Minu Colorado Ene Sepp

Ilmunud
11.2021

Suuskadel kuradi jälgedes

„Colorado on see osariik, kus igal pool tõmmatakse kanepit, jah?“ on mult nii mõnedki korrad küsitud ning see paneb muigama. Tõsi, Colorado ja kanep käivad paljude jaoks käsikäes, ent mind võlub siiski Colorado lumerohke talv ja madalad miinuskraadid.
Suusapatrullina suusatan iga päev igal pool. Suuskadel õppisin, kuidas lõhkeaine abil nõlvu ohutuks muuta, mil moel aidata neid, kelle suusapäev lõpeb peapõrutuse või luumurruga, ning kuidas päästekelguga ka kõige järsematelt radadelt alla liuelda. Esimese hooaja jooksul näen rohkem vigastusi kui kogu eelneva elu jooksul kokku.
Lisaks vaheldusrikkale suusapatrulli tööle kogen muudki. Kiht kihi haaval tutvun Colorado värvikireva tausta, ajaloo ja olevikuga. Üleskistud raudteede asemele tekkinud matkarajad ja maalilised autoteed viivad kanjoniteni, kummituslinnadesse, väikestesse elavatesse küladesse, õitsvaid lilli täis mägiaasade ning lugematute mägijärvedeni.
Nii et vastan: „Seda ka, jah, aga Colorado on siiski palju-palju enamat kui lihtsalt kanep!“

„Ma tulen Coloradosse suusatama,“ lubasin Bryanile. „Vahet ju pole, kas ma lähen Uus-Meremaalt Eestisse läbi Aasia või läbi USA. Läbi USA minnes saaksingi maailmale tiiru peale tehtud, sest tulin ju üle Aasia.“

Vastuseks oli turtsatus. „Kui sa vaid teaksid, kui paljud on seda lubanud. Mitte keegi pole mitte kunagi tulnud!“ Seitse aastat mõlemal poolkeral suusainstruktorina töötamist olid Bryanile ammu selgeks teinud, kuidas hooaja jooksul loodud sõprussuhted kaovad koos lumega.

„Ma usun seda siis, kui sa kohal oled,“ kinnitas ta siiski armulikult.

Ja ma olen.

(jätkub raamatus)

„Kui sa kunagi mind petad, siis ainult suusapatrulliga,“ on Bryan naljaga nentinud. See saab päris ruttu selgeks, et suusapatrulli amet on minu jaoks mäe peal see kõige õigem. Ja Coloradosse kolides muutub see ka minu karjäärialaseks eesmärgiks. Enne aga, kui valge ristiga töövorm selga tõmmata, on vaja saada tööpakkumine.

Ma tegelikult ei plaani esimesel aastal suusapatrulli töökatsetel osaleda. Minu liigne enesekriitika ja „uhkus ajab upakile“ mõtte vaimus kasvamine tähendab seda, et kahtlen oma suusatamise piisavas tasemes. Kuna aga katsete aeg liigub paari nädala võrra varasemaks ja ma näen soodsat lennupakkumist, otsustan proovida.

(jätkub raamatus)

 

„Oot, mis asja?“ läheb mul kõrv kohe kikki. Will on inimene, kes on täiesti positiivses mõttes hullumeelne, nii et ma pole kindel, kas see on mingi ühekordne juhtum, sest Will on Will, või on inimeste lume alla matmine regulaarne tegevus.

„Jah. Sa lähed lihtsalt koopasse ja koer otsib su üles. Treenimiseks,“ kinnitab ta regulaarsust. Ma olen võlutud ja uurin, kuidas ka seda teha saaksin. „Tule staapi ja ütle, et tahad ennast ära peita,“ on vastus lihtne.

See koputus nõuab julgust. Selleks hetkeks on suusapatrull kujunenud sedavõrd vingeks ametiks, et muutun ujeduse etaloniks kohe, kui tuleb nendega tegemist teha. Aga koputan uksele ja lõpetan lumme kaevatud koopas. Külje all lisajakk, raadiosaatja näpu vahel, ning lubadus, et paarikümne minutiga olen väljas. Ma üritan asja rahulikult võtta, ning samal ajal kui mu ainsat väljapääsu kinni maetakse, avan telefonis Eesti Päevalehe rakenduse ja hakkan uudiseid lugema.

(jätkub raamatus)

Seisame Bryaniga raja alguses ja ma passin seal nii kaua, et rada muutub iga hetkega aina koledamaks ja aina järsemaks. Kui viimaks alla jõuan, olen maailma ja enda peale vihane. Korrutan läbi pisarate, et mu enesekindlus on kadunud ja ma ei oska suusatada.

Tagasi samale rajale minnes suusatan selle läbi puhtalt viha peal. Ettevaatlik suusataja on läinud ja panen oma tehnilised teadmised mängu olukorras, kus ma ei luba endal peatuda ega otsi turvalisemat teed. Üllataval kombel jõuan alla ühtegi peatust tegemata, ja kukkumata. Aga ma pole rahul.

„See ei ole kontrollitud suusatamine, mida nad näha tahavad! Ma suusatan nagu mingi kaltsunukk,“ ahastan. Kardan, et ka patrullieksamil ootab mind ees samasugune kogemus. Lõpuks on meil mõlemal silmad märjad. Minul suurest vihast ja Bryanil on tunne, et tema abi teeb kõik ainult hullemaks. Seekord üles jõudes ei kihuta me kuskile, vaid võtame aja maha ning istume lumehange.

(jätkub raamatus)

Suusatan oma nädalavahetusegrupiga alla. Puuderlumi, iga suusataja ebajumal. Lumi, millest on tehtud kõige fantastilisemad unenäod. Mina kõige ees, lapsed riburadapidi järel.

Peatuskohani jõudes pööran ümber ning vaatan, kuidas lapsed minuni jõuavad. Kõige viimane – Catherine – kukub 30–40 m ülesmäge. Pole hullu. Õppimise käigus on kukkumine väga tavaline. Reeglina ei lähe ma neid isegi püsti aitama, sest iseseisvalt püsti tõusmine on võrdlemisi oluline oskus.

Catherine pole ka üks nendest, kes lihtsalt maas vedeleks ja ootaks, et keegi tuleks. Aga seekord ei tundu, et ta hakkaks end püsti ajama. Täiesti aus olles näen ainult ta kiivrit.

Enne kui jõuan midagi rohkemat teha, suusatab temast inimene mööda. Või pigem peaaegu et üle! Alles minu lähedal peatudes ja ülesmäge vaadates saab ta aru, et keegi on seal lumes. „Appi! Ma ei näinudki teda,“ on mees rabatud ja teeb suusakeppidest pea kohale risti, et järgmisi tulijaid hoiatada.

(jätkub raamatus)

„Oi, kurja,“ pomisen omaette. Ilmselgelt ajasin ma rajad sassi, sest sellel nõlval ma küll ei ole olnud. Veel vähem selle taseme õpilastega alla sõitnud. Jah, nõlv on sinine, aga pigem selline väga-väga tumesinine. Aga sel hetkel pole enam midagi teha. Läbi puude teisele rajale lõigata oleks veel ohtlikum. Üle jääb kasutada mõtteviisi fake it till you make it. Ehk siis teeskle, kuni õnnestub.

Korjan õpilased kokku. Mõned neist piiluvad juba järsust nõlvast alla ning on päris närvis.

„Nii, nüüd ongi viimane osa, kas oleme valmis?“ küsin võltsilt positiivse ja enesekindla häälega.

„Ei… see on nii järsk ju!“ kurdab üks õpilastest.

„Mis? See? Ei ole! Me oleme palju järsematest nõlvadest alla sõitnud,“ löön käega.

„Ei ole!“

(jätkub raamatus)

Esimese näidissündmuse lahendamine võtab aega maa ja ilm. Ei saa kokkuleppele, kuidas ja kuhu patsienti liigutada. Mis tal üldse viga on, mida me saame sündmuskohal teha ning mis kotis ja kus taskus kogu vajalik varustus on? Väga palju on üksteisest üle rääkimist, vaidlemist ja kõike muud, mida pole vaja.

„Ei, me ei saa teda niimoodi liigutada,“ tulistab keegi. „Meil oli vaja lahas panna,“ lisab järgmine.

„Oota! Kuulake! Tal on kindlasti sisemised vigastused!“ kaigub kellegi hääl.

„Ei, ma ei ole valmis! Ai! Mu näpud!“ hüüatab üks, kui liigutamine ei toimu üheaegselt.

„Teie patsient hakkab ära külmuma,“ mainib juhendaja, kes jälgib, kuidas „patsiendi“ huuled sinakaks tõmbuvad.

(jätkub raamatus)

Kohe, kui näeme patrulli tulemas, hakkame üksteise peale röökima. Maria inglise keeles, mina eesti keeles. Patrull läheb esimesena Maria juurde ning kutsub järgmise, et mind aidata.

Järgmine õnnelik on Eduardo. Üks vähestest, kes räägib puhtalt ka hispaania keelt. Seekord pole sellest aga kasu. Minuni jõudes saab ta paari sekundiga aru, et ma ei räägi inglise keelt ja seda nägu ning silmade pööritamist ei unusta ma mitte kunagi. Terve aja, kui mind aidatakse, räägin sellest, mis juhtus ja kuidas ja kust valutab… ning teen seda ainult eesti keeles. Aeg-ajalt karjume Mariaga üksteise peale ja proovime teineteisele lähemale liikuda, et arveid klattida. Aga ei, meid hoitakse eraldi.

Minu puhul proovitakse kasutada Google Translate’i abil tõlkimist, et midagigi välja selgitada. Mängu tulevad näoilmed ja žestid.

(jätkub raamatus)

„Kukkusid kuidagi väänavalt, kuulsid popsatust, alguses oli väga valus, aga nüüd ei ole? Mhmh. Ja püsti tõustes oli jalg imelik, põlv oli nagu ebastabiilne? Selge. Võib juhtuda, et sa rebestasid mõne sideme.“

„Kukkusid ja jalg endiselt valutab? Ja kui ma siia põlve alla vajutan? Okei, oli megavalus? Püsti proovisid tõusta? Ei saanud, sest nii hullult valus oli? Ma soovitaksin röntgenit, tihtipeale tähendab valu selles kohas sääreluu mõra.“

„Sõitsid suurel kiirusel, kaotasid tasakaalu ja lendasid vastu puud? Kõhuga? Olgu. Ma näen, et sul on jah parem pool marraskil ja punane. Kuidas on, kui ma vajutan sul kõhu vasakusse ülaserva? Valus? Väga valus? Hingata on ka valus? Ja kõhus on ikka väga valus nendes kohtades. Ja on hullemaks läinud? Pulss ei ole normaalne ning väljanägemine ka kehv. Olgu. Kood 1. Ebastabiilne eluohtlik vigastus.“

(jätkub raamatus)

„Ene! Ene!“ kuulen hüüdeid ja näen Bryani õpilasi enda poole jooksmas. Kohale jõudes hakkavad nad läbisegi rääkima: „Bryan viidi Peak 9 baasi, me ei saanud sulle enam helistada.“

„Muidugi, okei. Aitäh! Kas teiega on kõik korras?“ „Jah, on küll. Aga jah, Bryan on Peak 9 baasis.“

„Olgu, ma lähen sinna, aitäh!“ tänan kiirustades ning hakkan liikuma, ainult et… ma ei leia oma suuski. Täiesti must auk, millisel viiest-kuuest suusahoidikust mu suusad on. Esimest korda elus ei suuda ma meenutada, kuhu oma suusad panin. Käin edasi-tagasi, endal nutt kurgus. Mu abikaasa viidi kliinikusse, ta ei ole mulle ise helistanud, mis tähendab, et asjad ei ole just parimad. Ja ma, kurat, ei saa liikuma hakata, sest ma ei leia oma suuski üles! Ükskõik millisel muul viisil liikudes kuluks kliinikusse jõudmiseks palju rohkem aega. Ma pean suusad üles leidma.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Ene Sepp ja Petrone Print OÜ, 2021
Toimetaja: Anna-Maria Penu
Keeletoimetaja ja korrektor: Tuuli Kaalep
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Kaanefoto: erakogu
Autori foto: erakogu

ISBN 978-9916-605-99-8 (trükis)
ISBN 978-9916-678-00-8 (epub)
ISBN 978-9916-678-01-5 (epub)

Trükk: Greif OÜ

pehme kaas, 256 + 16 lk.

15.00 

Laos

Kommentaarid