minu_supilinn
10,00 €

Ilmunud
04. 2012

Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi.

See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.

Katkendid

Ühel palaval suvepäeval viimasel jalka MMi suvel sattusin ma mingite vanameeste mängu väravavahiks. Need olid vanad bändimehed, kes pidasid teiste vanade vastu päris korraliku lahingu. Mu ennastohverdav tegutsemine väravas teenis bändimeeste lugupidamise ja mind kutsuti after-õllele. Võtsime Herne kaubamajast joogid ja istusime mättale Emajõe tänava otsa, vaatega üle jõe väljakule, kus olin äsja oma põlved veriseks püherdanud.

Ma ei tundnud sellest seltskonnast mitte kedagi ja mitte keegi ei tundnud mind. Ma ei lasknud sellel ennast häirida ‒ kirjutan ju raamatuid lastele, mitte täiskasvanud bändimeestele. Pealegi ei teadnud mina omakorda neid bände, kus tegelased pille tinistasid. Seega olime üksteisele võrdselt võõrad. Ühesõnaga, keegi ei tundnud mind, aga ülejäänud olid omavahel semud. Kammisime Sassi ja õhkkond oli… selline neutraalselt rahulik. Pigem hea.

Mingil hetkel tundis kõige vanem meestest laisalt huvi, kes ma selline aktsendiga eesti keelt kõnelev elukas täpsemalt olen.


Susannaga sattusin seekord kaugemale Supilinna linnaosa südamesse. Kõndisime igapidi diagonaalis läbi suurte aedade, ümberringi ainult puumajad ja pimedus. Minusugusele soomlasele oli see ka rännak läbi aegade. Minu kodukandis olid viimased puumajad linnapildist juba ammu kadunud.

Peatusime ühe mitmekordse puumaja juures ja Susanna tõstis oma käe huultele, vaikimise märgiks. Ma ei hinganudki, kui ronisime maja teisele korrusele mööda nagisevaid treppe. Koridor lõhnas, nagu mu vanaema majasse oleks tehtud India kaupade pood: see oli suitsukonide, talveriiete, lavendli ja viirukikokteili segu. Alles teisel korrusel pani Susanna koridoritule põlema. Ta tutvustas mulle trepikoja seinale maalitud vigureid – trafarettmaalinguid, nagu kunstiõpikud ütlevad. Nii trepikoda kui ka Susanna elamine oli neid mustriribasid täis, tema enda kätetöö. Igas toas olid uut moodi mustrid. Mõne koha peal olid näha originaalid, millest Susanna oli oma motiivid noppinud. Šabloonid oli ta leidnud linna pealt antikvariaadist.

Ta kodu oli väga armas. Vististi sellepärast, et see polnud niisugune elektroonikanäitus nagu minu lapsepõlvekodu. Kõik asjad ja toidud Susanna elamises peegeldasid tema hinge tasakaalu. Kasutaksin meelsasti sõna öko, aga seda sõna polnud siis õieti olemaski. Tekk oli lihtsalt villast ja laudlina lihtsalt linasest. Tee oli lihtsalt Hiiumaal kasvanud piparmünt. Mahl lihtsalt vanaema aia õuntest. Lihtsad oma asjad.

Linnale kuuluva maja üürnikuelu oli teema, mis pani Susanna rääkima juba rohkem erutatult.


Ergo maja ümber on suur plankaed, mida pole kunagi jõutud lõpuni ära värvida. Selleks, et värvimine hoogu saaks, hakkas Ergo korraldama aiavärvimispidusid. Need toimusid mitmel aastal ja igal aastal sai mõni meeter aiast ka värvitud. Ainult lõppu ei paistnud. Ka tänaseks pole aed lõpuni värvitud. Juhtus lausa nõnda, et vahepeal lagunes jupp aeda ära, kui selle peale vajus tormiga vana tamme oks. Ehitasime selle aiajupi uuesti üles, koos väravaga. Nagu alati, on meil ka sel aastal plaanis värvida terve aed.

See lugu näitab väga hästi, kuidas voolab aeg Supilinnas.


Nõnda me istusime Genklubi mõnusa kamina ääres, jõime õlut ning Anzori rääkis ära, kuidas korterite mahavõtmine käis.

„Skvottimine tuli moodsa sõnana ajakirjandusse kahetuhandenda aasta alguses.Tegelikult olime seda enne juba üle kümne aasta teinud. Me võtsime korteri maha või võtsime maja maha…”

„Kuidas see käis?” segasin vahele.

„Kõigepealt oli vaja leida tühi maja, edasi oli tehnoloogia väga lihtne: vana luku südamik kirvega pooleks, vahetad selle ära, keerad lahti ja lähed sisse.”

Minu jaoks on need tühjad majad ikkagi kummaline mõiste. Mis mõttes tühjad, kuidas nad tühjaks jäid? Anzori oli kannatlik. Ta seletas mulle, et tühje maju olevat toona olnud väga palju. Kui näiteks mõni omasteta naisterahvas suri, võis terve ta maja tühjaks jääda ja sinna imbusidki sisse „mahavõtjad”.


Oma lõuna ostsin Herne poest ja Oa tänava ökopoest (mis paraku kolis Supilinnast mullu ära). Mõned kolleegid ministeeriumis pidasid mind vist imelikuks. Nemad seadsid sammud ikka kaubamajja. Aga mulle meeldis suund kesklinnast eemale, pealegi oli see ka poliitiline otsus – ma tahan toetada väikeseid poode. Teadsin ka, et suures poes oleks mul läinud toiduostmisele hulga rohkem aega. Herne poes ja ökopoes polnud kunagi selliseid järjekordasid nagu kesklinnas.

Edasi läksin einestama grüünesse ‒ kui väljas olid plusskraadid. Minu lemmikkoht oli botaanikaaed, kus ma otsisin endale mõne vaba pingi või istusin lihtsalt ajaloolise linnamüüri jupile, kuhu keskpäevane päike paistab soojalt. Aed oli igati hubasem kui ministeeriumi toidunurk. Ja mis seal salata, aias päikese käes sai teha ka väikese uinaku, et pärast naasta tööle uuendatud energiaga. Kui te kohtute mõne riigiametnikuga, kelle kliendisõbralikkus jätab soovida, küsige talt, kas ta ikka on oma lõunase uinaku teinud.


Herne poele ja ühtlasi ka kõigile teistele Tartu väikepoodidele võlgnen välismaalasena midagi, mille peale iga eestlane kohe ei tulegi. Minule olid sellised poed nimelt suurepäraseks keele õppimise kohaks. Ostmine käib Herne poes ju sõnade abiga, sest kogu kaup on müüja valduses olevates riiulites ja letikappides. Lähed leti juurde, ütled, mida soovid, ja müüja otsib kauba lauale. Minu esimesed eestikeelsed sõnad Tartu linna peal võisidki vabalt olla „Palun pool Uku leiba ja üks Ene sai… ja kolm moosipirukat”. Alguses oli eesti keel muidugi raske, aga letipoed oli hea praktika.

Kord juhtus minuga niisugune lugu, et läksin üksi poodi ja vaatasin hoolega pirukate virnasid. Mulle tuli meelde, et Eestis on väga tähtis, kas saiad on küpsetatud täna, mitte eile või üleeile. Kahjuks polnud minu sõnavara veel kuigi suur. Aga rääkima peab. Kui järjekord oli minu käes, tervitasin müüjat ja küsisin rahuliku ja selge hääldusega: „Vabandage, kas need saiad on toored?” Müüja kohkus ja vastas mulle: „Ei. Ei. Need on täna toodud.”

Korraks jooksis mul juhe kinni. Ma sain tema vastusest suurepäraselt aru. Aga miks ütles ta mulle ei-ei, kui ma enda arvates küsisingi, kas need on tänased saiad…?


Aga siis kukkus meie 90aastasel majal elektrilüliti seinast nagu hammas suust. Vannitoas polnud tuld mitu päeva. Mina vaatasin telekast jalgpalli.

Siis läks mu naine komandeeringusse.

Õhtul helistas mulle ämm, kes küsis, kas ma olen lüliti ära vahetanud. Mõmisesin „njeh-ole”, mille peale soovitas ämm siira osavõtlikkusega: „Tee see korda. Üllata Evat ja vaheta need lülitid ära.”

Lubasin ämmale, et ajan asja korda. Äkki muutub ka minu ja mu naise suhe seepeale selliseks nagu õnnelise lõpuga romantilistes filmides?

Võtsingi ennast järgmisel päeval kokku: lülitasin pealülitist voolu välja ja kruvisin lüliti ettevaatlikult seina küljest lahti. Jätsin kõikide juhtmete kohad meelde, mis polnud väga raske, sest juhtmeid oli kokku kolm tükki. Võtsin ette ka teise lüliti, sest too oleks seinast kukkunud ilmselt järgmisel nädalal. Tegin linna peal tiiru elektripoodides ja leidsingi juba kolmandast poest sobivad lülitid.

Kodus läks lülitite vahetamine aeglaselt, aga hästi. Minu tuju oli laes. Iga juhe leidis lõpuks oma augu ja lüliti kinnitus tugevalt seinale!

Ärevus hinges, lülitasin voolu sisse.

Pirnid ei läinud põlema ei vannitoas ega köögis. Sattusin masendusse. Otsustasin, et rohkem ma elektriga ei jama. Suren pigem mingil muul moel.

Haarasin telefoni ja helistasin Aivole, kes minu sõpradest tunneb kõige rohkem remondimehi. Ta soovitas mulle elektrik Timmut, kellega saingi ruttu kaubale. Ütlesin, et erakorralise kiirkülastuse eest saab ta ka ekstratasu.


Oot-oot, aga linnaosa asub ju Emajõe ääres?! Ja kevaditi tuleb jõgi tervitama Oa, Marja, Kartuli ja Herne tänavat. Siis vesine linnaosa ongi täpselt nagu supipott?!

Arutasin seda asja ühe Tartu vanamehega, kelle käest saab alati nõu, kui vaja meenutada midagi ajaloost. „Aja ainult kartul keema!” ütles Toivo, kui ma palusin tal meenutada oma lapsepõlve. Niimoodi olevat siis öeldud. Kuigi Toivo polnud Supilinna poiss, jäi Emajõe ulakas ülestõus aastal 1954 talle hästi meelde. Supilinn oli sel aastal hädas jõega ja Herne tänavast sai sõita paadiga jõele. Ka poisiklutt Toivo käis Supilinnas asja uurimas. Ta ristiisa elas nimelt Marja ja Oa ristmikul. Toivo meenutas, kuidas Herne tänavale oli ehitatud purre, millel oli mõne koha peal kõrgust rohkem kui meeter maapinnast. Majade juurde viisid purdelt laudteed. Just seda purret mööda kõndiski Toivo külla oma ristiisale. Majal oli muide jõeläheduse tõttu nagunii kõrgendatud sokkel, aga tollest polnud 1954. aasta kevadel kasu. Vesi oli tunginud ristiisa keldrisse nõnda, et majas sees kõndides oli tunda, kuidas vesi põrandalaudade all lirtsus.


Zavood sai igatahes ruttu popiks. Kõrts ei hiilanud sisekujundusega, õigupoolest ei hiilanud kõrts väliselt mitte millegagi. See oli hästi tavaline ja lihtne urgas. Võlvidega seinad olid krohvitud suvalise möksiga. Lauad olid ebameeldivad ja toolid tavalised metallist kontoritoolid. Julgen öelda, et see oli kontorimööbel, sest mul endal oli lapsena Helsingis täpselt samasugune tool, mille mu kojamehest isa vedas kohale kuskilt kontorist, kust need ära visati.

Eriliseks tegi selle kõrtsi aga üks väga oluline asi.

Muusika.


Minuga samasse lauda sattunud Latte oli väga kohkunud, et ma kiitsin ahjuga kütmist. Mind omakorda üllatas see, et tema oli üllatunud. Latte oli veendunud, et Euroopa Liit tõmbab tulevikus ahiküttele kriipsu peale: „Linnas tasub elada keskküttega korteris. See on ökoloogiliselt kõige jätkusuutlikum ja säästvam eluviis.”

Ju ta nägi mu näost, et mina tema maailmavaadet ei jaga. Ta küsis mult kavala näoga: „Kui palju puid sul aastas kütmiseks läheb?”

„Umbes 12 ruumimeetrit,” vastasin ausalt.

Latte nägu lõi särama. Ta kergitas kulmusid ja deklareeris: „Kas sa tead, et see on ühe suure põlispuu jagu puud? Sa hävitad igal aastal ühe suure pedaja.”

Ah et maakera metsad hävivad minu kütmise tõttu?

Sel hetkel saingi aru, mis elukas on linnaroheline. See oli esimest korda elus, kui ma sellisega kokku sattusin. Seni olin neist ainult õuduslugusid kuulnud. Ma ei saanud teda kuu peale saata, sest see poleks olnud viisakas, kuna olin külaliste vastuvõtja.


Kui keegi küsiks minu käest Tartu vaimu aadressi, juhataksin küsija Emajõe tänavale ühte hoovi, kus asub omapärane piklik ehitis.

Selles ehitises on kirjanik Mehis Heinsaare kööktuba. Olen käinud teda sealt mõned korrad otsimas ja pidanud küsima, mida see kummaline maja endast üldse kujutab. Kas see on kahekordne puukuur, millest on tehtud maja, või näiteks töökoda, kuhu on tehtud kortereid? Aga kui ma sisenen ühest märkamatust uksest trepikotta, läheb mul see küsimus meelest ära. Vihkan hämaraid koridore, sest olen väga andekas ära eksima. Aga kui mu silmad pimedusega harjuvad, sisenen Mehise salamaailma. Koridori laes on tuttav datlipalmileht. Kolm meetrit pika lehe tipp on teeviit, mis näitab, et olen kohal.

Koridorinurgas on ka üks tilluke aken, kust immitseb valgust uksele ja ühele vahvale postkastile. Rohekas postkast on plekist ja sellel on kulunud tähtedega kirjas „Vaim”.

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Mika Keränen ja Petrone Print OÜ, 2012

Toimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus, makett ja pildialbum: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi

Trükk: Greif OÜ
ISBN 978–9949–479–83–2 (trükis)
ISBN 978–9949–479–84–9 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
196 lk

Kommentaar

  1. Mika Keräneni raamat on muidu päris tore lugemine, aga mind ikkagi häirib, nagu näiteks Hvostovi Sillamäe-loo puhulgi, see, et kumab läbi: tegemist ON tellimustööga. Miks muidu jääb mulje, et autor on pidanud pidevalt mõtlema: millest ma veel kirjutan, mida ma veel lisan, et raamatutäis lugusid kokku saada? Ma ei taha ütelda, et raamatu tellimine sarja jaoks oleks kuidagi paha või vale. Ei ole. Aga ma lugejana ei sooviks seda lugedes tajuda. Ma ei tea, minu puhul see lihtsalt on nii.

    Kuna olen ise endine Supilinna elanik – elu esimesed kümmekond aastat möödusid Herne tänavas -, siis seostub mulle see linnaosa erilise lapsepõlvearmastuse ja nostalgiaga. (Maja, milles elasin, on ka ühel fotol näha.) Olen selle lainega, mis 1970-ndatel inimesi Annelinna uhtus, Supilinnast lahkunud, ja nüüd pole mul enam võimalusi tagasi pöörduda, kuigi hinges oleks see mu suurim soov. Ma ei taha Supilinnas väga käiagi sellep, et nostalgia paneb teinekord lausa nutma. Igatsus on nii suur. Alati, kui Kloostri tänava mäest alla sammun, tekib tunne, et lähen koju, kuigi tean, et ma ei pääse sinna enam kunagi. Mõnikord oleksin tahtnud oma vana maja hoovi näha, aga plank on uus ja värav lukus, ning ma ei saa tänavalt kaugemale.

    Suurem jagu minu klassikaaslasi põhikoolist olid samuti supilinlased ja minu igapäevane koolitee kulges mööda praegust Kroonuaia, aga nõukaaegset Komsomoli, mitte Botaanika tänavat 11. 8-klassilisse kooli. Ühel pildialbumi pildil on kõrvuti kaks maja Kroonuaia tänavalt. All on kiri: oskamatu ja oskusliku renoveerimise näited Kroonuaia tänaval. Toda vasakpoolset, rohelist maja (oletan, et just toda on peetud oskamatult renoveerituks) aga minu lapsepõlves (60-70-ndail) seal üldse ei olnudki, oli tühi plats, nii et see on küll ehitatud hiljem ning ei ole renoveeritud vana puumaja.

  2. Enne lugema asumist olin natukene eelarvamuste küüsis. Kuid juba esimestel lehekülgedel olin raamatusse nii süvenenud, et ei märganudki, et olen juba raamatu lõpulehekülgedel. Mis ma siis teada sain? Esiteks, tekkis minul tõeline Supilinna armastus, kuna elan ise Annelinna betoonkorteris, siis süda hakkas ihkama nii eheda puumaja järele. Samuti on väga lahe, et SUpilinn korraldab oma päevi ning välja antakse ka selleks puhuks ajaleht. Kõik need lood tegelastest moodustasid ühtse terviku ning vahepeal ei saanud ma naeru mitte pidama:) Nii üdini aus ja samas ka intrigeeriv on see pruunide kaantega raamat.

    Au ja kiitus eestistunud autorile!

  3. Minule (mitte-Tartlasele) oli see raamat kahjuks natuke igav ja ei suutnudki lõpuni läbi närida. Tartlastele on kindlasti palju äratundmisrõõmu, kuid teistele ei teagi mida see lugemine ja kirjeldamine andma peaks…

  4. Raamatu algus oli päris paljulubav aga järjest enam hakkas tunduma,et nagu eelpool kommenteerija mainis, on raamat tellitud. Tugevalt oli tunda,kuidas peatükid on välja imetud ja läbi suure pingutuse kuidagi ikkagi supilinnaga seostatud. Kirjanikust endast jättis labase ja tüüpilise keskeakriisis vaevleva mehe mulje ja kuidagi nõme oli lugeda tema “seiklusi” naistega, kellega ta SUPILINNAS ärkas voi kuskil supilinnas tutvus, samas tunnistades,et tal on kaks last ja naine. Ma ei kritiseeri tema otsust vallatleda ja ma ei pea end ka meeletult konservatiivseks aga naisena, ma leidsin selle natuke solvavana tema naise ja tütarde suhtes. Pealegi, nende “vallatluste” kirjeldamine ei andnud raamatule mitte midagi juurde.
    Imestama pani ka see,et raamatu lopus tuleb valja,et kirjanik ise pole supilinnas elanudki.
    Leian,et Supilinn on tõepoolest väga eriline koht ja ka mõni Tartlane, kel on tõesti sügavam side selle linnaosaga, oleks selle raamatuga palju paremini hakkama saanud.

  5. Mina ei suuda aru saada – kõige paremini mõistavad, kõige aktiivsemad on Supilinna elust kirjutama ja linnaosa asju ajama muult tulnud, mitte et mul muulaste vastu midagi oleks, aga… Miks ei võiks kirjutada Tõelist Raamatut Supilinnast näiteks kasvõi eelpool kommenteerija, inimene, kes vähemalt on pikka aega Supikas elanud.

  6. Väga armas raamat. Soojus ja teema valdamine. On tuntav, et Mika tõesti armastab Supilinna. Ladus lugemine, sest tegemist on ikkagi kirjaniku teosega. Aitäh elamuse eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga