minu_kolumbia

Ilmunud
04. 2010

 Perico tähendab kokaiini. Sõna perico (slängis „papagoi“) kasutatakse sellepärast, et kokaiin tekitab ninas tunde, nagu hammustaks seda papagoi. Kolumbia tänavaslängis on muide kõnekäänd: kui tuju pole kiita, siis… vaheta diilerit!

Saabusin 2004. aasta 1. jaanuaril Kolumbiasse, et õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatus tahtis teisiti: viibisin Kolumbias kaks ja pool aastat, elasin kahes linnas ning töötasin ka tõlgi ja projektijuhina. Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe.

Ave Ungro

Katkendid

Tean kohe, et ei unusta kunagi oma esimest poolt tundi Uues Maailmas, kui sõidan Bogota lennuväljalt kesklinna. Olen õhu lummuses - paksu, raskesti hingatava, aga nii mõnusalt sooja õhu, mis paitab põski, kui taksoaken lahti keerata. Mitte inimesed ega majad ei köida minu tähelepanu, vaid see õhk, mis lõhnab nagu vana saabas. Siit alates on kõik uus. Pole vahet, kas mind oleks see esimene ärevus tabanud Bogota-laadses metropolis või imepisikeses külas - õhk on juba algusest peale täis tabamatut, mida kannavad kõik lõunamaad maailmas ning millest põhjamaalane saabki sõna otseses mõttes ainult haisu ninna. Autopeeglisse kiigates vaatab mulle vastu vana ja räsitud zombie. Romantilisest unelmast ja uue maailma ihalusest pole magamata näol jälgegi.


Minu kõrval istuv pisike poiss silmitseb mind huviga. Ta ei saa ilmselt aru, et olen agoonias, ning alustab vestlust. Poiss pärib, kust ma olen, kus ma elan, millega minu vanemad tegelevad.Ta ei tea, et iga vastus, mille ta saab, on hingehinda väärt. Lõpuks ei jää mul üle muud, kui vaigistada teda selgitusegaoma enesetunde kohta. Poiss saab aru ja on mõnda aegavait.Ta peab vastu kümme minutit.„Tüdruk, kuule, kas sa tead, mis see mul süles on?”„Leib, kui ma ei eksi.”„Ei eksi. Aga kas sa tead, mis on selle leiva sees?”„Leiva sisu, ma eeldan.”„Mkm, siin sees on raha.”„Miks sa raha leiva sees kannad?”„Sest muidu võtavad sõdurid või geriljad selle endale.”


Kuulen lastelt lugusid, mis on mõnikord naljakad, vahelaga ehmatavad. Eelmisel nädalal sain teada, miks 15-aastaneAdriana koolist päris kaua puudus. Adriana jäi oma poisssõbrast rasedaks ning tema padukatoliiklastest vanemad otsustasid vastu kõiki ootusi, dogmasid ja doktriine neiu abordilauale saata, sest nad poleks talunud kogukonna hukkamõistu. Huvitav, mis tundega nad edaspidi kirikus käivad? Kas nad üldse mõtlevad sellises olukorras OMA jumalale? Oma ametiõe Birgiti käest kuulen teisegi õõvastava loo.Ühel hommikul oli tema klassis uus tüdruk. Birgit tahtis end tutvustada ja tema nime küsida, kuid tuli välja, et tegu on „sama vana” Dianaga, kes tal ennegi klassis oli, kuid kes nüüd oli ilukirurgi noa alt läbi käinud. Diana nina, kõht, põsesarnad ja rinnad olid tundmatusenimuutunud. Ka Diana on 15-aastane.


Koolis on esimene vaimustushoog minu tuleku üle lahtunud.Teised õpetajad pole rahul mu riietumisstiiliga. Nad peavadseda korratuks ja väljakutsuvaks. Iseenesest poleks mulrange lõikega kostüümide vastu midagi, aga mul ei ole raha, etneid osta. Isegi Kolumbias. Isegi miljonärina. Nimelt on minukuupalk täpselt miljon Kolumbia peesot, mis on iseenesest muljetavaldav number, kuid kahjuks teeb see Eesti rahas isegisiinsetes tingimustes pigem tagasihoidlikud neli tuhat üheksasada krooni, millest tuhat läheb üüriks ja viissada õppelaenuks. Ülejäänu kulub kiirelt igapäevaste vajaduste peale, sest siinsed hinnad ei ole Eesti omadest eriti palju madalamad. Reisimine on Kolumbias kallis, ent kuidagi ei tahaks ainult Manizaleses „näppe keerutada”. Seega vabandused, minu armas ja korralik õppeasutus! Senikaua, kui ei tõuse minu palk, peate taluma katkise säärega teksapükse ja T-särke, mille seljale on kirjutatud „Lolita” ja „Jesus is a fashion guru”.


Eesti filmikuu lõppedes olen leidnud endale hulgaliselt uusituttavaid, uusi kogemusi, uue tõeliselt ustava sõbra Jorge ja…uue töö, sest kõikide Eesti kinoga seonduvate ürituste lõppedes ootab mind töö Colombo filmifestivalide koordinaatorina. Esimesel tööpäeval leian laualt pataka kirju, mis on jäetud filmitsükli külastajate poolt. Tegu on armastuskirjadega. Nimelt on mõned tulihingelised festivalikülastajad leidnud, et parim Eesti juures olen mina. Nende hulgas on ka üks naine, kes on valmis oma senise elukaaslase minu pärast maha jätma. Ta on ainuke,kellele vastan, sest hoolimata sügavast komplimendist pean sellist asjade kulgu siiski äärmuslikuks ja soovitan tal kindlasti oma elukaaslanna juurde jääda.


„Aga mis teeb El Eslaboni eriliseks?”„Sellel kohal on mingi eriline energia. Kõik, kes siia tulevad,jäävad kuni sulgemiseni. El Eslabonil on oma hümnid, mispanevad rahva joovastusest möirgama. Ja ometi ei ole siin midagi muud kui mõned lauad, toolid ja kulunud baarilett. Siintantsivad kõik koos: vanad, noored, rikkad, vaesed. Aga kunagi ei teki tüli ega kaklusi. El Eslabon on tõenäoliselt kõige humaansem joomaurgas maamunal!”„Mincho, miks te oma tualetti liftiks kutsute?”„Sest sealt tullakse tavaliselt välja mitmekaupa,” muigabMincho ja nuuskab demonstratiivselt, üht ninasõõret näpugakinni pigistades. Naerame.„Oled viimasel ajal siin päris palju eestlasi näinud, meil oliseltskonnas hiljuti üks eesti–kolumbia segapulm. Mis muljeme sulle jätnud oleme?”„Toredad inimesed, ei ole nii ennast täis kui enamik välismaalasi, kes siin käib. Eh, joote hullupööra! Aga milline kandmine! Pärast mitut pudelit rummi ajate mõistlikku juttu, vihute salsat ja naerate suure häälega. Müts maha! Üks märkus siiski. Rummi juuakse siin baaris haljalt või jää ja sidruniga – meie, vanad antiimperialistid, ei taha mingist kokakoolast midagi kuulda!”


Oh, Mona, mu arm. Mona on hull, seda kindlasti. Agama armastan harva kedagi nii pööraselt, nagu ma olen õppinud Monat armastama. Kunagi aastakümnete eest saabus ta Medellìni, et õppida, õppida, õppida. Doktorantuuris sai Mona tuttavaks Johniga ja jäi viieks aastaks ka tema kütkeisse. Koos Johniga lõid nad esimesed kohvikud Ajakirjanike pargis ja astusid vastu igasugusele sõnavabaduse piiramisele ning muule ülekohtule, mis tol ajal ümberringi lokkas. Nad teevad seda praegugi. Kord, rohkem kui kümne aasta eest, saatis Pablo Escobar Mona asutatud kohvikusse El Guanabano „kapid” kohale hoiatusega, et kui see ka järgmisel õhtul pärast seitset lahti tehakse (nagu ükskord Minchogi mainis, ei tohtinud tol ajal ükski avalik koht pärast seitset lahti olla, et mitte kokakuningate kehtestatud linnarahu häirida), siis lasevad nad kohviku õhku ja Monale kuuli pähe. Mona vastus oli selge ja kindel: ennemini sureb ta kuulist kui igavusest.


Viis tundi hiljem saab piduroog valmis. Liha on veidi vintskeja juurviljad pisut kõrbenud, mistõttu toitu päris suures koguses ka üle jääb, aga tujul pole viga, sest sünnipäevalaps on ohtra rummi najal mõne hea nalja visanud ning praega tegelemise asemel kõigiga salsat tantsinud. Pärast umbes viiendat raundi „liftis” on mul tuju ülev. Ma ei saa enam kuidagi oma emotsioonidega hakkama. Jalutan bravuurikalt Johni juurde ja üritan teda erinevate mõttetuste abil provotseerida. Ma ei tea isegi, miks ma seda teen.„John, oled sa uhke, et ma täna siia nii palju rahvast kohaleolen toonud? Kas sa tunned ennast minu seltsis superstaarina?”John ei tee esialgu välja ja serveerib külalistele rahulikultjooke edasi. Ma ei anna alla. Pean kuidagi tema jäägitu tähelepanu saavutama.„Kas sa oled veendunud, et mojitot ikka niimoodi tehakse?Sa teed ju kõike vales järjekorras.”John paneb klaasi käest ja vaatab mulle pikalt otsa.„Kallis Ave, palun mine ja tee midagi, mis tuleb sul pareminivälja kui minu närviajamine.”


Kõige suuremaks sõltuvuseks on kujunenud vajadus tugevateemotsioonide järele. Nende nimel ohverdan mõnikord nii kohustused, minust hoolivad inimesed kui ka iseenda siiradtunded. Selle nimel võin rahulikult päevade kaupa tangokohvikutes istuda, õhtul salsabaaride „liftides” valget surma otsida, pargifriikidega juttu puhuda, endasse armunud noormehi ära kasutada või isegi hommiku hakul turul koos lihunikega värskelt tapetud sigu tükkideks lõigata. Ma ei löö risti ette millegi ees, mis annab mulle võimaluse kogeda midagi uut ja tabamatut ning mul on hirm, sest kindlasti pole seda võimalik jätkata lõpmatult, ilma et miski ennenägematu vahele segaks, ilma et keegi või miski sellisele egotsentrilisusele käe ette paneks.


Teen silmad lahti ja avastan end üleni valgest ruumist. Valged linad, valge lamp, valged seinad ja valged laed. Kuna ma pead liigutada ei jõua, jään ainiti valget lage silmitsema. Tunnen tühjust. Nii oma mõtetes kui selles ruumis, üldse igal pool. Ja see tühjus on tegelikult päris mõnus, puhas, vabastav.

Ma mäletan kõike juhtunut kristallselgelt. See painab mind, et mäletan, sest praegu ei tahaks ma midagi mäletada. Aga hea küll, mäletan siis. Ja kui end mälupiltidega tegelema sunnin, saan aru, et ilmselt on juhtunud midagi hirmsat, sest ma ei saa ennast hästi liigutada, olen üleni mingisuguste torude ja voolikute küljes kinni.

Äkitselt avaneb uks ja sisse astub õde, ka tema on üleni valges. Ta naeratab mulle avalalt ja on rõõmus, et olen üles ärganud. Olen talle tänulik, et ta ei heida mulle nukraid või kaastundlikke pilke. Üritan rääkida, aga ei suuda hästi, nii et õde vaigistab mind, pannes näpu suule, ja palub mul veel puhata. Ta ütleb ukselt, et ärgu ma üldse muretsegu, kõik saab korda. Ja läinud ta ongi.

Korda? Mis saab korda? Kas kõik polnud mitte korras juba enne, kui mind siia valgesse ruumi topiti? No hea küll, ma ei ole enam rumal ja trotslik ja üritan mõelda, mis siis nüüd edasi saab. Saan aru, et pean mõnda aega täielikult paranemisele keskenduma. Saan aru, et õigus oli neil, kes seda hetke ette aimasid. Ja ikkagi ei saa ma aru, miks see kõik just minuga pidi juhtuma? Neid, kes ööst öösse keha põletades kulgevad, on ju pargis, Medellínis, Kolumbias, igal pool mujal tuhandeid ja tuhandeid. Mida mina siis nii kardinaalselt valesti tegin, et just minu keha üles ütles?

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Ave Ungro ja Petrone Print OÜ, 2010
    Toimetaja: Tiina Kanarbik
    Keel ja korrektuur: Riina Tobias
    Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
    Küljendus: Aive MaasaluTrükk: Greif OÜISBN 978-9949-9043-0-3
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
    184 lk

Kommentaar

  1. Appi!! Jälle üks!
    Õnneks…
    Olen siiani kõik raamatud ostnud ja loomulikult läbi lugenud. Ma olen õnnelik, et selline sari tekkis. Aga töötuna on üsna raske järjepidevust säilitada. Siiski: kuni hingan – ostan. Naine toidab :)

  2. Werx, me teeme seda nüüd kord kuus, lähiaegadel hõredamaks ei lähe :).

  3. Ootan huviga. Kõik eelmisedki sama sarja raamatud juba läbi loetud. Ja mis tuleb pärast „Kolumbiat”?

  4. Järgmisena tuleb Anu Samarüütli “Minu London”.

  5. Väga super! Olen korraliku osa neist raamatutest läbi lugenud ja kõik on siiamaani huvitavad olnud. Inspireerivad ja avardavad maailmapilti. Jätkake samas vaimus! Muide, millest see tuleb, et enamik autoreid ja lugejaid on naised? Küsimus sellest, et konkreetselt raamatuid lugedes ei saa just aru nagu need oleksid “by women to women”.

  6. Selle pean kohe kindlasti ostma :D

  7. Robertil on õigus, vaid neli meest ongi kirjutama sattunud, vastukaaluks 14 naist ja kohe 15. tulemas!!! Vägagi kõnekas asjaolu, kas pole :)

  8. Jah, tõsi see on, meeskirjutajaid on raskem leida. Välismaale läinud mehi ongi vähem (aga neid muidugi on!), ja millegipärast näitab meie kogemus, et mehed on vähem altid sellist raamatut kirjutama, või siis on huvitatud küll, aga ei saa kuidagi proovikatkendit tehtud.
    Igatahes võime lubada, et ikka tuleb meeskirjutajaid ka. Sel aastal on kindlalt olemas kaks meeskirjutajat – juunis Rein Siku “Minu Ugrimugri” (erinevatest soomeugri kogemustest ja reisidest) ja oktoobris on Justin Petrone “Minu Eesti”. Ja äkki tuleb üllatusena kolmas veel, seda ei tea veel kindlalt!

  9. Ootan ka raamatut. Väikese kartusega. Nimelt, lugedes raamatu pealkirja selgitust ja siinsamas veebis toodud tekstikatkeid, paistab et tegemist on väga stereotüüpse Kolumbia kirjeldusega. Coca, sõda, kuritegevus, geriljad, etc.
    Milleks seda vaja on? Neid asju teab enamus inimesi nii kui nii.
    Ma saan aru küll, et raamatu nimi on “MINU Kolumbia”. Ja et autor võis tõesti seal suuremat sorti elupõletamisega tegeleda. Aga milleks sellist asja Eesti lugejatele levitada? See on Kolumbia kohta käivate stereotüüpide ja eelarvamuste taastootmine! Ja arvestades seda, KUI mitmekesine on see maa ja KUI sõbralikud on seal enamasti inimesed (ja kui kimpus nad on oma riigi s**a mainega), on selline narko-raamat IMHO suisa kuritegelik.
    Siiralt loodan, et eksin ja et tegelikult on raamat hoopis teistsugune kui hetkel ette kujutan.
    Väikeseks mõtteharjutuseks ja vastutusest, mille võtame mingeid võõraid maid tutvustades, soovitan vaadata seda videot: http://www.ted.com/talks/chimamanda_adichie_the_danger_of_a_single_story.html

  10. Mu meelest on raamatus ka seda kolumbialikku sõbralikkust küll ja küll. Eks sa pagi näed :)

  11. SINGLE STORY-le ja kõigile, kes stereotüüpe kardavad. Eks see tihtipeale ongi nii, et inimesed kardavad stereotüüpe nii kõvasti, et vahest kiputakse kalduma teise äärmusse ja ainult heast räägitaksegi. Minu raamatus saab Kolumbia kohta kuulda nii elulisi, tavalisi, streotüüpseid, kui ka üllatavaid, positiivseid, lõbusaid seiku. Kolumbia on ilus maa ja loodetavasti tuleb raamatust välja, et seda maad väga armastan, aga samas: see ikka on ka kokamaa, geriljamaa, poliitilise korruptsiooni ja vaesuse maa. Ses suhtes pole mõtet silmi kinni pigistada. Aga üks neiu, kes on juba raamatuga lähemalt tutvunud, ütles, et tal tekkis lugedes meeletu soov Kolumbiasse minna, nii et pole vaja karta, et ma riigist liiga tumeda pildi loon :)

  12. Raamatut lugenud pole, aga üritan seeda lähiajal teha. Kahel korral mil Kolombias viibinud olen, on jätnud minus kustumatu mulje mida ükski teine maa veel teinud pole. Loodangi raamatus leida sarnast sädet, mis minus tekkis ja siian hõõgub.

  13. Tore! Juba kartsin, et ei ilmugi.
    Näis siis:)

  14. “Minu Kolumbia” oli emotsionaalne ja köitev. Lisaboonuseks olid heliribad, mida kuulates möödus mitu tundi lennates. Aitäh,Ave!s

  15. Annukas, mul on nii hea meel, et raamat sulle korda läks!

  16. Tegu on äärmiselt erilise raamatuga. Loodan, et Ungrol jätkub ka tulevikus mahti kirjutada, sest ta reaalselt oskab seda. Ja järgmise aasta pikk puhkus on nüüd planeeritud. Kolumbiasse sõit loomulikult.

  17. Hea stiilitajuga kirjutatud raamat. Mitmetahuline, jätab ka kujutlusvõimele ruumi, kõik pole suurelt puust ja punaseks ette tehtud, nagu reisiraamatud tavaliselt kipuvad olema. Seda autorit tasub meeles pidada, sealt võib veel midagi suurt tulevikus oodata (kui nüüd see konkreetne teos ainult emotsiooni najal nii hea ei saanud, millest oleks väga kahju)

  18. Mulle meeldis autori uudne lähenemine, pakkuda juurde muusikat, mis temale selle peatükiga seostub (eriti loomulikult tundmatud esitajad, kes puusad nõksuma panid ja suure naeratuse suule tõid). Aga üritades neid lugusid sinna kõrvale kuulata hakkas häirima, et lood ei olnud vastavuses minu lugemise kiirusega. Oleks võinud siis juba plaat raamatu vahel olla ja mõne peatüki kohta rohkem kui üks lugu ;) Ja autori lemmikud toidud oleksid võinud olla kajastatud retseptidena. Hetkel on igatahes neelud ajiaco järele. Muidugi pole kursis kuidas maitseainete kättesaadavusega Eestis on :)
    Muidu oli raamat kaasahaarav ja sai liiga kiiresti otsa. Autor oleks pidanud ilmselt pikemalt Kolumbias olema ja paksema raamatu kirjutama ;)

  19. :) Jah, selle lugude pikkusega on veidi jama. Üks sõbranna ütles, et ta pani peaaegu kõik laulud koheselt korduse peale, et ei tekiks vähemalt kummalist vaikust peatüki keskel ja siis pidavat klappima. :) Aga ajiaco retsepti leiab siit: http://www.tallegg.ee/retseptid/_pohiroad/kolumbia-kana-maisi-kartulihautis-ajiaco
    Selle mööndusega, et kohe kindlasti ei pea olema Talleggi kana. :) Ja kõik vajalikud toiduained on Eestis kenasti olemas.

  20. Olen kõik sarja raamatud läbi lugenud, see oli kahjuks minu jaoks kõige igavam lugemine üle hulga aja. Muusikapald kuulan ka kohe ära, lugemise ajal ei viitsinud jännata.

  21. Minu Kolumbia. Lugesin selle läbi umbes kuu aega tagasi. Enne seda olin lugenud Austraaliat ja Ameerikat ja Eestit ning alustatud oli Alaska.
    Ahmisin seda raamatut justkui sisse. Nii kauge ja tundmatud … Kõige rohkem köitis ming selles raamatus kirjeldatud tantsud – salsa ja tango jne. Ükspäev jätsin selle poole pealt lahti vedelema, kui läksin jäätist ostma ja mis ma näen isa oli vahepeal selle ära näpanud ja enne tagasi ei andnud kui selle läbi sai. Talle igatahes meeldis. Ja mulle meeldis ka väga. Küsiksin, et äkki on lähiajal ehk tulemas raamat Minu India? Tegin hiljaaegu tutvust India kirjandusega ja oleks huvitav lugeda. Selle võiks ehk kirjutada keegi, kes tunneb huvi ka India lähiajaloo kohta ehk 20.sajandi esimenepool .. Mitte lihtsalt noored backpacker’id. Soovin edu.

  22. Vastuseks Karoliinale, meil tuleb “Minu India” välja peagi, kas juba sel süisel või talvel.

  23. Mulle TOHUTULT meeldib see sari :-)
    Olen siiani kõik raamatud raamatukogust võtnud, kuid mõned raamatud tahaksin endale ka mälestuseks osta, kas te kuidagi allahindlust ei tee kunagi, umbes 100.- vms :D Kuna olen ise 13a, ma lihtsalt ei saa endale lubada, kõiki osta, kuigi need on VÄGA kaasahaaravad. : D

  24. Väga hea ja väga soovitan kõigile, nii-nii lemmik lihtsalt. Nii puhas ja aus. Tubli Ave!:)

  25. huvitav, väga hea mõte iga peatükiga muusika seostada.

    salsa on ikka kuubast (vt lk 63)!!!

  26. Aitäh eelkõnelejatele heade sõnade eest! Marin, aitäh kommentaari eest ja tähelepanelikkuse eest! Salsa on Põhja-Ameerikas nime saanud, nii huvitav kui see ka ei tunduks. Kõikides allkates ja ka kohapeal just nii väideti. Mõjutused tantsule ja rütmile jah muidugi Kuubalt, Puerto Ricost, Panamalt ja paljudest muudest maadest ja vanematest stiilidest nagu son jne.

  27. ‘Minu Kolumbia’ on mu ‘Minu’-sarja senise lemmikuks saanud. Meeldis autori kirjutamisviis – ka mina leian, et on hea et jätab kujutlusvõimele ruumi. Soovitan väga!

  28. Mulle Ave kirjutamisstiil meeldis ja lugemine läks ludinal. Kui aga hiljem mõtlema hakkasin, et mida ma nüüd Kolumbiast rohkem tean, siis pidin huulde hammustama. Tean rohkem Avest ja tema lugematutest sõpradest, aga sellest kaugest riigist ikka pigem vähe. Siiski oli tore lugemine, raamat on lausa jahmatamapanevalt aus.

  29. Kuna on kindel plaan, kasvõi nui neljaks, kunagi Kolumbiasse külla minna, siis sai selle raamatuga minu “Minu..” sarja sõltuvus alguse :) Haarav raamat, ehkki jah – vahest peamiselt autorist endast ja taustaks tükike Kolumbiat ka. Aga inimesed – nemad loovadki ju kohtadest poeesia?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga