Minu Narva / Taas saadaval! Katri Raik

Narva inimesed on veendunud, et Peeter raius akna Euroopasse just Narva all. Narvas öeldaks: „Siin lõi kõiki, akna Euroopasse siin lõi.“ Veel tänapäevalgi kuuleb Narvas tihti, et Narva ajalugu algab Peetri ajast. Pole juhus, et Vladimir Vladimirovitš, nagu Putinit siin kutsutakse, nimetas hiljuti, et ka Narva kuulub arvukate Vene alade hulka. Selle loogika järgi ei ole Vene ala muidugi ainult Narva, vaid kogu Eesti.

(jätkub raamatus)

Tänapäevastel vanalinna taastamise eest seisjatel tuleb valida täpsemalt või suvalisemalt taastamise vahel – millist maketti eelistada. Esimese variandi puhul: mida nendes vanade siselahendustega majades küll teha? Lisaks ei ole vanalinna eest seisjad sugugi ühte meelt, kas tegeleda ühe maja taasrajamisega – pean silmas Peetri maja, mida nüüd, poliitkorrektsel ajal esimese omaniku järgi pigem Niemanni majaks nimetatakse –, või keskenduda ühele kvartalile või siis ikka kogu vanalinnale ja võtta maha kõik hruštšovkad.

(jätkub raamatus)

Eraldi peatükk Nõukogude Narva tööstusajaloos on Baltijets. Selles salajases ja üleliidulise alluvusega tehases, millest keegi tõesti midagi suurt ei teadnud, töötas tipphetkel 4500 inimest. Tänapäeval meenutab suurtootmist linnasüdames asuv poolenisti maha jäetud suurkompleks, mille ühes osas tegutseb Fortaco – Soome metalliettevõte, praeguse Narva tööstuse uhkus. Samas hoones asub uue Narva kultuurimärk Vaba Lava ja selles omakorda kohvik Alex – esialgse nimega Kohvik No2 –, mis meenutab Baltijetsi 1950. aastate lõpu ja 1960. aastate esimese poole ametlikku nime Postkast Nr 2. Salajane tehas sai nime alles 1960. aastate keskel.

(jätkub raamatus)

Narva on ilu pealinn. Ilu on oluline ja ei tarvitse olla kallis. Lisaks tähtpäevadele tuleb end lille lüüa, kontsaga kingad leida ja uus kleit selga panna veel igasuguste ürituste puhul, näiteks volikogu istungi korral. Mul läheb kogu aeg meelest ära, et sel päeval peaks endale soengu vormistama. Vaadates televiisorit – Narva volikogu istungit näidatakse Eesti rahvale kui kohalikku rahvateatrit –, mõtlen: pagan.

(jätkub raamatus)

Jaak Joalast kõnelev etendus „Kremli ööbikud“, mida Narvas mängiti kaks suve järjest, muutis Narvat rohkem kui ükskõik milline integratsiooniprojekt: kogu Eesti tuli Narva kokku. Nõukogude ajast kõnelev etendus sobis Kreenholmi ning mõned inimesed arvasid kogunisti, et ajaloolise mõisa järgi nime saanud Joala tänavat hakati nii kutsuma hoopis kuulsa laulja järgi. Paar kuud oli Narva eestikeelne linn. Võtsin sel ajal kord takso ja taksojuht ohkas (vene keeles): „Nii palju eestlasi!“ Mina ütlesin kohkunult, et ma ju ka, aga koju tahaks ikka. Ta rehmas käega ja ütles: „Ah, teie!“

(jätkub raamatus)

2022. aasta pani narvalased proovile. Ja kõige muu kõrval ka endas kahtlema. Ma ei tea tänapäeval Narvas inimest, kes ei küsiks, kes ma siis tegelikult olen. Vähemalt kehtib mainitu alla 40aastaste inimeste hulgas. Nii ongi sündinud uus rahvus – venekeelsed eestlased. Ausalt öeldes tundub see kujund mulle võõrana, aga kui inimesed end nii näevad, võiks seda aktsepteerida. Ma ei näe selles midagi halba, kui inimesed end venelaseks peavad, aga pärast sõja algust Ukrainas lõhnab niisugune väide paraku halvasti. Vähemalt meie venelaste endi ja ka paljude poliitikute meelest.

(jätkub raamatus)

Ajaloolisest Kreenholmist pole praegu alles sugugi vaid kirikuhooned ja kasarmud. Kreenholmi kaunistab üks Eesti ilusamaid juugendehitisi – Narva haigla. Seda ehib uhke venekeelne tekst, et hoone valmis Romanovite dünastia 300. aastapäevaks, aastaks 1913. Otse haigla vastas asub ajalooline Kreenholmi sünnitusmaja. Oma aja kohta olid need erilised hooned: haiglas sõitis kogunisti lift, mõlemas hoones voolas kraanist nii soe kui külm vesi ja seda juba I maailmasõja eel. Rääkimata elektrivalgusest, mis haiglahoonesse jõudis teadaolevalt 1918.

(jätkub raamatus)

Kirjeldatud paadisõidu kõige meeldejäävam hetk oli vaieldamatult sõit veehoidla kanalisse, vasakut kätt need mainitud vesihallid tuhamäed ja paremal see kuulus Veneetsia ise. Paadikuur paadikuuris kinni: esimesel korrusel on tõesti koht paadile, mida seal üldse ei tarvitse olla, ja teisel korrusel pitskardinatega tuba või toakesed. Iga datša-kuuri ees asub oma sillake või ujuvkai, mõni pingikesega, teine nii pingikese kui ka grilliga. Tõeline meeste paradiis!

(jätkub raamatus)

Tavaliselt süüakse silmu röstitult või suitsutatult. Röstitud silmud pannakse üldjuhul marinaadi, mida kergendab asjaolu, et silmu luude aseainet täitvad kõhred tarretuvad hästi. Marineeritud silmu saab üsna krõbeda hinna eest osta igast suuremast ja uhkemast kaubanduskeskusest. Siiski elavad parimad silmumeistrid Narva-Jõesuus ja neid peab lihtsalt teadma – või peab teadma kedagi, kes neid teab. Kohalikud silmumeistrid oma delikatessi retsepti ei avalda.

(jätkub raamatus)

Kui räägitakse Narva poliitikast, siis räägitakse tavaliselt ka hallist kardinalist ja eesti keelest. Kõigepealt keelest. Istungid on üle poole aasta toimunud eesti keeles. Sõltub volikogu esimehe tujust, kas vene keelde võib end tõlkida või mitte. Tulemus on see, et nii mõnedki volikoguliikmed on hakanud esinema eesti keeles. Kaua sa ikka vaikid. Tore muidugi, et istungid ei kesta enam kella 16st keskööni, vaid saavad kella 20ks läbi, isegi hoolimata paljudest fraktsioonivaheaegadest. Ühest küljest on see linnapeale ju mugav, kui eestikeelses diskussioonis suudab osaleda ühe käe näppude jagu saadikuid, samas kurb, kui pooled saalis olijatest aru ei saa. Ja eriti õudne, kui venelane venelast eesti keele mitte oskamise pärast mõnitab. On õiglane, et kui nõuame õpetajatelt ja kassapidajatelt eesti keelt, peame sama nõudma ka saadikutelt. Lähitulevikus.

(jätkub raamatus)