Neljapäeval, 12. augustil kell 18 esitleme Tartus Genialistide klubi hoovis Magasini Tänava Suvila festivalil Mele Pesti “Minu Kuressaaret”.

Autoriga vestleb Kuku raadio ajakirjanik Liis Seljamaa.

Ootame kõiki seekord Kihnusse – esitleme Kihnu muuseumis 15. augustil kell 15 Mare Mätase “Minu Kihnut”.
Marega vestab juttu raamatu toimetaja ja giid Helen Külvik.

Mare ütleb: “Otsin raamatus vastuseid mitmele küsimusele. Kas sel saarel kihutavad mootorrattur-amatsoonid kujutavad endast Euroopa viimast matriarhaati? Kas Kihnu kultuur on kaup, mis müümisel otsa saab, või pakub nõudlus hoopis uusi võimalusi edasi kesta, olla jätkusuutlik ja säilitada järjepidevus? Kes üldse võib pärimuskultuuri müüa ehk kellele see kuulub? Kas saare praegune kogukond peidab järjekordset ühise tarkuse võtit või vastupidi: me ei tea, kus see võti on, või oleme ta hoopis ära kaotanud?”

Raamat on esitlusel kohapeal ka müügil. Praegu saab seda kirjastuse lehe kaudu ette tellida.

Petrone Prindil on sotsiaalmeedias käimas suvine pildimäng #natüürmortraamatuga.

Osalemaks mängus ja iganädalases raamatuloosis, toimi nii:
– haara üks Petrone Prindi raamat ja pildista seda meelepärases ümbruses või seades;
– postita foto Instagrami, kasutades teemaviidet #natüürmortraamatuga ja märkides ära ka @petroneprint;
– või laadi pilt Facebooki mõne sellesama pildimänguga seotud postituse kommentaariumisse;
– jälgi ka meie Instagrami ja/või Facebooki kontot!

Pildimäng kestab suve lõpuni ja raamatu loosime iga nädal kuni 1.09. Osaleda võid samuti kasvõi iga nädal, sest häid raamatuid läheb ju ikka vaja!

Esitleme Lenno Vaitovski “Minu Riiat” 7. juulil kell 17.30 Viru keskuse Rahva Raamatus ja 10. augustil kell 18 Tartus Magasini Tänava Suvila festivalil (Magasini 5, Genialistide klubi hoovis).

Autoriga vestleb reisisõber Egle Haidak.

Ootame kõiki laupäeval, 12. juunil kell 13.00 Kuressaare Rahva Raamatusse Mele Pesti raamatu ​“Minu Kuressaare” esitlusele! Autoriga vestleb ​„Minu Eesti“ ja ​„Minu Viljandi“ autor Justin Petrone.

„Mis on see pilt või sümbol, mis Kuressaare olemuse kokku võtab?“ küsib Joe äkki. Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlaseks hakata. Mõtlen pikalt. „Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga… ​„No just! Mitte keegi ei tea!“ kurdab Joe. „Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb? ​Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal ​„Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse? ​„Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellestparajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: „Minu Kuressaare“.“

Just sellest ja paljust muust esitlusel kuulemegi!

Esitlusnädalal on raamat Kuressaare Rahva Raamatus müügil 10% soodsama hinnaga.

Vestlust saab otseülekandena jälgida ning järele vaadata Petrone Prindi Facebooki lehel.

Tekst: Justin Petrone

Mu ekskaasa Epp Petrone ei ole sugugi ainus mu tuttav, kes on viimastel aastatel maale tagasi kolinud. Selliseid põgenikke on lausa nii palju, et ma julgeks seda nimetada värskeks kultuuriliseks trendiks. Paljud inimesed ei tunne end linnaelu sees päris oma elemendis ja mis seal imestada, tõtt-öelda ongi Eesti rahvusliku identiteedi alustalaks alati olnud loodusega kontaktis olemine. Eestis on vähe selliseid suguvõsasid, kes on elanud linnas põlvkondade kaupa. Enamik eestlastest on hingelt maainimesed. Petrone-kirjastuse uus sari ja seal ilmunud Epu uus raamat “Meie taluelu” võiks seega huvitada päris paljusid eestlasi, kes saavad seeläbi ühendust oma ürgteemadega: maaeluga, tagasi maale minekuga.

Epp on ambitsioonikas ja mitmekülgne autor. Ma üritasin kokku lugeda, mitu raamatut ta praeguseks avaldanud on, sain umbes 25. Olen temaga koos elanud paljude raamatute kirjutamise ajal. Mäletan näiteks, kuidas ta mituteist aastat tagasi “Roheliseks kasvamise” raamatu tiitellehele kleepimiseks vahtralehti korjas ja triikis. Miks ma just seda, Epu keskkonnaraamatut mainin – sest see tuleb mulle meelde, kui “Meie taluelu” loen. Mõlemad raamatud on kirjutatud lihtsas vestlusstiilis ja ka teemad kattuvad paljuski. Võib öelda, et nüüd ongi ilmunud “Roheliseks kasvamisele” järg, mida Epult ammu küsitud on. Talueluraamatul on igatahes vedanud: kaas on hästi välja kukkunud, fotopoogen toimib. See on midagi sellist, mida ei saa eales kindlalt öelda enne, kui raamat käte vahel. Lõpptulemuse määrab ka lihtsalt vedamine – kuidas kõik elemendid koos tööle hakkavad.

Mäletan, et kui ma Epuga tutvusin, ligi 20 aastat tagasi, siis oli tema elu-eeskuju Astrid Lindgren ja ta tahtis saada lastekirjanikuks. Seda on ta oma eluga ka teinud, aga lastele kirjutamine on vaid üks tema annetest, lisaks kirjutab ta vahel näiteks kividest, keskkonnast, sotsiaalprobleemidest… Ma arvan, et tõelise kirjanikuna hakkab ta tegelikult alles avanema, ja talueluraamat on selles avanemises oluline verstapost.

Ma ei teadnud Eppu siis, kui ta oli laps, aga huvitaval kombel avab talueluraamat päris palju tema lapsepõlvest: eestlaslikust väärtuste süsteemist ja Epu vanavanematest, kes teda palju mõjutasid, samuti tema ema kaotamisest – ja Väike Myy võtab raamatus vanema naisterahva õpetliku rolli, astub põlvkondadevahelisse dialoogi seal, kus on sees lüngad.

“Meie taluelu” ei ole otseselt postapokalüptiline teos, aga mingil moel ta seda siiski on, ja ma tean, et see teema on Epu maailmapildis päris oluline. Riigisüsteemide võimalik kokkukukkumine, omapäi maal ja metsas hakkama saamine, sellest on ta rääkinud nii kaua, kuni mina teda tean, see jookseb läbi ka tema raamatutest “Kas süda on ümmargune?” ja “Minu Ameerika”, isegi mõnest ta lasteraamatust. Kust see teema tuleb? Kindlasti tema nõukogude lapsepõlvest ja külma sõja ajupesust, aga siin on rohkem peidus kui vaid tavaline külma sõja lapsepõlv. Tean, et kui Epp oli laps, põdes tal raskekujulist astmat. Ja ta veetis palju aega haiglates, kord isegi kaks kuud järjest. See pidi olema tohutu kontrast: olla valgekitliliste arstide ja õdede käsutuses, kõndida edasi-tagasi kinnistes koridorides, mitte pääsedes süsteemist välja. Arvan, et need kogemused tekitasidki temasse tulevikus fantaasiad igasugustest võimalikest kollapsidest, riikide kokkukukkumisest, tekitasid vajaduse ise hakkama saada, sest süsteem on hirmuäratav…. Õnneks pääses ta haiglatest alati välja. Kui vaatan vanu slaide tema lapsepõlvest, siis näen maaaelu, kus alati tehakse mingit tööd või ehitatakse midagi uut. Pole midagi imestada, et ta selle elustiili juurde nüüd tagasi on jõudnud. Enamik inimesi pöördub keskeas tagasi juurte juurde, ja seegi on Epu raamatute, ka selle raamatu oluline teema – kuhu sa kuulud, kus on sul “õige olla”?

See paneb mind mõtlema mu oma juurte peale. Kui mu itaallastest esiisad rändasid laia ilma, tööd ja seiklusi otsima, siis kas ja kus see rännak lõppeb? Kas mina olen argonautide sugu? Ja kui nii, siis pole imestada, et üks argonautide esindaja lõi pere soome-ugri talurahva esindajaga, kel rätik peas ja seeni täis pang kaenlas. See on väga tõenäoline argonaudi saatus.

Vahel, kui olen mõnes Eesti mõisas, vaatan ma ringi ja mõtlen sellele, mida eestlased korda on saatnud. Eestlased ehitasid need lossid, eestlased kaevasid losside ette need ilutiigid. Miks, kas tõesti vaid ülbete Saksa maaomanike jaoks? Tegid nad seda hirmust või ehitasid nad rõõmuga, sest neile tegelikult meeldis ehitada? Võibolla oli neile igasugune raske töö lihtsalt eluringi loomulik osa? Mina kui argonaut ei saa sellest täpselt aru, ma vaatan ja imestan. “Meie taluelu” on igatahes raamat, mis annab ausa sissevaate eestlaste töökultusesse, kogu sellesse mõtteviisi, mis on ühest küljest välja suremas ja teisalt tegemas ümbersündi. Soovitan seda raamatut kõigile, nii töökatele kui ka laiskadele!

Epp: Kui “Meie taluelu” raamatust nüüd tagantjärele kõnelesime, siis ütlesid, et selle kirjutamine pani Sind palju mõtlema lapsepõlve peale. Kas oli midagi sellist endisaja tarkustest, mis raamatusse ei sattunud?

Väike Myy: Päris kindlasti jäi välja palju loomapidamistarkusi ja -mälestusi. Laudaelu sai vähe puudutatud, eriti just mis puudutab suuremaid loomi. Aga see on nii mahukas teema, et ootab lihtsalt uut väljundit.

Küsin vastu: Mis Sulle selles raamatus kõige rohkem meeldis ja millest puudu jäi, kas kusagil tekkis tunne, et sellest oleks me pidanud rohkem rääkima?

Epp: Mulle meeldis selle raamatu “muster”, nii praktiline ja samas nii poeetiline. Kui trükikojast tulnud taluelu lõpuks lahti võtsin, siis oli väga hea tunne. Teadsin: see sari ja see raamat jääb ajas kestma.

Aga konkreetselt, et mis puudu… Iga päev on mu elus teemad, mis meenuvad, et aa, sellest ei jõudnudki kirjutada. Kõige värskem näide: ma ei saa oma laudaust kinni, lõhun kirkaga mis hull, et jääd lävepakult ära saada… ja kui lõpuks kinni saan, siis tere hommikust, ei saa järgmisel hommikul enam lahti! Kinni jäätunud! Vaat selliseid teemasid aina tuleb. Põhijoontes aga arvan, et saime kõik olulised aastaringiteemad sisse. Kui keegi kuu pealt kukuks ühte tallu, siis saaks ta meie raamatust abi küll.

Mis on Sinu lemmikpeatükid raamatus?

Väike Myy: Minu vaieldamatuks lemmikuks on peatükid, kus rääkisin tööriistade tegemisest ja hooldamisest ning heinateost – kõik need teadmised kraamisin endale üllatusena välja kuskilt mälusoppidest. Vahel oli endalegi üllatuseks, et salves on päris täpsed mälestused, ja tean, kuidas ja kelle käest ma seda õppisin.

Küsin vastu, millised on Sinu lemmikud peatükkide hulgas.

Epp: Minul ka lemmikuteks just need, mis lapsepõlvemälestusi puudutavad! Nii helge ja turvaline tunne on neid mälestusi uuesti külastada, ja mõista, et nendel kunagi omandatud tarkustel on suur väärtus. Arvan, et oleme Sinuga sama tüüpi inimesed, väärtustame lapsepõlve. Samas oleme elukestvad õppijad, nagu igavesed lapsed oma katsetamisega. Sina oled meie suhtes küll muidugi tänu elatud aastatele rohkem “memme” rollis :). 

Aga kas mina ka õpetasin Sulle selle raamatukirjutamise – ehk siis eelmise aasta – käigus midagi sellist, mille Sa kasutusele võtsid? 

Väike Myy: Sinu käest saadud permapeenarde tegemise õpetused lähevad sel aastal käiku, just neile peenardele aluse ehitamine igasugu käepärasest kraamist on mulle nüüd arusaadavam. Elu on vaja lihtsamaks ja mugavamaks teha. Muidugi ka kasvuhoone mulla väärtustamine lambavillaga – see, mis oli eelmise suve multšiks, rändab sel kevadel peenarde põhjaks. Kasu oli sellest juba esimese variandi puhul, kui su antud poolkõdunenud villa multšiks panin. 

Aga kas Sinul jäi kripeldama mõni idee, mille tahaksid ellu viia?

Epp: Mind tõmbab ikka elusolendite poole. Olen ootel, kas sõbertalunikul sünnib sel varakevadel mõnel lambal liiga palju tallesid ja me saame endale kevadeks ajutiselt putitamiseks ühe lutitalle. Teiseks kaalun varianti, et võtta endale pärlkanade tibud, nii et saaksime oma linnukarja “hädaabi-sireenid”, selleks puhuks, kui rebane või kull taas meie hoovi luusima tulevad.
Ja veel. Kõlab ehk imelikult, aga ma otsustasin raamatule punkti pannes viia ellu idee õppida puhkama. Viimastel lehekülgedel kirjutasid Sa nii ilusasti sellest, kuidas taluelu aastarütmis on talv hinge tõmbamiseks ja raamatute lugemiseks, käsitöö tegemiseks, enese hellitamiseks… Ma mõtlen praegu tagasi eelmisele suvele ja oigan “hullus, kui palju tööd ma tegin”! Istutasin terve metsa, panin terve põllu mahekapsaid täis ja nii edasi! Minule tundub, et mu uue aasta plaan on õppida puhkama. Igal aastaajal. Ka suvel.

Kas see läheb sinu meelest taluelu-kontseptsiooniga kokku?

Väike Myy: Muidugi läheb! Puhkamist õppisin mina juba möödunud suvel, jätsin vähem tähtsa kõrvale, loobusin üleliigsest vastutuskoormast. Tõepoolest – ma ei pea kasvatama nii palju kartulit ega tegema hoidiseid kogu suguvõsale. Aeg on ümber, mu lapsed saavad ise varsti memmedeks ja taatideks. Teha tuleb seda, mis on reaalselt vajalik hakkamasaamiseks, sest nagunii tuleb kõike rohkem, kui plaanis oli. Aga ma päris kindlasti ei taha saada selliseks vanamemmeks, kes viriseb, et kõik tööd on tegemata ja lapsed ei hooli ega aita. Kui omal jõudu napib, siis polegi vaja. Elu ei pea olema enese pooleks rebimine tegemata tööde vahel. Töö peab olema meeldiv ja jõukohane. 
Nii et minul kaovad uuel aastal liiga pikad juurviljavaod, aga tekivad mõned permapeenrad ja väikesed aialapid, mida kergem hooldada. 

Kas eelmise aia-aasta kogemused on tekitanud Sulle mõne uue suuna, mida tahaksid järgida, just aias?

Epp: Nagu mainitud, ka mina soovin liikuda lihtsuse poole. Näiteks plaanin panna sel aastal enamiku neid tomateid, millel võsusid kakkuma ei pea. Mullu suvel nägin unes ka tomatidžungleid!
Maapirne panin aga sügisel veel juurde, mul on aias imeilusad maapirnisaared, kollased pikad lilled, sisuliselt hooldusvabad, aga siiski… Plaanin nende eest rohkem hoolitseda, et maapirni mugulad suuremad kasvaksid kui mullu. Ja permapeenardega jätkuvad minulgi katsed – laudast tuleb kevadel uus laar materjali.

Väike Myy: Sinu mõtted ja tunded, autorina ja kirjastajana – mida tahaksid öelda lugejale, kes selle raamatu avab? 

Epp: Ma ootan kaasamõtlejaid… ja ootan sellesse sarja uusi autoreid. Nii raske on seda sarja seletada. Ühest küljest on see praktiline nipikogumik ja teisalt juturaamat ja mu meelest väga oluline on siin ka hingeline tasand. Loodan, et lugeja märkab kõiki neid tasandeid. Ja loodan, et meie kirjastuse postkasti tuleb nii mõnigi kiri inimeselt, kes ise tunneb, et sooviks ka meie “Meie” sarja kirjutada!

Tekst: Justin Petrone, “Minu Viljandi” autor

2016. aasta märtsis Kanaari saarel Lanzarotel basseini kõrval lesides lugesin ma Annie Proulxi „Laevandusuudiseid“, mis räägib hädapätakast Quoyle’ist, kes kolib Newfoundlandi oma esivanemate koju ning leiab seal taas eneseväärikuse, armastuse ja eneseaustuse. Mul on tunne, et sellest raamatust tärkaski „Minu Viljandi“. Kui ma peaaegu neli aastat tagasi Viljandisse kolisin, lootsin minagi samamoodi, et sellest linnast saavad justkui mingi isikliku revolutsiooni kulissid. Viljandi näebki ju välja nagu mõne filmi võtteplats ning on isegi veel parem kui võtteplats, kuna on tõeline. Siin hakkasin ma uskuma, et uus algus on võimalik.

Kui kirjutamisega päriselt pihta hakkasin, lugesin ka James Joyce’i „Dublinlasi“ ning alguses tuli mulle mõte kirjutada nii, et eri peatükkide keskmes on eri inimesed ja olukorrad, panna Viljandi elama ja kõlama nagu sümfoonia. Sellest võttest on jälgi näiteks peatükis „Disainer“, kus ma seda tegelaskuju Joyce’i kombel peaaegu kõiketeadjalikust vaatevinklist käsitlen. Raamatus on ka rohkesti Jack Londonit, kuna ma lugesin inspiratsiooni saamiseks aeg-ajalt „Põhjamaa jutte“. Samuti lugesin üle Henry Milleri „Vähi pöörijoone“, seda arvatavasti umbes siis, kui ma kirjutasin peatüki „Südasuvine saladus“. Kõik need raamatud avaldasid mulle mõju. Evelyn Waughi romaan „Gilbert Pinfoldi katsumus“ oli aga teos, mis minu arvates kõik omale kohale asetas. See räägib kirjanikust, kes hakkab pika reisi vältel vähehaaval hulluks minema. See, kuidas jutustaja aegamisi peast segi läheb, tundus peegeldavat ka minuga toimuvat.

Ning lõpetuseks – Wes Andersoni suurepärast filmi „Grand Budapest Hotel“ olen ma väga mitu korda vaadanud. Filmi kirjaniku tegelaskujust sai vist minu alter ego. Hakkasin endast Viljandis mõtlema kui kirjanikust, kes tolles hotellis kohutavas üksilduses nurgas istub ja kirjutab.

Kuidas ma kirjutasin

Kirjutamise käigus hakkas mul vähehaaval välja kujunema suur tõrge arvutiga kirjutamise vastu. Ma olen aastaid kasutanud Google Docsi, sest nii ei pea ma kunagi pabistama tehtud töö kaotsi minemise pärast ning ma pääsen sellele ligi millal tahes. Google Docsi loomus tundus aga kunstilist vabadust kuidagimoodi pärssivat. Ma nägin alati, kui pikk mu jutt on, ning ma tundsin survet valge ruum täis kirjutada. Seepärast otsustasin kirjutada käsitsi. Ostsin pakkide kaupa koredat Räpina paberit ja mõned kaaned ning hakkasin lihtsalt niimoodi kirjutama, orgaaniliselt, pikkust teadmata. Käsitsi kirjutamine aitab kirjutatut paremini tunnetada. Käsi väsib ära, sul on aega mõelda järgmise lause peale ning kogu jutt tundub kuidagi paremini voolavat ja on parema struktuuriga. Selle loomuliku voolavuse või struktuuri saab siis arvutisse trükkida ja sinna tallele panna. Peaaegu kõik „Minu Viljandi“ lood on alguses käsitsi kirja pandud. Mõned neist, näiteks „Preili Pilv“, tulid mitme käeproovi tulemusena. Ma sain need peatükid – peale selle ka „Taruvaigukese“ ja „Rahutud hinged“ – valmis oma 40. sünnipäeval. Nende valmis saamine minu sündimise päeval oli minu kingitus iseendale. Ning selle kõrvale jõin ma kurkumilatet ehk kuldpiima, nagu Preili Pilv seda kutsub. Et ma aga sedamoodi kirjutada otsustasin, on mul kodus sahtlis nüüd sadu lehekülgi märkmeid. Mõne järgmise raamatu tarvis ehk?

Emotsionaalne paine

Mäletan, et kui olin teismeline, käis meil külas mu venna kunstnikust sõber. Me rääkisime skitseerimisest ning ta ütles mulle, et mida sa ka visandada ei plaani, ei tule see kunagi täpselt niimoodi välja, nagu sa tahad. Sedasama võib öelda kirjutamise kohta. Tegelaskujud pole siin täpselt sellised kui päriselt, sündmused ei ole päris niimoodi kirjas, nagu need juhtusid, mitte seepärast, et ma tõtt ei räägiks, vaid seepärast, et kunst juba on kord selline. Nii lihtsalt on. Võidakse ju öelda, et see osa pole tõsi või et see ei olnud päris nii või et sa said must valesti aru. Teil on õigus, aga see pole dokumentaalteos. See on ähmane peegeldus, mis on niisama elutruu kui mõni Picasso maal. Emotsioonid on siin aga üsna tõepärased.

Sestap on raamatu toimetamine olnud mulle raske ja nostalgiast nõretav protsess. Kui mitu korda ma nüüd Preili Pilvega kohviku kaugemas nurgas istunud olengi? Või tema kaotamist üle elanud? Või Tiigritüdrukuga tantsinud? Need olid minu ja nende elus vaid põgusad hetked, kuid nüüd on nad siin nagu mängutoosis keerlev baleriin, kes iga kord kui toos avatakse, aiva keerleb ja tantsib. Mul on hea meel, et need meeleolud on igaveseks jäädvustatud. Ma olen sellega rahul. Nende juurde naasmine pole olnud lihtne. Nüüd jään uusi seiklusi ootama.

PS. Pean tänama ka tervet Petrone Prindi tiimi, eriti toimetaja Eppu, kes võttis ette väga pika käsikirja ja aitas sellest materjalist raamatu teha. Raivo Hooli, kes oli väga hoolas tõlkija, ja Triinu-Mari, kes tegeles kõigi nende muutustega ja oli väga kiire ja paindlik.

Rahulikku jõuluootusaega meie kirjastuselt! Sel aastal me laatadel ei osale, aga olete oodatud meie kirjastuse poodi Tartu vanalinnas, kus ootel ka tasuta raamatute korvid. Oleme avatud argipäeviti 10–16 (Küütri 16).
E-poes teenindame teid aga alati! Panime kirjastuse-perega pead kokku ja siin on meie soovitused jõuluvana kotti.

Väikelastele (4–8aastastele): ette saab tellida Epp Petrone peagi ilmuva “Maal mamma juures”, kus perelugude sarjast tuttavad Marta ja Anna tutvuvad maaeluga. Kes soovib saada sisse autogrammi koos nimelise pühendusega lapsele, palun tehke ost ja andke meile tellimuse märkustes või kirja teel sellest teada enne 14. detsembrit.

Algajatele tähetundjatele soovitame Epp Petronelt ka raamatuid “Kiire hiir” ja “Tere, meie Eesti” – mõlemas on palju pilte, lihtne jutt ja suured tähed. Juurde klapib ka “Meie Eesti töövihik”. 

Muinasjutuhuvilistele on meil aga hea hinnaga kogumik “Võlusõnad”!

9–11aastastele soovitame meie tõestisündinud loomalugude komplekti, kus on lugusid nii emade põlvkonna elust kui ka tänapäeva loomakaitsjatest.

Teismelistele sobiks kingipakki koomiksivormis elulugu “Steve Jobs – hullult äge!” ja ühe äpardliku poisi juhtumid, “Joe Cowley täiesti salajane blogi”. Aga ka “Minu Alaska”, lugu tüdrukust, kes läks teise maailmaotsa kelgukoeri kantseldama. 

Teismelistele neidudele tooksime eraldi välja põneva loo Eesti modelli elust maailma moepealinnades – “Kassikõnd”.

Tudengieas kosmopoliidile? Kas ta on juba leidnud endale Helen Tootsi “Minu Los Angelese” ja Susan Luitsalu “Minu Dubai”?

Naistele kingikotti? Meie uutest raamatutest on mõnusad naistekad “Minu Pariis” Triin Lellepilt, “Minu Singapur” Liis Lassilt ja “Minu maailm” Susan Luitsalult. Epp Petrone reisiromaanide sarjast “Kas süda on ümmargune?” ilmus sel aastal kolmas osa, mis kõneleb Indiast, hea hinnaga saab osta ka kogu tema reisiromaani-triloogia. Eia Uusi “Minu Prantsusmaa” ja Anu Samarüütli “Minu London” on mõlemad saadaval värskete epiloogidega, tuntud headuses.

Nii naistele kui meestele? Siinkohal tekkis meil kirjastuses väike identiteedikriis: miks üldse teha soovitusi sugudepõhiselt? Kindlasti on neil mõnusatel autoritel suur fänkond nii naiste kui meeste hulgas. Jim Ashilevi “Armastuskirju teatrile”, Katrin Pautsi “Minu Praha”, Andrei Hvostovi “Kirjad Maarale”, ja kohe ilmuv Justin Petrone “Minu Viljandi”, mida saab ka ette tellida! (“Minu Viljandi” kohta infoks – kui soovite saada nimelist pühendust, siis palun tellige raamat enne 15. detsembrit ja andke meile soovist ka teada.)

Meestele kingikotti? Sobib kindlasti seiklusrikas lugu ajaloost – “Trellidega ristitud”, Mart Juure naljakogumik “Meie küla superstaar” ja Väino Uibo teatrikillud “Naeru varjus läbi elu”, aga ka “Kommenteeritud juudi anekdoodid”. “Minu” sarjast soovitame Margus Kalami “Minu Aasia”, Ivo Tšetõrkini “Minu Amazonase”, Rene Satsi “Minu Iirimaa” ja Eeva Kauna “Minu India” seiklusi.

Vanaemadele anname eraldi soovituse, sest just seda on meilt ikka laatadel küsitud. Ühe toreda vanaema seiklus sõjast pääsemisel – Kaja Kahu “Minu Liibüa” – ja sama autori õnneleidmise lugu “Minu Guatemala” sobivad kokku heaks kingituseks ja on mõlemad praegu soodushinnaga. Kindlasti sobib vanaemadele ka Siiri Sisaski lugu tema vanaemast, “Hästijätt”, ja Hille Karmi elulooline lugu “Taevas ja Maa”.

Vanaemadele-vanaisadele võiks pista kotti ka Fred Jüssi “Reisikirju” ja Justin Petrone “Kirju Eestist”!

Nostalgia-armastajatele veel: hea kink on “Minu Pärnu”, kus autor Piret Tali räägib aegadest ja kohtadest, mida enam ehk alles pole, samasse pakki sobib lisada veel nostalgiahõngulist: Lauri Räpi “Minu Tartu”, Aidi Valliku “Minu Haapsalu” ja Maimu Bergi Silueti-aegadest kõnelev “Moemaja”.

Esoteerika ja loodusravi huvilistele sobib meie kogumik “Nõid annab nõu”.
Igas eas kalliskivisõpradele? “Kalliskiviraamat”.

Erilisele kultuurigurmaanile? Kindlasti Loone Otsa “Minu Odessa”.

Erilisele keskkonnahoolikule? Epp Petrone “Roheliseks kasvamine” ja Valdur Mikita “Eesti looduse kannatuste aastad”.

Matkahullule? “Minu Šotimaa”.

Suusahullule? “Minu Austria”.

Moegurmaanile? “Minu London”.

Loodusesõbrale? “Minu Horvaatia”, “Looduskirju”, aga ka meie uuest sarjast “Meie kalkunid” ja “Meie mesilased”. “Meie” sarja sünnist saab täpsemalt lugeda ka meie blogist.

Kassisõprade eri on “Minu Tenerife”, sinna juurde sobib ka “Minu kass”.

Ja koerasõpradele sobib “Minu Alaska” ja “Minu koer”.

Venekeelsetele sõpradele? Sobib eriti lastele – Epp Petrone jutud Eestimaast “Naša Estonija”.

Ingliskeelsetele sõpradele? Soovitame Justin Petrone tõestisündinud lühilugude kogumikku “Sketches of Estonia”.

Paljud siin mainitud raamatud on praegu meie e-poes kuni jaanuari alguseni müügil ülihea hinnaga.

Triin Lellepi “Minu Pariisi” esitleme neljapäeval, 12. novembril kell 18 Tallinnas Solarise Apollos ja kolmapäeval, 18. novembril kell 17.30 Tartu kaubamaja Apollos.
Tallinnas vestleb autoriga Mart Sander ja Tartus Sten Talivee. Prantsuse muusikat esitavad Triin Lellep, Mart Sander, Diana Klas, Mikk Langeproon ja Margus Riimaa.
Söögipoolist pakub Tallinnas Katharinenthal. Kihisev Tallinnas Prike ja Tartus A. Le Coqi poolt.

Raamat on esitlusel Apollo Klubi liikmele müügil 10% soodsama hinnaga.

Neljapäeval, 19. novembril kell 18 esitleme Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis Aidi Valliku “Minu Haapsalut”. Autoriga vestleb Kuku raadio ajakirjanik Liis Seljamaa.

“Haapsalus elab ajalugu, siin elavad unistused ja muinasjutud. Siin elasin ka mina, selle kõige keskel, veerand sajandit oma elust. Siin olen veetnud hulga lapsepõlvepäevi, siin tegin läbi tormilise hilisteismeea, pidasin vastu oma kriisiaastatel, sain õpetajaks, nuusutasin poliitikat, kasvasin kirjanikuks… ja õppisin vist lõpuks päris rahuldavalt ära ka selle, kuidas elada inimese moodi. Sellepärast räägibki see raamat minust Haapsalus ja Haapsalust minus,” kirjutab Aidi.

Neljapäeval, 22. oktoobril kell 18 kohtub Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis raamatute “Minu Dubai”, “Minu maailm” ja “Ka naabrid nutavad” autor Susan Luitsalu. Susaniga vestleb Kuku raadio ajakirjanik Liis Seljamaa.

Üritus toimub raamatukogupäevade raames.

Kirjutab autor Väike Myy. Teise autori Pille Pettai lugu tuleb loodetavasti edaspidi. 🙂

Raamatu “Nõid annab nõu” sünd algas tegelikult sellest, et inimesed hakkasid kirjutama ja vihjama: oleks aeg! Oleks aeg, et kogu see teadmiste pagas, mis Facebooki grupis “Nõid annab nõu” talletatud, leiab oma tee raamatukaante vahele. Pealegi hakkas suureks paisunud rühmas aina suurenev informatsioonikogus meil endal üle pea kasvama. Olime rühmaga alustades mõlemad Pillega üsna “rohelised” ega taibanud kohe hakata infot grupeerima ja säilitama. See mõte venis siiski kahe aasta pikkuseks ja küpses tasapisi. Jälle oli vaja, et teed ristuksid inimesega, kes annaks selle viimase tõuke, et plaanid teostuksid. Selleks oli Epp Petrone, kes ütles: “Aga teeme siis ära!” Temast sai raamatu toimetaja. Töö käigus tekkis tal nii palju küsimusi, et mõned peatükid sai juurde kirjutatud. Mõned teemad olid aga nii laiad, et otsustasin neid üldse mitte puudutada. Näiteks ruunide kasutamine ja olemus. Jäägu tulevikuks. Raamat sai niigi mahukas. Suur proovikivi oli ka raamatu kujundus – joonistasin illustratsioonid ise ja kujundaja Ande sidus need ühtseks tervikuks. Tulemus on imekena. Ei ole midagi juhuslikku, kujundus täiendab raamatut ja liigub kogu aeg paralleelselt kirjutajate mõttelõngaga. 
Raamat on oma olemuselt üsna lihtsakene ja mõeldud igapäevaseks abimeheks laiale lugejaskonnale. Peamiseks kriteeriumiks lugude valikul oli meie jaoks kasutaja ohutus. Omaenda isikut ja tööd püüdsime kajastada nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädasti vaja. Tundub, et tegime õiged valikud – esimene, 1500 eksemplariga tiraaž kadus müügist loetud päevadega. Grupi kaudu müüsime 1000 raamatut kaheksa päevaga, millega tekitasime kogemata mõningase defitsiidi, aga just nii palju inimesi oli varem avaldanud soovi raamat endale soetada.
Mida ma oskan selle kohta ütelda – nõiakunstist on tehtud salapärane ja hirmutav valdkond, meie püüdsime näidata selle praktilist ja igapäevast poolt, mis on jõukohane igaühele. Loodetavasti on oodata sellele raamatule ka järge ja siis juba tõsisemas võtmes,  realistlike, aga veidi keerulisemate hinnangute ja õpetustega. Sest on inimesi, kel on vaja ja võimalik edasi õppida.
Sellepärast sündis ka uus grupp – “Nõid annab nõu tagahoov”, mis on mõeldud pigem edasijõudnutele ja vastutustundlikele inimestele. Tundsime Pillega, et meie teemad hakkavad niivõrd lahku minema, et kõike enam kokku kuhjata ei saa. On vaja ühte, kergemat ja positiivset, mis oleks toeks lugejale, kes ei nõua palju rohkemat, kui et saada igapäevane positiivne laeng ja nõu igapäevase eluga toimetulekuks. Et tõsisemad teemad sinna alla ära ei kaoks, sündiski “tagahoov”. Rohkem mõeldud neile, kes tahaks süvitsi minna. Seal on ka kõik olulised postitused teemade kaupa grupeeritud ja kergesti leitavad. Asi on veel alguses, aga just selle abil sünnib temaatika uue nõiaraamatu jaoks. 
See on omamoodi paradoks, et eduka raamatu kirjutasime seda tegelikult endale teadvustamata. Mina pean ennast rohkem sõnameistriks, kui nii tohiks ütelda. Olen autor, kalduvustega intellektuaalsemale tekstile. Pille aga ei olnud varem kirjutamisega üldse kokku puutunud, samas olid talle abiks loomulik nõiaanne ja vanaema salavihikud. Püüdsime teineteist aidata ja teineteisele nõu anda ja nii see raamat tuli… tegime, mida meilt oodati. 
Kas meie raamatut ka edaspidi edu saadab, nüüd, kui müüme seda rühmast väljaspool, ei julge prognoosida. Kõigepealt oligi see mõeldud neile 27 000 inimesele, kes on igapäevaselt meie suures rühmas lugejad. Et ka mujalt on tulnud kiitvaid hinnanguid, see rõõmustab ja üllatab. Aitäh kõigile lugejatele ja raamatu kaastegijatele!

Neljapäeval, 24. septembril kell 17 saavad Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis Prima Vista kirjandusfestivali raames kokku “Minu Tartu” autor Lauri Räpp ja “Minu Peipsiveere” autor Raul Oreškin.
Lauri ja Raul küsitlevad teineteist ja viivad meid kõiki nii ülikoolilinna üllatavate lugude kui Peipsi-äärsete vanausuliste manu. Kindlasti tuleb juttu ka kunstist ja toidust.