaudu ette tellida.

Suvine pildimäng #natüürmortraamatuga

Petrone Prindil on sotsiaalmeedias käimas suvine pildimäng #natüürmortraamatuga.

Osalemaks mängus ja iganädalases raamatuloosis, toimi nii:
– haara üks Petrone Prindi raamat ja pildista seda meelepärases ümbruses või seades;
– postita foto Instagrami, kasutades teemaviidet #natüürmortraamatuga ja märkides ära ka @petroneprint;
– või laadi pilt Facebooki mõne sellesama pildimänguga seotud postituse kommentaariumisse;
– jälgi ka meie Instagrami ja/või Facebooki kontot!

Pildimäng kestab suve lõpuni ja raamatu loosime iga nädal kuni 1.09. Osaleda võid samuti kasvõi iga nädal, sest häid raamatuid läheb ju ikka vaja!

“Minu Kuressaare” esitlus

Ootame kõiki laupäeval, 12. juunil kell 13.00 Kuressaare Rahva Raamatusse Mele Pesti raamatu ​“Minu Kuressaare” esitlusele! Autoriga vestleb ​„Minu Eesti“ ja ​„Minu Viljandi“ autor Justin Petrone.

„Mis on see pilt või sümbol, mis Kuressaare olemuse kokku võtab?“ küsib Joe äkki. Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlaseks hakata. Mõtlen pikalt. „Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga… ​„No just! Mitte keegi ei tea!“ kurdab Joe. „Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb? ​Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal ​„Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse? ​„Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellestparajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: „Minu Kuressaare“.“

Just sellest ja paljust muust esitlusel kuulemegi!

Esitlusnädalal on raamat Kuressaare Rahva Raamatus müügil 10% soodsama hinnaga.

Vestlust saab otseülekandena jälgida ning järele vaadata Petrone Prindi Facebooki lehel.

Raamatupoed on taas avatud!

Justin Petrone “Meie taluelu” raamatust: “Mina kui argonaut vaatan ja imestan!”

Tekst: Justin Petrone

Mu ekskaasa Epp Petrone ei ole sugugi ainus mu tuttav, kes on viimastel aastatel maale tagasi kolinud. Selliseid põgenikke on lausa nii palju, et ma julgeks seda nimetada värskeks kultuuriliseks trendiks. Paljud inimesed ei tunne end linnaelu sees päris oma elemendis ja mis seal imestada, tõtt-öelda ongi Eesti rahvusliku identiteedi alustalaks alati olnud loodusega kontaktis olemine. Eestis on vähe selliseid suguvõsasid, kes on elanud linnas põlvkondade kaupa. Enamik eestlastest on hingelt maainimesed. Petrone-kirjastuse uus sari ja seal ilmunud Epu uus raamat “Meie taluelu” võiks seega huvitada päris paljusid eestlasi, kes saavad seeläbi ühendust oma ürgteemadega: maaeluga, tagasi maale minekuga.

Epp on ambitsioonikas ja mitmekülgne autor. Ma üritasin kokku lugeda, mitu raamatut ta praeguseks avaldanud on, sain umbes 25. Olen temaga koos elanud paljude raamatute kirjutamise ajal. Mäletan näiteks, kuidas ta mituteist aastat tagasi “Roheliseks kasvamise” raamatu tiitellehele kleepimiseks vahtralehti korjas ja triikis. Miks ma just seda, Epu keskkonnaraamatut mainin – sest see tuleb mulle meelde, kui “Meie taluelu” loen. Mõlemad raamatud on kirjutatud lihtsas vestlusstiilis ja ka teemad kattuvad paljuski. Võib öelda, et nüüd ongi ilmunud “Roheliseks kasvamisele” järg, mida Epult ammu küsitud on. Talueluraamatul on igatahes vedanud: kaas on hästi välja kukkunud, fotopoogen toimib. See on midagi sellist, mida ei saa eales kindlalt öelda enne, kui raamat käte vahel. Lõpptulemuse määrab ka lihtsalt vedamine – kuidas kõik elemendid koos tööle hakkavad.

Mäletan, et kui ma Epuga tutvusin, ligi 20 aastat tagasi, siis oli tema elu-eeskuju Astrid Lindgren ja ta tahtis saada lastekirjanikuks. Seda on ta oma eluga ka teinud, aga lastele kirjutamine on vaid üks tema annetest, lisaks kirjutab ta vahel näiteks kividest, keskkonnast, sotsiaalprobleemidest… Ma arvan, et tõelise kirjanikuna hakkab ta tegelikult alles avanema, ja talueluraamat on selles avanemises oluline verstapost.

Ma ei teadnud Eppu siis, kui ta oli laps, aga huvitaval kombel avab talueluraamat päris palju tema lapsepõlvest: eestlaslikust väärtuste süsteemist ja Epu vanavanematest, kes teda palju mõjutasid, samuti tema ema kaotamisest – ja Väike Myy võtab raamatus vanema naisterahva õpetliku rolli, astub põlvkondadevahelisse dialoogi seal, kus on sees lüngad.

“Meie taluelu” ei ole otseselt postapokalüptiline teos, aga mingil moel ta seda siiski on, ja ma tean, et see teema on Epu maailmapildis päris oluline. Riigisüsteemide võimalik kokkukukkumine, omapäi maal ja metsas hakkama saamine, sellest on ta rääkinud nii kaua, kuni mina teda tean, see jookseb läbi ka tema raamatutest “Kas süda on ümmargune?” ja “Minu Ameerika”, isegi mõnest ta lasteraamatust. Kust see teema tuleb? Kindlasti tema nõukogude lapsepõlvest ja külma sõja ajupesust, aga siin on rohkem peidus kui vaid tavaline külma sõja lapsepõlv. Tean, et kui Epp oli laps, põdes tal raskekujulist astmat. Ja ta veetis palju aega haiglates, kord isegi kaks kuud järjest. See pidi olema tohutu kontrast: olla valgekitliliste arstide ja õdede käsutuses, kõndida edasi-tagasi kinnistes koridorides, mitte pääsedes süsteemist välja. Arvan, et need kogemused tekitasidki temasse tulevikus fantaasiad igasugustest võimalikest kollapsidest, riikide kokkukukkumisest, tekitasid vajaduse ise hakkama saada, sest süsteem on hirmuäratav…. Õnneks pääses ta haiglatest alati välja. Kui vaatan vanu slaide tema lapsepõlvest, siis näen maaaelu, kus alati tehakse mingit tööd või ehitatakse midagi uut. Pole midagi imestada, et ta selle elustiili juurde nüüd tagasi on jõudnud. Enamik inimesi pöördub keskeas tagasi juurte juurde, ja seegi on Epu raamatute, ka selle raamatu oluline teema – kuhu sa kuulud, kus on sul “õige olla”?

See paneb mind mõtlema mu oma juurte peale. Kui mu itaallastest esiisad rändasid laia ilma, tööd ja seiklusi otsima, siis kas ja kus see rännak lõppeb? Kas mina olen argonautide sugu? Ja kui nii, siis pole imestada, et üks argonautide esindaja lõi pere soome-ugri talurahva esindajaga, kel rätik peas ja seeni täis pang kaenlas. See on väga tõenäoline argonaudi saatus.

Vahel, kui olen mõnes Eesti mõisas, vaatan ma ringi ja mõtlen sellele, mida eestlased korda on saatnud. Eestlased ehitasid need lossid, eestlased kaevasid losside ette need ilutiigid. Miks, kas tõesti vaid ülbete Saksa maaomanike jaoks? Tegid nad seda hirmust või ehitasid nad rõõmuga, sest neile tegelikult meeldis ehitada? Võibolla oli neile igasugune raske töö lihtsalt eluringi loomulik osa? Mina kui argonaut ei saa sellest täpselt aru, ma vaatan ja imestan. “Meie taluelu” on igatahes raamat, mis annab ausa sissevaate eestlaste töökultusesse, kogu sellesse mõtteviisi, mis on ühest küljest välja suremas ja teisalt tegemas ümbersündi. Soovitan seda raamatut kõigile, nii töökatele kui ka laiskadele!

“Meie taluelu” kaks autorit omavahel: ise küsivad, ise vastavad

Epp: Kui “Meie taluelu” raamatust nüüd tagantjärele kõnelesime, siis ütlesid, et selle kirjutamine pani Sind palju mõtlema lapsepõlve peale. Kas oli midagi sellist endisaja tarkustest, mis raamatusse ei sattunud?

Väike Myy: Päris kindlasti jäi välja palju loomapidamistarkusi ja -mälestusi. Laudaelu sai vähe puudutatud, eriti just mis puudutab suuremaid loomi. Aga see on nii mahukas teema, et ootab lihtsalt uut väljundit.

Küsin vastu: Mis Sulle selles raamatus kõige rohkem meeldis ja millest puudu jäi, kas kusagil tekkis tunne, et sellest oleks me pidanud rohkem rääkima?

Epp: Mulle meeldis selle raamatu “muster”, nii praktiline ja samas nii poeetiline. Kui trükikojast tulnud taluelu lõpuks lahti võtsin, siis oli väga hea tunne. Teadsin: see sari ja see raamat jääb ajas kestma.

Aga konkreetselt, et mis puudu… Iga päev on mu elus teemad, mis meenuvad, et aa, sellest ei jõudnudki kirjutada. Kõige värskem näide: ma ei saa oma laudaust kinni, lõhun kirkaga mis hull, et jääd lävepakult ära saada… ja kui lõpuks kinni saan, siis tere hommikust, ei saa järgmisel hommikul enam lahti! Kinni jäätunud! Vaat selliseid teemasid aina tuleb. Põhijoontes aga arvan, et saime kõik olulised aastaringiteemad sisse. Kui keegi kuu pealt kukuks ühte tallu, siis saaks ta meie raamatust abi küll.

Mis on Sinu lemmikpeatükid raamatus?

Väike Myy: Minu vaieldamatuks lemmikuks on peatükid, kus rääkisin tööriistade tegemisest ja hooldamisest ning heinateost – kõik need teadmised kraamisin endale üllatusena välja kuskilt mälusoppidest. Vahel oli endalegi üllatuseks, et salves on päris täpsed mälestused, ja tean, kuidas ja kelle käest ma seda õppisin.

Küsin vastu, millised on Sinu lemmikud peatükkide hulgas.

Epp: Minul ka lemmikuteks just need, mis lapsepõlvemälestusi puudutavad! Nii helge ja turvaline tunne on neid mälestusi uuesti külastada, ja mõista, et nendel kunagi omandatud tarkustel on suur väärtus. Arvan, et oleme Sinuga sama tüüpi inimesed, väärtustame lapsepõlve. Samas oleme elukestvad õppijad, nagu igavesed lapsed oma katsetamisega. Sina oled meie suhtes küll muidugi tänu elatud aastatele rohkem “memme” rollis :). 

Aga kas mina ka õpetasin Sulle selle raamatukirjutamise – ehk siis eelmise aasta – käigus midagi sellist, mille Sa kasutusele võtsid? 

Väike Myy: Sinu käest saadud permapeenarde tegemise õpetused lähevad sel aastal käiku, just neile peenardele aluse ehitamine igasugu käepärasest kraamist on mulle nüüd arusaadavam. Elu on vaja lihtsamaks ja mugavamaks teha. Muidugi ka kasvuhoone mulla väärtustamine lambavillaga – see, mis oli eelmise suve multšiks, rändab sel kevadel peenarde põhjaks. Kasu oli sellest juba esimese variandi puhul, kui su antud poolkõdunenud villa multšiks panin. 

Aga kas Sinul jäi kripeldama mõni idee, mille tahaksid ellu viia?

Epp: Mind tõmbab ikka elusolendite poole. Olen ootel, kas sõbertalunikul sünnib sel varakevadel mõnel lambal liiga palju tallesid ja me saame endale kevadeks ajutiselt putitamiseks ühe lutitalle. Teiseks kaalun varianti, et võtta endale pärlkanade tibud, nii et saaksime oma linnukarja “hädaabi-sireenid”, selleks puhuks, kui rebane või kull taas meie hoovi luusima tulevad.
Ja veel. Kõlab ehk imelikult, aga ma otsustasin raamatule punkti pannes viia ellu idee õppida puhkama. Viimastel lehekülgedel kirjutasid Sa nii ilusasti sellest, kuidas taluelu aastarütmis on talv hinge tõmbamiseks ja raamatute lugemiseks, käsitöö tegemiseks, enese hellitamiseks… Ma mõtlen praegu tagasi eelmisele suvele ja oigan “hullus, kui palju tööd ma tegin”! Istutasin terve metsa, panin terve põllu mahekapsaid täis ja nii edasi! Minule tundub, et mu uue aasta plaan on õppida puhkama. Igal aastaajal. Ka suvel.

Kas see läheb sinu meelest taluelu-kontseptsiooniga kokku?

Väike Myy: Muidugi läheb! Puhkamist õppisin mina juba möödunud suvel, jätsin vähem tähtsa kõrvale, loobusin üleliigsest vastutuskoormast. Tõepoolest – ma ei pea kasvatama nii palju kartulit ega tegema hoidiseid kogu suguvõsale. Aeg on ümber, mu lapsed saavad ise varsti memmedeks ja taatideks. Teha tuleb seda, mis on reaalselt vajalik hakkamasaamiseks, sest nagunii tuleb kõike rohkem, kui plaanis oli. Aga ma päris kindlasti ei taha saada selliseks vanamemmeks, kes viriseb, et kõik tööd on tegemata ja lapsed ei hooli ega aita. Kui omal jõudu napib, siis polegi vaja. Elu ei pea olema enese pooleks rebimine tegemata tööde vahel. Töö peab olema meeldiv ja jõukohane. 
Nii et minul kaovad uuel aastal liiga pikad juurviljavaod, aga tekivad mõned permapeenrad ja väikesed aialapid, mida kergem hooldada. 

Kas eelmise aia-aasta kogemused on tekitanud Sulle mõne uue suuna, mida tahaksid järgida, just aias?

Epp: Nagu mainitud, ka mina soovin liikuda lihtsuse poole. Näiteks plaanin panna sel aastal enamiku neid tomateid, millel võsusid kakkuma ei pea. Mullu suvel nägin unes ka tomatidžungleid!
Maapirne panin aga sügisel veel juurde, mul on aias imeilusad maapirnisaared, kollased pikad lilled, sisuliselt hooldusvabad, aga siiski… Plaanin nende eest rohkem hoolitseda, et maapirni mugulad suuremad kasvaksid kui mullu. Ja permapeenardega jätkuvad minulgi katsed – laudast tuleb kevadel uus laar materjali.

Väike Myy: Sinu mõtted ja tunded, autorina ja kirjastajana – mida tahaksid öelda lugejale, kes selle raamatu avab? 

Epp: Ma ootan kaasamõtlejaid… ja ootan sellesse sarja uusi autoreid. Nii raske on seda sarja seletada. Ühest küljest on see praktiline nipikogumik ja teisalt juturaamat ja mu meelest väga oluline on siin ka hingeline tasand. Loodan, et lugeja märkab kõiki neid tasandeid. Ja loodan, et meie kirjastuse postkasti tuleb nii mõnigi kiri inimeselt, kes ise tunneb, et sooviks ka meie “Meie” sarja kirjutada!

„Minu Viljandi“ kirjutamiseks inspiratsiooni andnud raamatud

Tekst: Justin Petrone, “Minu Viljandi” autor

2016. aasta märtsis Kanaari saarel Lanzarotel basseini kõrval lesides lugesin ma Annie Proulxi „Laevandusuudiseid“, mis räägib hädapätakast Quoyle’ist, kes kolib Newfoundlandi oma esivanemate koju ning leiab seal taas eneseväärikuse, armastuse ja eneseaustuse. Mul on tunne, et sellest raamatust tärkaski „Minu Viljandi“. Kui ma peaaegu neli aastat tagasi Viljandisse kolisin, lootsin minagi samamoodi, et sellest linnast saavad justkui mingi isikliku revolutsiooni kulissid. Viljandi näebki ju välja nagu mõne filmi võtteplats ning on isegi veel parem kui võtteplats, kuna on tõeline. Siin hakkasin ma uskuma, et uus algus on võimalik.

Kui kirjutamisega päriselt pihta hakkasin, lugesin ka James Joyce’i „Dublinlasi“ ning alguses tuli mulle mõte kirjutada nii, et eri peatükkide keskmes on eri inimesed ja olukorrad, panna Viljandi elama ja kõlama nagu sümfoonia. Sellest võttest on jälgi näiteks peatükis „Disainer“, kus ma seda tegelaskuju Joyce’i kombel peaaegu kõiketeadjalikust vaatevinklist käsitlen. Raamatus on ka rohkesti Jack Londonit, kuna ma lugesin inspiratsiooni saamiseks aeg-ajalt „Põhjamaa jutte“. Samuti lugesin üle Henry Milleri „Vähi pöörijoone“, seda arvatavasti umbes siis, kui ma kirjutasin peatüki „Südasuvine saladus“. Kõik need raamatud avaldasid mulle mõju. Evelyn Waughi romaan „Gilbert Pinfoldi katsumus“ oli aga teos, mis minu arvates kõik omale kohale asetas. See räägib kirjanikust, kes hakkab pika reisi vältel vähehaaval hulluks minema. See, kuidas jutustaja aegamisi peast segi läheb, tundus peegeldavat ka minuga toimuvat.

Ning lõpetuseks – Wes Andersoni suurepärast filmi „Grand Budapest Hotel“ olen ma väga mitu korda vaadanud. Filmi kirjaniku tegelaskujust sai vist minu alter ego. Hakkasin endast Viljandis mõtlema kui kirjanikust, kes tolles hotellis kohutavas üksilduses nurgas istub ja kirjutab.

Kuidas ma kirjutasin

Kirjutamise käigus hakkas mul vähehaaval välja kujunema suur tõrge arvutiga kirjutamise vastu. Ma olen aastaid kasutanud Google Docsi, sest nii ei pea ma kunagi pabistama tehtud töö kaotsi minemise pärast ning ma pääsen sellele ligi millal tahes. Google Docsi loomus tundus aga kunstilist vabadust kuidagimoodi pärssivat. Ma nägin alati, kui pikk mu jutt on, ning ma tundsin survet valge ruum täis kirjutada. Seepärast otsustasin kirjutada käsitsi. Ostsin pakkide kaupa koredat Räpina paberit ja mõned kaaned ning hakkasin lihtsalt niimoodi kirjutama, orgaaniliselt, pikkust teadmata. Käsitsi kirjutamine aitab kirjutatut paremini tunnetada. Käsi väsib ära, sul on aega mõelda järgmise lause peale ning kogu jutt tundub kuidagi paremini voolavat ja on parema struktuuriga. Selle loomuliku voolavuse või struktuuri saab siis arvutisse trükkida ja sinna tallele panna. Peaaegu kõik „Minu Viljandi“ lood on alguses käsitsi kirja pandud. Mõned neist, näiteks „Preili Pilv“, tulid mitme käeproovi tulemusena. Ma sain need peatükid – peale selle ka „Taruvaigukese“ ja „Rahutud hinged“ – valmis oma 40. sünnipäeval. Nende valmis saamine minu sündimise päeval oli minu kingitus iseendale. Ning selle kõrvale jõin ma kurkumilatet ehk kuldpiima, nagu Preili Pilv seda kutsub. Et ma aga sedamoodi kirjutada otsustasin, on mul kodus sahtlis nüüd sadu lehekülgi märkmeid. Mõne järgmise raamatu tarvis ehk?

Emotsionaalne paine

Mäletan, et kui olin teismeline, käis meil külas mu venna kunstnikust sõber. Me rääkisime skitseerimisest ning ta ütles mulle, et mida sa ka visandada ei plaani, ei tule see kunagi täpselt niimoodi välja, nagu sa tahad. Sedasama võib öelda kirjutamise kohta. Tegelaskujud pole siin täpselt sellised kui päriselt, sündmused ei ole päris niimoodi kirjas, nagu need juhtusid, mitte seepärast, et ma tõtt ei räägiks, vaid seepärast, et kunst juba on kord selline. Nii lihtsalt on. Võidakse ju öelda, et see osa pole tõsi või et see ei olnud päris nii või et sa said must valesti aru. Teil on õigus, aga see pole dokumentaalteos. See on ähmane peegeldus, mis on niisama elutruu kui mõni Picasso maal. Emotsioonid on siin aga üsna tõepärased.

Sestap on raamatu toimetamine olnud mulle raske ja nostalgiast nõretav protsess. Kui mitu korda ma nüüd Preili Pilvega kohviku kaugemas nurgas istunud olengi? Või tema kaotamist üle elanud? Või Tiigritüdrukuga tantsinud? Need olid minu ja nende elus vaid põgusad hetked, kuid nüüd on nad siin nagu mängutoosis keerlev baleriin, kes iga kord kui toos avatakse, aiva keerleb ja tantsib. Mul on hea meel, et need meeleolud on igaveseks jäädvustatud. Ma olen sellega rahul. Nende juurde naasmine pole olnud lihtne. Nüüd jään uusi seiklusi ootama.

PS. Pean tänama ka tervet Petrone Prindi tiimi, eriti toimetaja Eppu, kes võttis ette väga pika käsikirja ja aitas sellest materjalist raamatu teha. Raivo Hooli, kes oli väga hoolas tõlkija, ja Triinu-Mari, kes tegeles kõigi nende muutustega ja oli väga kiire ja paindlik.