Kuidas sündis raamat “Nõid annab nõu”? Üks autor pajatab

Kirjutab autor Väike Myy. Teise autori Pille Pettai lugu tuleb loodetavasti edaspidi. 🙂


Raamatu “Nõid annab nõu” sünd algas tegelikult sellest, et inimesed hakkasid kirjutama ja vihjama: oleks aeg! Oleks aeg, et kogu see teadmiste pagas, mis Facebooki grupis “Nõid annab nõu” talletatud, leiab oma tee raamatukaante vahele. Pealegi hakkas suureks paisunud rühmas aina suurenev informatsioonikogus meil endal üle pea kasvama. Olime rühmaga alustades mõlemad Pillega üsna “rohelised” ega taibanud kohe hakata infot grupeerima ja säilitama. See mõte venis siiski kahe aasta pikkuseks ja küpses tasapisi. Jälle oli vaja, et teed ristuksid inimesega, kes annaks selle viimase tõuke, et plaanid teostuksid. Selleks oli Epp Petrone, kes ütles: “Aga teeme siis ära!” Temast sai raamatu toimetaja. Töö käigus tekkis tal nii palju küsimusi, et mõned peatükid sai juurde kirjutatud. Mõned teemad olid aga nii laiad, et otsustasin neid üldse mitte puudutada. Näiteks ruunide kasutamine ja olemus. Jäägu tulevikuks. Raamat sai niigi mahukas. Suur proovikivi oli ka raamatu kujundus – joonistasin illustratsioonid ise ja kujundaja Ande sidus need ühtseks tervikuks. Tulemus on imekena. Ei ole midagi juhuslikku, kujundus täiendab raamatut ja liigub kogu aeg paralleelselt kirjutajate mõttelõngaga. 
Raamat on oma olemuselt üsna lihtsakene ja mõeldud igapäevaseks abimeheks laiale lugejaskonnale. Peamiseks kriteeriumiks lugude valikul oli meie jaoks kasutaja ohutus. Omaenda isikut ja tööd püüdsime kajastada nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädasti vaja. Tundub, et tegime õiged valikud – esimene, 1500 eksemplariga tiraaž kadus müügist loetud päevadega. Grupi kaudu müüsime 1000 raamatut kaheksa päevaga, millega tekitasime kogemata mõningase defitsiidi, aga just nii palju inimesi oli varem avaldanud soovi raamat endale soetada.
Mida ma oskan selle kohta ütelda – nõiakunstist on tehtud salapärane ja hirmutav valdkond, meie püüdsime näidata selle praktilist ja igapäevast poolt, mis on jõukohane igaühele. Loodetavasti on oodata sellele raamatule ka järge ja siis juba tõsisemas võtmes,  realistlike, aga veidi keerulisemate hinnangute ja õpetustega. Sest on inimesi, kel on vaja ja võimalik edasi õppida.
Sellepärast sündis ka uus grupp – “Nõid annab nõu tagahoov”, mis on mõeldud pigem edasijõudnutele ja vastutustundlikele inimestele. Tundsime Pillega, et meie teemad hakkavad niivõrd lahku minema, et kõike enam kokku kuhjata ei saa. On vaja ühte, kergemat ja positiivset, mis oleks toeks lugejale, kes ei nõua palju rohkemat, kui et saada igapäevane positiivne laeng ja nõu igapäevase eluga toimetulekuks. Et tõsisemad teemad sinna alla ära ei kaoks, sündiski “tagahoov”. Rohkem mõeldud neile, kes tahaks süvitsi minna. Seal on ka kõik olulised postitused teemade kaupa grupeeritud ja kergesti leitavad. Asi on veel alguses, aga just selle abil sünnib temaatika uue nõiaraamatu jaoks. 
See on omamoodi paradoks, et eduka raamatu kirjutasime seda tegelikult endale teadvustamata. Mina pean ennast rohkem sõnameistriks, kui nii tohiks ütelda. Olen autor, kalduvustega intellektuaalsemale tekstile. Pille aga ei olnud varem kirjutamisega üldse kokku puutunud, samas olid talle abiks loomulik nõiaanne ja vanaema salavihikud. Püüdsime teineteist aidata ja teineteisele nõu anda ja nii see raamat tuli… tegime, mida meilt oodati. 
Kas meie raamatut ka edaspidi edu saadab, nüüd, kui müüme seda rühmast väljaspool, ei julge prognoosida. Kõigepealt oligi see mõeldud neile 27 000 inimesele, kes on igapäevaselt meie suures rühmas lugejad. Et ka mujalt on tulnud kiitvaid hinnanguid, see rõõmustab ja üllatab. Aitäh kõigile lugejatele ja raamatu kaastegijatele!

Prima Vista raames kohtuvad “Minu Tartu” autor Lauri Räpp ja “Minu Peipsiveere” autor Raul Oreškin

Neljapäeval, 24. septembril kell 17 saavad Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis Prima Vista kirjandusfestivali raames kokku “Minu Tartu” autor Lauri Räpp ja “Minu Peipsiveere” autor Raul Oreškin.
Lauri ja Raul küsitlevad teineteist ja viivad meid kõiki nii ülikoolilinna üllatavate lugude kui Peipsi-äärsete vanausuliste manu. Kindlasti tuleb juttu ka kunstist ja toidust.

“Meie kalkunite” raamatu sünnist ja armastuse edasi andmisest

Tekst: Ülle Solovjova ehk Väike Myy, “Meie kalkunite” autor

Eks see kirjastuse ettepanek oli üllatus küll.
Kuigi ma olen juba kirjandusmaailmas käe valgeks saanud, ühe romaani varem avaldanud, oli uue sarja avaraamat kirjutada ikkagi suur proovikivi. Kirjutada pealegi teemal, mida seni on käsitletud vaid linnukasvatuse käsiraamatus ja kokaraamatutes. Kalkunitest nimelt. Olin juba jõudnud internetipostitusi tehes oma kirjutamisviisi parasjagu rikkuda, liiga lakooniliseks. Muidu ei viitsita ju lugeda.
Age ehk oli see hoopis minu pluss – mitte ajada tühja mula.
Igatahes võtsin selle ettepaneku ilma mõtlemata vastu. 
Ma ei saa isegi neid ridu kirjutada ilma tundeliseks muutumata, kalkunid lihtsalt ON imetlusväärsed linnud. 
Praegugi ei jõua ma ära imetleda oma emaskalkunit – istub teine pesal ja haudub. Mul aga on üks nõrguke peenest tõust tibu, kelle sain kingituseks ja keda vaja eraldi poputada. Ma siis söödan-joodan toas titel kõhu täis ja viin ta Emakese alla, haudemunade kõrvale. Vaene lind kergitab ennast äärmiselt resigneerunud näoga – “Jälle???” – ja võtab kasulapse vastu. Paari tunni pärast lähen teda jälle tülitama, otsin lapsukese üles ja viin minema. Niimoodi mitu korda päevas. Emakesel ei tule pähegi vastu hakata või tibu ära tõugata. Ma olen selle linnu alla alati pistnud kõik eri hoolt vajavad tibud, olgu nad mis liiki tahes. Milline lind seda veel lubaks? Igatahes mitte kana – nemad on väga valivad. Hane juurde pole üldse tervislik minna, kui ta haudub. Ainult kalkun võtab alandlikult vastu kõik, keda teised ei taha. Vaatab otsa oma imeilusate silmadega ja räägib midagi… ehk on hea, et ma tema jutust aru ei saa. Isaskalkunid saadavad mind igal pool nagu kaks musketäri.
Neid linde ei saa mitte armastada! Kui sa neid tundma õpid. Ja vaat seda tunnet ma tahtsingi edasi anda. Veidikese teadmiste kõrvale rääkida oma armastuse lugu. 
Kirjutamine läks ootamatult kiiresti, eks neid märkmeid ja materjale oli ka kogunenud. Olin erilisemad sündmused ikka kirja pannud. Jäi vaid oma mõtted juurde kirjutada. Niisiis saime (toimetaja Epu abiga) hakkama millegagi, mida üldse ei oleks endalt oodanud – kirjutada informatiivne raamat taluelu kohta.
Minu jaoks on kirjutamise eesmärk anda edasi emotsiooni, panna lugeja selle emotsiooni kaudu mõtlema. Kui lugeja seda raamatut lugedes paar korda naerda turtsub või silmanurgast pisara pühib, on see teos oma eesmärgi täitnud. Ja veel – lindude eluiga ei ole pikk. Eriti aretusega nõrgestatud lindude oma. Olgu see raamatuke ka nende mälestuse jäädvustamiseks, kes juba vikerkaare taga tiibu sirutavad. Oli üks Viidik… minu hingelind, titt ja kaitsja – kõik ühes isikus. Tema lugu ongi raamatu keskne teema. Olgu muld talle kerge, see lühike aasta temaga ei liigutanud mitte ainult minu, vaid ka teiste südant, kes teda tundsid. 
Mida ma tahaksin oma praeguse jutuga öelda – kui teile tehakse ettepanek (mis iganes ettepanek) ja te kardate, et ei oska, ei saa hakkama… siis küsige endalt, kas see teema on teie südames. Kui see teema on olemas teie südames – siis öelge jaa.  Parim raamat on aus raamat. Ja lugeja tunneb selle ära, isegi kui sõnad alati päris hästi ritta ei taha minna. Julgust!

Raul Oreškini “Minu Peipsiveere” esitlus

Raul Oreškini “Minu Peipsiveert” esitleme laupäeval, 25. juulil kell 14 Peipsi ääres Varnjas Voronja galeriis. Autoriga vestleb Peipsi-kogemusega kirjanik Vahur Afanasjev.

Justin Petrone: “Tundub, et õhus on küsimusi…”

Tekst: Justin Petrone

Väga palju aastaid tagasi istusin ma Epuga ja meie vanima (sel ajal ainsa) tütrega meie New Yorgi kodus põrandal, Atlandi ookeanist saja meetri kaugusel ja vahtisime telesarja “Teadmata kadunud” ehk “Lost”. Diskettidelt, mille postiljon õblukeste punavalgete ümbrikutega meie koduukseni tõi. Leidsime sarja juhuslikult ja olime sellest täielikult sõltuvuses, nii et isegi kaheaastane laps õppis oma esimesed tähed just sealt algustiitritest: L-O-S-T. 

See sari pendeldas tänapäeva (saarereaalsuse) ja minevikuhüpete (eelmise reaalsuse) vahel, selle struktuur ja jutustamisviis mõjutasid nii minu kui Epu kirjanikuks arengut. Ma arvan, et raamatute “Kas süda on ümmargune?” põhiolemuse leiab just sellest telesarjast. Oluline on ka nüanss, et Epp töötas kunagi ise üksiku Robinsoni-saare tele-reality toimetajana. See on ka ta südametriloogia teise osa tegevustik, ja kunagine amet on ka üks oluline mõjutaja, kuidas sündis Epu sulest žanr, mida mina nimetaksin reality-kirjanduseks.

Ah jaa. Mina olen selle raamatutriloogia üks tegelastest ja tundub, et õhus on küsimusi. Kuidas mina kommenteeriksin enda portreteerimist? Kuidas mina mäletan neid sündmusi, mida kirjeldatakse? Aga tegelikult ei mõtle ma endast üldse kui nende raamatute tegelasest, isegi kui ma mõistusega saan aru, et need raamatud põhinevad ju “reaalsusel”. Võimalik, et ma lugesin kolledži ajal liiga palju budistlikke tekste, aga mulle tundub, et need tekste inspireerinud hetked on ammu kadunud, tuulega minema viidud, ja mis iganes on väidetavalt minu öeldud või minuga juhtunud – mina olen nõus. Isegi kui Epp kirjutab järgmises osas sellest, kuidas me koos temaga Kuule lendasime, minu meelest vastab ka see tõele.
Aga aitab minust küll. See raamat, “Kas süda on ümmargune? 3. osa” räägib Epu elu kõige olulisematest teemadest. Need leheküljed näitavad seda, mismoodi on ta tõmmatud ida (venelane Dima) ja lääne (inglane Rick) vahele. Mismoodi otsib jumalat erinevatest kohtadest: India aašramitest, Venemaa kloostritest. Ja kuidas tal on elukaaslased (algul Tom, hiljem Justin), kes ei jaga tema huvi vaimse elu vastu, või kui nad seda ka teevad, siis mitte sel moel, mis oleks vastastikku mõistetav. Epp kutsub Tomi Indiasse, aga mees ei tule. Justin aastaid hiljem tuleb, aga ta ei saa Indiale pihta, tema jaoks on aašram lihtsalt põnev reisimulje. Ta kannab kõikjal kaasas pühapilti pühast Jürist, kes deemonit veristab, tema jaoks on vaimsuse põhiolemus hea ja kurja võitlus. 
Aga Epp otsib midagi muud, mingit vaimset paikasaamist, rahuni jõudmist. Ta tunneb, et on tavaelus justkui normaalsusest võõrandunud, aga aašrami müüride vahel klapib ta kokku samasuguste otsijatega ja maailma mitte sobijatega. Ja me ei saa öelda, et Epu-suguseid tüüpe on vähe. Kui mina käisin see üks ja ainus kord aašramis, kohtasin ma seal küllaga inimesi, kes olid sinna tulnud just selsamal põhjusel. Otsima. Näiteks noor naine, kes oli jätnud osa oma lapsi maha ja teiste lastega Indiasse tulnud, ikka sisemist rahu taga ajama. Mäletan, kuidas ma vaatasin seda naist badžaneid laulmas ja kuidas ma mõtisklesin. Lauludes räägiti näiteks guru jalgade suudlemisest. Miks peaks keegi tahtma guru jalgu suudelda? Ilmselt astus ta tee peal kusagile lehmakaka sisse… Näete, kohe hüppab sisse minu künism. Mitte kõik meist ei ole sündinud akuutse spirituaalotsingute geeniga, nii nagu kõik meist pole sünnipärase võrkpalliandega. Aga mõned meist on! 
Ma arvan, et see raamat on tähtis märgistaja: mismoodi kujuneb ja areneb inimene, kes on loodud otsima. Loodan, et Epp leiab oma teekonda kirjeldades oma lugejad.

10 raamatut 30 euro eest

Suvelugemiseks pakume lugemisvara, mille hulgast saab endale valida 10 raamatut vaid 30 euro eest. Tellimuse esitamiseks kirjuta aadressile pood@petroneprint.ee.

Lugemissoovitusi suveks

Puhkuseplaane tehes meenutasime kirjastuses oma lugemiselamusi ja jagame neid lahkelt teiegagi.

Kirjastaja Epp Petrone:
Mina soovitan suvelugemiseks oma kolme osa reisiromaanist “Kas süda on ümmargune?”. Kõik kolm osa on erinevad, neid saab lugeda nii omaette kui ka ühise arenguliinina. Esimeses osas viib tegevus lõunamaarännakutele, turgudele müüma. Teine osa räägib tõsielusarja filmimisest Malaisias. Kolmas osa toimub India aašramis ja Venemaa kloostris. Ma võtan seda suure komplimendina, kui öeldakse, et pooleli neid “südameid” jätta ei saa, nii et arvestage sellega – loodetavasti on aega võrkkiiges mitu tundi maha võtta.
Ja soovitan veel üht hõrku suveraamatut, mille võlu on mulle vaat et sõnastamatu, aga ikka leian end vähemalt korra aastas seda üle lugemas ja nautimas. See on 1950ndate hitt, toona verinoore prantslanna Françoise Sagani “Kurbus kummaline tunne”. Sellest suveromaanist kumab süütut ja pahelist maailma avastamist, võrgutamist, manipuleerimist, armastust, ja imelist loojutustamise oskust… Neid sõnu kasutades tunnen, et nagunii ma selle raamatu võlu kinni ei püüa. Soovitan teil endal lugeda!

Finantsist Tiina Tammeorg:
Soovitan Kaja Sepa jutukogumikku “Vastassuunavöönd”, mis pakub äratundmist ja nostalgiat minu põlvkonnale, 1990ndatel naiseks kasvanutele. Need on lühikesed tabavad lood, parajad ampsud võtta igapäevatoimetuste vahele.
Teiseks soovitan P. Z. Reizini romantilist põnevikku “Õ.N.N.”. Tehisintelligentsi kiire areng on põnev ja samas hirmutav teema. Selles raamatus on arvuti inimesest mitu sammu ees ja korraldab oma omaniku armuelu tema teadmata. Algab paeluv võidujooks arvuti ülekavaldamise ja oma elu ohjade tagasi saamise nimel. Humoorikas ja kerge lugemine, mis paneb tuleviku üle mõtlema. Või ehk ongi see juba käes ja me lihtsalt pole veel aru saanud, et arvutid meie maailma juhivad?
Minu truu suvekaaslane on ka Toomas Kuke raamat “Eesti taimede kukeaabits”. Mu hobiks on põllu-, metsa- ja aasalilled, teen igal võimalusel lilledest pilti või nopin neid kaasa. Kodus uurin selle raamatu abil täpsemalt: mis taim see on, kuidas ja kus kasvab. Soovitan teistelegi, rohkem avastamislusti ja äratundmisrõõmu meie looduses!

Kirjastaja Triinu-Mari Vorp:
Clare Mackintoshilt on meil ilmunud kolm põnevikku, aga soovitan seekord viimast, raamatut “Laske mul olla”. Enesetapud, neist ülesaamine, pere, armastus, kummalised vihjed… Ja ootamatu lõpp, mis paneb uuesti raamatut lehitsema.
Omamoodi tõsielupõnevik on ka Barbi Pilvre “Minu Vormsi” – müstiline väikesaar, seletamatud juhtumid, energiasambad, oma nõiad, kellest üks hiljuti lahkus. Autori elu ootamatu lugu. Puudutas mind väga.
A. J. Finni “Naine aknal” algab aeglaselt, aga lõpeb kiirelt. Agorafoobia, alkoholism, teiste jälgimine, üksindus, hingepiinad. Naine justkui vaataks teisi, aga tegelikult vaatame meie teda. Tema sisse.
Põnevat suve kõigile!

Kirjastuse assistent Ene Kivisalu:
2020. aasta algus tõi Itaalia Euroopa kaardile kui kurjakuulutava viiruse levitaja. Sel suvel võib rahulikult ja turvaliselt võtta kätte eelmisel aastal ilmunud raamatu “Minu Itaalia”. Autor laseb lugejal tajuda kohalikku olustikku ja meeleolu, nii et lugedes saab tunda ilma soojenemist ja kuulda oliivipuudelt marjade langemist. Lisaks on raamatus nii kohalikke retsepte kui nippe Itaalia omaks võtmiseks.
Kui ise hetkel joosta ei saa, ei viitsi, ei oska, siis Alexandra Heminsley “Kuidas minust sai jooksja” on suurepärane raamat jooksmisest. Autor räägib ilmekalt oma teekonnast lühikeste jooksudistantside juurest maratonideni ja eneseületusteni. Raamat on motiveeriv ja ilmekas näide endasse uskumisest ja piiride nihutamisest. Oluline pole kliima ega piirkond, kus elad – kui lugeda seda raamatut, võib nii mõnegi veiniklaasi asemel venitada end hoopis kvartalitiirule.
“Minu Tartu” autori Lauri Räpi üle-eelmine raamat “Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis” on suvine isutekitaja meenutamaks mõnusa meeleoluga kirjutatud nostalgilist Tartu-elu. Lisaks on raamatus popid QR-koodid, mille abil saab telefoni kaudu raamatusse lausa sisse minna ja lugemise taustaks hüva 1990ndate muusika kaasa tiksuma panna.

Turundusassistent Mae Lender:
Üks vähestest raamatutest, mis mind ikka ja jälle lugema kutsub, on Milena Busquetsi “Ka see läheb mööda”. Neljakümnendates Blanca õrn ja metsik leinaaeg, kuhu mahuvad mälestused emast, lörriläinud suhted ja parajas koguses seksi, veini ja pidusid. Anna-Maria Penu võrratult nõtke sulega tõlge pakub valusalt ausa ja tragikoomilise pildirea peategelase elust. Kõike seda kuumas Hispaanias, mis ahvatleb end raamatuga võrkkiike unustama, käeulatuses suupisted ja klaasike jääkülma…
Sel suvel, mil meie pilgud on suunatud rohkem siseturismile, on põnev üle lugeda Terhi Pääskylä-Malmströmi “Minu Tallinn”. See on Terhi ood Tallinnale! Tohutu soojuse ja armastusega kirjeldatud üheksakümnendate ja nullindate pealinnaelu. Omamoodi ajalooõpik, käsiraamat ja seiklusromaan. Ja mis peamine, annab vastuse meid ikka ja alati painavale küsimusele – mida nad küll meist arvavad?
Minu lemmikžanris – reisikirjanduses – ilmus äsja tõeline pärl: Mia Kankimäki “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”. Moodne nannipunnist soomlanna, kes seikleb ümber ilma vägevate ammu surnud naiste jälgedes. Need olid naised, kes nihutasid mägesid paigast, murdsid tõkkeid oma teelt ja olid teerajajad, pääsemaks välja koduseinte vahelt, olemaks vaba oma loomingus ja seiklemaks maailmas ringi. Nende hulgas on kirjanikud, maadeavastajad ja kunstnikud.

Viis reisiraamatut 30 euroga

Meil on hea uudis kõigile rännusõpradele, kes omal käel tänavu kaugeid maid avastama ei pääse – nüüd on võimalus valida kõikide meie reisikirjade hulgast viis raamatut vaid 30 euro eest ja reisida võrkkiigest/kodust lahkumata! Tellimus koos oma andmetega arve jaoks ja kättesaamiseks sobiliku pakiautomaadi infoga edasta meile meili teel: pood@petroneprint.ee.

Hirmust ja selle ületamisest

Tekst: Kaja Kahu, “Minu Liibüa” ja “Minu Guatemala” autor

Jaanuaris ilmus mu raamat Liibüast alapealkirjaga „Hirmust ja armastusest“. Nüüd küsis Epp, mis ma hirmust ja selle ületamisest praegusel kriisiajal mõtlen. 

Ma mõtlen tõesti kogu aeg, proovin siis kirjutades mõelda. 

Minu jaoks sai koroonateema alguse veebruari lõpus, kui ühest üritusest osavõtjate hulka pidi saabuma paar inimest, kes olid just naasnud Itaaliast suusareisilt. See oli aeg, kui Euroopa jaoks oli Põhja-Itaaliast saanud peamine hirmukoht, räägiti peamiselt reisilt tulnute eraldamisest ja loodeti, et haigus jääb lokaalseks ja kui kõik ohtlikest kohtadest saabujad kaks nädalat karantiinis istuvad, siis viirus meie õuel võimutsema ei pääse.

Neil päevil kuulsin väga paljusid ütlemas, kirjutamas, et ega nad seda viirust ise ei karda… Ja siis öeldi paari hetke pärast: „Aga parem karta kui kahetseda.“ Kas mina kartsin? Aus vastus on: jaa, kartsin. Kuna ma olen aga palju aega ja oma mehe teenitud raha kulutanud õppimisele, kuidas vaimsete teemadega toimetada, siis rakendasingi õpitut iseenda peal. Ja avastasin, et minus on ka hirm, et kellelgi teisel on minu vale otsuse/käitumise pärast halb. See tunne haakus „täiuslikult“ ka raamatus kirjeldatud regressiooni hetkega. Ja siis ma teadsin, miks see „parem karta kui kahetseda“ nii innukalt minu infovälja trügis, ja ma otsustasin, et ma parem kahetsen, et ma kardan. Täitsa hästi õnnestus.

Edasi tuli WC-paberi paanika ja üleüldine karantiin. Ja uus hirm, et kui kaua me kodusoleva toiduvaruga elus püsime, kui enam majast välja ei lubata. Tagumiku pühkimise pärast ma nii väga ei muretsenud, aga praegusel aastaajal meie laiuskraadil aias ja metsas veel viljad ei valmi… Õnneks selgus, et poes toitu ostmas käia siiski tohib. Aga mina tundsin, kuidas hirmu varjust hakkas minus üles kerkima viha, seesama viha mis Liibüas, kui Gaddafi pani eurooplastele piiri kinni. Ja isegi seda üksi oma toas kirjutades näen ma vaimusilmas vastuvaidlejate ja tänitajate horde: „No on ikka napakas, Gaddafi ja koroonaviirus on ikka kolm eri asja ju!“ Ongi. Aga minu tunne käskijate ja kontrollijate suhtes on sama. Jah, ma tunnen viha kontrollijate ja kontrolli vastu. Mis inimesed need on, kes mõtlevad, et sellest on abi, kui teame statistikat haigestunute, viirusekandjate, surnute kohta, et see on teave, mis meid päästab. Oot-oot, milline seos mul kontrollimisega on? Ei jõuagi kohe arusaamiseni, aga tean, et siin on miski, mis vajab tähelepanu. Mis siis ikka, võtan aga kõik negatiivsed tunded järjest ette. See kogemus on mul juba ammusest, et kui iseenda sisse tähelepanuga vaatama hakkan, siis kerkib sealt ikka igasugu värki üles. Ja seda lootust, et ühel päeval kõik tehtud saab, mul enam ei ole.

Neil päevil rõõmustasid mind väga psühholoogide kirjutised samal, endasse vaatamise teemal. Aga rohkemgi veel kirjutati haigetest ja surnutest. Tõsi, nad kõik olid meist siiski veel eemal, aga sellegipoolest ei kerkinud üles minu isiklikku surmahirmu. Tundub, et õpitu praktiseerimisest on kasu olnud! 

Lugesin innukalt „uhhuu-inimeste“ arvamusi. Endale tundus, et saan aru. Arstide ja teadlaste omi lugesin ka. Ja tundsin, kuidas hakkas närvidele käima apelleerimine inimeste süütundele: on teil raske kodus püsida, kui meie, arstid, siin rasketes tingimustes ööd ja päevad rügame. Hmm, selge, vana tuttav – süütunne, tegelen sellega.

Ühel päeval jõudis minuni Luule Viilma kirjutatud mõte koroonaviiruse kohta, temale omasel emotsionaalsel tasandil tõlgendatuna. Ta kirjutas, aastal 1999(!) („Ellujäämise õpetus“ IV osa, lk 73): „Coronavirus – kuivale sattunud kala kombel õudusega oma vigadele mõtlemine.“ Viilma järgi on mõte ehk stress see, millega inimene oma koroonaviirust paljunema sunnib. Ma lugesin kõiki Viilma raamatuid kohe, kui nad ilmusid. Nende raamatutega tegelikult minu vaimsed otsingud algasid. Ja nüüd, seda lauset lugedes, leian enda sees õudustunde. Õudus on kraadi võrra hirmust kangem, mu meelest, ja teda endas avastada pole just meeldiv… Aitäh, Luule Viilma, ma leidsin, ma mõistsin ja praegu on minu käsutuses terve arsenal meetodeid, kuidas õudusegagi sõbruneda.

Veel ärritab mind paljude arvamus, et kõik halb tuleb väljastpoolt. Alguses hiinlased, siis itaallased, siis need, kes lubasid pallimängul Saaremaal toimuda, siis need, kes õigel ajal karantiini ei kehtestanud, ja siis need, kes selle kehtestasid jne. Tunnen ärritust ja tunnen pahameelt, tegelen nendega, aga kergendust ei tule. Kuni ühel õhtul vihastan oma mehe peale, et kui ta ometi oleks pisut leebem ja saaks aru, kui raske mul on… eks ole, kui tema ennast muudaks nii, nagu mulle sobib, siis oleks mul hea!?!? Haa! – sellepärast ärritas, et ootasin muutust väljastpoolt, et siis vaevuda ennastki muutma. Ohh jahh. Leian häbi. Raske on. Häbi on. Õudne on ka. Loodan, et sain aru. Enne kui haigus peab hinge matma hakkama.

Niimoodi elangi. Tegelen iseendaga ja tegelen oma igapäevatoimetustega. Tegin seda enne koroonatki, aga nüüd tuleb kõik eriti erksalt esile. Kui mõtlen, et TERVE MAAILM on korraga sama teemaga hõivatud. Me oleme ennast eraldatusse sundinud. Jah, me ise oleme, meie, inimesed, mitte viirus, nagu lehepealkirjad ütlevad. Ja nüüd on igaühe enda otsustada, mida ta oma eraldatusega peale hakkab: kas süüdistab riiki ja valitsust, oma või võõrast – süüdistamine on süüdistamine; või siis näitab kohta kätte neile, kes ei saa aru eraldatuses püsimisest või maski kandmisest ja kummikinnastest, või neile, kes usuvad, et selle kõigega on võimalik toime saada iseendaga tegeledes – enda teistest paremaks pidamine on ikka enda teistest paremaks pidaja stress; või siis ootab kannatamatult, et asjad jälle endiseks muutuksid – tahtmatus muutuda on ka stress, viha ilmselt. Võimalusi, mida selle olukorraga peale hakata, on sama palju kui inimesi. Valik on tõepoolest igaühe enda oma. 

Mina tegelen iseendaga. Mul on sellega positiivseid kogemusi ja sellel pole kahjulikke kõrvalmõjusid. Otsin. Kui leian tera, siis rõõmustan, et sellega on nüüd korras, aga alati selgub mõne aja pärast, et saab veel sügavamalt. 

Ma usun, et see viirus on siin, et me kõik õpime eraldatuses olles nagu üks mees, kui väga me kõik kokku kuulume ja üks oleme. Teadvustades ja mõistes kõiki neid õudusi, mis on juba teoks saanud või mis alles meie mõtetes. Kaastundes, andeks palumises, armastuses ja tänulikkuses.

Kuidas kulgeb Iirimaal

Pärast Tui Hirve Reykjavíki-muljeid saame lugeda, mida tunneb kriisiajal Iirimaal Rene Satsi, “Minu Iirimaa” autor.

OLUKORRAST RIIGIS. Meil siin Iirimaal haaras valitsus kriisi alguses kohe härjal sarvist ja vihjas jõuliselt, et parim viis jäleda koroonahaigusega võidelda on seda keskpärase õlle järgi nime saanud viirust üldse mitte endale külge saada. Rahvas oli praktilise nõuande eest ülitänulik.

Veel kuu aega istus taoiseach (niimoodi kutsutakse Iiris peaministrit, et tema ametinimi hirmutavalt kõlaks ja iirlased seepärast paremini käituksid) omaette ümisedes parlamendi sametises tugitoolis ja unistas värskelt vaadist lastud Guinnessist, aga oi kus siis järsku tuli mehel hoog peale ja kukkus lahmima! 

Nüüd võisid järsku ära unustada kohvikud, avalikus kohas vetsus käimise ja isegi – kujutad ette – töölemineku! Tööle tohivad minna ainult kriisiajal ühiskonnale hädavajalikud inimesed nagu näiteks tuletõrjujad või viinapoe müüjad.

Samuti ei ole sul uute reeglite kohaselt oma kodust kaugemale kui kaks kilomeetrit enam asja. Selle järgi on kodututel nüüd esimest korda elus nägu naeru täis – patseerivad ringi kus tahavad nagu õige mees kunagi.

Alguses mõtlesin nagu kõik teised, et küllap see kahe kilomeetri reegel ikka üks krutski on. Mille pani kääbikut meenutav Iiri president, kes armastab hirmsasti nalja visata, uudistesse üles pulli pärast, et siis ise pihku irvitada. Aga võta näpust: peagi sain kõne oma siinselt eestlasest sõbralt, kes oli otsustanud terve perega jalgratastel poodi minna.

Kuna neil mõõdulinti kaasas ei olnud, kandusid nad tuulega pahaaimamatult paarsada meetrit kahe kilomeetri piiridest välja ning Iiri politsei – näidates esimest korda üles tõelist võitlusvaimu – katkestas nälgiva pere poetee ja sundis neid kohe kodu rüppe tagasi pagema. Tõsilugu. Sõber helistas viivitamatult ja korrutas karjudes oma pool tundi järjest, justkui mina oleks kõiges süüdi: „Mis kurat! Mida kuradit? Kaua see kuradi pull kestab?!“ Aga vot mina ei tea, kaua see pull veel kestab. Korra valitsus neid koduvangistuses peast soojaks mineku reegleid juba pikendas ja hetkel peaks karjamaale saama viiendal mail, aga ega seda ka ei tea, kas siis jälle ei pikendata.

Muidu polekski viga elutoas ilma püksata arvuti ees istudes kirjatööd teha, aga seda aega on nüüd antud kätte nii neetult palju, et tagumik hakkab juba naks ja naks tabureti külge kinni jääma.

Hing ihkab väga metsa ja mägedesse – need on kohad, kus ma kunagi eriti käia ei ole viitsinud. 

Nii et ega siin Iirimaal praegu kerge ei ole. Teha tohib vähe, töökoht on kadunud, korteris olemine muutub piinavaks, tulevik on ebaselge. Kõigele lisaks on naine ka vist mõistuse kaotanud, kuna laulab suure osa päevast ning on pidevalt rõõmus ja positiivne. Ainuke positiivne asi tundub mulle hetkel see, et välisriideid ja aluspesu ei pea enam pesema.

Vahepeal puhkad arvuti vahtimisest väsinud silmi ja kuulad uudiseid: viirusega nakatunuid tuleb vaikselt juurde, keegi suri jälle väidetavalt koroonasse, Ameerika president soovitab õhinal katsetada haigusega võitlemiseks inimestele pleegitaja sisse süstimist. 

Halbu uudiseid muudkui sajab sisse uksest ja aknast. Kõige otsa väitis Austraalia arst Andy Tagg Hiinas läbi viidud teadusuuringute põhjal, et koroonaviirus levib peeretamise teel. Mõtlesin, et nüüd ongi maailmalõpp käes, aga õnneks osutus see viimane väide valeuudiseks. Elame veel ja saame hakkama.

Video päevast enne seda, kui Iirimaa lukku pandi (autor Rene Satsi).

Kuidas kulgeb Reykjavíkis

Kui nüüd reisida mõnda aega ei saa, siis vaatame hoopis, kuidas elavad praegu maailma eri paigus meie “Minu” sarja autorid. 

Täna jagab meiega oma sotsiaalmeedias postitatud mõtteid “Minu Reykjavíki” autor Tui Hirv, kes elab koos elukaaslase Pálli ja poeg Eirikuga siiani Islandi pealinnas.

3. märts

Täna oli mul keset päeva korraga selline tunne, et asjad on hakanud sulama, või juuri ajama, või võrseid. Igatahes midagi edasiviivat. See tunne tuli siis, kui ma külitasin Seltjarnarnesi ujula sulistamisbasseinis (nii ta nimi on, vaðlaug). Suured märjad lumeräitsakad sadasid sooja vette, klaasseina tagant paistis hall meri ja natuke betooni ning lastele turnimiseks mõeldud jänes, kilpkonn ja kärbseseen, mis ilusa ilmaga ka purskkaevu aset täidavad, tukkusid turnijate puuduses talveund. Kõrvaltõrres pidasid oma mitteametlikku koosolekut kvartali vanahärrad. Lesisin madalas-madalas vees kaldus kahhelpõrandal, mis on tehtud selleks, et päikest võttes siiski kaelani soojas vees saaks olla, lund sadas silma ja peas oli korraga rahu ja ruumi. Uus valge Polari pulsikell, millest ma aastavahetuse paiku järsku hakkasin puudust tundma, kiitis mind tubli töö eest. Ja see on üks väheseid asutusi, kus leidub korralik Soome saun. Olen jõusaali trenažööridega kuidagimoodi jutu peale saanud, oma tingimustel, pannud nad järele aimama Nõmme künklikku metsaalust ja rahuliku vooluga Pedja jõge, ja kammin vantsimise, silkamise ja sõudmise kõrval läbi Spotify avarusi. Pidime kooliõega rühmatööd tegema, aga ta lükkas kohtumise viimasel hetkel homse peale. Kõndisin otsejoones klubi registratuuri, palusin tütarlapselt laenuks trikoo, et saaks ootamatult maast leitud aja basseinis veeta. Ühtlasi surus ta mulle mahlapressist läbi mõned õunad ja jupi ingverit ja veel üht-teist, nii et veel basseiniski olid mul mõrkjad maasikaseemned suunurgas.

Aga millest see selginemine? Õige mitu asja said kokku. 

Pálli näitas mulle just plaadiümbrise küljendust. Plaadi, mille me Caputi ansambliga aasta tagasi Sono Luminusele salvestasime.

Muusikaajaloo kursus “Machaust Messiaenini”, kus ma pean õhtumaade muusikaloost Concorde’i kiirusega üle tuhisema, on valmis. Tunnid on täis improvisatsioone ja ootamatuid käike, aga tudengid igatahes klassikat ei karda. 

Pühapäeval avalikustati pedagoogilise instituudi uued, rakenduslikud õppesuunad. Need on täpselt mulle tehtud. Paistab, et pean uuesti magistrantuuri astuma! Jälle ja jälle ja jälle. Tundub, et pikapeale suudab akadeemiline kontingent kõrghariduse jäigas raamis koolitada ka lihtsalt professionaale, asjatundlikke tegutsejaid.

Uusi nägusid tuleb alusharidusse kahe käe näppude jagu aastas, mis on ka selle pisikese põllu juures kümme korda vähem kui vaja. Erialase väljaõppega kasvatajate (mulle on see tiitel hea küll) osakaal on jätkuvalt 25% kandis. Nüüd võrdsustati kõigi kooliastmete kutsetunnistused, millega saab protsendi ilusti ülespoole kruvida, aga tegelikkust ta ei muuda. Teadmine uuematest suundadest alghariduses niriseb läbi kivimikihtide tõeliste lasteni liiga ujedalt. Käsuliin teadlane-ametnik-juht-töötaja on lünklik ja jõuetu. Aga ma näen head tahet!

Järgmisel nädalal algab meie ametiühingu streik. Avalikud teenistujad löövad jalad seinale paar päeva nädalas ja lasteaiad, mis tööliste ühingu streigist niigi juba käpuli on, tõmbavad lahtiolekuaega veelgi koomale. Kollektiivlepingute üks võtmeküsimusi on töönädala lühendamine. Ametiühingute keskliidu nõudmine on, et avalikele teenistujatele tuleb nädala täispalk välja maksta 36 tunni eest, vahetustega töötajatele 32 tunni eest, sest nende töö on veelgi koormavam. Kõige kaalukamad argumendid sellise priiskamise poolt on säästlikum ümberkäimine töötaja tervisega, pikem tööiga, ja parem töö ja eraelu tasakaal, mis on väga oluline võrdõigusluse seisukohast. Ma ei kujuta ette, kuhumaani nad selle köie veetud saavad, aga mul ajab selja sirgemaks teadmine, et see teema on üles võetud. Inimene on taastumatu loodusvara, sellest vist hakatakse siiski pikapeale aru saama.

Sellepärast mul oligi täna keset päeva korraks tunne, et asjad hakkavad hargnema, sujuma, oma voolusängi leidma. Meeleolu umbes nagu laulus, mis algab „Aega oli mul ja ilm oli külm, otsustasin juua sidruniteed…“ ja lõpeb „Talvepäikese viltused kiired paistsid otse su puhtasse näkku…” (vahepeal on siiski üks teine süžee, aga talvine selginemine kuidagi siiski haakus). Ja valge on! Kell on kolmveerand seitse, ma hakkan kiiruga õhtusööki tegema, ja valge on!

Ma teen täna suitsulõhepastat. Sellist nagu omal ajal Hellas Hundis harjusin sööma.

15. märts

Mõtled, et lõpuks saabub karantiin ja koolid pannakse kinni ja saab hakata segamatult mäletsema kasvatusteadust, kui nädalavahetus kulub kõpsti ennenägematute tegevuste alla. Reede õhtul said kunstiakadeemia õppejõud kirja, et koolimaja pannakse luku ja riivi taha ja järgmised neli nädalat peab tagama muude vahenditega, et kontrapunkt ja seeriatehnika saaksid õpetatud. Õnneks ma nii keeruliste asjadega ei tegele, see on meie majas meeste töö. Pool pühapäeva läks tudengitele vana klassika kättejuhatamisele internetiavarustes. Valikut on tohutult. Noodid, plaadid, ooperietendused, dokumentaalfilmid, terved e-raamatupoed erialakirjandust – ainult tee aken lahti ja lase tuuletõmbusel kõrvu räsida.

Eile hommikul käis Pálli riigiraadio helinaise juures salvestustehnikat laenutamas. Raadiomajja enam külalisi peaaegu ei lasta ja kõik mis võimalik tuleb üles võtta kodus. Tehnik luges sõnad peale ja andis juhtnöörid. Jõudsime järeldusele, et jutusaate seisukohalt on kõige parem akustika Eiriku toas. Kardinad, voodi, padjad, kaltsuvaip, pehmed loomad, villane kampsun, mis ripub maastikumaali eest, aga ennekõike terve sein koomikseid, mis peegeldavad heli kenasti kiira-käära või neelavad sootuks.

Siis tuli muidugi mõelda söögile. Ma pidasin terve juulikuu kostil tervet armaadat vanamuusikuid ja kolmeliikmelisele perele nädal aega toitu läbi mõelda ei ole tõesti keeruline. Mul on 3D-köök, pisikene ja kõrge laega, kus põhiline atribuut on pisike käepärane trepp või järi või kuidas seda kutsudagi. Turnisin kõrgele lae alla ja lugesin varud üle. Nisujahu. Rukkijahu. Täisteranisujahu. Kaerahelbed. Täisterakaerahelbed. Ja nõnda edasi. Siis kirjutasin mitu lehekülge roogi, mida me tavaliselt sööme, millest nad koosnevad ja mida juurde on vaja osta, pidades silmas, et koostisainete nimekiri ei läheks peenutsevalt pikaks. Eelmisel õhtul oli naljasaates läbi hekseldatud tervisekaitseameti näidisostunimekiri, milles esinesid peaasjalikult jälkused, mida islandlane sõi suure surmaga vahest siis, kui vanaema noor oli, ja mida on kummalisel kombel veel leida poodide tagumistes riiulites. Igatahes möödunud nädalal kanditi konserveeritud kalapudingit välja koormate kaupa. Vaevalt seda keegi sööb, aga ju on kindel tunne. Vaatasin supermarketi iseteeninduskassas oma kuhja, kus oli mitut sorti rohelisi leheliblesid, ja tõdesin jälle, et ma ei ole kuigi kuulekas inimene.

Edasi oli küsimus lasteaias. Viimase seisu kohaselt saame me homme tööl teada, mis ettevaatusabinõud kasutusele võetakse, et me saaks mõningaste mööndustega oma tööd jätkata. Elu peab edasi minema, selles on kõik ühel nõul. Ja lapsed ju ei haigestu. Eks me, töötajad, natuke pirtsutame, sest kuu aega streiki ja teise streigi ärajäämine keset ööd alla kirjutatud kollektiivlepingute alusel on meid küllaltki turri ajanud. Meie peame seda ühiskonda töös hoidma, sadagu või pussnuge. Aga teisalt on see vastutus jälle üsna eriline ja natuke kõrvust tõstab ka. Me oleme mõista andnud, et kui meil tuleb laste nunnutamine turvalisuskaalutlustel ära lõpetada, vat siis te alles näete streiki. Me kas hoiame süles edasi ja laseme enda otsas turnida või jääb ära see nali. Kuskil soovitati, et tööpäeva lõppedes tuleks riideid vahetada. Läksin keldrisse, otsisin üles vana palitu ja kohvri trööbariietega, mida ma hoian remondi ja nädalaste lõbusõitude jaoks ümber saare. Või no tegelt on need liiga lemmikud riided, et ära visata, kuigi täiesti süüdimatult kulunud.

Nagu näha, on meil siin lõbu laialt.

21. märts

Rahvusringhääling RÚV peab hoolega järge, et igasugused kõhedust tekitavad uudised saaks tasakaalustatud millegi rõõmsamaga. Eile kutsus vaalavaatluslaev päästesalga kummipaadiga appi, üks väiksem vaal oli kalavõrku kinni jäänud. Võrk tuli katki lõigata ja vaal oli väga rahulik ja koostööaldis. Kui välja sai, lõi lupsu ja ujus rõõmsalt minema.

See oli põhjarannikul. Idas tugevdati põhjapõtrade populatsiooni jälgimist. Lumi oli maas ja oli võimalik väledaid põtru mootorsaaniga taga ajada, natuke aega kinni hoida, et saaks saatjaga krae kaela panna, ja siis lahti lasta, nii et põder lume tuisates minema sööstis. Nüüd saab karjal silma peal hoida ja näha, kuidas neil läheb.

Ja haiglale kinkis tundmatu annetaja välismaalt 15 hingamisaparaati. Ja geenivaramu noored töötavad öösiti, sest nad tahavad. Ja uurimisandmed lülitatakse rahvusvahelise teaduse ühisesse andmebaasi ja neist on küllap kellelgi veel kasu.

8. aprill

Ma olen juba harjunud teile Islandi telekat ümber jutustama, nii et jätkan. Eile oli otse-eetris Covid-19 teemaline diskussioonisaade, kus küsimused tulid lastelt ja noortelt video vormis ning politseiülem, ülemarst, peaminister ja haridusminister pidid neile küsimustele konstruktiivselt ja lastele arusaadavalt vastama. Seda nad teevad muidu ka, aga nüüd nägid eriti vaeva. Muudkui imestasid, kui taiplikud lapsed on ja kui asjalikke küsimusi esitavad. Riigi ülemarst, range proua, jutustas nahkhiirtest, Hiina turust, sellest, kuidas viirus on nii-nii pisikene, et teda palja silmaga üldse ei näe, ja et väga harva nakatuvad lemmikloomad, ainult New Yorgi loomaaia tiigril Nadjal on väike köha. Mis teda ennast aga kõige rohkem huvitas, oli see: KES VÕTTIS TIIGRILT PROOVI? Ühtlasi tuli tal nõu anda küsimuses, kuidas on võimalik valida endale meelepärane šokolaadist lihavõttemuna, kui ei tohi vanematega poodi kaasa minna. Politseiülem pani spordipoistele südamele, et nad kodus treeneri etteantud harjutusi teeksid, sest kui siis lõpuks jälle koos staadionile saab, on seda toredam. Üks tütarlaps küsis, kust tuleb kahe meetri nõue, sest kui näiteks laulda, siis pritsib tatt palju kaugemale. Selle peale ütles politseiülem, et see on õige tõesti, ja kui ta veel ise laulab, siis peaks kohe eriti kaugele hoidma, sest ta laulab nii mööda. Siis küsisid lapsed muidugi veel, millal on kool jälle nagu vanasti, ja miks põhikoole päris kinni pole pandud. Selle peale vastas politseiülem armsasti, et võttes arvesse, kui vähe lapsed nakatuvad, tekib palju suurem ühiskondlik kahju, kui lapsed öö ja päeva ära vahetavad ja neil kodus ilma sõprade ja õpetajata kurvameelsus peale tuleb. Pealegi on mõni kodu selline, et seal ei olegi turvaline liiga pikalt üksi olla. Peaminister lohutas gümnaasiumiõpilasi, kellele kaugõpe kohe üldse ei istu, et ka valitsus on selle ootamatu digipuntraga lootusetult hädas.

Lõpuks oli veel kahele estraadilaulule uus tekst tehtud ja staarid laulsid, igaüks omast kodust, kuidas me kõik majasiseselt reisime. Ka ülemarst ja epidemioloog laulsid omad repliigid, aga politseiülem ühines refräänis.

Kogu rahval pisar silmanurgas ja tuju hea.

Kontor on suletud, ootame kõiki e-poodi

Anname teada, et meie Tartu pood-kontor on praegu suletud. E-pood elab ikka oma tavapärast elu edasi, kõik on sinna oodatud. Kohtume peagi!

Loone Otsa “Minu Odessa” esitlused

Neljapäeval, 19. märtsil kell 18 esitleme Loone Otsa “Minu Odessat” Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis. Autoriga vestleb raadioajakirjanik Liis Seljamaa.

Kolmapäeval, 25. märtsil kell 18 kohtub autor lugejatega aga Tallinnas Solarise Apollos Odessa reisiõhtul. Apollos on vestlusringis ka Odessa-entusiast Raivo Raidam ja Estraveli tootejuht Kristi Kukk. Üritust juhib suhtekorraldaja ja kultuuridiplomaatia edendaja Meelis Kubits, kes korraldab Odessas kultuuripäevi.
Külalisi kostitab restoran Odessa, mis asub muidu Tallinnas Pikk 30. Apollo Klubi liikmele on raamat reisiõhtul müügil 15% soodsama hinnaga.