syda1
5,00 €

Ilmunud
05. 2010

24-aastaselt otsustab „varajasse keskeakriisi” jõudnud noor naine maha jätta oma turvaliselt polsterdatud maailma ja järgida ümbermaailmareisile minevat ekstsentrilist hipipapit. Teel leiab ta eest sugulushingi, kummalisi sõpru, kadunud lapsi… Kõik kogetu paneb ta kirja päevikutesse, mille jätab vana laevakapteni juurde, kes lubab teda oodata.

Kümme aastat hiljem läheb ta tagasi, otsima päevikuid, mälu ja lunastust.

Lood selles raamatus põimuvad lugudesse, lennutades meid Vahemeremaadesse ja Atlandi ookeani kaldale, mööda Venemaad, Kesk-Aasiat ja Lähis-Ida, vaimuhaiglasse ja vangi, relvatehasesse ja kalakasvandusse, lõunamaistele turuplatsidele ja viimsepäevahõngulistele lahinguväljadele, kus avaldatakse ellujäämise saladusi.

Katkendid

„Kas te teate midagi Harri Hommikust, kes korraldab Havai saartele eestlaste kommuuni?”

Sellise meili saadan hetke pärast kõigile kontaktidele oma postkasti aadressiraamatus. Vastab Mari Tartust. Ta on saatnud selle kirja kõigile neile, kellele minagi. „See mees on ohtlik psühhopaat! Ta on olnud hullumajas ja ta on oma neli last Siberisse viinud ja seal ära kaotanud. Hoidke temast eemale, inimesed!”

Jah?

Aga miski mu sees on juba tuksuma hakanud, ma näen vaimusilmas end Vaikse ookeani keskel asuvatel troopiliste saarte turgudel käsitööd müütamas ja näen seal kõrval seismas ühte hullu põnevat meest, kes mulle kõik oma elu seiklused räägib, alates hullumajast ja lõpetades ärakaotatud lastega – kui need jutud peaksid õiged olema. Mina ei ole ju laps, keda saab ära kaotada! Ma olen julge ja osav täiskasvanud naine.

Need pildid mu silme ees on nii elavad. Ma justkui olengi juba paradiisisaarel! Veel ei tea ma, et unistused kipuvad täide minema, aga tavaliselt teatud kiiksuga…

„Sa tunned ta kohe ära. Tal on pikad hallid juuksed ja kitsehabe, ta näeb välja nagu vana hipi või Jeesus Kristus,” õpetab seesama kolleeg suitsunurgast. „Kui Harri on Eestis – ja paar päeva tagasi oli ta siin – , siis istub ta õhtuti „Kloostri Aida” kõrtsis. Talle meeldib seal noortele oma seiklustest ja teooriatest jutustada, nii et ära imesta, kui tal ring inimesi ümber on, suud ammuli kuulamas.”

Ma lausa jooksen õhtul pärast tööd „Kloostri Aita”.


„Ma ei tea Mehhikost eriti midagi.”

„Noh, Mehhikkosse lähen ma ise ka esimest korda. Ma olen tundma õppinud kõiki Aasia linnu ja piirkondi, seda pole sugugi vähe, aga nüüd on aeg mul edasi liikuda: minu järgmise kümnendi siht on tundma õppida Ladina-Ameerikat.”

„Ma kuulsin muide sellist juttu, et sa kaotasid oma lapsed Siberis ära,” mainin ma järsku, isegi ehmudes oma julgustüki pärast. Harri vilksab mu poole vaadata.

„Selle loo jutustamine võtab mitu päeva,” ütleb ta. „Ma luban, et räägin sulle selle kunagi ära. See ei olnud minu süü, ja nad ei jäänud sinna üksinda, vaid koos oma võõrasemaga. Ja see polnud mitte Siberis, vaid Tadžikis. Seal algas kodusõda ja… Ühesõnaga, pikk lugu.”

„Heakene küll, ma tahaksin seda lugu kuulata.” Huvitava loo lubadus mõjub mulle suure ahvatlusena, isegi kui ta need lapsed tõesti ära kaotas. Uurin edasi: „Kuhu me jäimegi… mis me seal Mehhikos teeme?”

„Sealkandis on kuuldavasti ka väga häid ja autentseid käsitöötegijaid ja nende töö ei maksa väga palju. Meie eesmärk on leida nad üles, sõlmida kontaktid ja osta odavalt nende kaupa, võib-olla lasen ka tulevikuks midagi neil oma mudelite järgi teha – eks näis. Kõike ei saa ette plaanida, tuleb kohapeal tunnetada. Vaata, igasugused otsused peavad olema tehtud vaistu ja ratsionaalse mõtlemise koostöös, nende vastuvõtmise jaoks on vaja teatavat mediteerivat seisundit, aga seda seisundit pole mõtet hakata endale tekitama enne, kui on käes õige kontekst, piisavalt palju infot.”

„Arusaadav,” ütlen ma, tundes nagu eilegi, et sel mehel on mulle midagi õpetada.

„Nii, igatahes tegelesin mina eile õhtul oma otsuste vastuvõtmisega ja sain aru, milleks mul sind vaja on. Kui sa nõus oled.”

„Jah?”


Külm on! Laine peksab üle tekiääre. Kes oleks küll võinud arvata, et märtsikuine Vahemeri niisugust palet võib näidata, mis pigem detsembrikuist Eestit meenutab! Tõmban end lõdisedes kokkupoole ja igatsen taga seda kampsunit, mis Jeruusalemma hostelikasti maha jäi. Harri istub minust veidi eemal pingil, habe püsti, selg sirge, silmad vist mediteerimiseks kinni, seljas ainult lühikeste käistega särk. Ta on  harjunud olema paljalt igasuguse ilmaga. Nagu ta mulle on jutustanud, läks ta omal ajal nooruses nõukogude kroonust pääsemiseks peitu hullumajja, aga siis ei pääsenud sealt enam välja, põgenes ja elas tükk aega Eestimaa metsades. Just sel ajal harjuski tema keha kõikuvate temperatuuridega. Minul, nagu näha, on külmaga harjumise alal veel arenguruumi.

Ja jalad on mul villides, nii nagu omal ajal teismeliseeas poliitilisel vabadusematkal Tallinnast Vilniusse kõndides. Sellest ajast on ju möödas kaheksa aastat ja pärast seda olen ma elanud peamiselt kontoriroti elu. Harri seevastu on oma igapäevaelus aina kõndima harjunud.

„Arvesta, et mina ei hakka sinu järele vaatama, sa pead ise mul kannul püsima,” teatas ta mulle omamoodi sadistliku naudinguga keset Tel Avivi lennujaama, ja pani aga ajama. Pikad hallid juuksed ja hõlst lehvimas, laia servaga kaabu peas, ja nii pikkade-kiirete sammudega, nagu polekski tal ühel õlal umbes 20 kilo kaaluvat käsipagasit, täis hõbeehteid.


„Politsei tuleb! Jookse! Ma valvan su asju!” hõikab mu araablasest naaber.

„Palun vabandust, tulge veerand tunni pärast tagasi,” ütlen inglastele, kes parajasti mu hõbeehteid vaatavad.

Poen läbi nahkkottidest seina, lipsan mööda paarist paksust turistist ja väljun teises vahekäigus. Ega kuskilt vormimehi ei paista? Nad tunnevad mind näo järgi ja kui mind siin taas märkavad, võivadki äkki jaoskonda kaasa viia, nagu eelmisel korral ähvardasid. Jalutan nii kiiresti ja tähelepandamatult kui oskan. Ise olin loll, et liiga vara kauba üles panin! Politsei polnud veel oma hommikust ringreidi lõpetanud!

Kümne minuti pärast märkan politseivormis mehi vahekäigus, mis minu tänasest platsist üsna kaugele jääb.

Kiirustan oma kohale tagasi ja avastan naabri mustlase neile minu kauba kohta seletavat. Mustlane hüpitab peopesal tiibeti mandalot ja kiidab: „Hea hind!”

Oleks mulle keegi kaks kuud tagasi Eestis sellist situatsiooni kirjeldanud!


„Hola! Privet!” äratab keegi mind poolunest. Avan silmad ja märkan, et minu ümber, lausa igasse külge, on end seadnud  noormehed. Õigus, olin nendega hommikul turul rääkinud. Vene meremehed, kes olid paariks päevaks siin randunud.

„Privet!” tervitan vastu ja hakkan rõõmsalt nendega juttu ajama. Peaaegu kaasmaalased ju!  Peagi kutsuvad osa poisse mind endaga ujuma ja teised lubavad mu asju valvata. Jah, miks mitte! Üksi rannas olles on ju ikka see kõige suuremaks probleemiks, et vette end õieti kasta ei saagi. Kotis on mul hunnik müügiks olevaid ehteid ja natuke raha, ma ei saaks seda ju üksi jätta.

Ookeanilt puhub tuul ja peksab mõnusaid soolaseid suuri laineid. Hüpleme vees, sukeldume lainetesse…

Kaotan korraks tasakaalu ja üks meestest haarab mu käest kinni, et aidata.  See on heleda peaga Jura, pikka kasvu ja laiaõlgne, selline sõbraliku karu moega.

„Kas sa tahad mind välja valida?” küsib ta järsku kiirelt, mulle näkku hingates ja kõrvalpilku sõprade poole heites. Vesi kohiseb, keegi ei kuule meid.

„Mida?” küsin ma, ikka naeratades.

„Nad on kokku leppinud, et tahavad sind laeva saada… Aga kui sa valid välja ühe, siis ma saan sulle kaitset pakkuda. Ma võin sulle maksta ka. Tule minuga! Ma võin su asjad kätte saada ja läheme ära!”

Järsku on mu ümber kõik muutunud.

Ma vaatan enese selja taha rannajoonele ja näen, et seal kaugel on mu pisike rannalina meeste poolt vallutatud ja keegi istub, mu kott oma jalgade vahel.


Ma näen, kuidas Harrile meeldib mind ööseks mägedesse kutsuda. Kuigi ta nimetab end üksikuks hundiks, meeldib talle tegelikult maailma asju arutada.

„Ma teadsin juba 70ndatest saadik, et varsti kukub Vene impeerium kokku,” räägib ta. „Käisin ja kuulutasin: ma ei teadnud, millal see juhtub, aga näitajaid selle kohta tunnetasin ja analüüsisin igal pool. Ja läkski täide!”

Samasuguse hasardiga räägib ta nüüd kolmanda maailmasõja puhkemisest. „Ma ei tea veel, kust see täpselt algab, aga ma olen nii palju erinevates riikides käinud ja erinevate rahvaste psüühikat näinud… sellest tuleb üks hiiglaslik ahelreaktsioon! Iga rahvas vihkab kedagi ja kui võimalus avaneb, tahab ta vaenlasele ära panna. Pealegi on inimesi liiga palju, mõttetut rahvast on liiga palju ja ainus võimalus üleüldse edasi eksisteerida siin planeedil ongi see, et peab tulema puhastus.”

„Kus siis turvaline on… kui midagi paha juhtuma hakkaks?”

„Üldiselt on sul turvalisem muidugi mägedes. Kas sa ikka tead, mis teha, kui sõda algab?”

Mõtisklen selle üle, poollamaskil, magamiskott kurguauguni tõmmatud, meie alt orust paistmas kahe küla tuled.


„Kas Djellah`st ka midagi oled kuulnud?“ pärin Jorgelt, pärast seda, kui ta paar poodi sattunud turisti on ära teenindanud: nende veepudelid kassalindilt läbi lasknud ja neileranda mineva tee kätte juhatanud.

„Djellah! Djellah on ju surnud, kaks aastat tagasi avastati vähk ja ta läks meie hulgast paari nädalaga. Enne seda elas ta siin veel mitu satsi; vahepeal läks ära mujale ilma ja siis tuli aga jälle tagasi.“

Jah, muidugi, Djellah`l oli siin külakeses ju omamoodi kasutütar, see sadamaprostituudi tütar, mõtlen ma uimaselt. Muidugi tuli tema siia tagasi, korduvalt, alati. Mitte nagu mina.

Kaugemale ei suuda ma mõelda. Ei suuda uskuda, mida Jorge äsja ütles. See peab mingi rumal nali olema. Järsku meenub, kuidas me Djellah´ga ju ühte kokkusattumust veel jagasime. Me mõlemad olime 21-aastased, kui meie emad vähki surid. Ja samamoodi nagu mina, ütles ka Djellah, et pole sellest veel üle saanud (tema oli meie kohtumise ajal 48) ning samamoodi kartis ta, et see haigus võib juhtuda ka talle.

„Surnud! Aga ta oli ju täitsa noor!“ Tunnen, kuidas silmadesse tulevad pisarad. Poe teises otsas kaklevad mu lapsed, avatud poeseina eest tänaval kõnnivad mööda lärmakad saksa turistid… Argipäev ja minevik on segunenud, ma nutan. Ma olen lõpuks ometi siia tagasi jõudnud, aga ma olen hiljaks jäänud.


Djellah’ ja Marco tutvus on pikk, selle algus ulatub aegadesse, kui üks oli noor pikapatsiline hipi ja teine merekooli valge mütsiga kasvandik. Juba sel ajal, 1970ndatel, sattus Djellah siia, Arguineguini kalurikülla. Tema tuli siia lihtsalt ühe rännaku käigus, Marco aga oli oma ema-isa juurtega siitsamast saarelt ja siitsamast külast pärit. Nagu ma aru saan, on need mu praeguse elu kaks kõige tähtsamat inimest kunagi ammustel aegadel ka vahel koos pidutsenud, sest Marco käis kunagi rohkem läbi siinsete vabameelsete hipi-ringkondadega, ja Djellah peatus siinsamas Marco perekonnale kuuluvas hotellis juba sel ajal, kui seda pidasid Marco ema ja isa. Hiljem läks Marco tööle maailmameredele laevakaptenina, aga ikka käis vahel kodusaarel ema juures ja ikka vahel kohtus ka Djellah’ga.

„Muide, kas sa oled näinud, milline konservatiivne nõid ta ema on? Kuidas sa üldse kujutaksid ette tõsist suhet mehega, kellel on s e l l i n e ema?” küsib Djellah mult retooriliselt. Ma ei oska midagi arvata. Hotelli katusel asuvas korteris, seal kusagil taeva all neljandal korrusel ja kõige parema merevaatega kohas elab Marco ema, tia Maria, alati tumedasse riietatud ja trepiservades kõndiv rätikuga vana naine, kes mind kohates paljastab hambad, nii et ma ei ole veel aru saanud, kas see on naeratus või hoiatuseurin ning kui palju ta üldse minu ja ta poja suhtest teab, aga see polegi mulle tähtis – mina naeratan tia Mariale  ja olen rahul, et elu mulle sellist inimtüüpi on tutvustanud.

„Mu ema on alati öelnud, et Djellah on peast hull,” räägib mulle aga Marco. „Ja mida aeg edasi, seda rohkem saan ma aru, et emal oli õigus. Ema hoiatas mind tema eest juba ammu!”

Ilmumisandmed

Teksti autoriõigus: Epp Petrone ja Petrone Print OÜ, 2010
Illustratsioonide autoriõigus: Kudrun Vungi ja Petrone Print, 2010

ISBN 978-9949-9043-5-8

288 lk

Kommentaar

  1. Tundub ääretult huvitav, kuidagi uskumatu lausa. Mulle meeldib Epu uus (või hoopis vana?) toon, hoopis midagi muud kui “Roheliseks kasvamises”, seal meeldis ka, aga kuidagi täiesti teise tunde jätavad need katkendid.
    Igatahes, veel üks põhjus, miks kevadet oodata!

  2. Külmavärinad tulevad neid katkendeid lugedes.

  3. when we read other parts of the book?please

  4. Super lugemine, nagu maalt ja merelt, viib sind kaugele-kaugele, kuhu sa ise kunagi ei joua ning annab sellise kihvti vabaduse tunnetuse ehk algab Vabalend!

  5. ootus on sees, käisin enne raamatupoes ja mõtlesin, et ei tahagi muud lugeda praegu, juba ootan seda Epu raamatut! Loodetavasti ei pea pettuma, need katkendid on küll sellised, et tuul hakkab kõrvades vilistama!

  6. Raamat alles pooleli, kuid juba on jõudnud väga puudutada. Epp on vist Eesti kõige vingem naine!

  7. Olen täitsa nõus sinuga, Helen!

  8. Minul ka veel raamat pooleli, aga sõna otseses mõttes ahmin vahepeal õhku. Nii väga väga hea on! Epp,sa oled super!

  9. Huvitav, googeldamine andis “Harri”-papile selle naisega 5 last. Ja päris aastaste vahedega nad siiski ei olnud. Raamat oli hea, kuigi see viimane minek oli ilmselgelt ajakirjanduslikust huvist ja Eestist oleks ka naise üles võinud otsida. See vanamehe-liin oli aga väga huvitav.

  10. Esiteks – raamat oli väga hea!
    teiseks – tekkis küsimus, kuidas sai Franc anda 500 eurose, kui aastal 1999 polnud eurosid veel kasutusel? :)

  11. Jaa, aplaus terasele lugejale. Me kahjuks ei avastanud seda viga enne, kui eestikeelne versioon oli trükki läinud. See oli mälu trikk. Pidi olema roosakaspunane 1000-margane… Inglisekeelses versioonis on see ‘ra parandatud.
    Vabandan!

  12. as i can read this book on the internet in english?

  13. why ican not open your book to read it in amazon?

  14. Dear Anonim, you have to buy the book in Amazon, unfortunately it is not available there for free.

  15. Jah, see 500 euro lugu! Epp, mis summast ja mis vääringus käib tegelikult jutt, kui juba aus lugu on? Raamat on hää, aga lugeda on raske…Usun, et sa oma tütardele tõesti sellist seiklust ei soovi. Jah, ja siis veel see lasteta naiste lugu. Ka mina olen saatuse tahtel viljatu ja tean väga hästi, millest sa räägid!!!

  16. Raamatuski räägin mälu reetlikkusest… Mida ma mäletan kindlalt, et see oli ümmargune summa ja rahatäht oli roosa. Kui sai selgeks, et eestikeelsesse raamatusse sai mäluviga sisse, siis tõesti mediteerisin ja meenutasin, vaatasin ka rahatähtede pilte ning jõusinm tõdemuseni, et tegu oli järelikult 1000 DEMiga (Saksa margaga).

    Kas oma tütardele sellist seiklust soovida? Kusagil raamatus ütlen, et ei soovi seda. Praegu aga mõtlen, et mul pole õigust neile midagi soovida.
    Ja lugesin just lugeja-arvustust amazonis, mis ütleb: see raamat aitas mõista, et ka kõik ebameeldivad ja ebamugavad sündmused su elus on hea, sest need on õpitund.

  17. Aitäh, Epp! Sõnastasid paljud mõtted, mida olen rännates või rännult tulles mõlgutanud, ent pole lausesse seada osanud. Maailm on imeline ja rändamine parim viis selle kogemiseks. Kõike hääd!

  18. Lugesin nädalavahetusel Teie kirjutatud ”Kas süda on ümmargune?“. Sattusin lugemissoonele ja lugesin laupäeval enamus raamatust läbi, siis enam ei jaksanud ning ärkasin väga kärsitult pühapäeva hommikul, et lõpetada. Mulle väga meeldis see raamat ja tahtsin tänada Teid selle kogemuse eest.

    Ma ei ole kunagi ringi rännanud maailmas. Mu elus pole olnud suuri kogemusi abielu ja lastega. Küll aga tundsin nii suurt sarnasust ja äratundmisrõõmu raamatus. Võib-olla on mu hing suur rändur, võib-olla olen ma lihtsalt enda sees kogenud ning vaaginud sarnaseid lugusid. Kes teab, aga minu jaoks loksutas see raamat päris paljud vastused omasse paika. On vist nii, et vastused on kusagil olemas, aga nad kulgevad kusagil omades dimensioonides ja need tuleb lihtsalt kinni püüda. Igatahes see minuga juhtus raamatut lugedes ja veel tänagi olen päris loksutatud sellest raamatust. Mul oli elus esimest korda kogemus, mil pärast raamatu lugemist ei osanud ma mitte midagi öelda. See raamat ühtaegu loksutas kõik paika, aga samas keeras kõik sassi. Selleks, et teha mingisugused korrektiivid oma elus, sisemuses ja mõtetes. Mu kallis elukaaslane küsis, mis raamatut ma loen, kas süda siis on ümmargune ja millest see raamat räägib. Mingil põhjusel ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin vaikida ja kogeda seda, mis minus parasjagu toimus.

    Suur-suur tänu erakordse raamatukogemuse eest. See raamat tegi mind kindlasti pisut paremaks inimeseks.

    Parimate soovidega,
    Merike

  19. uskumatu vanamees see harri hommik ikkagi. uskumatu aferist. vedada naiivseid inimesi niiviisi enda kannul maailma – panna nad fakti ette et istudki päevad läbi maanteetolmus ja müütad nn ilusat rämpsu ja selle eest pead veel ise oma söögi ja elamise eest hoolitsema ja kui rämpsu pähemäärimisega piisavalt ei teeni, siis oled veel taadile hiigelsummasid võlgu kah. selle koha peal läks küll süda veits nagu ümmarguseks mul (loe: hakkas läikima), kui see vana ahf epukeselt 500 euri nõudis. ja see mahajäetud laste lugu – see mees tuleks selle eest vangi panna kogu ülejäänud eluks. niiviisi 4 inimese elu täiega ära rikkuda – mitte anda neile võimalust kasvõi oma kodumaal lastekodus kasvada, kui teisiti ei saa… issand jumal, milline julmur ja ilmselt sotsiopaat.
    aga epp, olid tubli et sellest pasast tervena läbi tulid ja lõpuks veel normaalse perekonna suutsid luua. raamat oli jah põnev, kuiigi kohati lausa tülgastav

  20. Suurepärane raamat, raske oli käest ära panna :) Millal võib oodata järgmist osa?

  21. Raamat meeldis, häiris ainult nn see Harri nn katastroofikorrutamine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga