Linnutee koodid Epp Petrone

Ilmunud
04.2022

On aasta 2012. Ühes mereäärses ülikoolilinnas elab neiu Eeva… Nii algab lugu hea ja kurja tundmisest, inimahvidest ja jumalageenidest, viirustest ja tuumareaktoritest, eesmärkidest ja abinõudest, sipelgatest, lumepallidest ja liblika tiivalöökidest.

Mis saab, kui kohtuvad kaks annet: reklaamigeenius ja šamaan? Kas maailmas, kus piir jabura ja kuulsa vahel on kadunud, saaks projektirahadega korraldada konverentsi jumala ­ geenidega inimestele? Kas moodsa kunsti vormis annaks kõnelda Noa-aegsest veeuputusest nii, et see jõuaks uudistesse? Kas kunstnike lapsesuud suudaks tõmmata tähelepanu ohtlikele tuumajaamadele ja radioaktiivsetele jäätmetele?

Aga mis saab siis, kui suudavad? Mida üldse kuulsusega peale hakata olukorras, kui rahal pole enam hinda ning mõistlikud otsustavad järgida mantrat “hoidu, hoidu, hoidu igasugusest konfliktist ja lavast”?

Ja mis saab siis, kui vajutad masse aktiveerivale interneti-paanikanupule natuke liiga vara?

Kui see on hoiatuslugu, siis kellele? Kui aga huumor, siis mille või kelle aadressil? Lugemisvõimalusi on mitu.

„Meie elu siin planeedil on meie reaalne, füüsiline, täismateriaalne missioon! Ja meie missioon on siia ise paradiis ehitada, pärast seda, kui puhastustuli läbi saab!”
Ta lõpetas täistoonil. Vaikus. Nõutult püsti seisvad pastakad ja vaiksed klaviatuurid, päikesekiires tantsiv tolm, pilgud, kust paistmas alla surutud närviline naer. Keegi vist ei teadnud, mida asjast arvata. Kas see on tõesti loeng, mida tuleks konspekteerida, kas selle põhjal tuleb kolme kuu pärast eksam? Kuidas see hull prohvet on endale üldse kursuse saanud? Kuidas on võimalik, et keegi pääses niimoodi akadeemilisse keskkonda trummitama ja umbluud ajama? Umbes midagi sellist tundus heljuvat teiste tudengite pilkudes. Aga miski Diegos oli siiski nii karismaatiline ja tugev, et keegi ei julgenud – pärast minu üsna haledalt välja kukkunud üritust  mitte midagi rohkem vahele küsida.
Seesama planeet, see ongi meie paradiis!” kordas Diego, õigemini lõugas üle saali. „See, mille inimahvid on siin ära solkinud, tuleb jumalate järetulijail uuesti korda teha ja paradiisiks muuta. Kes tahab teada, kuidas see kõik on seotud vanade sumeritega, see tuleb ja kuulab mu järgmist loengut!”

(jätkub raamatus)

Aga enam polnud ma üksi.

Istusime Diegoga kohvikus, akna kõrval, jasmiini hõnguga teetassid ees. Ta rääkis. Mina kuulasin ja küsisin.
Praeguseks on meie seas mõned tugevalt jumalaverd suguvõsad, on palju inimahve ja on suur hulk vahepealseid – inimahvide ja jumalate hübriide.”
Jumalate asemel võiks öelda, et tulnukate?”
Nojah, ükspuha kuidas meid nimetada. Kõrgarenenud vormide, eksole?”
Omavahel jutustades oli ta palju rahulikum. Noogutasin ja naeratasin ja tundsin ehk esimest korda ära oma võimu Diego üle. Või siis hakkasin lihtsalt tema maailmast paremini aru saama. Temagi on üksi oma unenägudes – see äratundmine voolas mu sisse. Ta on õnnetu, sest teda ei mõisteta, teda ei usuta. Minu usk on talle ääretult tähtis.

Ja tundsin ära, kuidas ma kogu oma südamejõuga soovin teda aidata, mitte ainult tema pärast… aga siiski, ka tema enda pärast. Ma ei taha, et tema oleks see väike poiss, kes ärkab unest nutuga ja tunneb, et ta ei suutnud maailma päästa, ei saanud hakkama.
(jätkub raamatus)

Iga mõtlev inimene märkab: just praegu toimubki planeedi elanikkonna lahknemine kaheks osaks,” jätkas Diego samal ajal juttu, hääl parajalt vali, nii et märkamatult olid ka meie kohviku kõrvallauad muutunud ta loengu publikuks, ja tundus, et päris suure huviga kuulavaks publikuks. Diego lihtsalt ei osanud märkamatult ja vaikselt kõnelda. „Inimahvid hakkavad üksteist aina enam materdama, raiskavad ja ahnitsevad, see võtab aina grotesksemaid vorme… Sõdivad! Tapavad ennast! Söövad surnuks, joovad surnuks, tümitavad oma ajud elektromagnetlainetega pehmeks! Manipuleerivad üksteist surnuks ravimite ja meelelahutusega, üritavad üksteise pealt kasumit lõigata. Kõik need, kes lähevad selliste asjadega aktiivselt kaasa, on inimahvide dominantgeenidega.”
Ja – ja teised?” pistsin ma vaikselt vahele, üritades meid jõllitavat kuulajaskonda ignoreerida. „Mida teised teevad? Need… jumalikud tegelased?”
Meie, teised. Lihtsalt ootame. Areneme, jälgime olukorda.”

(jätkub raamatus)

Miks me seda kõike ikkagi ära ei hoia!” küsisin tol õhtul ta jutu vahele.
„Aga milleks? N
eid juhme on ju nii palju! Nad peavadki surema!”
Vastus oli lõikavalt terav, ja mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda loogilisem see tundus. Siin maakeral pole tõepoolest lollide jaoks enam füüsiliselt ruumi.

On keeruline selle mõtte isiklikku sügavust selgitada, aga – see oli minu jaoks omamoodi seksikas mõte. Umbes nagu pärast laevahukus räntsklemist räntsatusi üksikule saarele jõudmine, ja seal ootab sind su tulevane elukaaslane, teist saavad koopamees ja koopanaine… Ürgne eskapism! Tõsi, nüüdseks – meie praeguses olukorras – tean ma selle tunde reaalelu-versiooni tuhandeid segaseid, piinlikke ja vastikuid varjundeid. Ma ei saa öelda, et see nii-öelda koopaelu oleks tervikuna halb. Aga mõeldes tagasi toonasele tundele, siis ohkan küll: kui naiivne ma seal ahju ees istudes olin…
(jäkub raamatus)

Kuidas läheb ühe korraliku päikesetormi puhul siin ja seal planeedisopis oma stardiaega ootavate ballistiliste rakettidega? Mis saab siis, kui päikesetormi tagajärjel läheks rakettide elektroonika lolliks ja tekiks lühis? Kas nad kuumenevad üle ja plahvatavad kohapeal? Võimalik! Kuumenevad üle ja lendavad oma trajektoorile? Võimalik! Nii Diego väitis, ja pani aga sadistliku irvega edasi: samasugune kuumenemine võib suure päikesetormi korral juhtuda igas tuumajaamas! Oli ka helgemate nootidega lugusid: „Äkki läheb hoopis vastupidi: pärast päikesetormi ei hakka enam ükski rakett toimima! Siis oleks kogu planeet desarmeeritud!” Ja Diego naeris kõhinal.

Isiklikke tulevikuplaane koostas ta muidugi musta stsenaariumi järgi. Ühel päeval näitas ta mulle väljatrükke: pikki nimekirju sellest, kus maailmas asuvad tuumaraketid ning kus tuumaelektrijaamad ja palus mul sellist infot ilmavõrgust juurde otsida. Mida kaugemal niisugustest objektidest olla, seda parem. „Seal juhtub varem või hiljem see, mis Tšornobõlis ja Fukushimas. Pauk ja põmm ja mutatsioonid!”

„Mis sa selle infoga edasi peale hakkad?” küsisin ma.

„Plaanin õigeid inimesi hoiatada!”

Täpsemat plaani sel ajal veel ei olnud.
(jätkub raamatus)
Maria tuli ise vastu, oma kodus mõjus ta kuidagi suurema ja tugevamana. „Tule korra sisse ka, meie kandis ei lastud kunagi külalist ilma istumata minema! Kas sa teed tahad? Aa, ma ei saa ju sulle teed teha, meil pole vett! Kui kentsakas!” Ja ta jooksis korraks kuskile nende soolakottidega. Vaatasin üksinda ringi. Ülemiselt korruselt kostis kära. Päris huvitavalt oli trepi kõrvale ehitatud liumägi. Kes selle liumäe ehitas? Ma ei usu, et Maria. Veel vähem seda, et Diego. Siinne elu oli meile juba piisavalt näidanud, et Diego ei soovi ehitada, kui vähegi on võimalik suunata see töö teiste kaela… Võibolla ehitas selle liumäe Egon? Ma ei saa seda vist mitte kunagi kelleltki küsida, sest me üritame sellistest asjadest mitte kõnelda. Imeline liumägi jäi eelmisesse ellu ja on kaetud valusa koorikuga.
(jätkub raamatus)

„Mina olen ausalt ja siiralt vandenõuteoreetik ja ma küsin: mis on see, mida hoitakse meie eest saladuses? Mina arvan, et meie valitsejad teavad palju rohkem kui meie. Arvan, et meie tsivilisatsioon suudaks küll katastroofi prognoosida, aga mitte seda ära hoida. Ja olgem ausad, samamoodi käituti ka tookord, eelmise hiiglasliku globaalkriisi ajal. Massidest ei hoolitud ka siis. Noa kuulus ju eliiti, ta oli valitsejate poeg, ja meil valmistub praegu eliit samamoodi ette kas lahkuma planeedilt või pugema maa-alustesse punkerlinnadesse. Kusagil ehitatakse uusi Noa laevu, aga meid, lihtsaid inimesi, ei hoiata keegi!”

…Oot, aga jumalik ettehoiatus on ju kohal, mõtlesin mina seda sülge pritsivat esinejat kuulates. Hoiatus tuleb just praegu, meie kaudu! See värin ja äratundmine käis minust läbi, klaaskarbis kummargil trükkides, endast pidevat infovoogu läbi lastes.
(jätkub raamatus)

Jah, siis tuli tõeline üleplaneediline kuulsus – eriti siis, kui hakkasime oma kodulehe kaudu juhendama põgenemisrühmade moodustamist. Diego ütleb nüüd, et ta teadis ette, et meiega nii läheb. Aga ma mäletan neid nädalaid selgelt ja ma ütlen teile – ka tema oli üllatunud. Liiga palju toimus liiga kiirelt ja seda kõike kontrollida polnud võimalik. Aga Diego tahtis ju kõike kontrollida.

Kuulsus oli neis eelmise maailma süsteemides alati kontrollimatu, niipalju sain ma aru küll. Meil vedas. Me ei saanud eriti haiget. Sattusime tühjale kohale ja oskasime hoo sisse saada, olime ühtaegu töökad, kavalad ja hullud. Ma ei tee endale illusioone: peamiselt saime tuntuks kui kurioosne jaburus, aga jabura ja haarava vahe oli neiks päeviks täiesti kadunud.

 

(jätkub raamatus)

„Jah, sa oled hoiatamisest teinud ülemaailmse äri, sind pole vist tõesti vaja hoiatada!” naeris ta. Aga see polnud vihaga öeldud. „Eeva, ma küsin sult seda: kas sa kogu selle konverentsi korraldamise ajal metsas oled käinud?”
Mõtlesin.
Ei ole. Praegu on talv ka ja mul on palju tööd.”
„Aa. Diego on küll käinud.”
„Kindel või?”
„Jaa. Maria ja lastega. Vahel ainult Mariaga.”
See tegi haiget. Võibolla Egon seda taotleski. Võibolla oli tal konkreetne plaan: tuua mind maa peale.
Vastasin tõrksalt: Las nad siis käivad, sul pole vaja mulle nende elu ette kanda.”
„Tule sina minuga, hommepäev!”
„Metsa?”
„Metsa!”
„Miks ma peaksin sinuga metsa tulema!”
„Sest see on mu eriala.”
„Viia tüdrukuid metsa?”

„Päriselt! Ma olen metsas ellujäämise instruktor.” Egon hakkas ise ka naerma.
(jätkub raamatus)

Diegole ei meeldinud mõte Egonist meie rühmas.
„Kas sa ta oskuste nimekirja ikka vaatasid?” küsisin ma praktiliselt.
„Loomulikult tean ma ta tausta, ma tean teda juba kaksteist aastat.”
„Siis sa tead, et ta on kaitseväe kogemusega. Ta teab, kuidas metsas ellu jääda, kuidas esmaabi anda või kuidas lähivõitlust pidada. Sellist inimest oleks meile rühma vaja küll!”
„Aga ta ei pruugi alluda,” teatas Diego otseselt ja lisas teatud sarkasmiga: „Lähivõitlusoskus võib osutuda hoopis miinuseks.”
Ma ei öelnud midagi. Kehitasin õlgu. Nojah. Diegol oli oma seisukoht, samamoodi praktiline, tema maailmapildist lähtuv: ikka see sipelgate ühiskonna imetlemine. Jätkusuutlikud on need rühmad, kus alluvussuhted on paigas.

Aga jätkusuutlik on siiski ka metsas ellujäämise oskus.
(jätkub raamatus)

Oksana sulas tasapisi meie ellu, videokõnede vahendusel hakkasime samm-sammult kaardistama seda, mis seal salajases Uurali punkris juba olemas on ja mida on veel vaja.
Bensiinigeneraator on! Aga ma ütlesin: Marat, kui sina tahad olla vanamoodne bensiinisõltlane, siis ole pealegi, aga mina saan vastutasuks päikese, vee või tuule!”
„Nii et seal on elekter?”
„On, natuke elektrit on! Toidupunker on betoonist, maa all, seal on sundventilatsioon-õhupuhasti, juhuks kui peame sinna elamiseks varjuma, ja selle jaoks ongi elektrit vaja!” Oksana oli mõnusalt asjalik, ta teadis kõiki süsteeme, tunnistas üles, et maailmalõputeema oligi kõigepealt tema isiklik hobi ja äratundmine, kuni Marat kuulis töö kaudu, et…
„Et mida siis?” küsisin.

„Et valitsus varjab midagi.”
(jätkub raamatus)

Minu sees hakkas ebameeldivalt keerama. Sain järsku ootamatult hästi aru neist – prussakatest –, nagu Diego eliiti kutsus. Neist, kelle kätte jookseb kokku satelliitidelt pärinev info ja kes on otsustanud üleplaneedilise paanika edasi lükata.

Kas meie tahame alustada paanikat – võisime seda ju üheainsa klikiga teha? Kohe, täna, praegu? Enne, kui oleme jõudnud ise peitu pugeda?

See oli valus küsimus ja ma esitasin selle.

Me asume teele, me anname endale paar tundi varuaega, me ostame piletid, saame lennuväljalt minema ja siis teatame!”

Niisiis oli Diego sellele juba mõelnud.
Maria noogutas. Mina ka. See oli kõige mõistlikum kompromiss enda ja teiste päästmise vahel.

 

(jätkub raamatus)

Õhtuhämarus oli vahepeal võimust võtnud. Kui vaatasin autoaknast välja, siis nägin, et mis iganes siin linnas toimus, see toimus igatahes veel elektriväel. Me ei teadnud seda, kas Päikese aktiivsuspurse oli maale kohale jõudnud või kohe-kohe jõudmas. Ja me ei teadnud sedagi, kas meie sees pulseeriv ärevus oli reaktsioon galaktikas toimuvale tormile.
Lennujaamast välja sõites sattusime aeglasesse liiklusesse nagu sordiini alla. Samal ajal langesid esimesed rasked piisad. Kummaline tugev vihm mässis meid endasse ja muutis nähtavuse kiiresti nullilähedaseks. Väljast oli kuulda autode signaalitamist, me keerasime kusagile kõrvale, suurelt tänavalt ära.

„Lähme tagumist teed pidi, ummikutest tuleb hoiduda,” hõikas Oksana eesistmelt, ikka oma reipuse ja optimismiga, millest oli selgesti kuulda võltsnoote. Marat juhtis algul vaikides, siis lausus Oksanale vaikselt mingi kommentaari. Oksana võttis seepeale raadiosaatja, hõikas sinna tänavanimesid, kuulsin venekeelset vaidlust, arutelu… „Mida!? Kuhu! Miks sealtkaudu? Seal võib rohkem liiklust olla! Oled sa kindel? Juba? Hea küll!” Siis pööras Oksana end meie poole ja teatas südametäiega: „Nad lähevad teist teed pidi!”
(järkub raamatus)

Läheme tagasi, läheme tagasi!” hakkas Maria järsku karjuma. „Me peame minema tagasi!”
„Aga kuhu, Maria?” hüüdis Oksana tagaistme poole küünitades. Mind üllatas, kui loogiline ja rahulik ta oli. Ja tõepoolest – Oksanal oli õigus, ta nägi suurt pilti: „Me ju ei tea, kus nad on! Kuhu tagasi me su meelest sõidaks? Nad ei jäänud ju oma majja istuma. Me sõidame linna piirini, see oli see, mis me nendega viimati kokku leppisime!”

Linna piirini oli sõita ehk veerand tundi, nii ta ütles.

Vihma sadas ikka väga tugevalt, kuulsin enda ees istuva Oksana ja Marati arutelu. Jälle kõlasid tänavanimed, marsruudid, vehiti kaardiga, ka Oksana häälde oli tekkinud ärevust. Tundsin ja kuulsin, kuidas lumepall üha veeres ja veeres.
(jätkub raamatus)

See oligi hetk, mil hakkasin aru saama sellest, mis meid päriselt ees ootab. Elu uuesti alustamine. Jah, nagu Diego kunagi oma loengul ütles: paradiisi loomine. Seisime keset betoonpunkrit ja vaatasime oma paradiisis ringi. Jah, teoreetiliselt oli ka punkris võimalik magada, riiulite alla olid pandud madalad madratsid, kuhu sai magajaid „ladustada”. Klaustrofoobilised, seda kindlalt. Aga magatavad. Kui vaja.

„Siin oli plaanis elada ainult suure ohu korral,” ütles perenaine. Kas meid ümbritses praegu suur oht?
Samal hetkel saabus punkrisügavusse nõutu olemisega Marat.
Võibolla saaks Pavel aru, mis siin viga on…, kiirgusmõõtur ei toimi! Midagi on justkui katki.”
Kiirgusmõõtur ei toimi? Me olime justkui unenäos, kus mitte miski ei toimi ja takerdud oma särgisabasse, kui soovid edasi astuda.
„Hakkame siis igaks juhuks jooditablette võtma,” otsustas Oksana kiirelt.
(jätkub raamatus)

Aga elame siis demokraatlikult: kui sina tahad minu naist, siis mina saan vastu sinu naise!”
See oli Marat, kes nii käratas. Kiirustasin instinktiivselt hääle suunas. Ma ei saanud aru, kas Marat tegi nalja või oli tõsine, õigemini – mu süda ütles, et see oli viha, aga mõistus ütles, et ju see oli mõeldud naljana. Mis seal juhtus, millest selline fraas?

Oksana kõndis mulle naerdes vastu. Ka Diego oli seal, temagi naeris korraks, aga kurjalt – see kuri naer kõlab mul ikka veel kõrvus – ja sammus eemale. Marat astus Oksana järel teisele poole. Ta oli näost valge, täiesti tõsine. Tal oli midagi viga. Selles lõppevas stseenis olid kõik liikumises, ja seda justkui kiirendusega, nagu oleks neile mingi hoog sisse keeratud. Seisin seal, vaatasin neile järele ja tundsin, et midagi nende vahel on veel väga toores, lõpuni lahendamata. Aga ma ei olnud ju selline inimene, kes tõstaks käed taeva poole ja hõikaks eri suundades: „Mis siin toimub, tulge tagasi, seletage!” See oli nende omavaheline asi.
(jätkub raamatus)

Kas möödapääs miinidest on ikka korralikult märgistatud?  Need olid meie miinid, meie niiöelda valvurid –  need olid Paveli ja Marati poolt pandud teatud kohtadesse, et meid võimalike marodööride eest kaitsta, kui peaks katastroofi järgselt selline olukord tekkima. Pavel ja Marat oskasid miinidest mööda sõita. Nii olin ma selle kohta kuulnud ja rohkem ma ei teadnud, ei tea tegelikult siiani, sest mulle ei meeldi sellisele asjale mõelda, pealegi ei saa ma selle teemaga seoses mitte midagi ise muuta. Ka meile räägiti neist miinidest alles pärast seda, kui neist oli möödutud, tegelikult, alles paar päeva pärast seda, kui olime juba laagrisse sisse elanud. Ehk siis just nende samade kriitiliste päevade jooksul. Mina võtsin selle lihtsalt teadmiseks, ahsoo, kusagil on miinid. Aga Diegot see teadmine häiris ja ma saan ka sellest aru.
Millegipärast mäletan seda hommikut täiesti katkendlikult. Olin unine, peaaegu veel magasin.

Ise sa ju ütlesid, et haigused, röövlid, mis iganes muud ohud!” kuulsin ma Marati häält. „Miks nüüd järsku peaksin allapoole minema…?”
„Kas sa oskad neid demineerida?” mäletan Diego küsimust.

„Ei oska, ja mul on paha olla!
(jätkub raamatus)

Nii, valuvaigisti. Kas tohib? Tohib küll!, otsustan nii. Jooksen tagasi Oksana juurde, valuvaigisti on, joogivett ei ole, jooksen vett tooma…

Trumm vibreerib mu ihus ja ma aina jooksen.

Kus Egon on? See küsimus trummeldab mu sees. Karjun: „Egon, Egon!” Ta onn on tühi.

Jooksen tagasi koopasse.

Diego lööb trummi, juuksed silme ees, oma maailmas… Maria tantsib. Tunnen mingit kummalist pahameelt tõusmas. Kus Marat on? Marat on koopaseina ääres selili.
Jooksen talle lähemale, teda kontrollima, ja saan aru, et midagi on valesti. Marat on lõtv, soe, liikumatu, suu lahti, silmad lahti… Otsin ta pulssi, randmed on siin – kusagilt siit see käib? Pulssi ei ole. Mina vähemasti ei leia.
Ma loodan, et te saate minust aru.

See oli mu elus esimest korda olla aya-tseremoonia korravalvur. See oli mu elus esimest korda olla maailmalõpus. Ja puudutada teise inimese elu ja surma piiri nii lähedalt – sedagi tegin ma elus esimest korda.
Kuidas teha südamemassaaži? Ma ei osanud eales arvata, et olukorras, kus lahkume maailmalõppu nelja eeskujuliku esmaabihariduse saanud inimesega, pean mina olema see, kes pumpab improviseerides ja peas palveid pobisedes võõra mehe rinnakorvi ja puhub siis ta oksest lehkavasse suhu õhku. Aga ma tegin seda, sest teadsin elustamisseadust number üks: peaasi on teha.  Tegingi meeleheitlikult, trummilöökide rütmis, ise peaaegu transsi minnes.

Ma ei oska öelda, kui kaua see kõik kestis. Ühel hetkel lihtsalt märkasin, et trumm enam ei löö, Diego on minu juures, räägib minuga, küsib minult: „Mis on, mis toimub? Kuhu Oksana jäi? Mis Maratil on?”

„Jah, kuhu Marat ja Oksana jäid?” karjusin ma talle. „Kas sa siis ei näe oma inimesi?”
(jätkub raamatus)

Me ajasime lihtsalt ühele rikkuriperele kärbsed pähe!” Nii ütles ta. „Ja nüüd mängime siin nende rahade ees sellist mängu, et maailm on otsas! Kas selline versioon on teile kunagi pähe tulnud!?”
Diego jõllitas Egonit.
Jah? Aga mängime siis sinu loogikamängu. Miks raadio ei toimi?”
Levi pole nii kaugel ja kõrgel!”
„Ja miks kiirgusmõõtur ei toimi? Miks arvuti ei toimi? Sellel pole leviga midagi pistmist.”
Egon otsis sõnu, loogikat.

 

(jätkub raamatus)

Nüüd sai Diego meie rühma liidriks ka ametlikult. Kust ma seda tean, et ametlikult? Sest Diego käes oli kaart. Miks peaks kaarti peitma? Selles osas olin ma Egoniga sama meelt – kriitilist nimelt.
Et keegi minema ei saaks joosta!” teatas Diego otsekoheselt, kui Egon ühe õhtusöögi ajal kaardi kohta küsis. Istusime kõik priimuse ümber, dünamolambi plinkiva valguse käes, sõjaväepakkidest suppi helpides. Diego vastus üllatas, isegi solvas.
Miks sa arvad, et keegi peaks siit minema jooksma!?” olin sunnitud küsima.
Jah? Miks ma nii arvan? Võibolla on mul antennid püsti, vaistud korras. Hullus ja segadus on meie seas. Ja kui meil on korralikke kaarte vaid üks, siis me ei saa seda lihtsalt niimoodi hoida, et keegi sellega minema läheb… või näiteks hullusehoos selle lõkkesse pistab… Me ise oleme iseenda suurimad vaenlased ja takistajad! Eriti kui ülesandeks on oodata. Olla ja oodata.”

 

(jätkub raamatus)

Ei, Eeva, sa said valesti aru. Mul on plaan. Minule aitab.” Egon vahtis mind nüüd otsustavalt. „Tule kaasa! Ma olen vaikselt seljakoti komplekteerinud, valmis minema.”

Mis mõttes! Kuhu? Sul pole ju kaarti! Ja kust sa tead, kuhu need miinid seal tee peal pandud on? Ilma teeta sa siit alla ei saa! Või saad?”

Ma ei taha sulle seda praegu öelda, aga usu, mul on plaan. Kõik on läbi mõeldud. See pole nii ohtlik kui siia jäämine. Sa pead mind usaldama.”

 

„Aga sina? Kas sina mind usaldad?”
(jätkub raamatus)

„Mis meist saab?” küsis ta. „Kas meist saavad legendid? Kas me jõuame nad ära oodata, on nad tulemas?”
Me ei olnud temaga juba päris ammu „nendest” rääkinud. Need olendid, kellele me pühendasime konverentsi, olid nad siis Shambalast või Atlantisest või ühekorraga mõlemalt poolt… Kui me siia jõudsime, siis esialgu ootasin väga, iga päev ootasin. Mitte ainult teist autot ei oodanud ma, aga ka täheväravat, mis meile avaneks, ja võibolla mõlemat ühekorraga.
„Võibolla neid ei tulegi,” ütlesin ma talle vastu. „See ei muuda tegelikult midagi, me elame siin nagunii sedasama elu, mida Shambala omad kunagi elasid. Lihtsalt me elame seda meie skaalal, meie võimaluste järgi!”

„Ja kas meie oleme kunagi need, kes laskuvad mäest alla? Kas meie ühendame hõimud ja jätkame uue tsivilisatsiooniga?” küsis ta, vaatas silmapiiri poole ja justkui kompas seda, kas minus jätkub usku ja energiat, et korraldada kunagi… midagi sama vägevat kui oli kord meie konverents. „Kas meie keel on see, mis saab seemneks?” küsis ta. „Kas meie lapsed on need, kellest läheb sugu edasi? Kas meist algab uus ajalugu?”
(jätkub raamatus)

Kirjastus Rahva Raamat

Kõvad kaaned

ISBN 9789916140734

304 lk

19.00 

Laos

Samalt autorilt:Epp Petrone

Kommentaarid