Minu Eesti Justin Petrone

Ilmunud
10.2009

Kas lubate elada?

„See on nii romantiline!” Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline.

Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus.

Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.

Justin Petrone

„Kurat, see on meie laud,” vandus Hardo, kes ilmselgelt otsis võimalust ükskõik kellega kakelda. Taustal mängisid tudengid piljardit ja rüüpasid õlut.

„Ma väga vabandan,” vastasin närviliselt eesti keeles. „Mina mõtlesin, et see laud oli vaba.”

„Sul on imelik aktsent,” ütles Janar, kes samuti kibeles kellelegi äigama. „Kust sa tuled?” päris ta. Janari rasketel kätel olid mustad laigud, võimalik, et jalgrataste või automootorite parandamisest … või siis inimeste kägistamisest.

„Minu olen pärit New Yorgist,” vastasin, üritades kiiresti olukorda selgitada oma puises keeles, „aga mu naine on eestlane, siis ma oskan eesti keelt.”

„Su naine on eestlane?” pahvatas Hardo armukadedalt. Oli selge, et tal endal ei olnud oma eesti naist. Hardo vaatas Janarile otsa. Tõsiasi, et mingi välismaalane oli ühe nende naistest ära röövinud, paistis olevat piisav, et mind Lõuna-Eesti kombe kohaselt süüdi mõista ja karistada.

—-

„Võib-olla peaksid sa homme koos minuga Tallinnasse tulema,” pakkus Epp. „See ehk aitaks sind kuidagi?”

„Tallinnasse?” küsisin ma öös kumavaid tontlikke laevu silmitsedes.

Olin Eestist varemgi kuulnud. Kui olin veel väike, andis vanaisa mulle raamatu, milles olid laste lood Teise maailmasõja päevilt. Üks lastest oli pärit Eestist. Mäletan siiani, kuidas too väike tüdruk kirjeldas toidunorme ning seda, kuidas talle meeldis nohune nina, sest siis mekkis muidu maitsetu supp natuke soolasemana. Eestile mõeldes mõtlesin ma tollele loole.

Ühel reisipäeval teatasid aga meie rühma prantslased Sara ja Florent, et nemad olid Tallinnas käinud. Kui nemad sellega hakkama said, saan ka mina. Olin ka kuulnud, et Eesti „saab varsti Euroopa Liidu liikmeks”, mis tekitas kuidagi turvalisema tunde.

Ma polnud Tallinna nime varem kuulnud ning tundsin pisikest rahutust, kui mõistsin, et Eesti — seesama Eesti, kust Epp pärit oli — on vaid poolteise tunni pikkuse praamisõidu kaugusel teisel pool Soome lahte. Teadsin, kus mõlemad maad asuvad, ent millegipärast paiknesid Soome kui „põhjamaa” ja Eesti kui „Ida-Euroopa” minu peas teineteisest väga kaugel.

Sel hetkel, kui ma mõistsin, kui lähedal need pealinnad teineteisele tegelikult on, toimus mu geograafiatajus revolutsiooniline pööre. Jah!?

—-

Teel bussijaama ringi vaadates hakkasin mõistma, miks Epp ei kavatsenud elu lõpuni sellesse linna elama jääda. See osa Tallinnast ei näinud üldse välja nagu muinasjutuline keskaegne linn, mida olin külastanud suvel. Polnud põhjamaiseid näitsikuid, kes oleks meelitanud ostma röstitud pähkleid või postkaarte. Polnud kohvikuis õlut kaanivaid pakse skandinaavlasi. Olid vaid hallid inimesed, kes jalutasid mööda kiilasjääd, taustal graniidist nõukogulikud õudused, tahmased 19. sajandi elumajad ja maitsetud postmodernsed kontorihooned, kõik vaheldumisi üksteise kõrval. Tänavail kulgesid Ladad ja BMW-d. See oli huvitav, aga mitte ilus. Sel kellaajal oli Tallinna juba muidugi raske näha ka: ehkki kell oli alles pool neli, oli peaaegu kottpime.

Bussijaamas ronisin koos Epuga bussi peale ja vaatasin reisijaid, kellest nii mõnigi vaatas tagasi kalkide siniste silmade ning peaaegu ähvardavalt ükskõikse ilmega. Mis neil viga oli?

—-

Kohvik Moskva oli tuubil täis einestavaid inimesi ning iga kord, kui proovisin kellegagi neist silmsidet saavutada, mõistmaks, kas ehk nemadki ootavad kedagi, vastas mulle tige ja ähvardav põrnitsus, samasugune jäta-mind- rahule-pilk, millega oli mind tervitatud näiteks bussis ja tänaval.

„Andestust,” pöördusin ma inglise keeles ühe heledate juustega mehe poole. „Kas teie olete Ivan?”

Ta pomises midagi eesti keeles, mis kõlas nagu „Käi persse” ning jätkas siis SL Õhtulehe lugemist. Esikaanel oli põlenud auto pilt. Olin Eestis viibinud vähem kui nädala ning oskasin juba Õhtulehte teistest eristada: selle kaanel olid kas autovrakid või poolpaljad tibid. Kui välja arvata pühapäev, ilmus leht iga päev, ning pühapäeviti tervitasid ajaleheriiulid lugejaid kirjaga „Juba homme uus leht”. Eesti ei mallanud oodata.

Nõndaks, blond ei olnud Ivan. Kes siis? Otsustasin mitte õnne proovile panna ning istusin ühe antiseptilise metall-laua taha. Kohvik Moskva? Kuhu jäid balalaikad? Balletitantsijad? Metsikud Vene tüdrukud poolde reide saabastega? Sellel kohal oli konservikarbi karisma. Kohvik Moskva? Pigem kohvik Oslo.

Vaatasin ringi, ent otsustasin, et rohkem eestlasi ma välja ei vihasta. Selle asemel vahtisin oma käsi ning olin selle tegevusega nii ametis, et märkasin vaevu, kuidas minu lauda istus vanem, vuntside ja nahkmütsiga mees.

„Kas teie olete Ivan?” küsisin üllatunult. See tundus uskumatu, et see hallide vurrudega vanamees on Baltic Timesi kohaliku kontori ülemus. Ta on vist karastunud vana kooli mees ja rikkalike kogemustega, mõtlesin ma. Me võime koos veel mõndagi saavutada.

Küsisin temalt taas: „Kas teie olete Ivan?”

„Ivan?” vastas ta ja näitas entusiastlikke kollaseid hambaid. „Da!” Ivan hakkas minuga vene keeles rääkima. „Bla-bla-bla,” jahvatas ta. „Bla-bla-bla, bla-bla. Bla-bla-bla-bla!”

Ivani naeratus tõmbus aga peagi morniks ja ta jutt jäi vaiksemaks. „Bla? Bla?„ küsis ta veel. Võimalik, et ta sattus üha suuremasse segadusse, mida suuremaks läksid minu silmad ja umbusk. Kuidas saab selline tüüp juhtida ingliskeelset ajalehte, kui ta isegi mitte inglise keelt ei oska?

—-

„Seega, ma saan aru, et Isamaa on konservatiivne?”

„Nad on parempoolsed,” kinnitas Ivan.

„Ja Reform?”

„Ka nemad on parempoolsed.”

„Ja mida kujutab endast Res Publica? ”

„See on uus partei, nii et keegi ei tea päris täpselt, mida nad endast kujutavad. Ent sisuliselt on nad parempoolsed.”

„Aga see Savisaar?” küsisin ma. „Ta meeldib mulle pisut, meenutab natuke meie ekspresident Nixonit.”

Ivan pani kohvitassi lauale. „Savisaar?” sõnas ta umbusklikult köhatades? „Ta meeldib sulle?”

„Noh, tal paistab olevat huumorimeelt,” ütlesin ma, „erinevalt Juhan Partsist ja Valjust Korrast. Mida Savisaare poliitika endast kujutab?”

„Ta on Keskerakonnast, mis peaks nagu tsentrit esindama,” pööritas Ivan silmi, „ent tegelikult esindab ta ainult iseennast.”

„Kas on veel mingeid parteisid?” küsisin ma.

„Noh, Mõõdukad näiteks.”

„Need on vist mõõdukad, eks?”

„Täpselt nii.”

„Seega on Eestis kolm parempoolset parteid, kaks tsentriparteid ja mitte ainsatki vasakpoolset,” ütlesin ma kukalt kratsides.

—-

Kurtsin Epule oma muret Eesti „kellanatsidega”, ent tema selgitas, et Eestis ongi aeg täiesti paindumatu. 10.00 oli 10.00, mitte 10.06. Viimane tähendas kuut minutit hilinemist. „Hilinemine” paistis olevat ropp sõna. Kui keegi hilines, oli ta vastutustundetu. Inimene ei saanud korraga olla tore ja hilineda. Üks välistas teise.

Nii siis juhtuski, et edaspidi võisid tallinlased näha mind mööda jäiseid tänavaid kohtumistele tormamas ning kella vaatamas, ega ma ometi hiljaks jää.

„Ei ole nii palju!” vaatasin ma taas ühel hommikul kella ja oietasin. „Ma jään hiljaks!”

Hakkasin jooksma, aga kukkusin seepeale perseli ja siis selili. Tallinna kivikõva jää ei lohutanud üldse. Sealt õhkus vaid valu.

„Jeerum,” ohkasin ma, kui mõne sekundi pärast end püsti hiivasin. Hõõrusin tagumikku. „Sellest jääb küll hull sinikas.”

Minu eesmärk oli kohtuda kolme Eesti teleajakirjanikuga ja uurida välja, mida nad peavad veel õppima. Pärast seda, kui olin veel mõne minuti jääl surfanud, sisenesin suurde, halli ja nõukogudelikku hoonesse. Seal tehti Eesti Televisiooni. Minu õpilased juba ootasid mind.

Neid oli kolm: Anu, Marko ja Kadri. Epp ütles mulle, et nad on üsna kuulsad, kuid ükski neist ei tulnud mulle tuttav ette, sest meil polnud telekat.

Kõik teleajakirjanikud olid igaüks isemoodi. Anu meenutas Pipit oma laia ja sõbraliku naeratuse ja punaste juustega. Marko oli rohkem reserveeritud. Ta oli lühikeste heledate juustega, laitmatult korralik ning kandis kena kootud vesti. Kadri oli kõige introvertsem. Kõik nad olid täiuslikult riides, täiusliku naha, täiuslike juuste ja hammastega. See jättis mulle sügava mulje.

—-

„Verivorst on kasulik,” rääkis Epp. „See sisaldab palju rauda.” Kui ta just ei söönud verivorsti, mugis ta hematogeeni, mis oli ka omamoodi verešokolaad. Otsustasin, et armastan teda ikkagi, söögu ta siis nii palju verd, kui jaksab.

Epp praadis meie vaevu kasutuskõlblikus köögis verivorsti läbi, kallas selle pohlamoosi või hapukoorega üle (seda lisandit serveeriti praktiliselt iga Eesti toidu kõrvale) ning mämmu-mämmu, söögiaeg oli käes.

Hommikuti, kui kohv kannu tilkus ja ma kuulsin oma hüperaktiivset kaasat ühest korteri otsast teise tormamas, tõsteti mulle ette tohutu kausitäis tatrahelbeid: soolast ning pisut mõru tumedat karva putru.

Epp lajatas seda mu taldrikule terve mäe. Suutsin tavaliselt poole ära süüa, kui teesklesin, et see on miski muu, ent teine pool ei mahtunud kuidagi sisse.

„Miks sa putru ei söö?” küsis Epp siis.

„See on soolane.”

„Aga nii peabki olema,” kinnitas ta kulinaariasjatundja kindlusega. „Eestis süüakse sedasorti putru soola ja võiga! See on kasulik. Taldrikutäis tatrahelbeid kõhtu ja kuni lõunani pole midagi vaja süüa.”

Ma ei suutnud mõelda enam ainumalegi lusikatäiele soolasele pudrule.

„Ameerikas, muide, süüakse magusat putru, moosi või rosinate või vahtrasiirupiga,” vastasin. Soolasest pudrust loobumise tõttu tundsin end snoobina, ent selles polnud ju ometi midagi nii halba, et tahtsin oma ninaesist pisutki kontrollida.

„Siirupit? Tatrapudrule?” ütles Epp ja kirtsutas nina. „See on vastik.”

„No see puder siin maitseb nagu Atlandi ookean. Sama hästi võiksid mind adruga sööta.”

„Ma ei saa meile magusat tatraputru keeta,” raputas Epp pead. „Mida siis mina sööksin?”

—-

„Justin, tule ruttu koju!” Kuulsin juba Epu häälest, et ta oli närvis.

„Miks? Mis toimub?” Taustal kuulsin kaootilist müra.

„Nad on igal pool ja lõhuvad kõike. Nad on otse meie akende all ja mul pole kuhugi minna. Ma arvan, et ei saa isegi majast välja. Nad lõhkusid tänaval ühe auto ära.”

„Kes?”

„Ma ei tea. Tule juba!”

Baltic Timesi kontorist kodu poole tormates muretsesin, mis toimub Ameerika Ühendriikide saatkonnas, mis oli meie juurest üle tänava. Kas seda üritati tormijooksuga vallutada või midagi veel hullemat?

Keerasin ümber nurga ja nägin tervet merd metsikuid noori, kelle politsei oli ühele Kentmanni kõrvaltänavale kokku ajanud. Nad tegid hullu lärmi, tagusid plekkpotte ja karjusid. Mõnel oli gaasimask ees, teised kandsid loosungeid. Kas need olid tõsised protestijad, anarhistid või lihtsalt purjus noorukid? Ma ei teadnud seda, aga gaasimaskid nägid küll üsna hirmsad välja.

Naasin meie maja juurde ja proovisin esiuksest siseneda, ent üks politseinik tuli minu juurde ja näitas, et ma pean ära minema.

„Aga ma elan siin!” sõnasin ma.

Politseinik raputas ainult pead.

—-

Andsin täidetud blanketi Tiinale tagasi ning tema silmad läksid äkitselt kahtlusest suureks.

„Mis nimi see on? Pet-ro-ne?”

„See on minu perekonnanimi.”

„Kas te olete itaallane?”

„Ei, ma olen Itaalia päritolu ameeriklane.”

Tiina pöördus Epu poole.

„Kas te olete kindel, et teate oma tulevase mehe kohta kõike?” küsis ta vaikselt.

„Ikka,” vastas Epp. „Ma olen tema vanematega kohtunud. Tal pole mingeid suuri saladusi.”

„Ma tahan, et te oleksite ikka kindel, et tahate selle mehega abielluda, sest vahel juhtub, et need Itaalia mehed abielluvad Eesti tüdrukutega ja …”

„Ta pole Itaaliast,” vaidles Epp vastu. „Ta on ameeriklane.”

„Noh,” jätkas Tiina ettevaatlikult sosistamist. „Minu arvates näeb ta itaallase moodi välja küll. Tal võib vabalt olla näiteks Sitsiilias naine ja laps.”

—-

„Ma olen 20 aastat Euroopas elanud. Mõnd asja ikka tean.”

„20 aastat?” Mina arvasin millegipärast, et Rick oli minuvanune. Selgus aga, et ta oli pagulasveteran ja isegi veel kogenum kui San Francisco Steve.

„Ma olin 1984. aasta olümpiamängude ajal Sarajevos, kus siis sai tänaval ringi jalutada ilma kuuli pähe saamata. Väga lahe linn. Kes oleks võinud arvata, et seal sõdima hakatakse.”

„Kas mänge ka nägid?”

„Mänge? Mitte mingil juhul. Ma olin naiste magatamisega liiga ametis. Need Jugoslaavia mõrrad teavad päris hästi, kuidas meest kohelda.”

Peatusin hetkeks ja seedisin infot, mida Rick minuga just jagas. Tänu reale feministidest tüdruksõpradele ja Epule, kes kutsus end postfeministiks, oli sõna „mõrd” minu sõnavarast ammu kadunud.

Ma ei teadnud päris täpselt, kuidas vastata ning otsustasin kaasa mängida. „Kas sa ei mõtle mitte Bosnia tibisid?”

„Serblased, bosnialased, horvaadid? Kõik nad on üks ja seesama,” kõkutas Rick.

„Aga Eesti tüdrukud on ikka kõige paremad, eks ju.”

Rick vakatas ning otsekui vaatas ümberringi, ega keegi pealt kuula. „Kui aus olla,” sosistas ta, „olen ma neist tüdinud.”

„Miks?” See küsimus libises mu huulilt ning ma adusin, et omal moel tegin parajasti Rickiga intervjuud. See harjumus jäi mulle ajakirjanduskoolis külge. Kõigist mu vestlustest kasvasid lõpuks välja intervjuud. Pidin rohkem teada saama, isegi kui ma juba pisut vihkasin Ricki tema suhtumise ja sõnavara tõttu.

„Eesti tibidega on see häda, et nad on alt liiga jämedad,” ütles Rick. „Ses mõttes, et nende persed on liiga suured. Ja nad on nii külmad. Läti tüdrukud on palju sõbralikumad. Riia libud on … Vau! Aga kõige kuumemad tüdrukud on ida pool. Üks mu sõber tuli just Ukrainast. Ta rääkis, et sealsed tibid on veel kuumemad.”

„Väiksemad persed?”

„Vat-vat!”

—-

„Kas sina ei taha õlut?” küsisin Vaikolt, märgates, et ta tellib mullivett.

„Mina enam ei joo,” vastas ta rahakotti välja urgitsedes. „Mul oli tormiline noorus.”

„Kas sa kuulsid, et Tanel abiellus?” küsis Vaiko Urmaselt.

„Lugesin ajalehest nagu kõik teisedki,” vastas too.

Sain aru, et jutt käib Tanel Padarist, kes koos Dave Bentoniga võitis Eurovisiooni. Olin teda telekas esinemas näinud ja lugenud ajalehest tema abielu kohta. Vaiko ja Urmas rääkisid temast eesnime pidi. Võib-olla olid nad sõbrad. Onu Tiidul oli õigus. Eesti oli üks suur rock ’n’ rolli keskkool.

Meie pelmeenid ja joogid saabusid ning me läksime trepist üles. Vaiko istus laua taha minu vastu. Intervjuu algas.

„Tore näha, et oled ikka ühes tükis. Ma lugesin, et pärast Eurovisiooni ähvardab sind oht.”

Vaiko kortsutas kulmu. „Inimesed võtavad Eurovisiooni liiga tõsiselt. See on kuradi jabur. Ära ütle, et sa vaatasid seda!”

„Mu tüdrukule meeldib see väga. Ta küpsetas isegi koogi.”

„Indreku naisele meeldib ka Eurovisioon,” ütles Urmas.

„Meil polnud aimugi, et lõpuks meid välja valitakse,” ütles Vaiko ja pani järgmise suitsu põlema. „Meie oleme rokibänd nagu The Strokes. Me ei kuulu Eurovisiooni maailma. Aga enne, kui me muusikast räägime, peame rääkima sõjast.”

„Sõjast?” tabas ta mind ootamatult.

—-

Küürutades nägin ma, et emakassi vabu tisse pruugib vaid üksainus hall kassipoeg. Kassiema tundus olevat segaduses. „Kus mu lapsed on?” tundus ta küsivat. „Mida te nendega tegite?”

Panin piimakoti plastmassist kannu, lõikasin vilunult selle nurga maha, läksin tagasi elutuppa ja valgendasin oma hommikukohvi.

„Mis kassipoegadest sai?” küsisin ma. „Ainult üks on alles. Kas teised anti juba ära?”

„Oeh … Kas nad on kadunud? Ma arvan, et nad läksid sel juhul merekooli,” ütles Epp.

„Merekooli?” Kujutlesin madruseülikonnas kassipoegi purjetama õppimas.

„Mamma sai neist lahti,” ütles Epp tasakesi.

„Sai lahti?”

Viimaks panin kaks ja kaks kokku. Mamma hommikul. Puuduvad kassipojad. Märg ämber. See oli hädatapmine. Simona sõbralik vanaema pani kiisupojad arvatavasti koos raske kiviga kotti ja pani jõhkra teo esikus kempsus toime. Merekooli kadetid hukati päikesetõusu ajal. Mõtlesin, mille järgi ta õnneliku pääseja välja valis.

„Kus nad siis on?”

—-

„Mul on janu,” ütles Epp bussis istudes. Olime umbes tunni juba sõitnud. Olime end sisse sättinud bussijuhi selja taga, ikka veel samades riietes, mida olime kandnud registreerimisel. „Justin, ma hakkan vist minestama.”

„Oh, pagan võtaks.”

„Palun, otsi mulle vett, Justin. Mul on janu, ma kardan, et …”

Tõusin bussis püsti ja teadustasin kaasreisijatele meie hädaohtlikku olukorda. „Ma vajame vesi! Me vajame vesi! Minu naine on rasedus!”

New Yorgi metroos hõikusid hullud niimoodi kogu aeg. Vahel anti neile isegi raha. Viljandi bussis püsti tõustes olin aga rikkunud Eesti elu kirjutamata seadust: hoia oma isiklikud mured enda teada; ära kunagi palu abi, isegi kui su naine on rase ja palavas bussis janusse suremas; kui tal on janu, on see su oma viga, et sa jaamas vett ei ostnud.

Nägin ükskõikseid nägusid. Keegi ei saanud aru, mida minust arvata. Kes see veidrik on ja mida ta tahab?

„Justin, palun,” oigas Epp ja sikutas mind käisest. „Mul on vett vaja või ma …”

„Palun! Palun!” anusin ma šokeeritud reisijatelt. „Tema on väga rasedus ja väga kuum. Me vajame vesi. Me väga vajame vesi!”

—-

Pardal aeti vaikselt eesti keeles juttu. Külalised nosisid avokaado- ja artišokipalasid ning jõid veini. Alles pärast mõnda klaasitäit hakkasid nad püsti tõusma ja omavahel rääkima. Mõni klaas veel ja juba tehti nalja.

„Eestlased ei saa alguses vedama ja pärast pidama,” pobises onu Tiit endale veini kallates. Äkitselt jooksis ta ahtrisse ja haaras sealt Eesti lipu.

„Eesti on vaba!” röökis ta ja lehvitas lippu pea kohal nagu laulupeol. Olin üllatunud. Eesti rahvuslus oli seni paistnud olevat väga tõsine asi. Sõjad, küüditamised … Võisid isegi peksa saada, kui sinu lugu Eurovisioonil head kohta ei saanud. Tiit ei tundunud seda aga üldse väga tõsiselt võtvat. Eestlane olemine võis ka lõbus olla.

„Hea eesti rahvas, meil on jälle vabadus!” möirgas Tiit lippu lehvitades. Tema bassihääl kandus mööda Viljandi järve edasi. See voogas künkanõlvu mööda üles ning kajas kõikjal meie ümber. Teised külalised kogunesid tema ümber. Reeli võttis abikaasal ümbert kinni ning aitas tal sinimustvalget lehvitada. Mina võtsin Epul ümbert kinni.

„Eesti on vaba!” skandeerisid kõik.

—-

Võtsin passikontrolli järjekorda ning proovisin lõõgastuda, ent mu käed värisesid endiselt. Hoidsin neid vastu valgust, proovides värinat peatada, aga ma ei suutnud oma keha läbistavat rahutut energiat kontrollida.

Järjekord polnud pikk. Enne mind oli vaid tosinkond inimest. Kellelgi neist polnud probleeme. Lootsin, et äkki on piirivalvur väsinud. Ehk nad lihtsalt vaatavad mu Ameerika Ühendriikide passi, tunnistavad selle kvaliteetseks ja viipavad mind edasi nagu Briti piirivalvur samal hommikul.

Nüüd seisid veel ainult nemad minu ja mu naise vahel.

„Teie pass, palun,” ütles üks naisterahvas. Tal olid prillid, hobusesabasse köidetud tumepruunid juuksed ning näol äärmiselt tüdinud ilme.

Andsin selle talle, ta hakkas seda lehitsema. Seal oli Islandi tempel, Taani tudengiviisa, sinine Briti kroon ning veel nii mõnigi, mille ma olin jõudnud koguda oma lühikese, ent sündmusterohke rändurielu jooksul. Passi aegumistähtaeg oli kaheksa aasta pärast. Lootsin, et see saab palju varem täis.

Ametnik lasi passi läbi skänneri. Siis vaatas ta oma kuvarit.

Seisin seal, ootasin ja mõtlesin: „Tee juba ära. Võta tempel, löö see passi, lase mind läbi. Tee juba ära, löö tempel passi ja lase mind mu naise juurde.”

„Siin on kirjas, et te saabusite jaanuaris ja lahkusite juunis,” ütles ametnik. „Miks te nii palju Eestis viibite?”

„Mu naine on eestlanna,” kaitsesin ma ennast. „Ta ootab last.”

„Meie andmeil ei tohi te riiki siseneda. Jäite viimati lubatust kauemaks.”

„Aga migratsiooniamet väljastas mulle elamisloa. Kas seda teie andmebaas ei ütle?”

„Siin pole elamisloa kohta midagi kirjas,” raputas ta pead.

„Palun teid, mu naine ootab teisel pool seda ust.”

„Härra …”

„Mulle öeldi, et mu elamisluba on Hansapanga vanalinna kontoris. Lähme koos sinna. Lähme võtame takso ja ma võin teile näidata …”

„Härra, ma kardan, et …”

„Ei, ma ei lähe kuhugi!” hüüdsin ma. „Te ei saa meid lahus hoida.”

  • Autoriõigus: Justin Petrone ja Petrone Print OÜ, 2009
  • Toimetaja: John Bickerson Bolling
  • Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Kaanefoto: Andres Tarto
  • Trükk: OÜ Greif
  • ISBN 978-9985-9996-3-9 (kogu teos)
  • ISBN 978-9985-9996-4-6 (1. osa.)
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
  • 352 lk

Kommentaarid


Külaline
Pille
8 aastat 11 kuud tagasi

Väga ladus lugemine, milles on ehedat armastust ja head ajaloo teadmist. Autentset tunnetust Eesti inimestest. Kõrvalvaataja aus pilk. Meeldivad need autorina noore mehe siirad jõnksatused näiteks kaunist naisest lummatuna. Nukraks teeb ehk veidi toidu teema. Toidublogijana keeraks hea meelega Justini süldiusku. Ja kinnitan, et Epu tatrapudru ja verivorsti söömine on pisut enneolematu. Eestlased söövad ikka erinevaid putrusid, nii soolasena (võisilmaga), kui magusapoolsemana (moosiga). Tatart väga paljud ei armastagi ülepea. Nõukaajal oli tatar levinud venepärastes puhvetites prae juures kartuli asendajana. Ja parema pudru saab tatrast pigem tangu kasutades mitte helvest. Verivorsti süüakse ikka enamasti ainult jõulude ajal, pühade perioodil ja seda ei armasta ka paljud. Tore oli aduda, et hiljem sigines toidulauale ka muud toredat. Muidu jääks maailmale küll kummaline mulje. Teise osa lugemine läheb mul veidi kehvemini, autori mõtted on väga hajevil ja raskem on pilti kokku panna. Aga tänan väga toreda lugemiselamuse eest!

Külaline
Britta
10 aastat 8 kuud tagasi

Super! Kaasaegne “Tõde ja õigus” ehk siis kohustuslik lugemine igale eestlasele ja eestlaseid mõista üritajale 🙂
Nii ilusti, humoorikalt ja lihtsalt on ülikeerulistest ja rasketest asjadest kirjutatud..

Külaline
Kristi
10 aastat 9 kuud tagasi

Lugesin eelnevalt kooli kõrvalt läbi “Minu Jaapani” ja “Minu Islandi” siis tuli suvi ja kool hakkas lõppema. Otsustasin, et pean nüüd raamatuid rohkem lugema, kuna oli avastanud nii hea sarja! Tõsiselt meeldib.

Läksin raamatukokku “Minu Pariisi ” järgi. Minu kahjuks või rõõmuks oli selle keegi juba ära laenutanud. Vaatasin siis ringi ja leidsin “Minu Eesti.” Mõltesin, et okei, proovin – loen. Kui ei meeldi saan ju tagasi viia.
Lugesin tagakaanelt lühitutvustust raamatust. Silma torkas kohe see lause “See on nii romantilne!” Kui raamatu lugesin lõpuni siis esimene mõte oli ” T

Külaline
age
12 aastat 2 kuud tagasi

Üks parimaid „Minu“-sarjast kirjutatud raamatuid. Kindlasti ka sellepärast, et ma tundsin seda lugedes ennast ikka tõelise eestlasena, kes on uhke oma rahvuse üle ja omaette mõmiseb: „Eestlane olla on uhke ja hää!“

Jah, me tõepoolest ei naerata eriti, seda kohe kindlasti on palju tahetud hommikuti, kus heameelega näeksime ikka veel unenägusid, mitte ei tõttaks naeratades tähtsale varahommikusele kohtumisele. Päeva jooksul võiks juba naeratama hakata, aga seda on ikkagi palju tahetud, eriti hästi kirjeldab seda kaasreisijate näod bussis või trollis. Tavaliselt on kaks võimalust, kas tuima näoga passitakse aknast välja või ollakse pokkerimängija näoga, kus ükski näolihas ei liigu. Mõne jaoks piisab gallonite viisi kohvi joomisest, mõni ongi hommikust saadik rõõmus, kuid paljude jaoks ei ole piisavalt põhjust, et võiks üldse naeratada ;(

Jah, ongi nii, et Eestimaal teab igaüks peaaegu igaüht, kunagi mulle keegi ütles, et Eestimaa magab ühe suure teki all Selle tõestuseks võiks juttu ajama asuda võhivõõra inimesega ja paari minuti pärast tuleb välja, et te ikkagi teate mingi ime läbi samasid inimesi. Pealegi igaüks oskab meist vähemalt ühe kuulsa inimese oma suguvõsast üles leida või sinna sisse sokutada.

Jah, meile maitseb sült ja seda ei tasu üldse varjata. Olla natuke kauem Eestimaalt ära, tekib vaikselt hallolluses idee, mis kriiskab iga päev aina enam ja enam – tahan sülti! Siis ei jäägi muud üle, kui hakata kas netist lappama retsepte või osta lennupiletid tagasi koju. Kui Eestimaa lõpuks paistma hakkab, ollakse poes esimene musta leiva ja süldi sabas

Jah, me eestlased oleme tagasihoidlikud. Mina ise olen „super hea“ näide sellest. Kahjuks ei taheta mind tavaliselt eriti uskuda. Aga kui mu hispaania üks sõpradest rääkis, et kohtas paari eesti tüdrukut, kes iga ta pingutuse peale seltskondlikult juttu ajada, vastasid ainult jah/ei või jäid üldse kurjakuulutavalt vaikima, meenus talle lõpuks, mida ma talle rääkinud olin ning ta pidi tõdema, et vähemalt seekord ei teinud ma nalja Tegelikult see tagasihoidlikus päästis ka mu Eesti tutvustuse pikale venimise Indias, kus ma lihtsalt viimaste lausetega väitsin, et tüüpilise eestlasena, ei meeldi mulle naeratada, ma ei ole eriti sõbralik ja rääkida ei meeldi mulle kohe üldse, mistõttu ongi minu Eestimaa tutvustus läbi Uhh, saingi hakkama alla 10 minuti, aga põhiline oli öeldud ning ega ma ometi neid ei hakka piinama sellega, kuidas me Riigikogu valimised välja näevad, see ei tekita minus endasgi põnevust, miks peaks see välismaalasele huvi pakkuma

Ilus ja armas oli lugeda, kui soojad tunded Justin Eestimaa ja eestlaste vastu on. Aga ega me enda kiitmises eriti agarad ju ise ei olegi, seega peavadki teised meid kiitma, et me ikka saaks aimu kui tublid ja lahedad me oleme. Seetõttu tõsiselt soovitan lugeda seda “Minu Eestit”, mis annab hea ülevaate, mis inimese loom see eestlane ikkagi on
http://ageagapi.wordpress.com/2012/01/10/%E2%80%9Eminu-eesti-kas-lubate-elada/

Külaline
Edda
12 aastat 6 kuud tagasi

Sain südamest naerda! Nii vahva raamat ja toredad inimesed

Külaline
Maiu
12 aastat 7 kuud tagasi

Lugesin Minu Eesti raamatut selle aasta alguses ja praegu on käsil Minu Eesti teine osa. Kuna ma kolisin kaks aastat tagasi Kanadasse siis pugistasime abikaasaga koos naerda, sest tema kogemused on sarnased Justini omale, eriti mis puudutab sülti ja verivorsti. Mu abikaasa saab oma Eesti kogemuse kuu aja parast kui tuleme Eestisse esimest korda.

Tahtsin tanada suurepärase raamatuelamuse eest! Loodan vaga, et tuleb ka Minu Eesti kolmas osa 😉

Aitah,
Maiu

Külaline
LiisuKiisu
12 aastat 8 kuud tagasi

Uskumatult hea raamat. Võin öelda, et LEMMIK.

Külaline
Ann
12 aastat 11 kuud tagasi

Lugesin raamatu läbi,peab tõdema,et sama lustakas kui ameerikagi. Hea teada, et kaks inimest on üksteist leidnud. Muideks eriti jäid meelde lendavad õunad:D

Külaline
Agne
13 aastat 27 päeva tagasi

Väga mõnus lugemine, raamat läks ühe jutiga ja vahepeatusteta! Kuna enda vennanaine on ameeriklanna, siis talle saabuvaks sünnipäevaks hea kink olemas kohe(elavad ka Eestis). Aitäh!

Külaline
Krissu
13 aastat 2 kuud tagasi

Meeletult meeldiv raamat. Kuulsin, ostsin ja lugesin ahmides lausa. Elukaaslane vaatas mind nood õhtupoolikud altkulmu, kui mul jälle raamat käes ja endamisi itsitasin. Lõpuks arvas kogu suguvõsa, et talle oleks tarvis sama raamat inglise keeles kinkida ehk saab naljast aru. Mõeldud-tehtud. Mu välismaalasest elukaaslane oli järgnevad kolm õhtut-ööd kõht kõveras ja/või muigas ja karjus ennast tõestavalt “Soooooo truee” või “Kris i have to shake this author’s hand one day, what a perfect book to read in our Estonian home”. Nende sõnadega lõpetas ta viimase lehekülje raamatust kui lennuk õhku tõusis ja küsis, et millal mina raamatut kirjutama hakkan oma “Minu… ” ‘st…

Külaline
Kaie
13 aastat 4 kuud tagasi

Raamat taastas usu romantikasse ja suurendas uhkustunnet eestluse üle. Väga meeldis.

Külaline
Dora
13 aastat 5 kuud tagasi

Tahaksin tõesti tänada autorit lahedate tundide eest, mida raamatut lugedes veetsin. Kõigepepealt muidugi mahlakas eneseiroonia aga ka mitte väga halastav nöök meie, eestlaste pihta. Kuid mis peamine, kõiges selles on tunda suurt soojust ning armastust ja mitte raasugi üleolekut või moraliseerimist, mida ühelt maailma mõjuvõimsama riigi kodanikult oodata võiks, kasvõi alateadlikult. Teinekord oli kohe täitsa kahju, kuidas seda itaalia köögiga harjunud noort meest pelmeenide ja tatraputruga piinati! Ja kuigi mina olen Eestis sündinud ja kasvanud, ei taha ma samuti sülti isegi lähedalt vaadata!Ma mõtlesin, et olen ainus inimene maailmas. Aga Justin armastab oma väljavalitut sellele kulinaarsele õudusele vaatamata, mis on väga ilus! Raamatus on minu jaoks sees ka siiras ja valehäbita lugu sellest, kuidas noormehest küpseb mees, kellest peagi saab isa ja seda oli mul kui naisterahval väga liigutav lugeda!

Külaline
Kristel
13 aastat 6 kuud tagasi

Ise elan ka juba aastaid välismaal ja tunded kodu ja Eesti vastu on selle aja jooksul ikka järjest tugevnenud; niisiis, kui j6ulude ajal kodus käies hakkas silma inglisekeelne algversioon, pidin selle kohe muidugi ostma, ja lugesin ühe hinget6mbega läbi! Nii palju nostalgiat ja äratundmist, eriti tänu kirjeldatud Viljandimaa kohtadele, kust minugi juured pärit! Huvitav oli ka lugeda aja kohta, millal ise just Eestist äsja lahkunud olin. Niisiis andsin raamatu lugeda ka oma praegusele kallimale, kes sel ajal veel ei olnud Eestis käinud – temas tekitasid m6ned kirjeldatud stseenid isegi hirmu (p6hiliselt külm talv :)) ja m6nede asjade kohta küsis ehmunult, et kas nii ongi?! Nüüd suvel Eestis olles tahtis ta kohe raamatupoodi minna ja küsida, et kas My Estonia teine osa ka juba ilmunud on! Niiet ootame kannatamatult! Suur tänu!

Külaline
Maris
13 aastat 7 kuud tagasi

Lugesin üsna hiljuti alles Minu ameerika mõlemad osad läbi. Juhuse läbi sain enda kätte Minu Eesti, mida olin kuu tagasi raamatupoes hilinenud ning n-ö planeerinud osta kui kingituseks endale pärast ülikooli lõppu. Nüüd jõudis raamat teisiti. Ja palju õigemal ajal. Raamatut oli raske käest panna nng pärast lõppu oli raske uskuda, et ei olegi ühtegi lehekülge, mida edasi lugeda.
Aga just nagu Justini raamatut tutvustav tekst- see on nii romantiline. Selles raamatus on ka suhete mõttes palju äratundmis hetki. Eestlaslike naiselikke äratundmishetki. Ja soojust.
Jään järgmist ootama. Olgugi, et esimene osa läbi, maandub see igal juhul raamaturiiulile või öökapile. Hea vahel millegagi hinge rõõmustada:)

Külaline
Heidi
13 aastat 7 kuud tagasi

Ostsin raamatu täiesti huupi õhtuse poeskäigu ajal ning pean tunnistama, et see oli viga. Lihtsalt võimatu oli lugemist lõpetada:) Paraku olin tähelepanuta jätnud ka momendi ,et vahepeal oli õhtust öö saanud ning ööst omakorda hommik, mis omakorda aga tähendas seda ,et alanud päeva plaanid nurjusid magamatuse pärast:)). Igaljuhul tänud Justinile värvikalt humoorika elamuse eest! Jään uue osa ootele.

Külaline
Hannes
13 aastat 9 kuud tagasi

Fantastiline raamat, neelasin hetkega… hiljem loen uuesti rahulikumalt.
Kysimus: kas on plaanis raamatut tölkida soome keelde?
Mu abikaasa tahaks kah seda lugeda, aga ta ei oksa eesti keelt veel nii hästi.

Külaline
Kaija
13 aastat 10 kuud tagasi

Lugesin raamatu nii kiiresti läbi, et ei saanud arugi! Üks minu lemmik samuti. Nendel Petronedel on see kirjutamine ikka veres:)

Raamatus oli palju asju nii avameelselt ja siiralt öeldud.. Ja usun, et see kirja panemine kindlasti ei olnud kerge. Aga ütlemata hea teistel lugeda:)

Lisaks – mulle hakkas Epp nii meeldima! Üks äge Eesti naine!
Edu teile mõlemale!:)

Külaline
Helen
14 aastat 8 päeva tagasi

Minu-sarja parim raamat. Lugesin ühe hingetõmbega läbi ja palju aega sellest naersin kõht kõveras. Täpselt see raamat, mis eestlastest siiani puudu oli.

Külaline
Reesi
14 aastat 1 kuu tagasi

Ema laenas mulle seda raamatut ja ma olen täna pärv otsa lugenud, väga huvitav. See on esimene Minu sarja raamat, kindlasti loen järgmisena Epu Ameerika kogemustest, sest olen ise USAs sõbrannal külas käinud ja natuke sealsete inimestega kokku puutunud. Palju edu nii Justinile kui ka Epule oma töödes!

Külaline
Hele
14 aastat 1 kuu tagasi

Ülilahe! hea on näha ennast (eestlast) kõverpeegist. Aga üks küsimus Justinile – mis viga on Eesti pitsadel? Mis nendes imelik tundub? Muidugi, saan aru – kõik, mis tuttav, on parem. Näiteks Chicagos olen mina söönud väga imelikku pitsat, oli tordi paksune ja katteks vaid paks kiht tomatikastet ning ananassirõngad.

Külaline
Sirle
14 aastat 1 kuu tagasi

See on nii fantastiline raamat.Väga siiralt,humoorikalt ja emotsionalselt kirjutatud,võttis tihti ka silma märjaks.Mida enam raamat otsa hakkas saama,seda aeglasemaks lugemine läks.Kohe mitte ei tahtnud,et see otsa saaks!Väga tabavalt on eestlasi kirjeldatud,isegi veel palju ilustatud!
Soovin Epule ja Justinile palju päikest!
Ootan pikisilmi järgmist osa ja loodan, et ka kolmas jne,ei jää tulemata!

Külaline
Maria Viidalepp
14 aastat 2 kuud tagasi

Väga hea huumoriga kirjutatud raamat! 😀 Iseäranis mõnus oli seda mõningase koduigatsuse leevendamiseks lugeda siit Los Angelesest. Autori kirjeldused olid nii veenvad, et olin sunnitud raamatu lugemise vahepeal bussiga Armeenia linnaossa tatrahelveste ja kohupiima järele sõitma 🙂
Aitäh ja edu!

Külaline
Jaan Willem Sibul
14 aastat 3 kuud tagasi

Midagi nii naljakat pole ammu lugenud. Tänan väga südamliku raamatu eest!
Kahju, et Justin ei leidnudki endale sõpra…
Arvatavasti teises osas parandab selle vea:)

Külaline
Epp Petrone
14 aastat 3 kuud tagasi

Tänud heade sõnade eest. Raamatu 2. osa ilmub sügisel 2010, Justin praegu kirjutab :).

Külaline
Liisu
14 aastat 3 kuud tagasi

Väga hea lugemine oli, ei saanud enne käest panna, kui läbi. Üks põhjusi küllap ka: “Mida see elevant minust arvab”- kas selline iseloom on tõesti ainult eestlastele omane? Ajuti tundus, et võõramaa mees arvab eestlastest paremini, kui eestlased ise…
Jutustiil on ka lahe ning humoorikas. Loodan et Justin(Sass!tore nimi) veel palju kirjutab, sest see tuleb tal hästi välja.
Lõpetuseks väike märkus ka. (Eks see koer kiunub, kes pihta saab- kuulun ise põlatud klassi- olen üle keskea naisinimene) Võibolla sõber Sass lihtsalt ei tea, aga “vanamutt” on siin riigis väga halvustav ja solvav väljend. (Umbes sama halb, kui Ameerikas mustanahalisi neegriteks nimetada- aga risk peksa saada peaaegu puudub) Võib ju lihtsalt öelda “vana naine”.

Külaline
Lugeja
14 aastat 4 kuud tagasi

Millal teine osa ilmub?

Esimene osa oli – twelve points 🙂

Külaline
Jalutaja
14 aastat 4 kuud tagasi

to EIEIEI
“Minu Epp” või mitte, aga võtagi seda lihtsalt kui ühte moodust anda edasi ühte maad. Ja samas Epu suguvõsa paistab väga hästi meie rahva kirjeldamiseks (väikestes maakohtades elavad lihtsad ja armsad inimsed, küüditamised, meie süldilauad või kuivkäimlad…)
Mina ootan juba II osa:)))

Külaline
Plusspunktid minu poolt
14 aastat 4 kuud tagasi

Tulin siia, et oma tunnustust avaldada. Selline respekt eestlaste suhtes, mis seotud omapäraselt välgatava irooniaga. Samamoodi mõjub mulle kogu see suhtelugu omamoodi eneseirooniliselt, on vaid üks koht, mis läks minu jaoks natuke liiga roosaks.
Seda on juba jah mitu tuttavat öelnud, et kas oled juba lugenud raamatut “Minu Epp”. Samas, Epp on eestlane, tema suguvõsa samuti, tema naabrid ja sõbrad ja temaga juhtunud asjad ka. Mind ei häiri üldse, et tegevus toimub alguses mujal riikides, mitte Eestis. Hea jutuvestja. Ja mina just nautisin dialoogi.

Külaline
eieiei
14 aastat 4 kuud tagasi

Üldse ei olnud nauditav lugeda. Kõige lemmikum senini on olnud Liisi Argentina. Liiga palju kahekõnet ei ole hea toon, kirjeldatavat teksti oleks parem lugeda. Võib-olla ameeriklastele tõesti läheb see teos peale.
Ning pealkirjaks võinuks olla hoopis “Minu Epp”, sest Eestit puudutas teos ju vähe. Kümnete lehekülgede kaupa on kirjeldatud Epu tujusid ja kuidas siis tossike Justin neist aru sai ning neile vastas.
Vähemalt ühe faktivea avastasin ka: Annelinna hakati alles 1970ndatel planeerima ning siis valmisid endisele luhaalale ning veelgi varasemale karjamõisa-alale esimesed majad.

Külaline
uurin
14 aastat 4 kuud tagasi

saatmisega Rootsi. Mis te arvate, mis ajaks jõuaks kohale? Ma tänan väga, kui vaevute vastama. See oleks väga eriline kingitus ja tahaksin teada, kas jõuab.

Külaline
uurin
14 aastat 4 kuud tagasi

Kas inglisekeelset saab juba eeltellida, mis ajaks kätte saab? Tahaks kinkida sünnipäevaks kellelegi…

Külaline
Jaana
14 aastat 4 kuud tagasi

Just lõpetasin lugemise. Igati huvitav ja nauditav lugemine, jään järge ootama 🙂

Külaline
Jana
14 aastat 4 kuud tagasi

POle veel kahjuks raamatut lugeda jõudnud…aga tekkis küsimus: kas seda raamatut oleks erandkorras, limiteeritud tiraažis võimalik välja anda ka inglise keeles. Mul omal on välismaalastest sõpru, kes siin elanud ja töötanud. Kindlasti oleks seda huvitav lugeda ka neil, kes hetkel siin resideeruvad.

Külaline
Epp Petrone
14 aastat 4 kuud tagasi

“My Estonia” tuleb viimastel andmetel trükikojast 14. november 🙂

Külaline
Triine
14 aastat 4 kuud tagasi

Mulle väga-väga meeldis Minu Eesti. Palju positiivseid ja vahvaid ja nunnusid emotsioone 🙂
Ootan juba inglise keelset trükki, et kaasale lugeda anda.

Külaline
Justini fänn
14 aastat 4 kuud tagasi

Ma ei teadnud Justin Petronest suurt midagi enne, st olin lugenud Epu Ameerikaid, aga seal jääb Justin pigem varju, on selline kõrval kommenteeriv ameeriklane. Justini raamatus avaneb väga huvitav ja ilus isiksus, samuti avaneb Eesti mu enda jaoks uuel moel. Väga rahul raamatust saadud elamusega. Nii et tulin siia otsima: kus on raamatu originaal? Mul on umbes 20 sõpra maailmas, kes seekord inglisekeelse raamatu Eestist saavad jõulukingiks!

Külaline
Piret
14 aastat 4 kuud tagasi

Samal päeval, kui juhtusin Terevisioonis nägema, et on ilmunud “Minu Eesti” tõttasin peale tööd Apollosse ja ostsin raamatu. Olin väga põnevil ja kohe kui koju jõudsin hakkasin mõnuga lugema. olin tegelikult õhtuks planeerinud erinevaid tegevusi, kuid süvenesin täiesti raamatusse ning ei raatsinud seda pooleli jätta enne kui kogu lugu läbi loetud! Söömise unustasin üldse ära!Üle hulga aja sain korralikult naerda! Aitäh selle eest! Kirjeldad eestit ja eestlasi nii tabavalt, et kogu aeg tekib “äratundmistunne”. Täpselt sellised need eestlased ongi, oma tundeid me eriti ei väljenda, kallistustest rääkimata:)
Igal juhul , tõesti, oli ääretult tore lugemine ja mõni su kirjeldus ajab mind veel praegugi naerma! Küll oleks tore lugeda järge teie elust ja tegemistest siin.
Edu soovides, Piret
NB Nüüd ei pea palju pead murdma sobiva jõulukingituse üle sõpradele..

Külaline
Monika
14 aastat 4 kuud tagasi

Just lõpetasin ja väga meeldis, jään järgmist osa ootama. Nii tore on kuulda, et see ilmub ka inglise keeles, saan oma mehele ka lugeda anda:)

Külaline
Tommy
14 aastat 4 kuud tagasi

täiesti super. Nagu Epu Ameerika lood, nii ka Justini “Eesti lugu” on ülimalt nauditavad ja tõeliselt värviline ja vahva lugemine Eesti pigem halli argipäeva. Ja oma suureks rõõmuks leidsin raamatukaanelt pisikese “vihje” 1.osa …
Ootan juba järge.
Justin, kuule – kas meie, eestlased, oleme tõesti sellised 🙂

Tommy

Külaline
Liina
14 aastat 5 kuud tagasi

Katkendeid oli siin nii nauditav lugeda, et tõttasin kohe täna hommikul poodi “Minu Eestit” ostma. Tõotab tulla väga hea lugemiskogemus, lisaks ka vaimukas 🙂

Külaline
Epp Petrone
14 aastat 5 kuud tagasi

Kui siit meie kaudu osta, siis me saadame ka üle kogu planeedi, kasseerides täpse postikulu, mitte rohkem.
Muide, 10. novembril tuleb sama raamat ka inglise keeles välja.

Külaline
Red Whortleberry
14 aastat 5 kuud tagasi

Oi-oi, ilmselt saab sellest esimene Minu-sarja raamat, mille ostan. AGA kui teistsugune on Justini Eesti minu enda Eestist…

Katkenditest õhkub 90ndaid… Ootan põnevusega, millal pääseb Eestisse ja raamatupoodi:)