Liivalaia VIIMASED EKSEMPLARID

Ilmunud
04.2017

„Liivalaia“ on minu algkoolipõlve mosaiik. Mõtlen sageli sellele ajale ja oma kodutänavale, kus elasin kakskümmend kuus aastat. Tallinnas Liivalaia tänaval käisin Tiigiveski lasteaias ja Kaasani algkoolis, samuti keskkoolis ja veidike teatriinstituudiski. Seal läksin ma mehele ja seal sündisid mu kolm last. Neljas, pesamuna, nägi ilmavalgust juba Nõmmel.

Mul on olnud kolm kohahaldjat, kes on mind sügavalt mõjutanud. Need on Sompa, Liivalaia ja Nõmme. Ent just Liivalaia on ühiskondliku tähendusega. Seal nägin inimeste kihistumist rikasteks ja vaesteks ning sain jälgida erinevaid inimtüüpe.

Kõiki mälestuskilde olen näinud läbi Liivalaia silmade. Läbi Liivalaia akna, mis oli selge ja puhas ning näitas mulle inimesi, kellega ma kokku kasvasin. Ja alles nüüd, lõplikult täiskasvanuks saades, mõistan ma, et Liivalaia minevik on mu enese elulugu.

Katkendid

Võib-olla kirjutan kunagi ka oma aiast. Majaseinast, mis on sügisel täis viinamarjaväätide punaseid lehti ja suvemälestusi. Ent praegu olen ma Liivalaia päralt, mis oli mu ühiskondlik häll. Esimest korda avanesid mu silmad juba siis, kui käisin algkooli teises klassis ja me läksime emaga enne pühi riigiviinamonopoli poodi, mida pidasid proua ja härra Kirikal meie majast. Niipea kui me uksest sisse astusime, hüüdis proua Kirikal emale kohkunult:

„Saatke Heljo kohe tänavale! Lapsed ei tohi viinapoes olla.“

Olin keeletu. Kahekordselt keeletu. Esiteks seepärast, et ma ei tohtinud olla seal, kus on ema, ja teiseks, et proua Kirikal pidi täitma oma poes kellegi käsku, kes oli temast vägevam.

(jätkub raamatus)

—-

Mängisin üht stseeni ilmasõjaaegsest näidendist. Olin haiglaõde, kes läheb haavatud sõduri voodi juurde. Ent kui ma tajusin kursusevendade pilke oma jalgadel, tõstis naiselikkus minus ootamatult pead – ja mu samm muutus graatsiliseks. Hakkasin oma minekut nautima, kuid Ants Lauter katkestas silmapilk mu eneseimetluse ja ütles: „Alustage uuesti! Ärge mõelge oma jalgadele – need on teil tõesti ilusad –, vaid minge sõduri juurde, nagu haiglaõde läheb. Pidage meeles, see on patriootlik näidend!“

Olin üllatusest tumm. Olin üliõnnelik. Ants Lauter oli tähele pannud mu sääri! Alles hiljem, kui nägin Ita Everit hullumeelse Ilsena, kui ta julges enesest välja kiskuda kogu inetuse ja selle vaatajale näkku paisata, mõistsin, miks olin oma näitlejaõpingutes nii armetult läbi kukkunud.

(jätkub raamatus)

—-

Marsi omanikuks oli Valeeria Villandi isa ja Valerka istus õhtud läbi isa kinos. Võib-olla ma eksin. Võib-olla oli ta isa hoopis Marsi kino mehaanik? Kuid ühes olen ma kindel – Valerka ise rääkis mulle –, ta oli kõik oma lapsepõlveõhtud veetnud Marsi kinos ja eriti meeldisid talle multikad, mida näidati enne filmi. Mina veel imestasin, et tal multikaid vaadates ei käinud pea ringi. Mina ise eelistasin vaadata Mikit ja Minnit ajalehesaba pildiseeriana, mitte kinos, kus ma kaotasin multikate kiirusest keskendumisvõime. Minu ümber pidi alati olema rahu. Tänapäeval, kus ekraanil on vilkumine ja välkumine eriti hoogustunud, panen ma sageli teleka kinni ega vaata saadet lõpuni.

(jätkub raamatus)

—-

Astume Liivalaiaga edasi. Pöördume paremale. Meie juurest paarisaja sammu pärast hargneb Liivalaia kaheks. Laiem haru läheb linna poole, teine muutub kitsaks Imanta tänavaks ja Imanta ise läheb veel kitsamateks ja lühemateks tänavateks – ja nad kõik on nagu Liivalaia lapsed või lapselapsed, kus igal pool elab keegi, kes on mulle oluline olnud. Elts elab seal, kus Imanta hakkab allamäge minema ning muutub Liivamäeks ja Keldrimäeks. Nende läheduses on ka Polgu ja Heeringa tänav.

Elts rääkis alati oma lapsepõlvest vaimustusega. Hooples, et oli tänavalaps ja et tal oli kõige õigem lapsepõlv. Õigem kui minul. Võib-olla oligi. Vabaduse poolest. Ta elas päevad läbi tänaval ja käis ainult korraks koolis, kui käis. Mitte Kaasani, vaid Allika tänava koolis, ja nende klassis oli Puhki tütar.

(jätkub raamatus)

—-

Ma ei tea, milliseks oleks minu suhe Edgar Valteriga kujunenud, kui ta poleks abiellunud Maimu Pohlakuga, minu kooliõega teatriinstituudist. Maimu pidas Edgarit pühakuks ja tahtis teda teenida. Oli nagu Marta, kes peseb issanda jalgu. Soovis kõigest südamest, et Valter pühenduks ainult loometööle, ja võttis enda õlgadele kõik kontaktid kirjanike ja kirjastusega. Nii jäid ära ka Valteri külaskäigud minu poole, kus ta käis mulle näitamas oma valminud illustratsioone. Ja peagi jäid ära ka Maimu visiidid. Meil ei olnud teineteisega midagi tähelepanuväärset rääkida. Tema armastus, milles puudus loovuse alge, lämmatas nii Valterit kui ka mind, ja koostöö Valteriga lähenes lõpule. Ilmus veel „Vikerkaare all“, üks mu tolleaegseid säravamaid lasteraamatuid, kus kunstil ja kirjandusel oli võrdne osakaal.

(jätkub raamatus)

—-

Rita saatis mind Maaside ukse taha. Mantsu – proua Maasi ei kutsutud kunagi teisiti – oli üks lahkemaid inimesi meie majas. Ta otsis mulle ise telefoniraamatust Marie Underi aadressi ja Rita käskis mul kohe hakata luuletusi ümber kirjutama.

„Ma lähen ka kirjutama,“ ütles ta. „Saame kahe tunni pärast Hospidali ja Magasini nurgal postkasti juures kokku.“

Kuigi mu käekiri oli selge, püüdsin veelgi hoolikamalt kirjutada, et ükski täht ei tuleks vildakas ega eksitaks lugejat. Kokkulepitud ajaks jõudsin kohale, aga keda ei tulnud, see oli Rita – ja ma muutusin rahutuks. Ma ei teadnud äkki, kas minna koju tagasi või jääda ootama. Ent sealt juba Rita tuligi, pooljoostes ja hingeldades. Ja ilma kirjata!

(jätkub raamatus)

—-

Viljandi ei ole ainuke koht, kuhu ma sõidan. Ma sõidan ka Tartusse Agnes Taari juurde, kes oli mu tüdrukupõlves kirjutanud raamatu „Mari-Ann õpetajatütar“, mis jättis minusse sügava jälje. Ent tema võtab mind palju vaoshoitumalt vastu. Isegi umbusklikult. Ja kas ta üldse võtab mind vastu? Ma ei pääse esikustki edasi. Agnes Taar vaatab mulle imestunult otsa, silmade tagapõhjas nõrk õnnetuluke, et ma teda üles otsisin. Ja küsib: „Kas Holger Pukk saatis teid tõesti minu juurde kaastööd küsima? Minu juurde, kes mõni aasta tagasi heideti Kirjanike Liidust välja?“

(jätkub raamatus)

—-

Tänases unenäos läksin lillekauplusesse, aga mitte lillede, vaid müüja pärast. Tahtsin vaadata, kuidas ta painduvad sõrmed sätivad lilli vaasidesse, mitte purkidesse ega ämbritesse, vaid just vaasidesse, sätivad rohelisi lehti nähtavale, et tumedal taustal paistaks õieilu rohkem silma. Ja siis jooksin koju ma ning tõin oma kallihinnalise vaasi poodi. Temale, et ta sätiks ka sinna oma lilli. Mul oli kodus palju rohelisi vaase. Nad seisid riiulitel tihedalt üksteise kõrval ja iga kord, kui ma nende seast mõnda välja valisin, kõlises keegi neist tasakesi klaaspindade kokkupuutest.

Lillemüüja oli mu vaasi üle õnnelik, aga mina tundsin end koonrina. Oleksin ühe asemel võinud talle tuua kaks-kolm, mul ei olnud ju nende iluvaasidega midagi peale hakata, ja ma läksin koju tagasi, et tuua mõni veel juurde.

(jätkub raamatus)

Meedialingid

Ilmumisandmed

Toimetaja: Ruth Mägi
Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Margit Randmäe

Fotod: Heljo Männi erakogu,
lk 46 Tallinna linnaarhiiv, Karl Laane, Eesti rahvusarhiivi filmiarhiiv,
lk 73, 74 Ivar Vilde, Eesti ajaloomuuseum,
lk 116 Parikas, Eesti ajaloomuuseum

ISBN 978-9949-608-12-6 (trükis)
ISBN 978-9949-608-13-3 (epub)

Trükk: OÜ Greif

kõva kaas, 170 x 245 mm
224 lk

Laost otsas