Meie taluelu Epp Petrone, Väike Myy

Ilmunud
2.2021

Memme nõuanded

Siin kaante vahel on kahe maal elava naise kirjavahetus, teemad katavad taluelu aastaringi: aiandus, põllundus, korilus, laut, aga vahele tuleb juttu ka virvatulukestest ja hingetoidust.

Epp Petrone, kirjanik, ema ja perenaine Setomaal: “Oli kummaline kevad, koroonakriisi aeg. Ühtäkki taipasin, kui vähe ma tean, kui mult internet ära võtta. Ja taipasin, mismoodi olen tüüpiline rabeda katkestuste-kultuuri näide. Minu vanaema teadis poole rohkem asju kui mu ema ja mina tean ehk veerandit sellest, sest aeg muutus, elu läks kiireks, kõike sai poest, taluelukaugeid ahvatlusi oli palju. Aga mitte kunagi pole hilja juurde õppida ja rumalaid küsimusi pole olemas!”

Väike Myy, vintske memm ja suure pere vanaema Rõugõ kihelkonna veerel: “Küllap on palju neid minuealisi, kes loevad mu targutusi ja muigavad, sest teavad seda kõike. Aga meil on kohustus oma järeltulijate ees. Kuidas teha moosi, kui suhkrut ei ole? Kuidas valmistada reha, kui seda poest osta ei saa? Kuidas pinnida vikatit, kui mõni isegi ei tea, mida see sõna tähendab? Püüan Epule vastates lähtuda just nendest oskustest ja teadmistest, mida oli vaja siis, kui kaubandus meile lihtsaid lahendusi veel ei pakkunud. Möödunud aasta ja koroonaaeg õpetas mullegi, et lihtsaid tarkusi tuleb alles hoida.”

„Meie…“ on kirjastuse Petrone Print uus sari, harivad kogemuslood maaelust.

Samas sarjas on ilmunud ka raamatud: “Meie kodulinnud”, “Meie kitsed”, “Meie mesilased“, “Meie kalkunid”

Meie vana sauna juures kasvab kurdlehise roosi põõsas. Kui see õitseb, nopin õielehti ja panen paberile kuivama. Poetan neid kuivanud õielehti tavalise musta või rohelise tee sisse ja kui siis keeva vee peale valan, saavad südatalvel toad järsku täis roosilõhna! Just see vanaaegne roosa topeltkibuvits on parim lõhnaandja, teen sellest ka roosimoosi. 

(jätkub raamatus)

Hea, et ma esimeste lõkkest eemale limpsivate leekide peale helistasin kohe nii päästeametisse kui ka kohalikku kohvikusse. Tänu kiirelt saabunud abijõule saime tulele piiri enne metsa!
Mida see põ
leng mulle tegelikult tähendas ja mis teid see avas, hakkasin tasapisi aimama. Kui tuletõrjujad lahkusid, oli endisest võsast alles must maa, alepõld.

(jätkub raamatus)

Korjasin vaarikaid ja ootamatult tõusis minust sammu kaugusel lamanud isapõder. Ta oli väga vana, koon sammaldunud, tundsin tema kõdu ja lagunemise järele lehkavat hingeõhku, hingasime teineteisele näkku. Vaat sellel hetkel tundsin elu tühisust, sain aru, et siin ja praegu võib kõik lõppeda. Viiv kestis igaviku, jõllitasime teineteisele otsa.

(jätkub raamatus)

Kollane ei olevat praegu aiakujunduses moes, nii teadis mulle möödunud suve hakul üks aiandiomanik rääkida. Minu õnneks! Sain talt palju kollaseid käest läinud rusesid poole hinnaga, lõikasin lilled tagasi ja nad jõudsid mu juures korralikult õitseda, ka pärast teist tagasilõikamist, ning lõpuks käisin ja raputasin ruse seemneid vajalikesse kohtadesse, uueks kevadeks.

(jätkub raamatus)

Mind üllatas Sinu metsiku lilleaasa ilu. Aga: kui püsiv on see ajas? Tahaks loota, et neidsamu üllatusi pakkuvaid vaateid näeme ka mõne aasta pärast, aga terve mõistus ütleb, et kauni lilleaasa hooldamine on raske ja vaevarikas. Et taimi valides tuleb Sul väga kaugele ette näha, kas nad suudavad konkureerida tõelise metsiku loodusega. 

(jätkub raamatus)

Olen arvamusel, et kass ei ole see loom, kellele saaks eluviisi dikteerida – tema valib ise. Ja et ta valiks lauda, selleks peavad seal olema elementaarsed mugavused kassi seisukohalt. Üks korralik kõuts kulutab magamisele 16 tundi ööpäevast. Mõtteaineks: kas Sinu kassidel on need mugavused, et rahuliku südamega laudas põõnata?

(jätkub raamatus)

Kord näiteks tõmbasin pähe oma tütre mütsi. Audio, mis mind laudas tabas, oli selgelt eristatav. Aaappi, see on ju tema!“ täheldas üks. Kaas taaa on kuidagi imelik?“ tänitas teine. Iiimelik müts!“ pani kolmas. See on ju selle teise oma!“ lisas neljas. Ühesõnaga, lõugade lõksutamine käis laisa uudishimu saatel, see oli teistsugust tooni kui tavaliselt, aga kindlasti tundsid nad ära, et mütsilotu all oli ikka seesama perenaine.

(jätkub raamatus)

Uksepraost näen hanesid, hüüan neid ja lükkan ukse rohkem lahti. Haned purjetavad mööda suures ärevuses: kus perenaine? Ei näe mind. Pööravad nokad teisele poole, purjetavad tagasi. Räägin, kutsun – nad ei näe mind. Siis tulevad kalkunid. Tuvastavad hetkega mu asukoha, ajavad kaelad õieli ja vaatavad uudishimulikult läbi ukseprao, mida teen, Veendunud, et midagi maitsvat mul käes ei ole, lähevad eemale. Siis pääsevad ligi kanad, kes on juba kõigest aru saanud ja jooksevad kempsuuksele tormi. Julgemad tulevad sisse. Haned aga hõljuvad ikka veel ringi suures arusaamatuses: kust see hääl tuli, no kuskil ta ju peab olema!  

(jätkub raamatus)

Kempsuauk oli peaaegu tühi, kui töömehe nõdraks jäänud jalake vääratas ja mees otse auku prantsatas. Ega ta seal libedas kohe püsti ei saanud – väherdas ikka korralikult. Meie saime asjast aimu, kui vanduv ja haisev meesterahvas trepile ilmus ja sisselaskmist nõudis.

(jätkub raamatus)

Tibu oli hauduja pesa ees põrandal maas… Katsusin teda. Tundus täiesti jahe ja elutu. Miks siis nii? Pahandasin braamamammaga, ise tibu peos soojendades, mamma vahtis mind häiritud näoga, kust ma ei osanud midagi välja lugeda. Sisetunne ütles, et see tibu võib olla elus, igatahes surmakangestunud ta polnud. Ema tiiva alla tagasi soojenema panna ma teda ei julgenud. 

(jätkub raamatus)

Kui suvine külm kaaskodanike kasvuhooned ja kartulipõllud mustaks värvis, jätkus minul, noorukesel, oidu kuskilt loetud tarkuse põhjal küünlad kasvuhoonesse põlema panna. Külm oli kõva, isegi sõrmeotsasuurused ploomid külmusid ja kukkusid puu otsast maha. Minu väike kümne tomatitaimega kasvuhoone elas aga selle pakaseöö üle, ainukesena külas. Pea ka Sina meeles: hoia kasvuhoones soojust! 

(jätkub raamatus)

Tõeline üllatus tuli alles siis, kui papi arved kokku lõi ja ehitamise hinna teatas. Olime tükk aega tummad. Paberitega mees oleks odavam olnud. Palju odavam! Oleks lisaks ise toonud kõik vajaliku ja ise segu teinud.
Arutasime ja mõ
tlesime. Tagantjärele tarkus: kohe oleks tulnud leping teha.

(jätkub raamatus)

Ma juba eile vaatasin, et sa hakkad oma maja õlitama valel ajal, kask ju õitseb!“ – Aga miks sa siis ei öelnud?!“ – Ma ütlesin küll, töömehele ütlesin!“ – „Miks sa mulle ei öelnud?!“ – Mis see minu asi öelda…“

(jätkub raamatus)

Kas Sina oled proovinud midagi kanaaia ümber istutada? Mulle tundub, et varju võiks kanadel vahel vaja olla küll, ja teatud vanglatunne kaoks ära, esteetiliselt oleks kanaaed maastikul kenam. Aga taimed kipuvad kanade perspektiivist vaadates jagunema kaheks: maitsvad ja mürgised. Ma istutasin eelmisel aastal kanaaia ümber kresse ja need olid igatahes väga maitsvad. Kanadel oli mitu päeva meelelahutust.

(jätkub raamatus)

Kui hoidistamiseks polnud muid viise, soolati või hapendati kõik kurgid-kapsad ja liha tünnidesse. Olen vahel seda moodust kasutanud, kui mingit kraami liiga palju korraga käes on. Aga eelnevalt tuleb tünn puhastada, desinfitseerida ja muuta kindlalt vettpidavaks. Selleks on vaja kadakaoksi.

(jätkub raamatus)

Mäletan, kuidas Sa ütlesid kord ühe fraasi, mis mind kummitama jäi, vaat et painama hakkas. Olen eluaeg rasket maatööd teinud, sestap mul ongi keha haige ja tervis läbi.“ Olin väga üllatunud. Ma oleks oodanud, et loogika on järgmine: Olen eluaeg rasket maatööd teinud, sestap mul ongi keha terve ja tervis tugev.“ See kõik ju treenib, hoiab vormis?

(jätkub raamatus)

Mäletan, kuidas mullu kevadel pidin minema ühte kooli lastele esinema, olin roolis ja samal ajal üritasin sidrunipoolikuga sõrmi hõõruda. Siis loobusin ja kõnelesingi lastele kõige esimese asjana maatööst ja näitasin oma käsi.

(jätkub raamatus)

Muinasjuttudes ja ajaloolistes raamatutes tuleb ikka ette, et keegi istus ja pugis keedist“.Tolleaegne keedis ei olnud sugugi sarnane sellele, mida tänapäeval oleme harjunud saiale või pannkoogile määrima. See oli sõna otseses mõttes keedis – keedetud segu. Imehea, kuigi aeganõudev viis marjade säilitamiseks ilma suhkruta. Olen seda meetodit katsetanud talongiajal, kui suhkrut polnud piisavalt saada. 

(jätkub raamatus)

Viin on ka valuvaigisti! Tuletame meelde: kui sõja ajal oli vaja teostada hädaolukorras mõne ihuliikme amputeerimist, joodeti kannatanule sisse klaasitäis puskarit – see leevendas šokki ja vähendas valuaistingut. Viin sobib ka alati desinfitseerimiseks. Ja kas tead, et natuke viina hoidiste sisse toimib säilitusainena?

(jätkub raamatus)

Edasi hakkas Kuri Tädi terroriseerima kogu kanalat. Kanad ja kuked võisid küll üleval õrre peal magada, õueaknast sisse-välja käia, kanad võisid vaikselt pesakastides muneda… aga kogu kanala maapind oli Kurja Tädi ja tema pojakese pärusmaa. Ta siblis seal hoolega ja õpetas ka lapsele.

(jätkub raamatus)

Meie emahani on aga hoopis napakas. Paar korda on tal haudumine ebaõnnestunud ja see on teinud ta ettevaatlikuks, et mitte öelda hüsteeriliseks. Veeretab mune edasi-tagasi, mõned lõhub hoopis ära… andsin talle viis muna, kui prouake hauduma otsustas minna. Kui uuesti pesasse sain piiluda, oli seal alles ainult üks.

(jätkub raamatus)

Maast madalast tean, et porgand ümberistutamist ei kannata. Proovida aga oli ikka vaja. Proovisingi. Väga kenasti läksid kasvama. Üllatus ootas siis, kui saaki koristama hakkasin: ümberistutatud porgandite all olid redisekujulised kõvad junnid.

(jätkub raamatus)

Kui asusime ehitama kuuri, siis juba teadsin: kolm minupikkust pihlakat tuleb samamoodi ümber istutada. Vähemasti üritada! Kuuriehitajad, üks neist aedniku haridusega, ei uskunud sugugi, et mul keset talve pikkade puude istutamine õnnestuda saaks. Aga ma teadsin, et kui ma ei proovi, siis jääb see mind pikalt häirima, nii ei lasknudki ma end mõistlikest argumentidest häirida.

(jätkub raamatus)

Kohe pärast vihma ei saanud ma mahti kapsamaale minna, aga kui siis paar tundi hiljem läksin, siis… uskumatu. Räägitakse, et ka seeneussid tulevad kohe pärast vihma, ehk et inimene peab jooksma pärast vihma ussidega võidu…

(jätkub raamatus)

Õunapuu lihtsalt suitsutamispuuks? Mitte iialgi! Kõige tugevam ja vastupidavam puu peale tamme – ja õunapuid võetakse ju maha väga harva, kui see juhtub, siis tuleb seda puitu otstarbekalt kasutada. Vanaisa tegi kättesattunud õunapuutükist kohe valmis toorikud, mida talvisel vabal ajal edasi töötles. Just õunapuu oli parim rehapulkadeks, need ei murdunud töö käigus. Taat istus talvel ikka pliidi ees ja muudkui vestis noaga neid pulgakesi.

(jätkub raamatus)

Korjasin suure õhina ja vaimustusega kaks suurt ämbritäit. Nägin kurja vaeva, et marjad noaotsaga lehtedest puhastada ja pistsin aga kohe keema. Kust pidin mina teadma, et murakas peab järelvalmima!

(jätkub raamatus)

Tahtsin Sult küsida puraviku vahu“ ehk eostorukeste kihi kohta. Kas Sa eemaldad selle alati? Olen kuulnud, et Vene poolt tuleb komme puravikel vaht külge jätta, sest see andvat hea maitse. Aga seal vahu all võib ju olla putukate kodu?

(jätkub raamatus)

Nüüd olen küll plindris, sest kaheksa-aastane tütar on minu mõtteviisist nakkust saanud ja hakanud ajama, et vaja oleks võtta poni. Miks? – Miks mitte? Ja tegelikult kaks. – Miks? Sest ühel hakkab üksi igav… Selline dialoog meil käib. Ja tal on häid argumente: poni on muruniiduki eest ja kakab sõnnikut!

(jätkub raamatus)

Ma ei osanud hommikul kodust välja sõites arvata, et tulen tagasi koos kitsega! Laps istus uhke näoga tagaistmel ja tema pea juures mökitas teine pea, kits oli meie džiibi pagasnikus. Mind paneb ikka veel imestama, kui loomulikult saab elajaid autodes vedada. Perenaine korraldas alla ajalehekihi ja Katariina kalpsas väikese meelehea peale pagasnikusse, nöör sai istme külge ja sõitsime. Ta vahtis, habe õieli, akendest siia-sinna ja imestas mitu korda valju häälega, ilmselt väljendas oma suurt üllatust, et maailm nii suur on.

(jätkub raamatus)

rskelt lüpstud kitsepiim aitab saja haiguse vastu ja nende hulgas on kõhuhädad. Just kitsepiimaga olevat sõjast tulnud meeste haiged kõhud terveks ravitud. Ja just kitsepiima abiga olla sõda üle elatud.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Epp Petrone, Ülle Solovjova ja Petrone Print OÜ, 2021

Toimetaja: Kaja Sepp
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Margit Randmäe
Fotoalbum: erakogud

Tagakaane fotod: erakogud
Esikaane foto: 123rf.com

ISBN 978-9916-605-51-6
ISBN 978-9916-605-52-3 (epub)
ISBN 978-9916-605-53-0 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

pehme kaas, 144 x 210 mm
304 + 16 lk

Laost otsas

Ostan e-raamatuna
Samalt autorilt:Epp Petrone

Kommentaarid