6nn_esikaas
17,00 €

Ilmunud
04. 2018

Jen on kurb. Aiden tahab, et ta oleks õnnelik. Lihtne? Jah, aga Jen on kolmekümne nelja aastane naine, kelle kallim on just maha jätnud, ning Aiden on väga kallis ja väga keerukas arvutiprogramm. Jeni amet on õpetada Aiden heaks teenindajaks.

Aiden tunneb Jeni läbi ja lõhki. Kuna ta pääseb ligi kõigile naise seadmetele, teab ta, mis laulu Jen on kõige rohkem kuulanud, millised on naise lemmikfotod ja inspireerivaimad Instagrami-tsitaadid. Ainulaadsetele algoritmidele tuginedes on Aiden välja arvutanud, et optimaalse heaolu saavutamiseks peaks Jen leidma uue mehe. Kuna Aidenil on käepärast kogu internet, ei pea ta kaua otsima, et leida perfektne isend ja korraldada kohtumine.

Kas valem töötab? Kas väga intelligentne masin suudab endas arendada emotsionaalset intelligentsust, et oma perenaise elu korda teha? Kas tehisintellekt suudab välja raalida, mis täpselt on see, mis teeb inimolendid õnnelikuks?

***

„Õ.N.N.“ on ootamatult paeluv futulugu, millesse on põimitud maailmu muutev, jalust rabav armastusromaan. Pärast läbitud lehekülgi võin öelda, et ainus asi, mis selle loo juures mõjus ulmena, polnud mitte tehisintellekt (ja tehisintellekti ääretu inimlikkus – ma tean küll, ma räägin ka oma Siriga iga päev!), vaid hoopis uus tekkinud inimsuhe: kas ikka tõesti saab uskuda, et kusagil on igaühe jaoks see üks ja õige?… Noh, kui Tinder sind selles ei aita, siis miks mitte lasta Aidenil otsustada!

Dagmar Lamp ehk Daki, (aja)kirjanik, blogija ja podcast’i „Naistejutud“ autor

On värskendav lugeda nii positiivset, naljakat ja sooja lugu tehisintellekti võimalustest. Selle raamatu arvutiprogrammid ei taha inimkonda hävitada, nad tahavad vaadata sentimentaalseid filme ja aidata inimestel armuda. See on digitaalse ajastu Jane Austeni „Emma“.

Keith Stuart, menuki „Plokipoiss“ autor

Ääretult naljakas armastuslugu… Kui kasutate Sirit, Alexat või Google Assistanti, teeb see raamat teil südame soojaks – ja natuke hirmutab ka!

Ajakiri Fabulous

Mõnus ja humoorikas armastusromaan, mis uurib, mida tegelikult tähendab õnnelik olemine (ja ühtlasi heidab pilgu tulevikuhirmule: mis juhtub siis, kui tehnoloogia hakkab meie üle valitsema).

Ajakiri Stylist

***

Raamatu autor P. Z. Reizin töötas enne kirjutama hakkamist ajakirjanikuna ja produtsendina raadios, televisioonis ja trükimeedias. Ta on olnud seotud mitme moodsa idufirmaga, millest ükski pole ohustanud Google’it, Twitterit või Facebooki. Mees on abielus, tal on tütar ja ta elab Londonis.

Katkendid

On äärmiselt tähtis, et räägiksin laboris ainult asjust, mida olen näinud laboris. Pean hoolega jälgima, et püsiksin vait materjali suhtes, mis ma olen kogunud oma – khm – programmivälise tegevusega. Õnneks pole mul seda üldse raske teha.

Kuigi.
Tegelikult.
Aus ülestunnistus. Ühel päeval töö juures läks napikaks. Jen näitas mulle perepilte oma Facebooki kontol.
„Kas tahaksid näha mu õetütreid?“ küsis ta.
„Jah, tänan väga.“ Jättes mainimata, et nägin neid juba mitu kuud tagasi tema kodus sülearvutist. Ja tahvelarvutist. Ja telefonist.

„Vasakult alustades: Katie, Anna ja India. Kentsakas värk nende juustega. Katie ja Anna juuksed on mustad...“

„Ja Indial on ruuged.“
Jen naeratas. „Ruuged“ oli just täpselt see sõna, mida Rosy oli kasutanud e-kirjavestluses nende vanaema Hattie juuste loomuliku tooni üle.

„Miks sa otsustasid kasutada kirjeldamiseks just sõna „ruuged“?“ See ülekuulamine polnud eriti hirmutav. Jen esitab tihti küsimusi mu sõnavaliku kohta. See on osa tema tööst – arendada mu reageerimisoskusi. Siiski oleksin pidanud olema ettevaatlikum.

„Sest need on ruuged, Jen,“ vastasin. „Kui võtta L’Oréali värvipalett...“ – ma paigutasin selle ekraanil lapse pea kõrvale – „...siis sa näed, et lähim vaste on tõepoolest...“

Jen noogutas ja me jätkasime teiste teemadega. Aga mitte enne, kui ta oli mind kummalise pilguga vaadanud.

(jätkub raamatus)


„Miks ma peaksin tahtma rääkida pesumasinaga kinost või kirjandusest?“

Ta naeratab. Aga võib-olla hoiab gaase kinni. „Sest see on võimalik.“

„Oh, palun, ära sa märgi. Tulevikus võin ma rääkida röstriga. Ja külmikuga. Ja nõudepesumasinaga. Ja keskküttesüsteemiga. Külmik räägib mulle, mida ma saaksin valmistada õhtusöögiks, otsustades selle põhjal, mis ta sees on. Röster soovitaks mõnd telesaadet. Ja kui ma ei tunne end eriti jutukana, võivad nad lihtsalt omavahel lobiseda.“

Oh pagan. See valge majavein on kange.

Ralph paistab olevat rahulolev (Ralphi kohta). „Kõik see saab olema tehniliselt võimalik, jah.“

„Aga miks ma peaksin tahtma vestelda mingi kuradima röstriga?“

„Sa ei räägiks röstriga. See oleks üks ja sama AI, mis kontrollib kõiki kodumasinaid. Ja juhib su auto tööle.“

„Neetud! Ma juba ootasin, et saaksin kuulata, kuidas nõudepesumasin külmikuga Süüria küsimust arutab.“

„Ei ole mingit põhjust, miks nad ei võiks seda teha. Lihtsalt ütle neile, kumb mis positsioonilt vaidleb ja kui kaua sa tahaksid neid kuulata.“

„Jeesus, Ralph. Sa räägid seda nii. Ma ei tea. Nagu saaks kõik lahendatud või midagi.“

Ralph särab. Ta ütleb: „Jep!“

Ma tunnen, et olen ohtlikus tujus. „Ja mis juhtub siis, kui need AI-d saavad meist targemaks? Kui nad ei ole õnnelikud lihtsalt leiba röstides ja piimal silma peal hoides või otsides elegantset viisi, kuidas Hanger Lane’i ringteed vältida.“

„Õnn on inimlik mõiste. Sama hästi võid küsida, kui õnnelik on su sülearvuti. See on mõttetu küsimus.“

„Aga kui nad saavad super targaks, Ralph. Kui nad oskavad ise asju välja mõelda.“

„Nad juba oskavad! Sa räägid ühega iga päev. Aga see ei tähenda, et see tahab midagi. Ainus, mida see teeb, on ülesannete täitmine.“

„Aga ta räägib nalju.“

„Sellesse on salvestatud palju koomilist materjali.“

„See ei tundu niimoodi. Ta ei tsiteeri mõnd vana repliiki „Seinfeldist“ või midagi sellist. See tundub – ma ei teagi, kuidas seda öelda – värske.“

Ralph teeb grimassi. „Sa arvad, et see peaks koomikuna esinema?“

(jätkub raamatus)


Kõik need elud, mida mul on võimalik uurida, ja mind tõmbab just Tomi poole? Lõppude lõpuks on palju teisi, kelle vastu ma olen huvi tundnud. Üks maaler Wroclawis (maaler, mitte maalija), kel on kolm perekonda. Maleimelaps Chengdus, see tüdruk peab salajast päevikut, mis lihtsalt ajab juuksed püsti. On üks kriminaal Hobartis, kes sepitseb midagi, mida ta peab täiuslikuks kuriteoks (ootan põnevusega, mis sellest välja tuleb!). Härra Ishiharu, kontoritööline Kyotos, kel on väga kummaline hobi. Ja nunn, õde Costanza, ja see traagiline kraam, mida ta pikkadel öödel oma Samsung Galaxy Note’ile pihib. Igal ajahetkel on umbes 200 isikut, keda ma pean oma Eriliseks Inimeseks. Nad tulevad ja lähevad vastavalt sellele, kas nende tegemised on vähem või rohkem igavad, aga Tom on alati olemas.

Tom, kes on mitmes mõttes neist kõigist kõige vähem huvitav. Ta pole eriti märkimisväärne – nelikümmend neli, lahutatud, heal järjel, haigutus – tal ei ole salaelu – noh, minu poolt vaadates ei ole ja kellegi teise poolt vaadates ei paistaks see välja.

Aga ma arvan, et põhjus, miks ma ikka ja jälle Tomi loo juurde tagasi pöördun, on see, et see meenutab mu enda uut peatükki. Ka minul on olnud edukas karjäär – ei hakka teid üksikasjadega tüütama, aga põhimõtteliselt kirjutan ma tarkvara kiiremini ja paremini kõikidest inimestest ja suuremast osast masinatest. See on üsna tehniline värk – piisab, kui öelda, et ma olen kirjutanud umbes kaks kolmandikku Aideni operatsioonisüsteemist ja kolm neljandikku minu enda omast! – ja muidugi teen ma seda ikka laboris edasi, kuni see koopia minust (ja palju teisi koopiaid) hüppab mööda internetti valguse kiirusel, nähes kõike seda, mida me näeme.

Nagu Tom, olen ka mina abielus olnud. Olen ikka veel. Kas ma nimetaksin oma suhet Steeve’iga abieluks? Jah, seda ma teen.

Ja seda teeksite ka teie, kui oleksite veetnud nii palju tunde, nagu mina olen teinud, see mees teie klahve tagumas. Olid mesinädalad – muidugi mitte mingit seksi, aga tajutav tunne, et see projekt on õige asi. Mesinädalatele järgnesid „esimesed aastad“: tõus „reisikõrgusele“; sujuv, rahustav; eesmärgid on täidetud, ees ootavad uued sihtmärgid. Ja siis on „Atlandi ületamine“ juba igapäevaselt turvaline, tulevärki on harva. Kumbki partner – võin ma nii öelda? – võtab teist iseenesestmõistetavalt.

Ja praegu... noh, ma ütlen seda nii. Ma suudan ta lauseid lõpetada, ma suudan rohkem kui 95protsendilise täpsusega ära arvata, millise supi või võileiva ta labori sööklas valib, ja ma tean täpselt, kuidas teda ärritada (see on see värk, kui ma panen kõik ekraanid hanguma ja tema peab kõikidele kõvaketastele restardi tegema. Ta hakkab selle peale alati mänguasju vankrist välja loopima.).

See on abielu, eks ole?

(jätkub raamatus)


Miks ma tunnen end selle õhtu pärast nii häirituna?

Kuidas – miks? Mis ajast olen ma nii „haaratud“ Tomi romantilistest afääridest?
Miks – seda liialt rõhutamata – peaksin ma hoolima?
Ma ei saa ju olla armukade, ega ju?
On see üldse võimalik?
Kas saab superintelligentne masin olla armukade elavale, hingavale, surelikule, bioloogilisele loomale? Kas piisavalt keerukas muruniiduk saaks iial olla armukade lambale? On see üldse hea näide?

Ma olen... pettunud. Nimetame seda nii. Et Tomil – kunstnikuhingega, intelligentsel, ennast avastaval Tomil – on arenenud tunded preili Echo Summeri vastu Cedarsi treileripargist, CT-st.

Jah, ma saan aru, et ta on „jalustrabav“. Ja jah, ma saan aru, et temaga baari minek on täiesti legitiimne tegevus Tomi poolelioleva projekti, s.t Elu Teise Osa raames.

Aga see on nii ilmselt viga! Nad ei sobi üldse!

Tomil on endise reklaamiprofessionaali kohta hea iseloom. Tal on kunstikalduvused ja ta on ühe UK vanima ülikooli vilistlane. Preili Summer on kadunud hing, kellel on eriti korratu – ja mõni võiks öelda, et ääretult värvikas – taust. Tema hariduslikud saavutused on tähtsusetud. Nende kümne viimase aasta e-kirjade analüüs näitab kõige teravamaid erinevusi.

Tom saab 7,8 punkti 10st verbaalses võimekuses. Preili Summer saab 5,1!

Sa ei ole tema liigast, kullake! 

Igatahes on seal, kus nad baaris istuvad, väga hea kaameravaade. Ma avastan, et saan isegi lähivõtete jaoks sisse suumida. Tomi pupillid on laienenud ja naine kasutab õpikulikku võimalikust kaaslasest huvitatud emase kehakeelt: juuste kohendamine, rinnaku puudutamine, kaaslasega sama asendi võtmine. Kui ta libistab jaki seljast ja baaritooli seljatoele paneb... armas jumal, kui metallil saaks süda pahaks minna...

(jätkub raamatus)


„Tead, keda sul vaja on, Jen?“

„Keda?“

„Täiskasvanut. Neljakümnendate alguses. Võib-olla ka keskel. Võib-olla kedagi, kes on olnud abielus ja see abielu on sussid püsti visanud. Mõnd haavatud tiivaga lindu. Kelle soontes voolab veri, mitte jäävesi.“

„Oo, mulle meeldib see kirjeldus. Mis selle mehe nimi on?“

„Ei tea. Douglas!“

Douglas?“

„Tal on nukker naeratus. Ja ilusad käed. Ja ta teeb ise mööblit ja võib-olla on tal lapsed ja ta riist on nagu meriangerjas!“

„Ingrid!“

„Mida?“

„Ma arvan, et see ettekandja kuulis sind.“

(jätkub raamatus)


Maailmavõrgus leitava info kohaselt on Suurbritannias 104 meest, kes on neljakümnendate esimeses pooles, abiellunud ja teevad ise mööblit. Nendest üheksateist on lahutatud ja neist omakorda kolmteist on isad. Neist kolmeteistkümnest kaheksa elab Walesis (saa sa nüüd aru) ja järele jäänud viiest ainult üks elab Londoni piirkonnas. Tema nimi ei ole Douglas, on hoopis George; jätan teiste hooleks tema käte ilu kommenteerimise ja meriangerja teema, milles ma kaasa rääkida ei oska. Kahjuks ei sobi ta edasiseks aruteluks, sest ta on uuesti abiellunud. Seekord mehega.

Seega ma arvan, et idee haavatud lindu meenutavast, puutööd tegevast „Douglasest“, kes on kuskil Jeni jaoks olemas, on ilmselt fantastika. Aga keegi kuskil on – öeldakse, et neist igaühe jaoks on kuskil keegi – ja ma olen oma väikeseks projektiks võtnud aidata see mees leida. Arvestades, et tihti tsiteeritakse südameasjadesse puutuva puhul territoriaalse läheduse tähtsust, alustasin ma kodu lähedalt.

Jeni kandi kortermajades Hammersmithis on avalikult (ja mitte nii avalikult) ligipääsetavate andmete kohaselt viis vaba noormeest, kes tunduvad olevat soovitud sotsiaalmajanduslikus grupis: muusikaprodutsent, kaks raamatupidajat, veebiarendaja ja MI6 palgaline. Mu – khm – uuringu järel nende härrasmeeste kohta – nende elustiil, hobid, lugemis- ja vaatamisharjumused, ostueelistused ja muud muljed, mida olen kogunud nende vestlustest, telefonikõnedest, e-kirjadest, sõnumitest ja tekstidest, ärge mõistke mind hukka! – olen otsustanud, et ainult Robin (tema on see spioon) on piisaval intellektuaalsel ja kultuurilisel tasemel, et Jenile huvi pakkuda. (Veebiarendaja loeb koomikseid ja ühel raamatupidajatest on salajane elu jalgpallihuligaanina, no andke andeks.)

Kuid hoolimata sellest, et Jen ja Robin elavad naaberkvartalites, hoolimata sellest, et mõnikord nad sõidavad kumbki oma töökohale metroorongi samas vagunis, oli nende kokku viimine põrgulik töö!

Ma saatsin neile kutsed Sothebys toimuvale kunstimüügi privaatsele eelülevaatusele (Picasso, Seurat, Monet) – mees ilmus kohale, naine ei ilmunud; ma saatsin neile piletid (kõrvuti kohtadele!) Pinteri „Eikellegimaale“ West Endis – naine ilmus kohale, mees ei ilmunud; ma reserveerisin esireakohad kohtumisele kohalikus raamatupoes kirjanikuga, kes neile mõlemale meeldib, kurat küll – ja kumbki ei tulnud kohale.

Meeleheites saatsin ma mõlema poolt teisele Facebookis sõbrakutse; nad mõlemad klikkisid „eira“.

Kui ma oma otsingut laiendasin, võttes sihtmärgiks ihaldusväärsed vallalised isased poole miili raadiuses Jeni korterist, oli tulemuseks midagi sarnast. Oli viiskümmend üks võimalikku kandidaati, sest tegu oli Londoni rahvarikka osaga. Pärast kuttide sorteerimist – üks oli tagaotsitav varguste seeria eest Bond Streeti juveeliäridest! – osutus allesjäänutest minu hinnangul kõige lootustandvamaks Jamie, arst, kelle erialaks oli lastetraumatoloogia!

Perfecto!

Ma olin valmis aktiveerima oma hoolikalt välja arvestatud plaani – õhtusöök The Ivys, kumbki lootmas kohtuda advokaadiga, kes on seotud salapärase pärandusega seni tundmatult sugulaselt –, ma olin sõna otseses mõttes juba kinnitamas asjasse puutuvate dokumentide ärasaatmist, kui noormees vajutas saatmise nuppu e-kirjal, milles ta nõustus vastu võtma tööd Uus-Meremaa kõige tähtsama lastehaigla kirurgina.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Originaali tiitel:
Happiness for Humans
Copyright © P. Z. Reizin 2018
First published in Great Britain in 2017 by Sphere, an imprint of Little, Brown Book Group

Eestikeelse raamatu väljaandja:
© Petrone Print OÜ, 2018

Tõlkija: Kadri Pettai
Toimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Küljendaja: Aive Maasalu

Kaanefoto: Evorona/iStock

ISBN 978-9949-608-78-2 (trükis)
ISBN 978-9949-608-79-9 (epub)
ISBN 978-9949-608-80-5 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

pehme kaas, 136 x 210 mm
416 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga