minu_ameerika_3
9,00 €

Ilmunud
12. 2011

Seekordse raamatu tegevus toimub ajaloolisel 2008. aastal, mil nii pangad kui poliitika tundusid kokku kukkuvat ning USA ootas päästjat uuest presidendist. Kriisi kulgu jälgiv sündmustik kulgeb pilvede kohal, lennujaamades, New Yorgis, Long Islandil, Miamis, Key Westis, San Franciscos ja Vancouveris. Kireva tegelaskonna seast eristub Ameerika elu igakülgne kommentaator Justin, kaks raiskajat Mimmi ja Papa, poliitteatri tegelased Hillary, Obama ja teised. Suuri küsimusi jagub. Mis hinnaga saab lapsest kasvatada kakskeelset ja -kultuurilist inimest? Kas on lihtne leida tööd Ameerikas? Kas kriis laheneb?

Katkendid

Mulle meenub ikka uuesti see stseen, kuidas mina esimest korda Obamast kuulsin. See oli suvel 2004, elasime sel ajal siinsamas Justini vanemate juures ning toimus suur demokraatliku partei kongress, mida ma poole silmaga vaatasin, Justin ja ta ema olid aga enam-vähem kogu aeg ekraani külge kleepunud.

Toimetasin parasjagu köögis, kui telekatoas keegi uus mees kõnelema hakkas.

Ja midagi seal oli!

“Minu viibimine täna siin laval on ebatõenäoline sündmus,” alustas ta.


Sel ajal, kui USA president võeti vahele Valge Maja interniga „ebasobiva suhte” pidamise pärast, õppis Justin ülikoolis, Washington DCs, sealsamas valitsushoone lähistel. Koos sõpradega käis ka Justin piketeerimas-protesteerimas, koos oma ühikaköögis maalitud hiiglasliku loosungiga: „A blow job is not a crime”. Suuseks ei ole kriminaalkuritegu!

Fotograafid tegid temast ja loosungist palju pilte.


Nii me seal siis ootame, Justini ema on allkorrusel süüdanud kodulõhna eritavad küünlad, aeg venib tunnikese ja pool teisest…

„Kui kaua sul see üritus kestabki?”

„Viis tundi! Ja ma ei suuda uskuda, kas tõesti mitte keegi ei tule?” Justini ema on segaduses. „Ma olen viisteist aastat seda tööd teinud ja sellist asja pole varem juhtunud. Tead, kui see maja oleks turul olnud viis aastat tagasi, oleksin selle müünud ühe nädalavahetusega, saanud võib-olla isegi viis konkureerivat pakkumist!”


Tundub, et selline allkiri on vajalik igasuguste kohtukaasuste vältimiseks: kui näiteks laps roniks hobuse juurde ja hobune teda jalaga lööks, siis ei oleks emal-isal õigust laagrit kohtusse kaevata. Kaval paber, kui arvestada, et meie laps on vaid nelja-aastane. Samas, kohtukaebustes ringlevaid summasid arvestades on laagri enesekaitse ka arusaadav. Nii kaitsevad end kõik, kes vähegi oskavad.

Aga meil tuleb täita ka teine paber: peame üles kirjutama nii vanemate kui vanavanemate kontaktid, aga lisaks ka „kolmanda ringi hädaabi-isiku”.

„Milleks see?”

„Noh kui näiteks meie kõik saaksime vahepeal autoavariis surma, kelle poole nad siis peaksid pöörduma,” seletab Justini ema.


Kui Justin kuulis oma sugulase haigestumisest, nägin ma, mismoodi teda haaras jõuetu viha. „Bullshit!” lõi ta rusikaga lauale ja kordas seda sõna nagu mingit mantrat. „Bullshit! No kaua see kesta võib? Olen seda nii palju näinud, inimesed ootavad arsti juurde minekuga, sest nad kardavad, kui palju see neile maksma läheb – ja lõpuks…! Bullshit!”

Mäletan lähemalt veel ühte lugu viie aasta tagusest ajast, kui Justin töötas kohalikus lehes siinsamas oma vanematekodu lähistel. Ta kolleeg Maggie oli keskealine diabeetikust naine, kel oli tervisehädasid kümnete kaupa. Justin aitas teda vahel auto juurest kontorisse ja vastupidi, sest naine oli poolpime, ülekaalus ja ta jalad muutusid sageli tuimaks. „Miks sa ei lähe arsti juurde?” – „Mul pole tervisekindlustust,” oli vastus.


„Las tal olla kolm heategevust, aga mitte rohkem!” ütleb üks.

„Muidugi,” kiidab teine. „Kolm on täiesti piisav, ta peab valima!”

„Ei saa ju niimoodi igale poole raha jagada!”

„Ta ei saa enam aru, mis toimub!”

„Tal pole raha väärtusest aimu!”

„Ja kujutad ette, kes iganes talle palve saatis, tema aina kirjutas oma tšekke välja!”

„Ammu juba oleks pidanud selle olukorra lõpetama!”

Mis siis oli juhtunud? Nimelt oli John kuidagi saanud oma ema panga väljavõtte ning avastanud, kui palju raha saadab Peg iga nädal heategevuseks.


Ma olen lapsed ja ennast kuidagi valmis rabanud, kuid Christine vaatab meid ja ahastab: „Kus on Anna klamber?! Issand, see jäi autosse!” Ta on lilleneiudele ise meisterdanud pruunidest pärlitest ja paelast klambrid. „Epp, võta lapsed ja jookse! Siin on autovõti, otsi klamber üles! Säti see talle juustesse, mäletad, nagu eile proovisime! Siis jookse pildistamiskohta ja ütle, et ma olen seal viie minuti pärast!”

Ja nii ma siis jooksen, varbad kontsakingadesse kängitsetud, kuldsete tapeetide ja pruunide vaipade mustrid silmade ees segunemas, kleit põlvede külge takerdumas, üks laps puusal, teine käe otsas, kott õlal, mööda hotelli koridorilabürinti edasi… ja tagasi… ja edasi…

Ühesõnaga, olen eksinud.


Mäletan, mismoodi kolm aastat tagasi väikese Martaga siin parkides aega veetes ei kohanud ma pea ainsatki isa. Isegi emasid kohtasin harva, sest karjääriemadele lubab seadus kolm nädalat beebipuhkust, hea tööandja annab ehk mõne nädala kuni mõne kuu veel lisaks, ja edasi tulevad lapsehoidjad eksootilistelt maadelt, kes beebidega mänguväljakutel tuuritavad.

Täna on pilt teine. Isad ja lapsed!

Aga ma ei leia kuidagi seda jutulõnga algust, mismoodi nende meeste saatust ja staatust teada saada. „Ehee, ilus ilm täna, kahjuks on Wall Streeti kohal mustad pilved…?” Või: „Noh, kas teil on täna vaba päev…?” Või: „Ma olen kuulnud, et enamik Hobokeni rahvast on töö kaotanud, huvitav, kas see on tõsi…?”


Või teinekord: metroos istusid kõrvuti kaks mustanahalist meest. Marta uuris neid mõnda aega ja küsis siis: „Kuulge! Kas te kaks olete vennad?” Mehed hakkasid muhelema ja piidlesid teineteist – tundus, et nad ei olnud tegelikult tuttavadki mitte. „Jaa, me oleme vennad!” vastas siis üks, ja mitu inimest meie ümber hakkas muhelema.

„Kas sa said sõnademängust aru?” küsis Justin mult hiljem tänaval ja seletas siis, nii mulle kui Martale: „Mustanahalised inimesed kutsuvadki üksteist vendadeks ja õdedeks.”

„Miks?” küsis Marta.


Teine uks – kellegi lohisevad sammud. „Mis te tahate?” – „Ma tahaksin küsida plasti taaskasutuse kohta siinkandis…” alustan ma. Teisel pool ust norsatab keegi, ma ei saa aru, kas mees või naine, ja kuulen, kuidas sammud minema lohisevad.

Kolmas uks. Prillidega noormees tuleb vastu ja vaatab mind küsivalt.

„Vabandage, et segan,” alustan ma. „Ma olen New Yorgist. Mu sõbranna kolis hiljuti siia majja ja ta väidab, et ei ole leidnud kohta, kuhu plastpudeleid viia…”

„Ma tean!” hüüatab noormees kirglikult, nii soojalt, et mulle tundub, et ta haarab kohe mu käe.


„Ba-rock-O-bama! Ba-rock-O-bama!”

Mu tütar rokib nüüd seda enda väljamõeldud viisi keset meie kohalikku valimisjaoskonda. Oleme issiga ja vanaema-vanaisaga kaasa tulnud ja seisame järjekorras. Igavuse peletamiseks hakkabki laps rokkima, põhjustades teistes sabas seisjates elevust.

Oleme keset demokraatide osariiki, keset demokraatide kogukonda… Aga seadus on muidugi seadus. Täna ei tohi jaoskonnas midagi propagandataolist kõlada ega silma torgata.

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Epp Petrone ja OÜ Petrone Print, 2011
  • Toimetaja: Kaja Sepp
    Konsultant: Neeme Raud
    Keel: Riina Tobias
    Korrektuur: Triinu-Mari Vorp
    Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
    Kaart: Kudrun Vungi
    Fotoalbumi kujundus: Margit Randmäe
    Fotod: Siiri Lind, Epp Petrone, Justin Petrone, Helen Rebane
  • Trükk: OÜ Greif
  • ISBN 978–9949–15–194–3 (kogu teos, trükis)
    ISBN 978–9949–479–72–6 (3. osa, trükis)
    ISBN 978–9949–479–73–3 (kogu teos, epub)
    ISBN 978–9949–479–74–0 (3. osa, epub)

  • eppppp.tahvel.info/minuameerika

    pehme kaas, 130 x 190 mm
    400 lk

Kommentaar

  1. väga põnev! Juba ootan!

  2. Kui lugeda Epu blogist seal avaldatud raamatust väljajäänud palasid ja need nõnna head on, siis mis veel raamatus endas on… Olen küll väga põnevil… :)
    Epu blogi:
    http://eppppp.tahvel.info/
    Tänud sulle, Epp, ja jõudu emmeks olemisel!

  3. Väga hea raamat, mulle meeldis.

  4. Mulle raamat meeldis, aga tekkis üks küsimus. Kuidas teil seal Viljandis selle prügi sorteerimisega on? Tallinnas on see jäänud küll vist EL-ile meeldimise kampaaniaks ja nüüd on kõik vaibunud. Erinevaid konteinereid olen näinud suurte kortermajade juures, aga ausalt öelda on sealgi kõik segamini, kuid eramajas on prügi sorteerimine võimatuks tehtud, kuna käib üks prügiauto, mis surub kõik segamini nagu vanasti. Ainus võimalus oleks prügi ise tassida kaugele, kus on erinevad konteinerid, aga kui palju seda teeks, eriti kui prügiveo leping on olemas? Muidu olen sinu mõtetega Ameerika kohta sama meelt ja edu sulle!

  5. Tere

    Ma olen üsna suur raamatusõber ja püüan end toita lugemisega üsna laias vallas. Minu Ameerika ja Minu Eesti sarja näol olen saanud suureks Petronede pere fänniks! Mõnus lugemine, mis vürtsitatud paraja annuse huumori ja pisukese irooniaga nii meie, eestlaste kui ka loomulikult kogu ameerika rahva aadressil. Ameerika on minu jaoks olnud ka siiski suur avastamisunistus ja nende raamatute näol on see mulle kõvasti lähemale tulnud. Olles seal ise nüüd mõned korrad viibinud, ei saa siiski pealiskaudsel tutvumisel kogu seda virrvarri nii hästi tundma õppida, kui lugeda asjaosaliste endi kogemusi. Ma pean tunnistama, et kohati ei tea ma oma lähedaste sõprade elu ka nii detailselt, kui Epu oma! Ootan järgnevaid lugusid

  6. Lugesin raamatu suure õhina ja naeruturtsatuste saatel läbi:) Eriti humoorikad olid minu arvates autori ja ämma erinevate maailmavaadete põrkumine, mis andis tohutult raamatule juurde. Autori perekond tundub pärast nende raamatute lugemist nii lähedal olevat! Suurepäraselt kirjutatud raamat ning jään ootama “Minu Ameerika 4-ja”.

    Kindlasti edu Petrone perekonnale, kelle suur-suur fänn ma olen!

  7. Vaga humoorikas ja huvitavalt kirjutatud raamat. Kas on ka neljandat osa oodata? :)

  8. “Minu Ameerika” ja “Minu Eesti” on vaieldamatult minu lemmikud. Ootan põnevusega juba järge :)

  9. Austatud Petroned võiks katkematult “Minu..” sarjas omi seiklusi avaldada. Karedat sulge teile ! Geniaalne sari,kuna (ma) ei salli fiktsiooni. Austus dokumentaalile. Ja müüb ilmselt hästi. Kütke edasi!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga