minu_haiti
5,00 € 3,00 €

Ilmunud
06. 2011

„Akna taga sajab alla tume tsemendi- ja rusupilv, millele järgneb vali mürin. Järsku on kõik kottpime, tunnen, kuidas mingi suur mass mind kusagile alla tühimikku surub. „See ongi nüüd lõpp!” jõuan mõelda, kui järsku mürin vaibub ja minu kukkumine peatub.”

Haiti – maa, mis seal veedetud aja jooksul näitas mulle oma erinevaid palgeid ning oleks mind napilt igaveseks endale jätnud.

12. jaanuaril 2010 toimus Port-au-Prince’is maavärin, mille käigus hukkus arvatavalt 230 000 inimest. Neist 102 olid minu sõbrad ja kolleegid ÜROst.

Haiti – maa, kus algas minu uus elu.

Tarmo Jõeveer

Katkendid

Lapsena ja noorukieas ei saanud ma ringi rännata, pikimaks reisiks oli ekskursioon Musta mere äärde. Tol ajal lihtsalt puudusid vahendid ja võimalused, seda enam olin kaugetest maadest huvitatud. Loomulikult ei teadnud ma Haitist kuni siia saabumiseni eriti midagi. Mõnikord mõtlen, et sattusin Haitile selleks, et Hemingway väide ikka vett peaks. Me kõik, kaasa arvatud mina, armastame tsiteerida vanameistrit, et igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane. Kes on võtnud vaevaks tema teose „Kellel on ja kellel pole” läbi lugeda, teab, et Hemingway pidas silmas ainult kõiki korralikult varustatud Lõunamere sadamaid. Ja siin ma nüüd olen, Lõunamere sadamas, blondi peaga ja päikesest põlenud. Eestlasi on tõesti paljudes maailma paikades ja tundub, et minu kohaks on Haiti – seniajani ei ole mul veel õnnestunud selles riigis leida ühtegi teist eestlast.


Millalgi põhikoolis olime poistega avastanud, et kui lasta suhu välgumihkli gaasi ja seda põleva tiku peale puhuda, siis saab vinget tulesülgajat mängida. Kuna gaasi aga eriti saada ei olnud, leidsime peagi, et sama edukalt võib kasutada bensiini. Paar esimest korda õnnestusidki meie tulekerad sama hästi kui gaasiga, kuid ühel hetkel ei arvestanud ma tuule suunaga ja niipea, kui bensiini suust välja puhusin, lendas kogu põlev suutäis mulle näkku tagasi.


Ühel hetkel nägin, kuidas võõra käsi liikus mu sõbra poole. Üritasin tüüpi lüüa, kuid olin liiga kaugel. Samal hetkel tabas miski mu põske. Kuna löök oli üsna õrn, mõtlesin: „Noh, kas see on kõik, mis sa suudad?!” Proovisin tülinorjat veel tabada, kuid Eston oli juba minust ette jõudnud. Võõras seisis nüüd meist mõned sammud eemal ja hoidis ähvardavalt käes „roosi” ehk katkist pudelikaela. Miski voolas mööda mu vasakut põske alla. Käega katsudes tajusin sõrmede all midagi kleepuvat ja see oli isegi imelikult meeldiv tunne: alles olid mu põsed hellad külmast näpistavast tuulest, nüüd aga tajusin mõnusat sooja kõditust.


Viimasena viib kinnisvaraagent mind tagasi samasse linnaossa, kust alustasime. Sihtkohta jõudes annab Ruby signaali ja pikk metallvärav veereb lahti – tundub, nagu töötaksid siinsed väravad signaali jõul. Tegelikult avavad väravaid muidugi turvamehed, kelle ülejäänud tööülesanded on mulle senini segaseks jäänud. Kui nad poleks relvastatud, ei oskaks neid sugugi turvadeks pidada – vormi nad eriti kanda ei armasta. Aga relvad on neil muljetavaldavad! Suurem osa tarib endaga kaasa kaheraudset jahi- või pumppüssi, mida hooletult üle õla kantakse või millele toetutakse. Mõnel on vööl ka vanad relvolvrid. Samas tunduvad kõik relvad puhastamata, roostes ja lömmiski; täna nägin vaid üht pumppüssi, mis paistis töökorras olevat. Ja võib-olla ongi nii parem, sest relvakandjad ei ärata minus just suurt usaldust.


Lahepoolsed tänavad on kõik veel vee all ning mudas hulbivad loomakorjused, tagurpidi pööratud autod ja majapidamistarbed. Vaatepilt on väga masendav. Osa tänavaid on servast servani mudaga kaetud. Mudamass oli uksed ja aknad sisse surunud ja majad täitnud. Katastroofis hukkus ligi kolm tuhat inimest ja loomulikult puudusid alguses vahendid sellise hukkunute ja vigastatute arvuga toimetulekuks. Tänavatel on ajutised surnukuurid, mis tegelikkuses tähendab, et paljud neist kujutavad endast vaid mingit kohta teeservas, kuhu omaksed ja naabrid hukkunute jäänuseid kokku olid kuhjanud. Kõik haiglad on vigastatuid täis. Tänavatel liiguvad ringi hallid olevused, pealaest jalatallani kaetud kuivanud mudaga, otsides omakseid ja püüdes päästa nii palju, kui veel päästa annab. Samas on kogu selle masenduse kõrval näha ka esimesi märke elu normaalsetesse rööbastesse suundumisest. Mõned poekesed, mis olid imekombel vähem kahju kannatanud, on oma uksed avanud ja siin-seal on tänavate äärde kerkinud juba mõned kioskid. Kuid minu jaoks on kõige hämmastavam näha naeratusi kohalike väsinud ja kannatanud nägudel. Kui neist mööda sõidame, siis paljud lehvitavad ja naeratavad meile. Et haitilased suudavad pärast sellist katastroofi säilitada oma sõbralikkuse, on tunnistuseks nende heast loomusest ja vastupidavusest.


”Huvitav nimi. Kust see pärit on?”

„Eestist,” lisan selgituseks. „Nagu ma isegi.”

Ootan küsivat pilku, kuid Mamie nendib hoopis: „Euroopa, jah? Endine Nõukogude Liit, kui ma ei eksi.”

Nüüd olen hoopis mina üllatunud. Kogemus on näidanud, et siinpool maakera Eestist veel väga palju ei teata. Üks küsimus viib teiseni ja mingil hetkel avastan, et oleme juba üle veerand tunni meeldivalt juttu puhunud. Meil on mõlemal kohustused ootamas ja pean end sellest hetkest välja rebima. Tean, et nüüd tuleb olla otsustav.

„Mamie, sinuga oli tõesti tore rääkida! Kas me võiksime seda jätkata näiteks lõunat või õhtust süües?” küsin tal hüvastijätuks kätt surudes. Sees on värin, süda hüppab. „Ma tean, et meil mõlemal on telefonid – mis oleks, kui vahetaks numbreid?”

Mamie vaatab mulle oma sügavate silmadega otsa, justkui arutledes, kas kohting on ikka hea idee.

„Okei, teeme nii!” otsustab ta lõpuks ja annab mulle oma numbri. Luban talle kindlasti helistada, et koos midagi ette võtta. Mamie kingib mulle veel kord ühe armsa naeratuse ja jätame hüvasti. Ülejäänud päeva kõnnin kui pilve serval.


Maantee kulgeb mööda merekallast, palmipuude vahelt vilksatab aeg-ajalt sinine vesi. Tee ääres on mõned griot’ müügikohad, mis näevad välja palju viisakamad ja puhtamad kui linnas. Ka nende taga seisvad eidekesed tunduvad kuidagi korralikumad.

„Kas sa oled kunagi nendest teeäärsetest kohtadest midagi proovinud?” uurin kolleegilt.

„Hull oled või?! Mul pole mingit soovi haiglasse sattuda.”

„Ma arvan, et peaks ära proovima. Noh, et saada tõelist sisseelamise tunnet,” lisan.

„Nalja teed!” on ainukeseks vastuseks.

Tegelikult on asi tõsine – enamik mu meeskonnaliikmetest on suuremal või vähemal määral kannatanud kõhutõve all ja seda ilma tänavaäärsete toitude proovimiseta. Tundub, et varem või hiljem tabab seekõiki uustulnukaid. Mina aga pole veel haige olnud. Viie kuujooksul on seedimine püsinud täitsa korras ning arvan, et olenpiisavalt tugev, et julgustükk ära teha.


Protsessioon läheb aina eksootilisemaks. On tuleneelajad, siis mees, kelle kaela ümber vonklevad paarimeetrised maod. Tema pealael istub aga väike öökull, kes paistab alguses elutu, kuni pöörab pead. Ühel hetkel kulli-ussimees peatub, võtab ühe mao kaela ümbert, hoiab seda väljasirutatud käes, loitsub midagi kreooli keeles ja… rebib ussi hammastega pooleks. Ussijäänused hammaste vahel, jätkab ta urisedes oma teed. Tundub, et sellised trikid on rohkemgi levinud, mõne aja pärast näen juba järgmist meest, kes mao hammastega pooleks hammustab. Tõsi, temal ei istu pealael öökulli.


Esimese hooga tahan helistada Mamie’le, et öelda, et minuga on kõik okei, kuid siis tuleb mulle pähe, et ilmselt ei ole ta veel maavärinast kuulnud ning nii ajaksin teda asjatult paanikasse. Proovin hoopis meie raadiooperaatorile helistada ja abi kutsuda. Valin numbri, kuid hetke pärast on levi kadunud. Proovin veel, kui tunnen, et põrand hakkab külje all uuesti võnkuma. Tõmbun kössi ja palun jumalat, et lagi mulle peale ei vajuks. Sisemus tõmbub kokku. Kui esimesel korral käis kõik nii kähku, et mul polnud aega hirmu tunda, siis sel korral on valdab mind tõeline surmahirm. Värin kestab vaid mõnikümmend sekundit, kuid see tundub mulle igavikuna. Et mitte paanikasse sattuda, surun pähe mõtte oma perest. „Sirja, Sander, Mamie, ma tulen teie juurde tagasi!” korrutan endamisi mõttes. Sellest hetkest on see ainsaks lubatud mõtteks minu väljasaamisega tegelemise kõrval. Lõpuks võnkumine lakkab. Olen nüüd päris kindel, et tegemist on maavärinaga, mitte näiteks pommirünnakuga. Aga ma ei tea, kui laiaulatuslikud on kahjustused ning on võimalik, et ka potentsiaalsed päästjad on ise kusagil kinni. See selgitab ka, miks levi pole – ilmselt on antennid viga saanud. Maavärin tähendab aga järeltõukeid ja iga järgmine tõuge võib olla see, mis minu peakohal olevad rusud lahti logistab ja mind nende alla matab.


Ma ei suuda uskuda kaost, mida enda ümber näen. Alustasin üleeile tööpäeva hotelli neljanda korruse kabinetist, nüüd seisan rusuhunniku otsas, mis on napilt esimese korruse kõrgune. Suured betoonilahmakad varjavad vaadet parklale. Shaun ja päästjad juhatavad mind rusude vahelt edasi. Kõnnin edasi, hoolikalt jalge ette vaadates, kui järsku kuulen juubeldamist ja aplausi. Tõstan pea ja näen, et olen jõudnud üle betoonkünnise ja parklasse kogunenud summ inimesi ja ajakirjanikke on mul vastas. Seda ei oleks ma küll osanud oodata. Vaatan inimesi juhmi näoga ja teadmata, mida teha, tõstan võidu märgiks taevapoole rusikasse surutud käe. Rahvas hõiskab ja juubeldab.

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Tarmo Jõeveer ja Petrone Print OÜ, 2011
  • Toimetaja: Dagmar Lamp
    Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
    Kaart: Kudrun Vungi
    Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti
    Küljendus: Aive MaasaluTrükk: Greif OÜ

    ISBN 978-9949-479-38-2

  • pehme kaas, 130 x 190 mm
    208 lk

Kommentaar

  1. Aitäh, oli hariv ja liigutav lugemine. Lugema asudes lootsin teada saada maa ja rahva kohta ning üht-teist ka kirjutaja ametist. Väga ei osanud oodata kirjutamisoskuse kohta ja nii oli see väga positiivne üllatus! Samuti kui sooja ja hooliva inimesega on tegemist. Õnne ja edu!

  2. sellel mehel on väga huvitav elu. maailmainimene. raamat oli super. edu autorile ja ta perele!

  3. Hea stiiliga ja värvikalt kirjutatud raamat, millest on aimata autori elukogemust, emotsionaalset küpsust ja teravat silma. Erinevalt teistest Minu-raamatutest algas siin jutt üsna kaugelt, autori lapsepõlvest, mis jäi lõpus kirjeldatud looduskatastroofist nii ajas kui ruumis üsna kaugele, kuid minu meelest need lapsepõlvepildikesed siiski haakusid ülejäänud looga, aitasid seletada autori olemust ja tausta, võib-olla veidi ka seda, miks temast ilmarändur sai.
    Põnev lugemine!

  4. Lõpetasin just selle raamatu lugemise ja emotsioonid on veel laes. Autori raamat oli minu jaoks nii kaasahaaravalt kirjutatud, et lugesin “Minu Tahiti” ühe päevaga läbi:) Olen nõus Mari-Anniga, et autori lapsepõlvepildikesed aitasid luua terviklikuma ja huvitavama pildi tema Haitile sattumise loost. Mulle väga meeldis, ning pisarad olid raamatu lõpuridadel igastahes garanteeritud.

  5. Ladusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat. Võiks lausa filmiks teha :)

  6. Suurepärane raamat ja loodan veel samalt autorilt lugemisnaudinguid saada. Lugedes rullus pilt silmade ette. Oleks vaid rohkem positiivsete tunnete edasiandjaid. Edu ka edaspidiseks!!!

  7. Väga hea raamat. Ka mulle meeldis, et seal kirjeldati autori tausta pikemalt. Väga huvitav inimene.

  8. Väga hea raamat, lausa kahju, et nii õhuke. Kindlasti eristub see teiste Minu-sarja raamatute seast autori ellujäämiskogemuse tõttu, aga selletagi oli tegemist huvitava ja muheda lugemisega. Sai teada ka riigi ning

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga