minu_omaan
11,00 €

Ilmunud
06. 2011

„… aga niimoodi ei saa ju merd sõita!” hüüataks mu kogemusest kuuldes eesti meremees. Omaani härra vastaks vaid: „Mafi muškila! Pole probleemi!” Mis on loomulik omaanlaste silmis, ei pruugi kokku langeda meie õhtumaiste arusaamadega.

Lisaks maasturite kalapaadis vedamisele, hiigelhaide söögiks küttimisele, riikliku reisilaevanduse sünnivaludele ning igapäevaelule praeahjukuumuses pajatab raamat sellest, mis juhtub, kui inimestel on vahel rohkem raha ja pealehakkamist kui kainet talupojamõistust.

Loodan, et minu pilguheit kaunile Omaanile ja tema külalislahketele elanikele aitab maalida lisatoone meedia loodud araabiapildile ning näidata, et elu looritatud juuste ja väärikate turbanite all polegi nii mustvalge nagu kohalike igapäevariietus.

Tulge koos minuga maailma nobedaima reisilaeva pardale, et saada osa meremehetööst maal, kus areng kaamelikaravanidest Porschedeni on toimunud välgukiirusel!

Meeli Lepik

Katkendid

Mu paariline Anja enam merele kaasa ei tule, pärast nelja kuud merel on tal lõpuks kojulennupilet taskus. Enne lahkumist jagab ta mulle õpetussõnu kaasa.

„Meeli, on üks asi, mis ma tahaksin, et sa endale meelde jätad,“ alustab ta ootamatult usalduslikult. Sigaretti süüdates liigub ta mulle lähemale. Tunnen värske tubaka lõhna ja mõtlen, et suitsuhais peab kindlasti ta lopsakatele juustele külge jääma.

„Mitte kunagi ära lase oma positsiooni käest,“ ütleb ta ja vaatab kinnitust otsides teravalt mulle silma.

„Mida sa selle all mõtled?“ ei saa ma täpselt nõuandest aru.

„Lihtsalt jäta see meelde ja küll sa hiljem mõistad!“ Suitsu nina kaudu välja puhudes rändab Anja pilk juba hajameelselt sadamat ümbritsevatel mägedel.

Taas üks mõistatuslik soovitus… Kuigi Anja mulle ei meeldi, käsib sisetunne mul ta sõnad meelde jätta.


Golden Tulipi kuurorthotell asub kalju otsas keset suurt tühjust. Datlipalmide ümber väänlevad toredasti valgus-voolikud ning selle piduliku sissesõidu lõpetab lillepeenardega ümbritsetud purskkaev, mille kõrval ongi nelja tuhmunud staatusetärniga tähistatud hotelli sissepääs. Ronime tillukesest bussist välja ja peale kohvrite jaotamist leiab igaüks väsinult fuajee idamaistel diivanitel koha. Mu kräsupeaga kolleeg Anja tervitab vastuvõtuhärrat kui sõpra ja jagab kiiresti kõigile võtmekaardid.

„106, võta sa täna see – usun sulle meeldib! Eks õhtusöögil näeme,“ ulatab bulgaarlanna ka mulle kaardi ja juhatab trepist alla, esimesele korrusele.

Koridor ei ole kõige värskema moega. Silman punakal vaibal plekke, mille päritolu jäägu pigem saladuseks ja seinalt koorub kohati värvi. Tundub, et tegu on mingi veekahjustusega, kuid korraliku remondi asemel on paika lihtsalt korduvalt üle võõbatud.

Kogu pilt muutub, kui avan oma toa ukse.


„Palun madam,“ kõnetab ootamatult Abbyt üks ettekandjatest ja asetab lauale kaks piimakokteili. Vaatame segaduses ringi, sest me pole midagi tellinud.

„Sellelt härralt seal,“ osutab joogi tooja diskreetselt kaugemal istuva vana pikakasvulise mehe poole, kes heakskiitvalt muigab ning jätkab kohe hoogsate tõmmetega põlvedel lebavasse märkmikusse kritseldamist. Mehe välimus on õigupoolest hirmuäratav. Lohakalt seotud hommikumantli vahelt vilksatavad kondised päevitunud jalad. Sagris juuksed ja hallisegune habe mõjuvad räpastena. Kummalise hotellikülalise kõhtu kaunistab suur vana-aegne khanjar, mille kandmine basseini ääres tundub kohatu ja veider. Arvan millegipärast, et tegemist ei ole omaaniga.

„Peaksime teda tänama,“ pakub Abby naiivses usalduslikkuses uute inimeste vastu. Mul ei ole mingit tahtmist mehega juttu alustada, ka viisakusest mitte. Hetke pärast, kui olen kergelt supluselt naasnud, märkan siiski, et mees on Abbyle juba oma lamamistooliga lähemale kobinud ja need kaks vestlevad omavahel. Mõned meie madrused jälgivad sündmuste käiku huviga teiselt poolt basseini. Vestlust põgusalt kuulates saan teada, et tegemist on kuulsa arhitektiga, kes ka Golden Tulipi on projekteerinud ja et talle kuuluvad mitmed suurvaldused Masqaţis. Meisterlikud joonised mehe märkmikust kujutavad endast keerulist masinavärki, millega saab kaljudest murenevaid kivivalinguid sõiduteele vajumast takistada…

„Lähme minema,“ kutsun Abbyt.

Mulle ei meeldi jubeda mehe olek ja pealetükkivus. Abby tulebki ja lahkudes paljastub mehe naeratuseks avatud suus osaliselt puudu ja pooleldi tumedaks tõmbunud hammaste rivi. Tunnen, kuidas külmajudinad mööda mu selga alla jooksevad.


Minu uus teenindava meeskonna liige, tualettide koristaja Samrat on sõbralik, kuid väga kehva inglise keele oskusega varastes viiekümnendates hindu. Koristamise kogemust pole tal muidugi ollagi, tegu on hariduselt elektrimehaanikuga.

Vähemalt kahel päeval algavad mu hommikud seletustega: “Roosa lapiga pühime WC potti ja kollasega seinu. Kas sa saad aru?”

Samrat ainult naeratab ja liigutab hindudele omaselt pead küljelt küljele ja sama-aegselt üles alla, nagu oleks tal kaela asemel vedru. Sellest pealiigutusest ei saa ei ei-d ega jaa-d vastuseks välja lugeda. Kui mul siiski õnnestub talle kohustused käte ja jalgadega või hindi keelt valdavate laeva agentide abiga arusaadavaks teha, töötab ta kohusetundlikult ja innuga.

Keskealisele soliidsele mehele lihtlabase koristamise ettenäitamine on mulle tõenäoliselt kõige suuremaks kultuurišokiks üldse ja ma lihtsalt sunnin end olukorda normaalseks pidama. Läheb nädalaid, enne kui sellega seonduvast piinlikkusetundest üle saan. Samas pole ka Samrat harjunud, et valge noor naine temast välja teeb, tänab ja isegi naeratab talle. Aegamööda näen temas kasvavat usaldust ja enesekindlust.

Marokolased ja omaanid aga suhtuvad hindudesse väga üleolevalt. Ühel tuulisel Khasabi-reisil istun koos maroko stjuardessidega messis lõunapausil. Ka Samrat ühineb meiega. Juba mitu nädalat ei söö ta kätega, nagu hindudele kombeks, vaid laseb läänelikult kahvlil vastu taldrikut klõbiseda.

„Noh, Samrat – mitu tera riisi sa täna kavatsed süüa?“ viskab üks tõmmudest neiudest nalja, ise sõbrannadelt oma vaimukuse üle heakskiitu oodates.


Ühel pärastlõunal pistab Khalid mulle pihku kaunilt kujundatud hõbedaste tekstide ja tuttidega üdini araabiakeelse kutse.

„Mu vend abiellub,“ selgitab ta ja palub mind ja Abbyt oma venna pulma.

Oleme vahvast võimalusest väga elevil. Me ei tea ju kohalikust kombestikust mitte tuhkagi ja nii uurin turundusjuhilt Samarah’lt, mida sobiks selga panna ja kuidas peol käituda, sest kutsel dresscode’i märgitud ei ole. Samarah kontrollib kõigepealt abiellunute nimesid. „Ma tunnen neid inimesi, sellised moodsama mõtteviisiga nagu meiegi ja väga jõukad. Võite minna täiesti tavalises õhtukleidis,“ annab asjalik ja alati elegantne Samarah head nõu. Veel lisab Samarah, et kinke ega lilli pole kaasa tuua kombeks. Mitu tundi enne, kui Khalid ja G meile järele tulevad, lööme Abbyga end minu juures üles. Lopsakad lokid soengus ja pillav värvipalett näol, võiksime Eestis küll vaid lavale või väga pimedasse baari ilmuda. Samarah aga ütleb, et omaani pulmas küll küllale liiga ei tee. Täpselt kell seitse saabub G hiigel-auto muusika mürtsudes maja ette kuid peosaali jõuame alles paari tunni pärast.


Varsti pärast Omaani meeskonna saabumist panen tähele, et info firmas ja laevas toimuva kohta ei liigu enam tavalist kanalit mööda – kaptenist allapoole, vaid tihti kuulen pooljuhuslikult hoopis praktikantidelt, mis toimuma hakkab. Olgu siis tegemist reisi ärajäämise või vaba aja veetmisega… Ka teised hoomavad seda ja imestavad, kuid olukord ei muutu ka pärast märkuste tegemist ning läheb ajapikku aina hullemaks. Nii teatabki ühel hommikul mulle Qusay: „Miss Meeli, härra Said kutsub kogu meeskonna pärastlõunal dhow-kruiisile.“  Qusay on üks uutest omaanidest, kes hea inglise keele ja tublide töötulemuste, kuid ka end temasse mittepuutuvatesse asjadesse segamise tõttu teiste noorte omaanide seast esile tõuseb. Noormehe keskelt lahku kammitud mustad juuksed, veidi naiselikud maneerid ja peened näojooned meenutavad  kuulsat Michael Jacksonit tema parimatel aegadel. Kapten Andrew otsustab firmajuhi härra Saidi lahke kutse vastu võtta ning meeskonnale pool päeva vabaks anda. Salongi põranda üle tõmmata ja teki ära pesta saab ka homme.


„Meeli, appi!“ ärkan ühel ööl Khasabis Merilini telefonikõne peale. Tean, et hilistel tundidel me üksteisele ilma asjata ei helista. Midagi tõsist peab olema juhtunud. Saksa juhtkond otsustas kulude kokkuhoiu eesmärgil teenindava meeskonna Golden Tulipist ära saata teise, odavamasse hotelli. Khasabis ongi ainult kolm euroopa mõistes normaalset ööbimiskohta – uhke Golden Tulip, tagasihoidlikum ja roheline Khasab Hotel ning uus, kuid soodne Esra Apartment Hotel. Viimasesse teenindav meeskond, Merilin nende seas, elama on asunudki. Mind ja Andrewd see veidi kurvastab, sest ma ei saa enam Meriliniga õhtuti veiniklaasi taga emakeeles lobiseda ja tal puudub Sasha näol lauatennise partner. „Neid on nii palju, nad on igal pool!“ ahastab Merilin erutunult telefonis ja kuulen taustal muidu nii tasakaalukat Fatima Alimat karjatamas.„Mida on igal pool? Mis toimub?“ ei saa ma uneseguse peaga aru.


Tuul on merel märgatavalt tõusnud ning meie giidil ja paadijuhil on raske leida sobivat kohta teiseks peatuseks. Isegi kaljude varjus kõigub paat märkimisväärselt, nii et varustuse selgapanek ja tasakaalu hoidmine muutub peaaegu võimatuks. Vee all aga laineid tunda ei ole ja nii möödub teinegi sukeldumine probleemideta. Kell võib olla umbes kolm pärastlõunal, kui hakkame vaikselt tagasi sadamasse pöörduma. Istun laeva ninas, jalad ripakil üle ääre ja lasen päikesel omale näkku paista, kui laeva kapten ütleb viletsas inglise keeles: „Palun tule sissepoole, võib natuke kõigutada.“Kuulan sõna ja sätin end istuma paadi keskel laiutava joogikasti peale, keskealise prantsuse härrasmehe kõrvale. Järgmisel hetkel keerame lahesopist avamerele ja esimesed lained löövad mürinaga vastu laevakülge, raputades seda viimse kruvini ning soolast vett pritsib kõigile näkku. Rahvas on pisut üllatunud, kuid naerab ja naljatleb juhtunu üle. Hommikused õrnad vahujänesed merel on muutunud võimsateks valgeteks hobusteks ja ratsutavad laineharjadel jõuliselt meie poole. Kohe tababki paati järgmine hoop.Tunnen, kuidas mu tagumik kastilt vähemalt kümme sentimeetrit üles kerkib, et siis raksatades tagasi prantsatada. Sellele lainele ei järgne enam seltskonna lustakaid kommentaare. Ühtäkki on kõigile selge, et reis tagasi Khasabi kujuneb millekski muuks kui lihtsalt lõbusõiduks. Niipalju, kui tööreisidest rannajoont mäletan, peaksime kohe varsti saama tagasi fjordi keerata, kust juba ohutult sadamasse seilata. On ka viimane aeg, sest lainetus ja tuul tugevnevad iga minutiga, heites meie paati kui munakoort üles-alla. Sõit saare varjus on endiselt väga ebamugav, kuid ei aja vähemalt hirmu nahka. Korraga kuulen selja taga ärevaid hõikeid ja võimsa mootori müra. Ümber keerates näen suurt halli sõjaväele kuuluvat kummipaati meile lähenemas. Kapten võtab hoo maha, et meestega rääkida. Tuule kohina ja võõra keele tõttu pole võimalik vestlust jälgida, kuid ilmselt ei taha sõjaväelased meid fjordist läbi sõita lasta. Nii giid kui kapten proovivad mehi veenda, et halbade ilmastikutingimuste tõttu meil lihtsalt pole võimalik avamere kaudu minna, kuid järskude näojoontega meeste kõrvad jäävad kõigile palvetele kurdiks. Ja minu suureks õuduseks keerabki meie kapten paadi ümber ning sõidame tagasi, möllava avamere suunas.


Üle kesksuviselt peegelsileda mere kihutab maailma kiireim reisilaev Shinas pealinnast Masqatist Khasabi isegi vähem kui viie tunniga. Kuigi päike loojub juulikuus juba kella seitsme paiku, ei saabu viimaste päikesekiirte kadudes pilkane öö nagu Egiptuses – enne pimedaks minemist saab Omaanis tervelt tund aega nautida müstilist videvikuaega. Nii on reisijatel võimalik õhtutaevasse kõrguvate tumeroosade kaljude taustal imetleda päikeseloojangut, mis meenutab veidi suure munarebu uppumist õliläikelistesse lainetesse, ning hea õnne korral vaadata, kuidas vaala sabalöök hetkeks aknast avaneva kauni pastellmaali virvendama paneb. Khasabil on kohalikus rahvusvahelises kaubanduses huvitav roll. Pimeduse saabumisel elavnevad salakaubavedajad, kelle kirevad kiirpaadid on kõikvõimaliku moona all lookas.


Kümnest mu teenindava meeskonna liikmest on kaheksa islami usku. Kardan, et uutele maroko tüdrukutele, kes armastavad poisse ja pidusid ning kes vaevata kogukamadki mehed laua alla joovad, kujuneb paastuajast täielik katastroof. RockBottom on ju suletud ning alkoholi kuskilt kätte ei saa, lisaks tekivad ramadaani ajaks ahelsuitsetamisest loobumisel karmid võõrutusnähud. Vaimsete väärtuste otsingud ja hingeline puhastumine jäävad neile pigem teisejärguliseks. Minu jaoks on kõige olulisem järgnev kuu edukalt üle elada ning pühadeaegse ootamatult tiheda reisigraafikuga hakkama saada. Arvestades sellega, et mu moslemitest alluvad kavatsevad kogu päeva söömata-joomata tööd teha, teeb eesseisev aeg mind ausalt öeldes murelikuks.


Minu magusa enesehaletsuses püherdamise katkestab aga äkitselt valjenev muusika ning rahvas koguneb erutatult lavaette: on show-aeg! Tantsuplatsile keerutab end üks kolmest maroko neiust, kes igal õhtul „kabarees” tantsib, ta on ette valmistanud tavapärasest uhkema numbri. Kui muidu piisab kõhutantsijal Khasabi meeste üleskütmiseks paigalseismisest ja end loiult küljelt küljele kõigutamisest– ekstreemsematel juhtudel saadavad neiud isegi samal ajal mobiiliga sõpradele sõnumeid –, siis täna katavad tantsijanna lopsakat tagumikku ja kolmekordseid kõhuvolte liibuvad neoonkollased riided ning rahad seelikul kõlisevad äkilisemate liigutuste ajal päris uhkelt.Vaevalt paar minutit rahvale esinenud, sigineb lavale veel üks tantsija. Tema saledate puusade nõksud ja ülakeha hoogne raputamine viib rahva peagi ekstaasi ja mida rohkem publik keema läheb, seda tulisemaks muutub ka tants. Kollastes hõlstides neiu pingutab kogu hingest, et varastatud tähelepanu tagasi võita, kuid tulutult. Rahvas plaksutab vaid uuele staarile, kellest kujuneb õhtu kuninganna – või täpsemalt kuningas, sest tegemist on noormehega, Omaani kuulsaima gei Luluga.


Kord tegi üks omaani noormees minuga ka nalja ja küsis, mitme kaameli eest ma talle naiseks läheksin. Perekonnaseadusega on kehtestatud pruudimaks, mis on vähemalt 6000 eurot, aga võib küündida isegi 30 000 euroni. See on justkui tagatis, mille naine lahutuse korral tagasi saab. Kui me kaubad enam-vähem kokku saime, naeris mees, et mul pole tarvis karta – Masqatis ei leidu iial nii palju kaameleid, pigem Porschesid.

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Meeli Lepik ja Petrone Print OÜ, 2011 
  • Toimetaja: Marje Aksli
    Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
    Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
    Kaart: Kudrun Vungi
    Pildialbum: Folkerus Schuiringa, Anneli Kilic, Tõnis Kannel, Meeli Lepik
    Küljendus: Aive Maasalu

    Trükk: Greif OÜ

    ISBN 978-9949-479-43-6

  • pehme kaas, 130 x 190 mm
    312 lk

Kommentaar

  1. Kahju vaid,et kaanele viga on sattunud.Sõlm(knot)on kiirusühik üks meremiil tunnis.Õige oleks siis:”Kaamelist Porsheni,56 sõlmega.”
    Ja sellist äämökerdatud reelingupulka,nagu pildil,äi pole mede laevas mette :-)

  2. Tere T :) Tänud esimese ja kindlasti mitte viimase märkuse eest pealkirja teemal. Kaanel ei ole tegemist kogemata või kogenematusest tekkinud veaga, vaid terminitega mängimine on siin taotluslik. Seda nii lause rütmi kui Omaani asjaajamise kummalisuse tõttu.
    Ja see ei ole tõepoolest meie laeva reeling, kuid kaanepildi valiku otsustasid juba teised inimesed.

  3. Pean ütlema, et see “äämökerdatud” reelingupulk just ongi lahe. Ilus sile ja korralik oleks liiga steriilne.
    Taotlus ei olnudki ühegi konkreetse laeva pilti kasutada, kaanepilt on illustratiivne.

  4. Äh,las olla :)Tegelikult saab siin ikka nii palju pulli.Ainuüksi tänasest haalamisest saaks humoreski kirjutada :)

  5. Tõnis,
    sina tee parem oma Omaani-fotodest näitus ja saada ‘oma lugu’ sellisel kujul mööda Eestit rändama. Meeli vaatab Omaani selgelt naisterahva silma läbi.

  6. Araabiamaad ei kuulu mu lemmikute hulka ja lootsin, et see raamat natukenegi mu suhtumist positiivsemaks muudaks, aga nii ei juhtunud. Igaljuhul austus autorile, et sellises keskkonnas iseendaks suutis jääda. Raamat mõjub tervikuna ja oli meeldiv lugemine.

  7. Jällegi omamoodi Minu sarja raamat – huvitavalt ja kaasakiskuvalt kirjutatud. Meeldis väga.

  8. Suured tänud Raksule, Margitile ja Kadrile sooja tagasisideme eest! :)

  9. Päris huvitav oli lugeda riigist, millest polnud aimugi:) Mulle meeldis kuidas autor kajastas eluolu ja kohalikku kultuuri. Ma suutsin järjekordselt veenduda, et Eestis on elada hea.

    Autorile päikest!

  10. Jeerum, ma sain alles nüüd aru, miks mu käest Muscatis küsiti, et kas ma olen laevast! Sattusin sinna rannapromenaadile jalutama kahe lennu vahepeal, kui ei viitsinud kuus tundi lennujaamas passida. Meeletu puhtus ja Oman Airi söök oli megahea lennukis. Raamat on ka väga huvitav lugemine :) Aga ikkagi, oleks ma teadnud, et seal eestlasi ees on!

  11. märkusena lisaks selle põhjuse, miks see sultaniriik teistest erinev on ning puhtuse, ilu ning hea maitsega hiilgab. asi on tõesti selles, kes riiki valitseb. ja araabiamaade avalik saladus on see, et omaani valitseja armastab enda soost isikuid, vastassugu teda ei eruta. maroko tüdrukute kohta on mu enda kogemused samalaadsed ning ka teised araabiamaade mehed suhtuvad neisse kui läänemaailma mehed idaeuroopa naistesse.

  12. Meeldis väga, realistlik elu väga teistmoodi ühiskonnas ja lugupidamine autorile, kes jäi oma tõekspidamistele truuks. Meeldis ka see, et polnud love story, nagu paljud minu sarja raamatud. Mõnusa tempoga kirjutatud, sai 2õhtuga läbi.

  13. Üks minu lemmikraamatuid “Minu…”-sarjast. Täiesti erinev maa ja ka töö, millega autor tegeles, oli minu jaoks võõras ja pakkus huvi. Sain Omaani kohta palju huvitavat teavat, kirjutatud oli ladusalt ja põnevalt, lugesin praktiliselt ühe jutiga läbi. Ainult neid naistevahelisi suhteid oleks võinud vähem kirjeldada…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga