minu_kasahstan
5,00 €

Ilmunud
01. 2012

Kas Kasahstan ongi selline, nagu Borati filmi lõpukaadrites näha? Enne Kasahstani elama sattumist arvasin, et leian eest just sellise paiga – nii tugevasti olin eelarvamuste kammitsais. Tegemist ei ole ju populaarse reisisihtkohaga ning ausalt öelda ei tule see suur ja kauge maa enamasti meeldegi, kui just Anne Veski selle presidendile privaatkontserti andma ei tõtta.

Kui ma stepi ja mäeaheliku vahele pigistatud Almatõsse mitmeks aastaks elama asusin, avastasin Kasahhimaa eripalgelise looduse ning sõbrunesin tasapisi rikka kultuuripärandiga rahvaga, õppisin elektrigeneraatorit käivitama ning linnatänavatel maasturitega võidu slaalomit sõitma. Meie maja ees tänaval luusisid küll lehmad, kuid aknast paistis võimas Tian Shani mäeahelik.

Nüüd soovitan Kasahstani-reisi kõigile, kes on tüdinenud kuurortidest ning väsinud suurlinnadest – see, mis stepitolmu alt välja tuleb, on kirev ja ehe.

Katri Kuus

Katkendid

Minu ilmumisel aeropordi konsulaarosakonna luugi taha ärkab pärast mõningast ootamist unest ka valves olev keskealine naisterahvas. „Mnje vizu nado”, sõnan vapralt ning lükkan teeseldud enesekindlusega prouale passi nina alla. Selle avalduse peale tõstab daam laua peale kolm kogukat kiirköitjat ning hakkab neid haigutust mitte varjates lappama. Pärast mitmekordset sirvimist ilmub lõpuks välja dokument, mis kinnitab, et minunimeline isik ongi Kasahstani väga oodatud. Pärast teatud hulga eurode letile ladumist kleebitakse tagatoas sini-kollast karva viisa kenasti mu reisidokumendi kaante vahele. Suundun kibekiirelt passikontrolli, kus pilotkadega neiud tülpinult tulijate andmeid arvutisse toksivad ning nende unistest nägudest seinal asetseva kaameraga ülesvõtteid teevad.


Kui ma, kohvitass näpus, õue astun, pälvivad mu huvi lisaks murulapil seisvatele skulptuuridele, millest üks on elusuurune kõverate sarvedega mingit sorti kitseline ning teine solgiauku varjav kivist kilpkonn, veel paar hoonet. Üks neist osutub mitte just väga hubaseks saunaks ning teine, mida ma algselt pidasin siinkandis suuremate majade juurde kuuluvaks tavaliseks valvuriputkaks, osutub pärast mõningast juurdlemist põrandas asetseva augu üle … tuttuueks välikäimlaks! Kuigi nädal hiljem otsustab üks kolimisfirma tublidest töömeestest lõunapausi ajal kemmergu sisse õnnistada, suudame me pärast teatud sügaviku kinnikatmist kempsu täitsa ontlikuks panipaigaks muuta.


Meriti sõnul on üsna tavaline, et mõnel 9-aastasel mängukaaslasel hakkab külas olles nõnda igav, et ta helistab värava taga ootavale autojuhile, kes siis näiteks noore preili hoopis ostukeskusesse meelt lahutama viib. Vanem tütar Marite paneb meid imestama looga sellest, kuidas tema klassiõele kingitakse kaheteistkümnendaks sünnipäevaks auto, kuid kuna tütarlaps on rooli taha istumiseks ilmselgelt liiga noor, kaasneb kingitusega ka isiklik autojuht.


Eks me ole ennegi siin kohanud daame, kes Anne Veskist vaimustuses on, ning pajatanud taksojuhtidele, kuidas läheb Tõnis Mägil. Saltanat on aga hoopis teisel tasemel, teades kogunisti Uku Suvistet ning olles omaalgatuslikult internetist leidnud Ilmar Raagi filmi „Klass”, millest ta väga vaimustuses on ning nüüd eesti filmitoodangu osas meilt lisa nõutab.


Kunagisel Staraja Ploštšadil, mis praegu kannab nime Astana väljak, lookleb mitmesaja meetri pikkune järjekord. Oo, kas müüakse midagi defitsiitset? Kõik seisavad rahulikult, keegi ei trügi. Mis toimub? Läheneme lettidele, mille poole inimkett kulgeb, ning näeme laudadel kõrguvaid õunakuhilaid ja virnadesse tõstetud õunakaste. Mingit müügitegevust ei toimu ning müüjatädid seisavad sama kannatlikult teisel pool letti, käed põlletaskus. Meie arupärimisele vastatakse lahkelt, et nad ootavad vaid märguannet, et õunad pidupäeva puhul linnarahvale laiali jagada… tasuta! Kuigi õunad on vägagi punapõsised ja ahvatlevad, ei viitsi me sabas seisjatega liituda ning suundume väljaku teise otsa. Uustulnukatena pole meil aimugi, et õunte näol on tegemist tõeliselt väärtusliku kraamiga.


Matk kulgebki kenasti ning mägedes suvekarjamaadel viibivate hobusekarjustega juuakse juba pool pudelit viinagi ära. Ühel hetkel kaovad aga karjused nagu tina tuhka ning järgmiseks avastavad lühikestes pükstes matkajad end soojal suvepäeval keset lumetormi. Tihedas lumesajus kaob meeste viimnegi suunataju ning silme ees terendab külmumine. Mingil müstilisel moel saavad nad telefoni teel ühendust häirekeskusega, kuid vaatamata ahastavatele palvetele neile kiiremas korras helikopter järele saata vastatakse viisakalt, et selleks on ilmastikuolud liiga halvad. Õnneks halastab kõikvõimas Taevane Isa – Khaan Tengri – surmahirmus meeste peale ning ootamatult alanud lumetorm lõpeb täpselt sama ootamatult. Ilmselt hoidis just tubli kogus viina suuremat sorti külmakahjustused ära ning tänu tormi varjust lõpuks välja ilmunud üksikule karjusele jõuavad mehed elusalt ja tervelt üle naaberriigi piiri. Loo moraal – mägedes oled sa üksi ning jääb loota vaid heale õnnele.


“Head kasahhi keele päeva!” hõikan ukse vahelt ühel veebruarihommikul köögis teed luristavatele kolleegidele. Olen selleteemalise uudisnupu otsa sattunud Almatõ linna ametlikul koduleheküljel, mida aeg-ajalt ikka külastan, et linnauudistega kursis olla. Hetk vaikust ning kõik pahvatavad naerma: “Mis päev see veel on? Me pole kuulnudki! Selliseid asju võivad teada ainult välismaalased!”


Pärast taolist avaldust kutsub tollane abivälisminister, presidendi väimees Rakhat Alijev (toosama hilisem põlualune) Boratit kehastava näitleja Sacha Baron Coheni sõbralikule visiidile Kasahstani. Vaatamata sellele ei suuda kasahhid endiselt Borati-nimelise tegelasega leppida. Küsin kord Maliku käest, et miks kasahhid endale Borati abil raha ei teeni. On ta ju maailma tuntuim “kasahh”, kelle näopildiga humoorikaid postkaarte saadaks koju iga riiki külastav turist ning kelle elusuuruse papist kuju kõrval poseerimise eest oleksid nõus raha välja käima absoluutselt kõik välismaalased! Malik naerab selle jutu peale, öeldes, et kasahhid on uhke rahvas, kes ei oska enda üle nalja heita ning kes armastab väga paatoslikkust. Äriidee lubab Malik siiski endale meelde jätta.


Kui Eriku noor naiskolleeg Bekzat tunnistab, et pole siiani julgenud oma vanematelt pärida, miks ta kannab poisinime “väike prints”, saan teada, et nimevalikuga väljendatakse vahel ka pettumust ilmavalgust näinud vastsündinu üle. “Ju soovisid mu ema-isa kõigest hingest tütre asemel poega,” täheldab Bekzat ilma igasuguse etteheiteta hääles. Nagu kõik noorukesed almatõlannad, näeb temagi, vaatamata poisilikult sportlikule kehaehitusele, pisidetailideni ülinaiselik ja moekas välja. (Ka Eestis linastunud Kasahhi mängufilm “Seker” räägibki näiteks sellest, kuidas kasahhi peredes, kuhu poega ei sündinud, võis isa iidset tava järgides ühte tütart nagu poega endale järglaseks kasvatada). Bekzat selgitab, et vanemate suurt soovi poja järele kannavad endas kõik kasahhi tüdrukute nimed, mis sisaldavad silpi “ul” ehk poiss: Ulžan ehk “poisi hing”, Ulbison ja Ulpan ehk “et järgmine sünniks poeg”. Õnneks ei kuule ma selliseid nimesid Kasahstanis kuigi sageli, sest kuigi Bekzat ei näi oma eesnime pärast absoluutselt põdevat, tundub mulle taoline nimevalik tütarlapse suhtes ikkagi ebaõiglane.

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Katri Kuus ja Petrone Print OÜ, 2012
  • Toimetaja: Marje Aksli
    Keel ja korrektuur: Nele Otto
    Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
    Kaart: Kudrun Vungi
    Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti
    Pildialbumi küljendus: Margit Randmäe
  • Trükk: Greif OÜ
  • ISBN 978–9949–479–77–1 (trükis)
    ISBN 978–9949–479–78–8 (epub)

  • pehme kaas, 130 x 190 mm
    270 lk

Kommentaar

  1. “Minu Kashastan” – minu esimene loetud e-raamat. Lugesin raamatu läbi paari päevaga, mis iseenesest peaks ütlema, et oli huvitav lugemine. Sain selle maa ja rahva kohta teada palju huvitavat ja mulle meeldis autori rahulik jutustamisstiil. Mingil hetkel mulle küll tundus, et liiga vähe emotsioone, et on nagu kõrvalseisja heietus, aga raamatu lõppedes sain aru, et see sobis mulle väga hästi ja tundus ka, et tabasin ära terve hulga emotsioone ja tundeid. Võib olla sellepärast, et nii mõnedki mured mulle oma elukäigust tuttavad (mis ma seal tegema hakkan?, lapsed, kes reedel murekorts otsaees küsivad, et ega te ometi jälle ei taha kuskile sõita). Ja positiivsetest see, kuidas “nende omast” saab “meie oma” ja see õnne ja tänulikkuse tunne selle eest, et ma seda kõike kogeda olen saanud. Tänangi autorit seda kõike minuga/meiega jagamast.

  2. Raamat on täis kirjavigu, venekeelsed väljendid -pozor on tugeva p-ga ja õige on kipjatok!!!

  3. Meeldis antud raamat – sain väga palju uut ja huvitavat teada:)

  4. 5+
    Minu lemmik “Minu… sarjast” – põnev ja vähetuntud maa, hea ladus kirjutamisstiil ning värvikad seigad. Tekkis kohe palju suurem huvi selle maa vastu, nüüd kui kuskil mõnd Kasahstani uudisnupukest näen, asun kohe lugema.

  5. Siiani minu lemmikraamat sarjast. Sümpaatne autorikarakter ja tema maailmanägemise viis, mõnusalt (enese)irooniline ja ladus kirjastiil ja absoluutselt eksootiline asukoht.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga