minu_soome
10,00 €

Ilmunud
07. 2009

Kaja, kes oskas kaks sõna soome keelt (terve ja guudbai), sattus Professori kutsel üheks semestriks Jyväskylä Ülikooli külalisõppejõuks. Lumepall aga oli veerema lükatud, tuhande järve maa oli Kaja enda kütkesse haaranud ning poolest aastast on saanud palju aastaid.

„Oleme oma pähe kinnistanud hulga stereotüüpe naabermaast, kuid kui palju me tegelikult teame, missugune Soome ja seal elav soomlane on?” küsib Kaja nüüd ja jagab oma kogemusi põhjanaabritest: nende temperamentsest loomusest, äraspidisest huumorist, kokkuhoidlikust meelelaadist ja suurest südamest.

NB! Raamat on koos fotolisaga!

Katkendid

„Kaja, kus sa oled? Miks sind Jyväskyläs pole?”

Ei osanud selle peale esimese hooga midagi kosta.

„Kas ma siis peaksin seal olema?”

„Muidugi,” ütles Professor, „osakond pikendas sinu töölepingut kevadeni, oled nüüd meie erikoistutkija!” (Otsetõlkes eri-uurija, tegelikult sellist vastet eesti keeles ei ole ja Eesti ülikoolide struktuurides analoogne amet puudub, aga sisuliselt teaduri amet.)

See teade võttis sõnatuks. Stiil, kuidas Soomes otsustatakse ning asju aetakse, ja kuidas ma sellest üleüldse aru ei suuda saada, ajas tegelikult marru. Aasta lõpus ei suutnud keegi mulle selgelt kommunikeerida, mis plaanid neil minuga on, ja kuna kommunikatsiooni ei toimunud, siis tõlgendasin seda enda jaoks ainuvõimalikult – kokkulepitud pool aastat oli ära tehtud ja sealt edasi olin plaaninud end tagasi koju Eestisse. Olin endale juba ka loengud Tartusse üsna tihedalt ära plaaninud ja nüüd siis äkki sedasi – alarm Jyväskylä ülikooli kommunikatsiooniosakonnas, et Kaja on kadunud…


Kohvipeatuse tegin Neste bensiinijaama kohvikus, natuke Tamperest Jyväskylä poole sõita. Kena koht, ilusa vaatega, puhas ja sõbraliku teenindusega. Ja olemine läks kohvijoomise järel ka oluliselt paremaks. Jätkasin teed, ja kuni koduni oli kõik kena. Jyväskyläs pidin korraks veel ülikoolist läbi põikama ja midagi koju kaasa võtma. Ja siis avastasin hullu tõsiasja, et kõik mu maine vara on kadunud – kott, telefonid, võtmed.

Istusin seal kooli parklas ja üritasin mõelda rahulikult. Olen oma elus korra sedasi kogu oma rahast ilma jäänud – ühel konverentsireisil USA-s varastati mind nii paljaks, et mulle ei jäänud isegi kahte dollarit linnast lennujaama sõiduks, ning seda kogemust veel mäletades olen eriliselt tundlik sellele, kui vahel ei mäleta, kus mu rahakott või muu kraam on.

Mõtlesin välja, et tõenäoliselt kaotasin seal Neste tanklas kohvi juues oma asjad, või ehk unustasin. Tourula kampuses ülikooli juurest üle tee on ka Neste tankla, sõitsin siis sinna ja kurtsin oma häda:

„Teate, mul on selline probleem, et peatusin teel Tamperest Jyväskylla mingis Neste jaamas kohvi joomiseks, aga ei mäleta, mis selle koha nimi oli… Ja vist unustasin kõik oma maise kaasaskantava strateegilise vara sinna. Olukord selline, et ei saa ei töö juurde ega koju sisse, telefone ei ole ja raha ka mitte…”

Selle peale muutub väike sümpaatse olekuga tütarlaps väga murelikuks:

„Oi kui halvasti, meil on seal mitu bensiinijaama, kas te kohe üldse ei mäleta, kus see oli?”

Mina vastu: „Ei mäleta jah…”

„Kas see oli siin- või sealpool Himost?” uurib piiga edasi.

„Oh taevake, ei mäleta küll… Väsinud olin ja nüüd see ehmatus, et kõik on kadunud, viis viimasegi mõistuse peast… Aga see oli nagu natuke mäe otsas, seda mäletan… ja järv oli sealsamas külje all vist…”

Arvata on, et sel hetkel seal leti ees tundusin tõepoolest jabura vanamutina.


Ükspäev arutasime Pauliinaga jälle kord eestlaste ja soomlaste erinevuste üle. Teema hakkas hargnema sellest, et lõuna ajal ostis Pauliina mulle kohvi ja tüki rullbiskviiti, ja me leppisime kokku, et kui järgmine kord koos kohvitama läheme, siis mina maksan. Järgmine kord tuli mõne tunni pärast, sest mina ei tahtnud koju minna ja tööd oli ka veel teha, ja Pauliinal oli umbes sama põhjus. Ja siis me otsustasime vahepeal Arnoldsi kohvikus ühed rasvapirukad ja kohvid võtta. Ja kuna kokku lepitud oli, et nüüd on minu kord maksta, siis seda ma ka tegin. Siis aga tuli Pauliina ja pakkus mulle 5 eurot, kuna seekordne arve tuli suurem sellest, mis tema oli ülikooli kohvikus maksnud.

„Tüüpiline soomlane,” viskasin tema üle nalja, ja kuna ta mind ja minu eestlaslikku huumorit juba tunneb, siis ta loomulikult ei solvunud.


Analoogne olukord tekkis mul kunagi ka teise kolleegi Päiviga. Otsustasime minu autoga minna Viherlandiasse, mis on selline aianduskeskus linna servas, kus on igasugu ilusat värki müügil ja muidu ka tore koht – papagoid ja vahva kohvik. Oli vaja osta natuke mulda ja kingitus ühele teisele kolleegile. Mõeldud-tehtud. Tagasiteel pakkusin Päivile:

„Kuule, sa jäta oma ratas ülikooli juurde, ma viin sind selle nasvärgiga kohe koju. Kuidas sa rattaga sealt ülikoolist selle kaubakoormaga minema hakkad…”

„Oi, Kaja, sa oled nii lahke, tänan väga,” oli Päivi heldinud ja natuke üllatunud mu pakkumisest. Keerasingi siis autonina Päivi kodu suunas. Mõningase vaikusehetke järel alustas Päivi:

„Kuule, kui palju ma sulle nüüd võlgu olen bensiini ja selle transpordi eest? Sa oled mind nüüd nii palju aidanud…”

„?????” ei suutnud ma imestusest midagi vastata. Taevake, selle viiekilomeetrise sõidu eest on ju täitsa narr sõbralt raha võtma hakata… äkki ta naljatab?


Olen seda palju mõelnud, et miks soomlased kodus nii vaikselt elavad – ei lärma, ei karju, ei lälla tänava peal ega räägi valju häälega, tavaliselt (erandid on muidugi noored inimesed ja suured joomapidustused Vappu ja Juhannus, ning reede õhtud ööklubide ja baaride uste taga). Ja ma ei tea, kas olen õiged järeldused teinud – see on küll puhtalt minu loominguline hüpotees, kuid mulle tundub, et see tuleneb nende loodusest ja vanadest elukommetest. Soomlased siin Kesk-Soomes on pidanud aastasadu hakkama saama järvesilmade ja metsa täis kasvanud kaljude vahel. See keskkond on olnud nende õnn ja õnnetus läbi sajandite – muutes elu keerulisemaks, kuid samas pakkudes kaitset ja varju. Ja sellisest elamisviisist ongi minu arvates tulnud see oskus oma kodus varjuda ja mitte silma paista. Sest muidu reedad vaenlasele oma pesa. Küll aga võib end lärmakalt välja elada võõrsil – puhkusel ja turismireisi ajal, sest siis pole vaja muretseda oma kodu kaitsmise pärast, võib olla vaba.


Professori juures saime üsna huvitava kulinaarse elamuse, kui ta oli õhtuks kanasuppi keetnud. See supp oli tehtud grillkana kontidest. Nimelt oli mingis supermarketis olnud grillkanade allahindlus ja Professor oli sealt ostnud kolme euroga ühe kana koju söömiseks. Ning kui kõik enam-vähem söödavad osad olid juba söödud, keetis Professor grillkana luukerest veel ka kana-riisi suppi. Ja see oli maitsev. Kui ma kunagi hiljem oma Eesti peresõpradele samasugust kanasuppi keetsin, ei suutnud need uskuda, et grillkana kontidest veel nii head suppi saab. Ja sellest ajast alates ei viska ma enam kunagi grillkanakonte prügisse, enne kui sealt veel ka väike supp pole välja pigistatud.

Palga poolest oleks Professor võinud ju iga päev ka tavalise hinnaga grillkana süüa, kuid see on põhimõtte küsimus – mitte laristada.

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Kaja Saksakulm Tampere ja Petrone Print OÜ, 2009
  • Toimetaja: Monika Pais
  • Korrektuur: Helen Alumäe, Epp Petrone
  • Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Kaanefoto: Stockxpert
  • Trükk: Greif OÜ
  • ISBN 978–9985–9931–9–4
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
  • 216 lk

Kommentaar

  1. stiilne lugemine :) mitte küll päris minu Soome moodi, aga eks igaühel olegi ju oma isiklik kogemus, minu kogemus…

  2. Rahulik ja ilus ja karge lugu. Veidi teistmoodi kui ülejäänud sari, kuidagi… soome-rootsipärane, jah, niisugune Muumide moodi.

  3. Aitäh! Lugesin raamatu läbi ´´ühe soojaga´´ ja leidsin sealt palju äratundmisrõõmu ja tuge oma mõtetele Soomest ja soomlastest. Kulgen samuti töö tõttu Eesti ja Soome vahel ja kõik need kõhklused ja kahtlused, pere versus töö jne ei ole mulle võõrad. Pärast Kaja raamatu lugemist hakkas kohe kergem- kõik on võimalik, ka teised on samamoodi tundnud, sama kogenud. Ja sain ka üht-teist praktiliselt kasulikku kõrva taha panemiseks!
    Soome on võrratult kaunis maa, tuleb ainult meel avali hoida!

  4. Aitäh kena lugemiselamuse eest. Teistest Minu-raamatutest väga erinev, aga väga väga hea lugemine.

  5. Väga mõnus lugemine, andis hää ja mõnusa olemise.Soovin autorile mõnusat saabuvat talve!

  6. Parim raamat sellest sarjast!

  7. Mõnigi asi on täiesti erinev minu 20 aasta Soome kogemusest. Kuid on huvitav lugeda teiste tähelepanekuid ja elamusi. Teisalt liigun mina absoluutselt erinevates kohtades ja seltkonnas, võrreldes kirjanikuga.

  8. Raamatut lugedes tekib ehe Soome “maitse”. Minu jaoks oli palju üllatavat, võrdleva mõtlemise ainest (nt miks aususe käsitus meil teistmoodi on, kuidas on meil kadedusega jne). Väga huvitav oli raamatut lugeda õppejõu aspektist, kuna Soome ülikoole peetakse parimaks üle maailma…

  9. Kaanepilt ajab kadedusest roheliseks. See on niiiii ilus ja samas tegelikult eestilik, et oleks Minu Eestile sellist tahtnud.

  10. Sõnad on suust võetud – selle sarja parim raamat! Mõnes kohas tulid pisarad silma, väga hästi kirjutatud. Kuigi mul ei ole Soomega erilisi sidemeid, muutus see maa mulle selle raamatu läbi armsamaks. Aitäh Kajale ja Eppule!

  11. Super raamat. Olen vägagi paljudes asjades samal meelel, eriti mis puutub demokraatiasse erinevate koosolekute näöl. Olen nii mönestki asjast oma soomlastetst töökaaslastele rääkinud- möni kord on neil häbi olnud, möni kord jälle uhkust tundnud. Tihtipeale tekib meil tuline vestlus neil teemadel. Kahjuks ei ole ma seda raamatut löpuni saanud lugeda. Nimelt juhtus nii, et yhel päeval koju tulles leidsin ma eest räbaldunud ilma kaanteta “Minu Soome” raamatu. Minu armsad koerad olid selle konkreetselt tykkideks rebinud ja viimased 30 lehekylge ära söönud. Kas kuidagi on vöimalik kuskilt saada elektrooniliselt selle raamatu viimased 30 lehekylge. Natuke kummaline lugu, kuid ma olen töeliselt kurb selle pärast, et ma ei jöudnud seda löpuni lugeda. Samas tean ka, et ma ei ole lähimal ajal Eestisse minemas, et uut osta. Kas keegi saaks aidata?! Tervitades Anneli

  12. Juba leidsin pdf-i ja panin sulle teele, Anneli!

  13. Ma olen seda raamatut 2 korda lugenud ja nende mõlema korraga üha uutemate asjade üle imestanud. Ka minul on Soomega kogemusi olnud, aga Kaja annab ideaalse ülevaate sellest, mis seal tegelikult toimub. Tõesti super-super raamat ja soovitan soojalt kõigile keda huvitab meie põhjanaabrite hinge-ja igapäevaelu! :)

  14. Minul, just Soomest tulnuna, oli väga huvitav lugeda neidsamu tähelepanekuid, mida isegi seal kogenud olen. Üsna sama ja väga hästi kohati tabatud. Küll aga ei meeldinud absoluutselt, kui kasutati sõna “somm” – see oleks sama kui öelda “murjan” või “nigru” – no ei ole ilus! Eriti veel ülikooli õppejõu sõnavaras. Veel ei meeldinud üldistus: nõuka ajal oli ju igal endast lugupidaval eestlasel oma kodustatud soomlane – see on ka väga hinnanguline ja ülbe sõnastus. Justkui peaks kirjutaja ennast taevataadiks, kes kõike, absoluutselt kõike teab. Ning ikkagi tekkis ka küsimus: miks loobus kirjutaja oma tundidest Tartus, valides elu ratastel ja võõrsil? Raha, raha on see, mis sunnib tegema asju, mida ehk muidu ei teeks. Tean nimelt tudengeid, kes oma alustatud meediaõpingud katki jätsid (pea terve kursus) kuna neil puudusid õppejõud. Polnud kedagi, kes õpetaks…Nii et igal asjal mitu poolt. Aga raamat on muidugi sarja sobiv sada protsenti. Ja soovitus lugejale: parem oleks, kui eriti kaasa ei mõtleks. Lihtsa raamatu ilus lugemine

  15. Kultus tähendab ÕS järgi jumalate teenimist jms., Põhja-Eestis Soome TV-d lihtsalt vaadati (vaadatakse) nagu üldse televiisorit vaadatakse, mingit kultust ma täheldanud ei ole. Kui autor minu kui põhja-eestlase pihta sellise iroonia viskas, siis vastaksin ka omalt poolt ühega – et temale kui saarlasele olevat Rootsi kuidagi lähedasem kui Soome, siis tuletaksin meelde, et geograafiliselt on Saaremaale kõige lähem välisriik Läti. Muidu aga, kena raamat.

  16. raamat meeldis ja jäi meelde küpse ja haritud inimese töö- ja elukogemusena. Austan inimesi julguse eest teha elus samme väljaspoole tavalist turvatsooni, seal kohaneda ja nautida uusi elamusi

  17. Väga meeldis see raamat.Kuna elan ise ka Soomes oma 2a siis selles raamatus oli seikasid kus oli tunne et seal kirjutatakse minust ja minu kogemustest.Kõik selle sarja raamatud on hea aga just see “Minu Soome” oli ja on mulle hingelähedane. Tänan meeldiva lugemis kogemuse eest!!!

  18. Jällegi väga hea raamat “Minu” sarjast. Otsisin seda nii kaua, kuna igalt poolt oli välja müüdud. Kuna endal on kokkupuude Soomega olemas siis oli väga põnev lugemine.

  19. Huvitav lugemine. Nii tuttavaid kui ka enam või vähem riivamisi kogetud Soome elu ilminguid on kirjeldatud, ja palju mõtteid kerkib esile… Raamatust ei jäänudki meelde niivõrd mõne eelneva kommentaatori poolt ette heidetud stereotüüpsed lähenemised, mida seal vist ka leidub, kuivõrd just mõningad värskepilgulised tähelepanekud.
    Autor toob esile, et on võõrsil olles õppinud rohkem hindama oma kodumaad. Arvan, et just Soome on paljude eesti inimeste jaoks selline koht, kus pikemalt viibides kodumaa saab lähedasemaks küll.
    Länsiväylä nimekuju oleks siiski võinud säilida, ja õigem oleks ehk olnud kasutada algupärast maantee nimetust Karhunperäntie või hoopiski selle eestindatud varianti Karhunperä tee.

  20. sarja parim raamat, vaieldamatult! Küps, hästi sõnastatud, intelligentne…

  21. Tänan! Ilus lugemine oli. Voolava sulega kirjutatud ja mina, kes ma väga palju Soomest enne selle raamatu lugemist ei teanud, tekitas see huvi küll nende pikkade talveõhtute ja kesämökki vastu. Lisaks on ju veel Soome kõike muud! Tänan autorit südamest, et jagas enda kogemust!

  22. Loen siin, et kõigile hirmsasti meeldis. Aga vot mulle ei meeldinud üldse. Igav korrutamine, mitte midagi uut ei pakkunud.. Kõige suurem pettumus siiani :(

  23. Tänud autorile! Raamatut lugedes leidsin nii palju tuttavat, mida ise kogesin Soomes õppides (see juhtus küll juba 14aastat tagasi). Olin samuti koos oma väikese tütrega ning muljed Soomest ja sealsetest inimestest olid kui meie elust kirjutatud. Kuna praegu töötan Hollandis, siis hollandi ja soome kultuuride erinevuste analüüsis nägin kui ennast “peegelpildis”.

  24. Kommentaare lugedes üllatusin tõsiselt, et raamat nii paljudele meeldis. Minumeelest on keelekasutus, justnimelt rohke slängi kasutus , antud raamatus ja veel ülikooli õppejõu poolt täiesti sobimatu. Andke andeks, aga ei jäta väga intelligentset muljet – tundub selline “tädilik”. Selle raamatu tahaks kohe kuskile ära anda, ükski raamat pole kunagi minus sellist tunnet tekitanud. Elan ise kah Soomes ja ootused olid suured, pettusin. Soomes elavaid eestlasi on nii tohutult, oleks tore lugeda kellegi kogemusi Soome põhjapoolsematelt aladelt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga