Minu Pariis Triin Lellep

Kui aga kord jõuab minuni, näen leivariiulil musta kogu liikumas. Hing kinni, karjatan midagi, nii et pagar vaatab üle õla – riiulil sööb avalikult saia suur paks rott. Pagar ütleb mulle hoiatavalt inglise keeles: „Olge jumala eest vait, hirmutate mul veel kliendid ära!“ ja teeb paar liigutust, et rotti ära ajada. Rott panebki plehku ja hüppab saiavitriini, otse šokolaadi-croissant’ide vahele. See manööver ei jää aga märkamata ülejäänud kümnele turistile, kes kõik pistavad õudusest karjuma ja jooksevad poest välja. Jään süüdlaslikult vaatama pagarihärrat, kes nähvab mulle vihaselt: „Noh, saite, mis tahtsite. Kui mitu baguette’i soovite?“

(jätkub raamatus)

Päevad mööduvad kiiresti. Kaks tundi metroos istumist ei häiri enam, kodutust mööda kõndides tean juba jala ette vaadata ja ta viipab tervituseks rõõmsalt. Täna on siiski miski teistmoodi kui tavaliselt. Kooli juurest kostab lärmi, nagu oleks mingi rahvaste kogunemine käimas. Ma ei eksi: kooli sissepääs on blokeeritud toolide ja laudadega ning nende otsas turnivad ruuporitega üliõpilased (kommunistid kindlasti, meenub mulle kooli ajalugu). Nad korrutavad vihaste nägudega: „Meie kool on sõjas!“ Kellega ja miks? Arusaamatute nägudega üliõpilasi on peale minu veel teisigi. „No hakkab JÄLLE pihta, ei tea, kellel täna eksam oli, et oli vaja ülikool ära blokeerida!“ ei suuda minu kõrval seisev prillide ja musta pintsakuga neiu end kontrollida.

(jätkub raamatus)

Ja Ingrid räägib, et sellesse gruppi kuulub suur osa prantsuse poliitikutest, miljonäridest ja staaridest, kes kõik on nii kõrgele jõudnud just seda tehnikat kasutades. Ta näitab mulle märke ja pomiseb arusaamatuid sõnu. „Kui jätsin oma luksusliku elu Hollywoodis ja kolisin Pariisi, siis alustasin täiesti nullist ja üürisin korterit Väikese Elu tänaval ning mu elu oli ka väike, lausa väga väike. Siis alustasin tööd selles grupis ja näed, praegu elan juba peaaegu oma unistuste korteris ja ka tänava nimi on Roheline allee, mis kõlab palju paremini kui Väike Elu, eks ole?“ ootab ta mu nõusolekut. Ingrid seletab ka, et ma peaksin soovitud korterit võimalikult täpselt ette kujutama, oma soovi universumile esitama, usaldama, et soov saab täidetud ja seejärel lahti laskma ehk siis ära unustama.

(jätkub raamatus)

Olen aastaid olnud maailmakuulsa tenori Rolando Villazoni suur austaja ja ühel kontserdil saadab korraldaja just minu teda lavale tänama ja lilli viima. Suured lõpuovatsioonid. Lähenen, annan lilled, tema aga tõmbab mu enda ligi, et teha musisid. Teeme ühe, kaks… ja mina tahan teha veel kolmandat, kui tema on juba minust meetri kaugusel. Rahvas pahvatab naerma. Et mind piinlikust olukorrast päästa, ütleb Rolando: „No on alles naine, kohe nii avalikult tahab mind musitada!“ ja hakkab mind musitama: üks, kaks, kolm, neli. „Kas nüüd piisab?“ küsib ta meelal pilgul. Mina raputan pead, nii et jätkame: viis, kuus, seitse musi, rahvas naerab pisarsilmi. Lõpuks võtab ta meie pisikese show kokku, öeldes: „Nüüd aga jätkame pigem kulisside taga!“ ja me lahkume lavalt.

(jätkub raamatus)

Olen just ennast valmis seadnud õhtuseks kontserdiks Cayrou’ lossis. Minu garderoob on suursugune: vanaaegne kivipõrand, tohutu suur kamin, kunstiteosed ja antiikne mööbel. Kaminasimsil ja seintel on vanad fotod ja maalid esiisadest. Kontserdini on aga veel aega ja nii otsustangi ma oma uudishimu rahuldada, mängides natuke lossipreilit. Jalutan ringi lõpututes koridorides ja tubades, kuni… uups… satun vastamisi lossi peremehega, kes ise veel hommikumantlis. „Vabandust, härra, otsin tualetti,“ ei tule mul kohe pähe paremat vabandust, kuigi ma tean ju küll, et tualett on mul garderoobis täiesti olemas.

(jätkub raamatus)

Kuna rattaga on vaja ülesmäge sõita ja mu füüsiline vorm pole just sportlase vääriline, hingan vägagi sügavalt sisse, kuid täna on midagi teisiti. Nimelt tunnen kahtlast suitsuhaisu. Ja mitte tubakasuitsu nagu tavaliselt, mitte ka autotossu, vaid põlemise suitsu. Otsustan teha pargis väikese peatuse ja heita pilgu üle õhtuse Pariisi. Peale minu on siin seekord väga palju inimesi, kahtlaselt palju lausa… Lähenen vaateplatvormile ja mul kukub süda saapasäärde! Vaatepilt on hirmuäratav! Taevas on punakas-oranž, kusagilt tuleb tohutut suitsu. Inimesed mu kõrval ei räägi midagi, ollakse nagu leinaseisakus. Üritan aru saada, mis hoonega tegu, kuni viimaks silm seletab: see on Jumalaema kirik Notre-Dame! Põleb, suure leegiga!

(jätkub raamatus)

Tigusid süüakse Prantsusmaal 25 000 tonni aastas ehk siis 700 miljonit tigu, mis teeb kaks kolmandikku kogu maailmas söödavatest tigudest. Küüslauguvõiga valmistatult serveeritakse neid tihti eelroana. Neid saab osta lausa sügavkülmutatuna ja maitsestatuna, vaja vaid soojendada. See on nad teinud igale prantslasele kergesti kättesaadavaks eelroaks, minule aga õudusunenäoks. Nagu ei suutnud ma kõrist alla saada konnakoibi, ei suuda ka tigusid. Limajad teod kangastuvad mulle korteriotsingutel kohtutud vanaproua majas põrandat katnud vaglavaibaga, nii et lootust, et neid selles elus sööma hakkan, väga pole.

(jätkub raamatus)