Minu Iraan Susanna Veevo

Ilmunud
3.2023

Varastatud vabadus

Põhja-Iraani mäeahelikel nautisin täielikku vabadust – pärast kohustuslikku peasalli kandmist tundsin viimaks ometi juukseid tuules lehvimas! Eestis üles kasvanuna poleks ma iialgi osanud arvata, et juuksesalgu näolt pühkimine saab minu jaoks ülimaks vabaduse kogemuseks. Ometi, siin ma olin, tundmas viimaks jälle seda, mis on kannustanud Iraani naiste vabadusvõitlust. Iraani härrasmees põlastas valitsuse naeruväärset hirmu: „Nad usuvad islamisse nii vähe, et isegi juuste näitamine võib nende meelest religiooni lõplikult õõnestada!“ See oli üks viis, kuidas naistele koht kätte näidata.

Kuude kaupa Iraanis üksiku naisena ringi reisida ei olnud tingimata mõistlik. Isegi eksisteerimine on Iraanis justkui protestiaktsioon, eriti veel naise kehas ja salli alt välja kippuvate juustega. See on riik, kus mõrvatakse naisi nende juuste pärast. See on ka rikkaliku kultuuri ja ajalooga tohutult ilus maa, kus leidub sipelgapesana kihavaid turuplatse ja õdusaid oaase, hiiglaslikke metropole ja ehedaid mudalinnu, tuhandeaastasi templeid ja noorte salakohvikuid. Iraan võidab jäägitult su südame, kui sinna viimaks pärale jõuad.

Pimedatel tänavatel suurte matkakottidega tüüpiliste valgete, blondide ja sinisilmsete eurooplastena pärsiakeelseid silte veerida ei olnud just üleliia lihtne. Ülesanne oli sellevõrra raskem, et meie sihtkohaks polnud mõni hotell, mille neoonsildi järgi orienteeruda või kust abiväge kutsuda. Olime hoopis teel järjekordsete internetist Couchsurfingu kaudu leitud võõrustajate juurde, kes kusagil naabruskonnas pidid elama, kuid kellega me mingit kontakti ei saanud. Nimelt Eesti (või üleüldse rahvusvahelised) SIM-kaardid Iraanis ei tööta, just nagu pangakaardidki. Minu kohalik telefonipakett polnud aga veel aktiveeritud, kuigi olin selle lennujaamas juba ära seadistanud. Paraku võib aktiveerimine võtta aega tunnikesest kuni terve ööpäevani.
Seega olid meie võimalused enne hommikut kohale jõuda väga piiratud. Pärast mitmendat korda pimedatel tänavatel ära eksimist otsustasin ma lihtsalt nuttes tänaval seista ja lasta olukorral ise laheneda. Fantastiline algus uues riigis, kas pole?

(jätkub raamatus)

Karimi juures oli näiteks leib mulliline. Seda ei saa paremini kirjeldada, kui et see oli nagu mullikile, ainult et tühjade mullidega ja ainult et leib. Ja lapik. Ja värske. Ja see tuli paariruutmeetriste lehtedena kokku volditult nagu õhem tapeet või krepp-paber. Sellest volditud leivahunnikust rebisime igaüks hommikuti kätega tükke, kastsime leiva otse ühiskasutuses olevasse juustupurki ja mässisime selle sisse tomatit ja kurki. Selline oli traditsiooniline kaunis Iraani hommik – kõik põrandal rätsepistes, kättpidi samade kolme toiduaine sees, nautimas varajasi tunde ja üksteise unist seltskonda.
Kuigi Iraani ühissöömised ei kõla nagu hügieenilisuse tippklass ega klappinud mu individualistlike euroopalike käitumismustritega, sain sellest peagi üle ning hakkasin põrandal ringis istudes söömist nautima kui elu kauneimaid hetki. Sellisel kombel einestamises on midagi erakordselt intiimset, iga viimnegi suutäis on mõeldud üksteisega jagamiseks. Eks siingi ole peidus midagi ürgset, ühine taldrik oli ka märgiks halbade kavatsuste puudumisest.

(jätkub raamatus)

Märkasin juba kaugemalt, kuidas nad kindlal sammul otsejoones meie poole liikusid. Naine tutvustas end ja oma abikaasat väga viisakalt ja uuris natukene meie kohta: kes me oleme, kust me tuleme ja kõik muu kohustuslik. Tegu oli esialgu tavalise viisakusvestlusega, stiilis „Oi kui tore, et turistid Iraanis on“. Ühel hetkel aga vestlus pöördus. Meespool selgitas kindlameelselt midagi oma partnerile. Seejärel tõlkis naine silmanähtavalt vastumeelselt oma mehe sõnad, pöördudes minu poole: „Minu abikaasa tahab küsida, kas sa oleksid nõus hakkama tema teiseks naiseks.“
Korraks jäi aeg seisma. See ei saanud ju olla päriselt see vestlus, mida praegu pidasime? Olin hämmingus ja tundsin end ilmselgelt ebamugavalt. See polnud aga võrreldav sellega, mida see kohalik naine tol hetkel tundis. Ta vabandas kiiruga ja lisas, seekord ilma mehelt täpseid sõnu kaasa saamata: „Mu mees kogu aeg vaatab teisi naisi! Ma ei tea, mida peale hakata.“

(jätkub raamatus)

Juubeldav rahvamass tõeliselt nautis seda värvilist vaatemängu. Kui ilutulestik oli mõned minutid sähvinud, juhtus aga midagi üllatavat. Üks raketipatarei oli pärast süütamist kummuli läinud ning põrutas ilutulestiku otse inimeste suunas. Kõik käis justkui aegluubis. Tundus, nagu oleksin lihtsalt seisnud keset liikuvat massi, samal ajal kui kõik teised proovisid eest ära saada.
Raketid olid suunatud minu poole. Tundsin kellegi kätt oma õlal ning seejärel midagi teravat kukkumas vastu teist kätt. Zoran oli hoidnud mul rahva seas silma peal ning tulnud jooksuga mind päästma, kui raketipatarei oli ümber läinud. Teised tüdrukud olid targu juba varem hoidnud meie saatja lähedale. Ometigi juhtus see, mida Zoran oli kartnud: ma sain raketiga pihta! See oli tõeliselt kummaline kogemus. Põlev rakett oli ühtaegu terav, külm ja kuum.

(jätkub raamatus)

Sümpaatne inglise keelt oskav meesarst kuulas teadja näoga mu muret ja kritseldas midagi paberile. Kindlustuspabereid keegi minu käest ei küsinud, kuid pass koos viisaga võeti küll käest ära. Seejärel saadeti mind ühele nendest kriuksuvatest raudvooditest, mis olid pärit otsekui õudusfilmist. Tundsin end juba kui mõni vaimuhaiglasse sattunud peategelane. Iraanis haiglasse sattumine ei olnud kindlasti mu plaanides ja tõsiasi, et olime riigi ühes kõige eraldatumas piirkonnas, ei tekitanud minus just erilist entusiasmi.
Naisõde tõmbas mu voodile kardina ümber ja käskis pikali visata. Kuna olin toidumürgituse tõttu vedelikukaotusega ka palju mineraalaineid kaotanud, pandi mind esialgu paariks tunniks tilguti alla ja kästi olla rahulikult. Kuna aega tõotas minna mitu tundi, läksid mu kaaslased niikauaks minema. Mina sain kinnise kardina taga kuulata kriiksuvaid voodivedrusid ja põrandalaudu ning proovida end mitte liiga ärevile ajada. Pärast seda, kui mitu kotitäit vedelikku oli mu veeni tilkunud ja mina voodis paar tundi raamatut lugenud, saabus viimaks tõehetk.

(jätkub raamatus)

Võtsin julguse kokku ning kuna vannitoas nägi kõik välja täiesti tavapärane, siis otsustasin samuti euroopaliku tualettpoti kasuks. See oli nagu väike luksus pärast pikka ümberharjumist. Tagantjärele tarkus: mitte iialgi ära lase kõrvust mööda pererahva hoiatust, et miski majas on katki! Vägagi ruttu sai selgeks, et ma olin teinud kohutava vea. Tualetti kasutades oli küll veel kõik normaalne, kuid vett peale lastes sain ma oma elu ühe kõige ebameeldivama kogemuse võrra rikkamaks… või pigem vaesemaks.
Nimelt käis vett lastes kohutav kärgatus, nagu pott oleks mu käte all plahvatanud. Nägin oma silmaga, kuidas poti keraamilistele külgedele ilmusid hiiglaslikud praod. Nende vahelt hakkas välja voolama kõike, mis sinna varem oli sisse poetatud, ja mitte ainult ühe inimese poolt.

(jätkub raamatus)

Mis oli kogu saarekogemuse juures minu jaoks kõige ebameeldivam? Loomulikult see, et ma pidin sündima just naisena. Talviselt pehme kliima ja palav päike lõid ideaalsed tingimused rannas vedelemiseks ja lahes ujumas käimiseks. Linnas olid ehitatud trepid promenaadilt otse liivarannale, et soolast vett oma naha vastas tunda. Kui mehed said rahuliku südamega käia end hommikuti veel jahedas vees karastamas ning lasta nahal kuivada, istudes päikese käes promenaadil, siis naiste jaoks oli ainsaks vabaduseks jalgupidi vees kõndida.
Põhimõtteliselt oleks naistel olnud küll õigus end vette kasta, ent ainult täiesti kaetult (jah, ka juuksed) selliste rõivastega, mis märjalt keha ümber ei liibu. Kuid isegi burkini’t kandes ei tohtinud vees käia meeste silme all, vaid selleks pidi leidma eraldatud rannanurga.

(jätkub raamatus)

Varasem ettekujutus idüllilisest Pärsia lahe ööst lageda taeva all purunes igatahes kildudeks. Niiske telgikatte all vihma käes õues magada… vahel peaks siiski seiklushimule eelistama kuiva tuba.
Kõige hullem oli aga alles ees! Kui mõned tunnid hiljem, pärast külma ja vihma käes vähkremisest loobumist üles ärkasin, avastasin ehmatusega, et mu silmad ei läinud enam lahti. Kohe tõsiselt! Andsin küll kehale käsu silmad avada, kuid laugude vahelt ma ometi midagi ei näinud. Minu kahekümne-ja-midagi eluaasta jooksul oli see ainulaadne olukord. Püüdsin nägu pesta ja 10–15 minutit silmalihaseid pingutada, kui viimaks peaaegu suletud laugude vahelt jälle midagi nägema hakkasin.

(jätkub raamatus)

Oma esimesel päeval tagasi Teheranis olles sain aru, et minu varasemad kogemused Iraanis ei lugenud enam. Ma ei olnud seesama inimene, kes patseeris mööda neid tänavaid koos meessoost kaaslasega. Ei, nüüd ma olin üksik naine, kelle puhul oli kõik lubatud. Kui mu varasemad kogemused tänaval ligitikkujatega olid armsad abielumehed, kes mind ja peikat kutsusid oma naise küpsetatud õhtusöögile, siis nüüdseks asendusid need ahistamiskatsete ja abieluettepanekutega. Ma ei olnud kummastki just ülemäära vaimustuses.
Esialgu imestasin, kuidas küll Teheran on niivõrd lühikese ajaga nõnda palju muutunud. Päevade möödudes sain aru, et mitte linn polnud muutunud, vaid minu staatus oli teine. Teise mehe omandist olin järsku muutunud sihtmärgiks, ausaks mänguks.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Susanna Veevo ja Petrone Print OÜ, 2023

Toimetaja: Evelin Kivimaa
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Fotod: erakogu, Maris Pihle
Kaanefotod: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-678-52-7 (trükis)
ISBN 978-9916-678-53-4 (epub)
ISBN 978-9916-678-54-1 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
248 + 16 lk

Original price was: 18.00 €.Current price is: 14.40 €.

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Epp Petrone
5 kuud 12 päeva tagasi

See on üks väheseid “Minu…” sarja raamatuid, kus autor ei elagi kohapeal, aga on pikalt ja korduvalt sinna reisinud. (Teise sellise näitena meenub “Minu Mongoolia” ja rohkem kohe ei meenugi.)
Ma olen maailmas iraanlasi (pärslasi) kohanud ja nad on eranditult kõik olnud hästi soojad ja toredad inimesed. Nii et ma saan hästi aru sellest, mis võluvägi Susannat sinna kogu aeg tagasi on tõmmanud.
Aga elu on näidanud talle ka seda, mismoodi reis peigmehega ja reis üksiku naisena erinevad (vallalsena tuli hakata kasutama väljamõeldud peigmeest).
Tänapäeva Iraani puhul on oluline teema nende tagurlikkus… see, mida kõike ja kuidas ei tohi, ja kuidas juuste korraks paljastamine võib lõppeda fataalselt. Neid teemasid oleks raamatust rohkemgi tahtnud, esitlusel tuli jutuks veel seikasid, mida raamatus mu meelest polnudki (aga ka seal on päris palju hulle lugusid).
On heameel, et selline oluline koht on “Minu…” sarjas kaardile saadud.