Minu Karlova Inga Lunge

Ilmunud
8.2023

Kellelgi ei ole kiire

„Linnaosa, kus kellelgi ei ole kiire.“ Niimoodi kirjeldas mulle Karlovat meie tagatoas elav ukrainlanna Anna. Ometi ei tähenda see, et meil siin Karlovas midagi ei toimuks või et oleks liiga vaikne.
Olen siin elades leidnud tasakaalu, mis aitab keskenduda tööle ja loomingule, kasvatada lapsi ja nautida elu. Õppisin pealinnast tulles kiiresti ära, et lisaks igapäevastele ülesannetele on hea, kui jääb aega ka elamiseks. Aega, et olla sõpradega koos, kalastada Emajõel või perega lauamänge mängida.
Selle raamatu kaante vahel on mitmed minu jaoks tähtsad inimesed, kohad ja märkamised. See on minu Karlova. Linnaosa, kus kassid ja inimesed kõnnivad omapäi.

„Vaene inimene,“ mõtlen, kui vaatan umbes viis-kuus aastat hiljem Toomas Lunget. Ta elabki Tartus – iga päev. Aastast aastasse selles linnas, kus ei ole isegi merd mitte, kus on aeglased inimesed ja ilmselgelt liiga vähe tegevust. Ei, ma ei koli ta juurde Tartusse – kui tahab, koligu ise sinna, kus olen mina. Tegelikult aga ei ole mul sel hetkel kohta, kus olla. Olen nullpunkis. Ma ei tea, mis saab edasi.
Elan mõnda aega koos oma nelja-aastase pojaga Viimsis. Otsin Rasmusele lasteaiakohta. Ta ei mahu mitte ühtegi nimekirja. Tundub, et kõik inimesed on Viimsisse kolinud ja neli aastat tagasi üheskoos sünnitama hakanud. Toomas pakub välja, et äkki võiks Tartus õnne proovida. See ei tundu just eriti atraktiivne mõte, aga mul ei ole midagi kaotada.

(jätkub raamatus)

Arvan, et mul oleks siin Karlovas palju nägemata ja kogemata, kui mul ei oleks lapsi. Tänu nendele olen sattunud paljudesse põnevatesse kohtadesse. Esimestel aastatel käisime pojaga lähedal asuvatel tänavatel ratastega sõitmas. Autosid on siin ikka nii nagu mujalgi palju. Aga nad liiguvad aeglaselt. Kunagi ei tea, millise nurga tagant võib kass või pisike põngerjas välja vupsata, mõnedel tänavatel liiklevad aga jalakäijad hoopiski autodega koos. Talviti sõidetakse veelgi aeglasemalt, sest suured lumevallid on kahesuunalised sõiduteed muutnud ühesuunalisteks. Mõni aasta tagasi tegi linn ainuõige otsuse ja langetas sõidukitele lubatud kiirust terves linnaosas 30 kilomeetrini tunnis.
Minu Karlova ajaarvamise esimestel päevadel sõitsin autoga mööda Tähe tänavat, väike Rasmus tagaistmel. Tegin Kuu poe ees peatuse, ju siis oli tarvis midagi osta. Minu taga peatus sõiduk ja sellest väljus veidi ärritunud noormees. „Kas te vaatasite ka, kuhu te sõidate?“ küsib ta minult ootamatult.

(jätkub raamatus)

Meie kass elab katusel. Mitte nüüd just kogu aeg, aga nii kui ilmad lähevad soojemaks, annab ta kõva kisaga märku, et peaksime ta meie mansardkorruse katuseaknast välja laskma. Nii ta seal valitseb oma pisikest kuningriiki, kus vahel toimuvad võitlused varestega, vahel kajakatega. Tegelikult on see isegi tore, sest varem peletas meil kajakaid Toomas. Kajakate jaoks on meie katus pesa tegemiseks eriti hea, seal on üks mõnus veidi sirgem ja siledam koht, kuhu pesa kenasti ära mahub. Ühel aastal, kui Nora veel päris beebi oli, rajas sinna oma kodu üks sõjakas linnupaar.

(jätkub raamatus)

Seega mõjus veidi kainestavalt, kui ühel hetkel saabusid teisele korrusele uued üürnikud, kelle rütm maja vaikset atmosfääri pisuke raputas. Oli suvi ja ilmselt jalgpalli EM. Ma olen erakordselt hoolas suurte turniiride jälgija – eriti mis puudutab jalgpalli. Mulle meeldib teha tabeleid ja ennustada, kui kaugele üks või teine meeskond jõuda võiks. Jalutasin mööda vaikset Karlovat kodu poole ega uskunud oma silmi, kui nägin meie maja teise korruse aknast välja riputatud suurt Itaalia lippu. Oli selgemast selgem, et tagasihoidlikud meie alumised naabrid oma meelsuse näitamisega just ei ole.
„Ta on itaallane, noh,“ seletas mulle Toomas.
„Kes?“ ei saanud mina aru.
„See, kes meile alla koos oma naise ja lapsega kolis.“ Itaallane Karlovas, meie majas. No mis saab valesti minna.

(jätkub raamatus)

See oli mõni aasta tagasi, kui sõitsime Agneriiniga Karlovast Võrru Vagula järve peale. Meil on seal oma koht, kust meile meeldib paati sisse lasta ja pisikesed majad, kus on mugav ööbida ning sauna teha. Oli imeliselt ilus suvine päev. Minul oli seljas lühike seelik ja jalas sandaalid. Koha peremees oli veel majade juures toimetamas ja meie askeldasime kai peal. Saime nii nagu ikka paadi kiiresti rihmadest lahti ja asjad sisse. Tagurdasin paadi vette, tõmbasin käsipidurit, lasksin paadi ilusti vee peale hulpima ja hakkasin treileriga parkimiskohale sõitma. Ei teagi, mis täpselt mu tähelepanu haaras või mis hetkel see mõistus täpsemalt ennast tööle lülitas. Mäletan vaid, et Agneriin hoidis eemal vee peal ujuvat paati kalda peal otsast kinni. Seiskasin auto, lendasin uksest välja, haarasin punni ja sumasin koos riietega vette.
„Ruttu! Tiri ruttu tagasi!“ röökisin Agnele.

(jätkub raamatus)

Vanade majade puhul ei teagi vahel täpselt, mis ajal üks või teine parandus on tehtud, mis ajast pärineb torustik või millal viimati on katust uuendatud. Tehakse nii, nagu on jõudu ja finantse. Meie majas hakkas sel aastal alumisel korrusel kusagilt tilkuma. Kogu torustik vaadati üle. Jõuti ka meie (viimasele) korrusele. Mehed kratsisid pead ja kogelesid vabandavalt: „Tuleb vist terve see põrand üles võtta!“

(jätkub raamatus)

Ühesõnaga satun kohe meie tutvuse alguses ühele sellisele klubilisele koosviibimisele. Eks esimesel korral on võõra silma jaoks inimesi palju ja raske on kõiki meelde jätta. Kuid üks naine siiski jäi – Merka. Toomas küll hoiatas, et kui pidu juba päris tuure üles võtab, siis võib Merka hakata laulma, aga minu mäletamist mööda muusikaliste eneseväljendusteni tol korral ei jõutudki. Teine värvikas tüüp oli Mann ehk keraamik Maanus Mikkel. Ma ei olnud sellist torisevat ja aeg-ajalt sapiseid vaimukusi lennutavat tegelast mitte kunagi varem kohanud. Võttis tublisti aega, enne kui tema olemusest läbi hammustasin ja teda usaldama õppisin.

(jätkub raamatus)

Karlova teab, mida sõda tähendab, igaüks eestlastest teab seda. Olen kuulanud tundide viisi vanaema lugusid, lugenud vanatädi poolt üles kirjutatud vanavanaema mälestusi. Jah, ma tean, et on neid, kes ütlevad, et see pole meie sõda, et pole meie asi. Mina ei oska sedasi elada ja õnneks ei oska Toomas ka. Veeretan ühte mõtet enda peas mitu nädalat, enne kui terve pere ühel õhtul laua taha kutsun ja selle neile välja ütlen. „Mis te arvate, kui pakuksime oma korteri välja, juhul kui keegi peaks abi vajama?“

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Inga Lunge ja Petrone Print OÜ, 2023

Toimetaja: Tuuli Kaalep
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Maketi autor: Madis Kats

Albumi fotod: Inga Lunge, Helis Künnap, Rasmus Allik, Anni Õnneleid, Karlova teater, Mai Rõngelep, Aldo Luud
Esikaanefoto: Rasmus Allik
Autori foto: erakogu

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

ISBN 978-9916-678-86-2 (trükis)
ISBN 978-9916-678-87-9 (epub)
ISBN 978-9916-678-88-6 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
152 + 16 lk

Original price was: 18.00 €.Current price is: 14.40 €.

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Epp Petrone
4 kuud 25 päeva tagasi

Inga on isiksusena kuidagi nii terve: rahulik, tark, õnnelik. Ja iga aasta avaneb aina enam, täielik multitalent.
Kui raamatule midagi ette heita, siis… oleks edasi lugenud! Oleks võinud pikem olla.
Ühesõnaga: meeldis!