Minu Praha Katrin Pauts

Praha on mu hingelinn – suursuguselt ilus, jahedalt viisakas, lollusega põrkudes küüniline, külaliste eest varjatud soppides jahmatavalt räpane, korraga hiilgav ja depressiivne, ülev ning tume, petlikult avatud, aga tegelikult salatsev. Mulle meeldib Prahat kirjeldades laenata William Butler Yeatsilt oksüümoroni „kohutav ilu“, sest midagi täpsemat ei ole ma leidnud. Ilu hulka kuuluvad lõpmatud pargid Vltavat piiravatel mägedel, kus fotode jaoks poseerivad Aasia ja Vene pruudid võistlevad kevaditi nõlvadelt valge vahuna alla voolavate kirsiõitega, ning just sama palju meeldivad mulle pigem kohutavaks liigituvad Lasnamäe-sarnased magalarajoonid äärelinnas, kus nõukogude aja lapsena käin keelatud nostalgias kümblemas.

(jätkub raamatus)

Kas ma ise olen vastu pükse saanud? Loomulikult! Enne targaks turistiks saamist on igaüks loll. Tänase päevani on valus mõelda, kui meenutan, kuidas kolm aastat tagasi võtsin oma esimesel reisil raha välja just niisugustest automaatidest, mille eest Janek ja Honza hoiatavad. Jah, Malá Stranas asuvas Švejki-restoranis söömas käisin ka ja laadisin veel uhkelt toidupilte Facebooki.

(jätkub raamatus)

Kui ühel lõunasöögil seda mainin, saan pihta, et selles küsimuses kehtib siin vist omamoodi juudi seadus – nagu juudi usku pöördujat olevat kombeks kaks korda tagasi lükata, et tema soov oleks ikka kindel, paistab ka kirjanduslinna inimestel olevat tavaks esimene avaldus kuu peale saata ja oodata, kas võõramaa sulesepp katsus lihtsalt õnne või tahab ta tõesti just Prahasse. Unesco kirjanduslinnade võrgustik on suur (ka meie Tartu kuulub nimekirja) ning paljud katsetavad igal aastal mitmele linnale korraga avaldust teele kupatades.

(jätkub raamatus)

Kõrge aiaga piiratud kalmistu raudvärav on jalgrattalukuga moepärast kokku tõmmatud ja sel ripub sisenemist keelav silt. Varbade külge on seotud salapärastest kuivatatud taimedest kimbukesed. Oletan, et see on mingi voodoo-värk halva energia tõkestamiseks. Nõukaajal ja kuuldavasti hiljemgi olevat siin läbi viidud satanistlikke rituaale.

Hakatuseks olgu öeldud, et ma ei kavatsenud Susani külaskäigust ridagi kirjutada, aga ta saatis mulle lugeda oma raamatu jaoks kirja pandud nägemuse sellestsamast reisist ja ma pidin pikali kukkuma. Kui erinevaid asju suudavad inimesed tähele panna ja meelde jätta! Ah mina olla talle Vyšehradi kalmistul kuulutanud, et sinna on maetud „persetäis tšehhi kuulsusi“, kellest ma midagi ei tea? Vahi kuradit! Esiteks on „persetäis“ Susani enda sõna. Olenemata kõigest, mida kanadalase kohta kirjutanud olen, pean end ikkagi empaadiks. Olen kajakäituja. Kui keegi mu ees mingit sõna pidevalt kasutab, hakkab see mulle külge. Vähe sellest – lülitun minutipealt ümber ka erinevale hääletämbrile ja kõnemaneerile selle järgi, kellega parajasti räägin.

(jätkub raamatus)

„Minu Muhumaas“ on aga midagi, mis tšehhe kohe köidab, kuigi nad teavad seda ainult kirjelduste ja Google’iga tõlgitud arvustuste järgi. Ka Tšehhimaa on nagu saar, litsutud suurriikide Saksamaa, Austria ja Poola vahele. Nad teavad, mida tähendab oma identiteedi eest seista. Ka võõraviha ei ole neile tundmatu.

Jutustan Muhu-raamatu sisu lühidalt ümber ja Danielle leiab, et nii muhulaste kui ka üleüldse eestlaste võitlus oma kultuuri eest on Québeci prantslaste teekonnaga üsna sarnane.

„Väga hea! Selle saame üritusel jutuks võtta,“ resümeerib Tomáš.

Üksi jäänud, hakkan Danielle’i võrdlustes urgitsema ja järjest vähem see mulle meeldib. Mis kuramuse mõttes on eestlased ja need kolonistid üldse võrreldavad?

(jätkub raamatus)

Kas peaksin kulka preemia saamiseks kirjutama rohkem kodustest asjadest, nii-öelda Eesti teemadest, kuigi takuste lõngadega hallide hamede pusimine võib mulle maailmakuulsuse maksma minna?

Meenub, et päeval käisin ühes kunstiraamatuid müüvas kaupluses, kus ei olnud peale minu ühtegi kundet. Igavlev müüja küsis, kust pärit olen.

„Eestist!“
„Kas Riia on seal? Ma olen Riias käinud.“
„Kas Brno on Slovakkias?“
„Ah? See teeb kokku seitsesada krooni. Maksate sulas?“

Maailmakuulsus?

(jätkub raamatus)

Nii palju kui olen Prahas moodsat suurlinliku pretensiooniga toitu mekkinud, on see täiesti õudseks osutunud, nagu oleksid (ja ilmselt ongi) tšehhid ise segaduses, miks keegi nii nõmedat asja nagu liha- ja rasvavaba toit süüa soovib. Aga kuna soovitakse ja küsitakse, olgu siis nii. Kannatage oma maltsahunniku taga, kui nii väga tahate. Teemegi teile kannatamistoidu, kes te rasva, suhkrut ja jahu kugistada ei mõista: „Siin on teie sada protsenti maitsestamata ja kirjeldamatult jälgi väljanägemisega avokaadomögin kõvaks kuivanud seemneleival, mis ei saa kedagi solvata ega ka mingit keelatud naudingut tekitada. Aga palun, võtke heaks! Öelge veel, et me välismaalaste nimel ei pinguta.“

(jätkub raamatus)

„Mõhh?“ vastab tema unine hääl telefonile alles lõuna paiku, kui olen täielikult hullumas ja kujutlemas, kuidas tšehhid minult kogu residentuurile kulunud raha karistuseks sisse kasseerivad. Kas sellised siis olidki loomingulised eesmärgid, mille ettekäändel olin end Prahasse tasuta priima elu peale sokutanud? Ilmsüütut kanadalast mõnitada? Hea küll, Markéta võib ju veel nooreks tuulepeaks kvalifitseeruda, aga mina, 42aastane inimene, kes on tulnud siia eesti kultuuri ja kirjandust esindama?

(jätkub raamatus)

Kuulan hurmurit mesimagusalt mu raamatut ette lugemas ja see kõlab nii-nii hästi. Kiidan teda, et palju paremini kui eesti keeles – ju on põhjaliku Jonatani tõlkimispingutus asja ette läinud ja võõras keel on mu konarliku teksti kuidagi sujuvamaks muutnud. Tomáš paistab olevat eriti lummatud mu luuletusest, mille olen samuti tõlkida lasknud, et oma krimkadega mitte liiga pealiskaudne välja paista. Tšehhi keel on väga ilus, pehme, laulev, meloodiline.

(jätkub raamatus)

Võiksin postkommunistliku maa lapsena aru saada, miks tšehhid talle andestada ei suuda, aga mul on sellega probleeme. Eestlastelgi on piisavalt punase minevikuga kultuuritegelasi ja armastatud rahvakirjanikke, kes on vähemalt näiliselt mingil eluperioodil kommunismist vaimustunud. Kas eestlased üldse kaaluksid mitte andestamist end maailmakuulsuseni murdnud rahvuskaaslasele, kui tol oleks juhtumisi punane minevik, või võõpaks tema kuulsuse aupaiste üle kõik isiksuse puudujäägid? Peaksid muhulased ehk silmad peast häbenema Juhan Smuuli pärast, kes on nagu Kunderagi kirjutanud ülistava poeemi Stalinile?

(jätkub raamatus)