MinuAustria
12,00 €

Ilmunud
02. 2019

Inimesele on omane avastamiskirg. Mina avastasin Austria juba üle 20 aasta tagasi, kuid juba ammu ei hoia mind siin kinni inimene, kelle pärast tookord tuldud sai.
Olen avastanud nii palju, millest ma enam loobuda ei saa. Olgu see ooperi- ja operetimuusika võlu ning sellele naudingule keiserlikult uhkeldavat raami pakkuvad ehitised, Mozarti fenomen või „Helisev muusika”. Või hoopis Austria muinasjutuline talv, paksu lumekatte all uhkeldavad mäemassiivid, hõrgult söögi ja joovastavalt hõõgveini järele lõhnavad mägihütid, kus heatujuline peremees pistab eine lõppedes pihku pitsi ise tehtud napsiga.
Mu siiajäämise põhipõhjused on lihtsad ja samas keerulised… Esiteks suusamäed ja tegutsemine suusainstruktorina – töö ja lõbu nauditavaim kooslus. Ning teiseks töö põgenikega – valus teema paljude umbsõlmedega, mille harutamine käib tihtipeale üle jõu ka kõige nobedamatele näppudele.
Sel pisikesel ja maagiliselt maalilisel maalapil on pakkuda rohkem, kui usute. Tuleb vaid tulla ja avastada. Või siis süda mägedele kaotada ja nende keskele jäädagi…

Katkendid

Mul on Saksamaal häid sõpru ja München on Salzburgist kiviviske kaugusel. Olgem ausad – väike Austria ei saa ilma suure Saksamaata, nii nagu suur Saksamaa jääks ilma väikese Austriata paljudest hüvedest ilma. Parim näide on siinkohal turism: Austria on maa, mida turistid mitte ainult ei armasta, vaid jumaldavad! Saksa turist armastab Austria suusamägesid, Austria veinimägesid ja suviseid matkamägesid. Ka austerlane ise ei ütle ära Saksamaaga seotud turismist. Austerlane on sakslasega nii kultuuri ja poliitika kui ka ühise keele kaudu nii tugevalt seotud, et seda sidet keegi enam läbi lõigata ei saa ega tahagi.

(jätkub raamatus)


Maja, kus Hitler sündis, oli tollal külalistemaja (Gasthaus). Austria ja Saksamaa „ühinemisel“ aastal 1938 omandas Hitleri käsilane Martin Bormann füüreri sünnimaja, millest sai kultuurikeskus avaliku raamatukogu ja kunstigaleriiga. Vahetult peale seda, kui Ameerika väed Braunau Saksa armee käest tagasi vallutasid, üritas lahkuv Saksa armee maja õhku lasta, mis aga ei õnnestunud. Pool aastat hiljem avati majas püsinäitus kontsentratsioonilaagritest. Hoiatus vaatajale, et ta ajalugu korduda ei laseks... Hilisemate aastate jooksul on majas koha leidnud nii pank, kutsekool kui ka invaliidide kodu.

(jätkub raamatus)


Vaatasin Franzile otsa. Ootamatu pahvakas värsket mäeõhku oli talle vist tõsiselt liiga teinud. Ta nimetas seda suurt mäge künkaks? Nägin end vaimusilmas juba haiglapalatis valgete linade vahel lebamas, kipsis jalg nööriga lae all.
„Võta see plasttaldrik kahe jala vahele, suusakepid vasakusse kätte, paremaga hoia köiest kinni ja lase end mäe otsa tirida. Vaata, et sa tasakaalu ei kaota ja suusarajast välja ei kaldu!“
Kari mudilasi, kes peale meie suusaliftiga sõitsid, vuhisesid täiesti iseenesestmõistetavalt üksteise võidu lifti ette ja enne kui arugi sain, mis toimus, olid maimud poolel teel mäe otsa. Ei mingit kukkumist, nutmist ega välja kaldumist. No see, millega üks viieaastane hakkama saab, peaks mulle kah jõukohane olema!

(jätkub raamatus)


Mäletan imehästi esimest külaskäiku Viini, austerlasest saksa keele professori koju, kelle juures ma diplomitööd tegin. Tüüpiline Viini kesklinna elamine, vanas hirmkõrgete lagedega korteris, stiilselt ja armsalt vanamoodne. Sama kena oli ka diplomitöö plusside ja miinuste lahkamisele järgnenud kohvipaus koos professori ema valmistatud tüüpiliste Austria magusate hõrgutistega nagu mitut sorti struudlid ja Sacheri tort. Peale seda pühkisin käed kahvaturohelisse salvrätikusse puhtaks ning valmistusin lahkumis- ja tänukõneks nii diplomitöö lahkamise kui ka suurepärase magustoidu eest. Professor aga kostis: „Muideks, salvrätikud valisin ma täpselt teie „natuuri“ järgi, külm värv sobib teie olemusega...“

(jätkub raamatus)


Mis Austriale juba pikemat aega (ja tulevikus ilmselt veel rohkem) muret teeb, on hiigelsuur Saksamaalt tulevate ja siinsetes ülikoolides arstiteaduskonda pürgivate tudengite arv. Riigile maksab koolitamine palju raha, kuid lõviosa ülikooli lõpetanud saksa noortest pöördub kodumaale tagasi. Nii et Austria riik peab arstid kas Ungarist, Slovakkiast või Tšehhist siia meelitama.

(jätkub raamatus)


Mina jäin linnapruudina ilma Austria maakohtade tüüpilisest pulmakombest Hochzeitsschiessen’ist/Brautwecken’ist ehk pruudi voodist püssipaugutamisega üles ajamisest. Rahvariides, nahkpükstega seltskond, kohalike küttide ühinguga eesotsas, koguneb varahommikul pruudi akna alla ja kukub taeva poole põmmutama, nii et tolm taga. Vana uskumuse järgi pidi see halvad vaimud eemale peletama.

(jätkub raamatus)


Ja järsku sai Salzburgist „Sound of Musicu“ linn! Turistid, kellele jättis film Austria loodusest, mägedest ja lossidest kustumatu mulje, hakkasid hordide kaupa Salzburgi külastama ja siin filmiga seotud võtteplatse üles otsima. See kutsus omakorda ellu äriidee – hakata korraldama „Sound of Musicu“ tuure, mis toimetaksid külalised just nimelt filmiga seotud kohtadesse, olgu see Baierimaal asuv Berchtesgaden oma Alpi nõlvadega, kus on filmi esimesed stseenid üles võetud, või Leopoldskroni ja Frohnburgi loss, Hellbrunni ja Mirabelli park või Mondsee kirik, kus Maria ja parun abiellusid.

(jätkub raamatus)


Pidin turistidega varavalges kohalikus suusalaenutuses kokku saama ja neid abistama. Laenutus oli rahvast punnis täis ja lõhnas juba varahommikul läbihigistatud spordisärkide järele...
Vene turiste, kes said ise suuskade valimise, andmete üleskirjutamise ja suusatundidesse registreerimisega hakkama, ma segama ei läinud. Minu ülesanne oli umbkeelsete ehk siis ainult vene keelt valdavate turistide abistamine. Rahvas pidi suusad alla saama, kassast õige pääsme lunastama ja seepeale kas instruktoriga, rühmaga või omapead mäkke saadetama. Kõlab igavalt. Aga otse loomulikult oskasid turistid asja tunduvalt põnevamaks ja minu ameti selle võrra keerulisemaks teha.

(jätkub raamatus)


Seda oskab nautida nii austerlane ise kui ka siia hordidena saabuvad turistid. Kujutage ette situatsiooni: imeilus suusapäev, te veedate terve päeva laskumistel, lõunapausil sirutate nina kuskil mägihütis peale šnitsli manustamist päikese poole ja naudite. Mäest alla saades tundub teile ehk, et kontides on küll väsimus, aga väike õlu või klaasike prosecco’t ei teeks ju paha. Kohe raja kõrval on kindlasti nii üks kui ka teine kui ka kolmas ümmargune klaaskupliga hütt, kust kostab juba lõbusat laulujoru ja valju muusikat. Nii et – kas tahate või ei taha – maandute higiste nägudega ja kiivri alt tulnud auravate juustega inimmassi keskel, kel enamikul nägu naerul ja tuju hea.

(jätkub raamatus)


Väljasaatmisvanglasse sisenedes tundus mulle, nagu oleksin minutipealt mingi karmi nõukogudeaegse filmi tegelaseks saanud. Vormis politseisellid võtsid meie delegatsiooni lahkelt vastu ja juhatasid edasi külastusruumidesse. Need kambrid pole palju suuremad kui 2 x 3 meetrit... Keset ruumi on päevinäinud laud, selle ümber mõni tool, igaüks ise ooperist, seinad kritseldusi täis. Kahe külastusruumi vahel on kaks suurt kahekordsest pleksiklaasist väikeste rääkimismullikestega akent.

(jätkub raamatus)


Kord kutsuti mind Salzburgi haiglasse ühe Põhja-Aafrikast pärit noore juurde. Mind juhatati kenasti palatisse, kus lebas paar kuud koomas olnud noormees, kes oli enda väitel rongi ette tõugatud, ametliku protokolli andmeil aga ise narkouimas rongirööbastele heitnud. Igal juhul oli noormees rööbastelt päästetud, aga vigastused olid hullud. Üks jalg oli põlvest, teine labajalast saadik lömastatud ja amputeeritud. Jutu käigus lükkas noormees opereeritud jalaköndid teki alt välja, sirutas need etteheitvalt meie poole ja hakkas sõimama, et tema eest siin ei hoolitseta, et ta tõugati rongi ette ja Austria peab talle nüüd eluaegset pensioni maksma.

(jätkub raamatus)


Lõpuks ometi oli kuulda kettide ja lehmakellade kõlinat, jooksumüra, jämedahäälseid hõikeid ja naisterahvaste kiljatusi. Seal nad siis olidki, need Krampused, üks uhkemas karvarüüs ja maskis kui teine. Alates peaaegu kahemeetristest kolossidest ja lõpetades mini-Krampustega, kes suutsid suurtega vaevalt sammu pidada ja keda papa-Krampused aeg-ajalt õlale võtsid, et minikollid, enne kui jooks veel õieti alanudki pole, ära ei väsiks... Mu tütrele meeldisid muidugi need pisikesed karvavammuses tegelased. Kui ma tal tugevasti käest kinni hoidnud poleks, oleks ta nendega ilmselt kohe kaubale saanud ja kaasa vudinud.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Liina Mittermayr ja Petrone Print OÜ, 2019
Toimetaja: Mari Klein
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: erakogu

Esikaanefoto: 123rf.com
Autori foto: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-40-5 (trükis)
ISBN 978-9949-651-41-2 (epub)
ISBN 978-9949-651-42-9 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
256 + 16 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga