Minu Filipiinid Madle Timm

Ilmunud
01/2023

Katastroofide keerises

„Madle, ma ei saanudki põletada!“ hõiskab mu allameetrine sugulane Võrtsjärve-äärses majas.
Konfiskeerin hooleta jäetud tikud ja laterna. „Aasta tädi,“ mõtlen veel. Koer niutsub. Tema käis metsas rebaseurus pahandust tegemas ning sai käpaga vastu vahtimist (tõenäoliselt küll asja eest).
Teen talle pai ja samal ajal kurdan sõbrale, et ma ei oska siia pagana tagakaanele midagi kirjutada ja ta pakub, teadmata, millest see raamat üldse ongi, et „aga kirjuta midagi samas stiilis nagu ülejäänud raamat“.
Nojah, ausalt öeldes võtab see üsna hästi kokku mu aja Filipiinidel, kus samuti vaevu midagi kontrolli all oli.

*

„Ma töötan Saksa Punase Risti jaoks, see tähendab…“ ei jõua ma lauset lõpetada, et mainida, kus ja miks ma fotosid klõpsin ja artikleid trein. „Kriik,“ teeb minibuss Palawani saarel, pidurid põhjas.
„Oppaa,“ teeb bussijuht.
Ta avab ukse ja hüppab välja. Kurvi peal on toimunud liiklusõnnetus.
Jumal olgu tänatud taibukate juhtide eest. „Meil on doktor autos! Punasest Ristist!“ karjub ta.
Mina saan samal ajal bussis miniataki ja kujutan ette lõhkiseid päid ja jalgu, mida oma ajakirjanikuharidusega lappima tuleb hakata.
Tere tulemast, kauaoodatud puhkus!

„Ma loodan, et lõunaks saame mingit head pastat,“ unistab Ricardo, kellega sammume parajasti grupi eesotsas, kruusane tee suundumas otsejoones pisikese metsatuka poole. „Ja ma loodan, et nad siia metsa mingit lõksu pole sead….“ Põmm! Põmm! Põmm! „Maha, kohe maha!“ Kärgatavad püssid ja kõlavad võõrad hääled ja ning me viskume, eelnevalt treenituna, jalapealt maha. Nägu samblas, pea kätega kaetud ja süda tugevasti löömas – jah, ma tean, ma t e a a a n ju küll, et tegemist on vaid rollimänguga… või kas on?

(jätkub raamatus)

Enne kui jõuan oma asjad maha panna, on Nidal juba telekapult käes. Entusiastlik filipiina klõpsib nuppe ja näitab uhkelt, et Netflix töötab. „Kui ei peaks töötama, siis võid mulle helistada,“ tõotab ta vandeseltslaslikult. Jätan Nida pliidi kohal oleva kubu nuppe vajutama ning avan uudishimulikult pisikese rõduukse, kuid põrkun kohe tagasi – sisse paiskub sooja, heitgaase täis Manila õhku, kõrvulukustav müra taustaks. Vaade on muidugi täiesti kreisi: all voolab tume Pasigi jõgi, vastaskaldal, Makati linnas, kõrguvad valgustatud pilvelõhkujad ja kaugusest kuulen ma kuke kiremist?!

(jätkub raamatus)

„Magus pasta bolognese? Sa teed nalja!“ hüüatan, kui Venny, minu konkurentsitult kõige lühem kohalik kolleeg teeb ettepaneku minna Jollibeesse. Tõele au andes on ta nii lühike, et kui me tänaval kõrvuti kõnnime ja tuul on valest suunast, siis on tulnud ette, et mina arvan, et me oleme viis minutit eestlaslikus vaikuses kõndinud, aga tegelikult tuleb välja, et tema on terve aja jutustanud.

Kontori lähedal asuvad vaid kiirsöögiputkad, kaasa arvatud magusat pastat pakkuv kohalik ja ülipopulaarne kiirtoidukett Jollibee. „Mmm, banaaniketšupiga spagetid,“ ütleb Venny Jollibee ees ja limpsab keelt…

(jätkub raamatus)

„Me läheme homme mangroove istutama, tahad, tule kaasa?“ pakub üks kohalikest vabatahtlikest, John, Laoagi  linnakeses.

„Ja a a a a,“ vastan, enne kui mulle meenub, et oleme keset missiooni ja pole üldse kindel, et selline asi meie päevakavasse mahub.

Vabatahtlik loeb näost mu dilemma välja, patsutab mulle naerdes õlale ja ütleb, et „näeme siis kell viis hommikul, me tuleme sulle autoga järele.“

„Kell v i i s ?“ hakkan oma entusiasmi kahetsema, aga juba loetlebki John mulle, millega tuleb arvestada.

(jätkub raamatus)

Istun pärastlõunases kuumuses õues laua taga, joon jäävett ja räägin leti taga seisva Charlesiga juttu. Kõrvallauas istuvad kaks kohalikku kutti, üks neist pikkade rastapatsidega, süvenenud oma vestlusse. Järsku nende jutuajamine katkeb ja rastavend uurib mult, kust ma pärit olen.

„Eestist,“ vastan, tõmban kopsudesse õhku juurde ja olen valmis selgitama, et see on riik Euroopas, Soome all ja Vene- maa kõrval, aga seda polegi vaja.

„Eestist?!“ kukub ta toolilt peaaegu maha.

„Eestist,“ vaatan teda imestunult, sest enda meelest ei saja- tanud ma mingit needust ega erilist roppust.

„Nojaaa, ma ju elasin seal oma eestlannast elukaaslasega, Tartus!“ vastab tema.

(jätkub raamatus)

Kontoris olevale markertahvlile on joonitud nädala tabel. Sinna märgime üles, kes täna kontoris on. Ikka linnuke oma nime taha, nii kui kontorisse jõuad. Ja nii iga päev, juhuks, kui peaks toimuma maavärin, et saaks kiirelt tšekkida, kes kohal on ja kes välja peaksid jõudma. Seda, kus on Saksa Punase Risti vastavad kogunemispaigad, ei saagi ma täpselt kunagi teada.

„Juhul, kui sa pole kontoris, siis ühel pool jõge on üks koht, teisel pool jõge teine koht,“ on meile kunagi ammu öeldud, aga keegi meist pole vaevunud täpsemalt süvenema.

Kallan Jukka, meie Soome kolleegi valmistatud kohvi tassi ja suundun kontori põhjapoolusele, Damieni kõrvale. Avan ohates läpaka ning asun fotograafia töötoa pilte töötlema. Klappidest kõlav muusika, kohv ning jahe tuul on ideaalne kombinatsioon ning peagi olen täielikult töölainel tagasi.

Järsku läbib maja kerge raputus. Minu ees laual olev pastakas veereb lauaääreni ja kukub siis maha.

(jätkub raamatus)

Helene usaldab mulle, et esimese hooga arvas ta, et ärkab madude rünnaku peale, mis on üks tema suurimaid hirme. Meil on plaanis minna snorgeldama ja teades Helene foobiat, otsustan talle mitte mainida, et siinsetes vetes elab maailma mürgiseim meremadu, kelle salvamine tapab inimlooma keskmiselt seitsme sekundiga.

Minu vaikimine on aga asjata, sest nendest ilusatest mustavalgetriibulistest madudest räägib õhinal Fritz, kes on nendega koos korduvalt ujunud ja sukeldunud ega pea neid millekski muuks kui lihtsalt ilusateks veeloomadeks.

„Ei, ei, mina vette ei lähe,“ otsustab Helene, kui haarame ujumisprillid ja hingamistoru, et jalutada alla mere äärde.

(jätkub raamatus)

Oleme teel tagasi Manilasse. Enne lennureisi tuleb minna praamiga. Päike hakkab loojuma ning sätime end ülemisele tekile värvide mängu vaatama. Tähelepanu köidab aga hoopis midagi muud. „Vaata neid seal all,“ sosistab Helene ning osutab kahtlasele tegevusele autotekil. See kõik on nagu filmis.

Tulevad kolm meest – igaüks eri suunast. Vaatavad ärevalt ringi, sosistavad ja posistavad, topivad väikese kahtlase paki ühe veoautokasti lasti vahele. Peavad veel veidi aru, lähevad laiali, üks neist autokabiini.

(jätkub raamatus)

Kuigi see võib kõlada morbiidselt, siis mulle meeldib uurida, millised näevad välja surnuaiad erinevates riikides. Siiani tuleb tõdeda, et Eesti surnuaiad, kus on palju rohelust ja laululinde, isegi oravaid, tundub olevat üks suur privileeg. Ja seda kohe kindlasti võrreldes Filipiinide surnuaedadega Manilas. Traagiline on see lausa mitmes mõttes. Esiteks, paljud ei jaksa enda lähedastele hauaplatsi osta, isegi mitte väikest kohakest mitmekorruselistes pikkadesse ridadesse mahutatud müürides, kuhu saab asetada urni. Teiseks ja eriti rajuks on fakt, et liiga paljude inimeste jaoks on surnuaed kodu, ja ma mõtlen siinkohal veel elavaid inimesi. Kusagil mujal elamiseks neil raha lihtsalt ei ole.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Madle Timm ja Petrone Print OÜ, 2023
Toimetaja: Pille Gerhold
Keeletoimetaja ja korrektor: Tuuli Kaalep
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Kaanefotod: Linus Escandor II
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-678-49-7 pehme trükis
ISBN 978-9916-678-50-3 e-pub
ISBN 978-9916-678-51-0 e-pub

18.00 

Laos

Kommentaarid