Minu Pariis Triin Lellep

Ilmunud
11.2020

Oh là là!

„Nii, siin peame tegema ühe akti, midagi näha ei jää, ainult käed, jalad, natuke pead, aga riideid siia pildi peale ma ei taha, see pole mingi moefoto! Ruttu nüüd, või peame siia ööseks jääma!“ kiirustab fotograaf mind tagant. Pariisi kuulsaima surnuaia vahti ei paista kusagil, nii roningi kunsti nimel südame värinal alasti hauakabelisse.

Minu lapsepõlve unelmate linna viisid mind seitsmeks aastaks modellitöö, laulmine ja… õpingud kommunistlikus ülikoolis. Enne minekut oli mul Pariisist romantiline kujutelm: Chaneli kandvad glamuursed naised, võluvad hooned Eiffeli torniga taamal, head maneerid ja gurmeeõhtusöögid ühes ohtra šampanjaga. Jah, Pariisis peaks meid ootama elu roosades värvides ehk „La vie en rose“, nagu laulis Edith Piaf. Aga elu seal näitas, et Pariisis on ka mässud, kelmid, turistide hordid, sõjaväepatrullid tänavatel ja krõbedad hinnad. Ning gurmee võib tähendada hoopis krooksuvaid konnasid ja limaseid tigusid.

Ja kuigi mu „elust roosades värvides“ sai elu suurlinnas, olen endiselt veendunud, et Pariis on üks maailma erilisemaid linnu, mida korra elus peaks kindlasti külastama!

Kui aga kord jõuab minuni, näen leivariiulil musta kogu liikumas. Hing kinni, karjatan midagi, nii et pagar vaatab üle õla – riiulil sööb avalikult saia suur paks rott. Pagar ütleb mulle hoiatavalt inglise keeles: „Olge jumala eest vait, hirmutate mul veel kliendid ära!“ ja teeb paar liigutust, et rotti ära ajada. Rott panebki plehku ja hüppab saiavitriini, otse šokolaadi-croissant’ide vahele. See manööver ei jää aga märkamata ülejäänud kümnele turistile, kes kõik pistavad õudusest karjuma ja jooksevad poest välja. Jään süüdlaslikult vaatama pagarihärrat, kes nähvab mulle vihaselt: „Noh, saite, mis tahtsite. Kui mitu baguette’i soovite?“

(jätkub raamatus)

„Kas ma võin teid paluda?“ küsib ta.
„Jah, muidugi, aga ma pean hoiatama, ma olen veel algaja.“
Oh là là! No võime vast ikka proovida, mina olen tantsuõpetaja.“ Tema ilmselgelt pettunud näost hoolimata mu süda rahuneb, sest õpetaja peaks küll oskama juhtida ja aidata. Võtan poosi ja hakkame tantsima. Tundub, et partner ei ole algajale nõus allahindlust tegema, alustades kohe kiiret ja pikasammulisi pöördeid täis tantsu. Proovin kuidagi sammu pidada, silmades siiski paanika. Ja äkitselt saab tõeks mu suurim hirm – ma vahetan jala vales kohas, mees komistab ja me lendame mõlemad tantsupõrandale pikali. „Oh là là, purjus inimesed on siin keelatud“; „Millised matsid!“; „Kaduge minema!“  – selliste väljendite saatel poetan argliku „palun vabandust“ ja üritan vehkat teha.
(jätkub raamatus)

Päevad mööduvad kiiresti. Kaks tundi metroos istumist ei häiri enam, kodutust mööda kõndides tean juba jala ette vaadata ja ta viipab tervituseks rõõmsalt. Täna on siiski miski teistmoodi kui tavaliselt. Kooli juurest kostab lärmi, nagu oleks mingi rahvaste kogunemine käimas. Ma ei eksi: kooli sissepääs on blokeeritud toolide ja laudadega ning nende otsas turnivad ruuporitega üliõpilased (kommunistid kindlasti, meenub mulle kooli ajalugu). Nad korrutavad vihaste nägudega: „Meie kool on sõjas!“ Kellega ja miks? Arusaamatute nägudega üliõpilasi on peale minu veel teisigi. „No hakkab JÄLLE pihta, ei tea, kellel täna eksam oli, et oli vaja ülikool ära blokeerida!“ ei suuda minu kõrval seisev prillide ja musta pintsakuga neiu end kontrollida.

(jätkub raamatus)

Ja Ingrid räägib, et sellesse gruppi kuulub suur osa prantsuse poliitikutest, miljonäridest ja staaridest, kes kõik on nii kõrgele jõudnud just seda tehnikat kasutades. Ta näitab mulle märke ja pomiseb arusaamatuid sõnu. „Kui jätsin oma luksusliku elu Hollywoodis ja kolisin Pariisi, siis alustasin täiesti nullist ja üürisin korterit Väikese Elu tänaval ning mu elu oli ka väike, lausa väga väike. Siis alustasin tööd selles grupis ja näed, praegu elan juba peaaegu oma unistuste korteris ja ka tänava nimi on Roheline allee, mis kõlab palju paremini kui Väike Elu, eks ole?“ ootab ta mu nõusolekut. Ingrid seletab ka, et ma peaksin soovitud korterit võimalikult täpselt ette kujutama, oma soovi universumile esitama, usaldama, et soov saab täidetud ja seejärel lahti laskma ehk siis ära unustama.

(jätkub raamatus)

Olen aastaid olnud maailmakuulsa tenori Rolando Villazoni suur austaja ja ühel kontserdil saadab korraldaja just minu teda lavale tänama ja lilli viima. Suured lõpuovatsioonid. Lähenen, annan lilled, tema aga tõmbab mu enda ligi, et teha musisid. Teeme ühe, kaks… ja mina tahan teha veel kolmandat, kui tema on juba minust meetri kaugusel. Rahvas pahvatab naerma. Et mind piinlikust olukorrast päästa, ütleb Rolando: „No on alles naine, kohe nii avalikult tahab mind musitada!“ ja hakkab mind musitama: üks, kaks, kolm, neli. „Kas nüüd piisab?“ küsib ta meelal pilgul. Mina raputan pead, nii et jätkame: viis, kuus, seitse musi, rahvas naerab pisarsilmi. Lõpuks võtab ta meie pisikese show kokku, öeldes: „Nüüd aga jätkame pigem kulisside taga!“ ja me lahkume lavalt.

(jätkub raamatus)

Olen just ennast valmis seadnud õhtuseks kontserdiks Cayrou’ lossis. Minu garderoob on suursugune: vanaaegne kivipõrand, tohutu suur kamin, kunstiteosed ja antiikne mööbel. Kaminasimsil ja seintel on vanad fotod ja maalid esiisadest. Kontserdini on aga veel aega ja nii otsustangi ma oma uudishimu rahuldada, mängides natuke lossipreilit. Jalutan ringi lõpututes koridorides ja tubades, kuni… uups… satun vastamisi lossi peremehega, kes ise veel hommikumantlis. „Vabandust, härra, otsin tualetti,“ ei tule mul kohe pähe paremat vabandust, kuigi ma tean ju küll, et tualett on mul garderoobis täiesti olemas.

(jätkub raamatus)

Kuna rattaga on vaja ülesmäge sõita ja mu füüsiline vorm pole just sportlase vääriline, hingan vägagi sügavalt sisse, kuid täna on midagi teisiti. Nimelt tunnen kahtlast suitsuhaisu. Ja mitte tubakasuitsu nagu tavaliselt, mitte ka autotossu, vaid põlemise suitsu. Otsustan teha pargis väikese peatuse ja heita pilgu üle õhtuse Pariisi. Peale minu on siin seekord väga palju inimesi, kahtlaselt palju lausa… Lähenen vaateplatvormile ja mul kukub süda saapasäärde! Vaatepilt on hirmuäratav! Taevas on punakas-oranž, kusagilt tuleb tohutut suitsu. Inimesed mu kõrval ei räägi midagi, ollakse nagu leinaseisakus. Üritan aru saada, mis hoonega tegu, kuni viimaks silm seletab: see on Jumalaema kirik Notre-Dame! Põleb, suure leegiga!

(jätkub raamatus)

Huvitaval kombel soovib Gozo kohtuda õhtul, vahetult enne surnuaia sulgemist. Ta juhatab mind läbi teederägastiku ühe väljast vaadates täiesti tavalise kabeli juurde. Aga see on väga eriline kabel, sest see polegi lukus! Nüüd hakkan Gozo ideed mõistma ja punnin vastu: „Ei, mina küll sinna sisse ei julge minna! Ja mis siis, kui keegi näeb?“ Aga ma teadsin isegi, et surnuaed on juba peaaegu tühi ja viimasedki inimesed suunduvad väljapääsu poole, sest vaht käib kella helistades ringi, mis tähendab peatset sulgemist.
  See pole siiski veel kõik. „Nii, siin peame tegema ühe akti, midagi näha ei jää, ainult käed, jalad, natuke pead, aga riideid siia pildi peale ma ei taha, see pole mingi moefoto! Ruttu nüüd, või peame siia ööseks jääma!“ kiirustab ta mind tagant.
(jätkub raamatus)
„Teil on hiigelsuur polüüp häälepaelal,” seletab doktor. See olevat ümar moodustis, mis takistab häälepaelte kokkuminemist ja tekitab kahinat.
„Kasvaja, aga pole ohtlik. Ainus probleem, et laulda ja rääkida enam ei saa,“ jätkab ta tõsiselt. Polüübid, erinevalt lauljasõlmekestest, ei olevat pikaaegse vale häälekasutuse tulemus, vaid võivad tekkida isegi ühestainsast korrast, mil häält kuritarvitati, või isegi tavalisest külmetusest.
„Käisite rokk-kontserdil karjumas, jah?“ viskab doktor nalja.
„Mitte rokk-, vaid ooperikontserdil,“ pomisen vastuseks ja kirun mõttes Xenakise „müramuusikat“.
(jätkub raamatus)

Tigusid süüakse Prantsusmaal 25 000 tonni aastas ehk siis 700 miljonit tigu, mis teeb kaks kolmandikku kogu maailmas söödavatest tigudest. Küüslauguvõiga valmistatult serveeritakse neid tihti eelroana. Neid saab osta lausa sügavkülmutatuna ja maitsestatuna, vaja vaid soojendada. See on nad teinud igale prantslasele kergesti kättesaadavaks eelroaks, minule aga õudusunenäoks. Nagu ei suutnud ma kõrist alla saada konnakoibi, ei suuda ka tigusid. Limajad teod kangastuvad mulle korteriotsingutel kohtutud vanaproua majas põrandat katnud vaglavaibaga, nii et lootust, et neid selles elus sööma hakkan, väga pole.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Triin Lellep ja Petrone Print OÜ, 2020

Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Karikatuurid: Bruno Nahan
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Triin Lellep, Ezra Gozo Mansur, Ena Mets, Gerhard Gnannt, Pille Pattak, 123rf.com, GodefroyParis, Jean-no, Mohatatou, Olivier Ortelpa, Anna Mezentseva, Constantine Enquist, Jane Nurklik, Philippe Ouahim

Kaanefotod: Philippe Ouahim

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-605-35-6 (trükis)
ISBN 978-9916-605-36-3 (epub)
ISBN 978-9916-605-37-0 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
224 + 16 lk

12.00 

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid