minu_ameerika_2_uus
11,00 € 5,00 €

Ilmunud
05. 2010

See on raamatu uus, täienduste ja parandustega trükk.

Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine: halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi… Ja kõige selle keskel üks eesti naine.

NB! Lisatud on  pildialbum ja epiloog.

Katkendid

Jorge saadab mind haigla välisukseni. Hetkel, mil uks kinni vajub, otsin jopetaskust välja telefoni ja valin kodunumbri.

Justin võtab esimese kutsungi peale. „Kuidas sul on?”

Kajastan reipalt sammudes möödunud paar tunni sündmuseid. Tema omakorda räägib, et istub teleka ees, laps süles magamas.

„Oot, oot, ma juba olin ju Willow tänaval,” jõuab mu telefonikõnest hõivatud reaalsusse äkki taas küm õueõhk. „Justin, ma ei saa aru, kuidas see saab olla võimalik, ma tulin haiglast välja Willow tänaval ja olen tükk aega kõndinud, aga olen ikka veel Willow tänaval!”

„No eks sa siis kõnnid mööda Willow tänavat,” teeb ta tabava järelduse.

„Aga kuidas! Ma mõtlesin, et kõnnin kodu suunas!”

Nagu kiuste pole järgmisel nurgal silte.

Seisan pidžaamapükste, saabaste ja jope väel ei-tea-kus keset öist ristteed ega suuda otsustada, millises suunas edasi astuma hakata.


asusime kolme asju täis topitud masinaga teele: kõige ees Justini isa, siis meie. Ja kõige taga kolijate kaubikbuss, pilgeni täis topitud.

Esimesel suurel ristmikul pöörasime papa Johni auto järel vasakule, ja nägime, kuidas kaubik meie taga pööras hoopis paremale. Ja kadus meie silmist.

„Mis toimub? Helista neile!” hüüdis Justin. „Ma helistan isale, et ta auto kinni peaks!”

Aga papa John oli juba märganud, et venelaste buss on kadunud, ta tõmbas auto kõrvale väikesele parkimisplatsile – olime ikka veel oma endises kodulinnas Port Jeffersonis.

Ta jooksis meie auto juurde ja karjus erutatult: „Kas sa proovisid neile helistada? Mis on nende firma nimi? Kas sul on nendega leping tehtud?”

Justini ema hääl oli paiskunud kõrgustesse, ka tema seisis õues meie auto juures ja rääkis oma mobiililt juba 911-ga, politsei kiirreageerimisgrupiga.


„Aga – ära saa minust valesti aru! Teistes kohtades on jälle teised vead. Ma olen New Yorgis kokku ligi kümnes kohas elanud ja teist sama palju Bostonis. Igal kohal on hädad.”

Enne kui ma jõuan hakata Ingalt uurima, mis on teiste New Yorgi kohtade vead, astub ta mulle lähemale ja teatab sosinal: „Aga seda sa ikka tead, mis on selle koha suurim pluss?!”

„Ee… rand?” küsin ma kohmetult.

Inga jätkab poolsosinal – pesumaja teises otsas on veel kaks inimest oma asju ajamas. „See siin on kogu Brooklyni ja Queensi kõige VALGEM naabruskond! Siin koolis ei tööta mitte ühtegi MUSTA õpetajat! Tead, miks see nii on?”

„Ei tea,” tunnistan ma ausalt. Tunne on nagu väikesel kassil, kelle suur kass esimest korda matkale kaasa on võtnud. „Mina küll ei tea, miks see nii on.”

Ilmumisandmed

Autoriõigus: © Epp Petrone ja Petrone Print OÜ 2010

Keel ja korrektuur: Riina Tobias
Kujundus: Anna Lauk
Pildialbum: Epp Petrone, Justin Petrone, Siiri Lind, Helina Riisalu, Kaur Virunurm, Anna Lauk

Trükk: OÜ Greif

ISBN 978-9949-15-194-3 (kogu teos)
ISBN 978-9949-15-196-7 (2. kd)

pehme kaas, 130 x 190 mm
264 lk

Kommentaar

  1. Tere Epp! Veetsin sel suvel kuu aega Eestis (oma kodumaal) emal kylas olles. Ta oli mulle muretsenud lugemismaterjali, milleks olid sinu molemad Ameerika raamatu valjaanded. Lugedes kasvas ponevus ja huvitunne sinu ja sinu perekonna vastu, seega lugesin labi ka Justini kirjutatud “Minu Eesti 1″. Sinu Ameerika lood olid nii hasti sonadesse pandud, vaga lihtne ja kaasahaarav lugemine oli see minu jaoks.
    Puhkuse loppedes otsustasin osta Justini “Minu Eesti” inglisekeelse versiooni, kuna tundus et olin leidnud ideaalse synnipaeva kingituse oma mehele. Nimelt on ka minu abikaasa Andy ameeriklane. Me kihlusime Eestis, abiellusime Ameerikas ja elame siiamaani Usa-s, tapsemalt Long Islandil. Mina olen sellel maal juba 7 1/2 aastat elanud, aga ikka on mul suur “Eesti igatsus”. Tahtsingi kysida, et kuidas otsustas Justin Eestisse kolimise kasuks ja mida arvavad sellest tema vanemad? Ka Andy vanemad on itaali juurtega Ameeriklased, kogu minu mehe perekond (tema 2 ode ja 1 vend) elab yhes ja samas linnas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga