Kas süda on ümmargune? 3. osa Epp Petrone

Ilmunud
05.2020

Jumala juurde

„Sa oled eelmises elus Indias elanud!“ – Niisugust nalja tegi ema terve mu lapsepõlve. Ma istusin palju põrandal, istun siiani. Ja ma ei jätnud vahele ühtegi meie kolhoosi kino filmi, mille tegevus toimus seal värvilisel ja hullul laulude-tantsude maal.

Samas tuli India mu pärisellu täiesti ootamatult, võiks isegi öelda, et seletamatute imede näol. Mismoodi täpselt, seda saab lugeda „Kas süda on ümmargune?“ teisest osast. Siinne raamat leiab peategelase Mumbai lennujaamast. Pärast seda tuleb kõike, nagu ühes tõelises India filmis: õppimised, unistused, armumised, lootused, pettumised, pettused, Inglismaa, haigestumine… Ka otsus mitte tagasi minna…

„Vahel oled sa valitud oma teele, ja sa ei saa ise teisiti valida,“ ütleb üks tark kõrvalseisja. Nii ma lähengi Indiasse tagasi.

Ja juhtub veel igasuguseid uskumatuid lugusid, just selliseid, mille kohta ei oska öelda muud, kui et „võimalikud vaid Indias“.  Need lood keerlevad mu sees nagu kaleidoskoop, üheks hetkeks peatab miski aja, ma näen pilti korraks silme ees, ja siis keerleb kaleidoskoop edasi. Tuleb hoopis Venemaa, Setomaa, õigeusu klooster, oma talu. Tuleb tõdemus sellest, et kõik teed viivad jumala juurde, sest kõik teed viivad iseenda sisse.

Loe ka raamatu esimest ja teist osa.

Ma pole mitte kunagi varem sonivat inimest näinud. See vaatepilt on nii kohutav, et mõjub lummavalt, müstiliselt, kogu selle peldikuaroomi ja hallide seinade keskel, seasilm laes plinkimas…

Siis võpatan. Mingi kentsakas äratundmine. Kas see on Wojtek, kes kutsub teda teispoolsusesse? Wojtek olevat Anule öelnud, et ära mine Indiasse, Indias võib surma saada! Ja nädal hiljem oli ta ise surnud. Anu ja just-algama-hakanud-armastuse lugu on kerinud minu loo kõrval, ma olen seda märganud, aga ei ole ka. Anu on ju üritanud Sai Babale anda kirja, kus palub Wojtekiga kokku saamist. Ma ütlesin ju talle, et surnut elavaks teha ei saa isegi Sai Baba, ja Anu vaatas mulle vastu lapsiku trotsiga. Alles nädala eest see olukord oli.

Aga elavast surnuks saada on võimalik küll!

(jätkub raamatus)

Hetk hiljem kostab peldikust rabin ja raske põnts.

Kargan sinna.

Mu sõber, mu ilus pikk sõber on täpselt meie kitsasse peldik-duširuumi ära mahtunud. Ristseliti lamab ta seal maas ja ta peast voolab verd, ilusat punast verd.

Selle hetke märkamine on ülilühike ja samas on aeg seisma jäänud. Imestan, kuidas ma liigun, ühekorraga justkui aegluubis ja ülikiirelt.

Ma ei puutu teda. Ma hüppan, selg ees, tuppa tagasi. Oma koti juurde, pillun mõlemas suunas paar asja, valan koti sisu siis voodile. Jess! Mul on kaasas! Igaks juhuks!

(jätkub raamatus)

Kas ma võin sulle midagi täiesti ebakohast öelda,“ ütleb Rick järsku mu jutu vahele.

Ikka võib!“

Ma armastan sind.“

Oot…“ hakkan naerma. Minu romantilistes detektorites ei olnud häireolukorda ette löönud.

Jalutame edasi. Ta kõrvad on punased. „Vabandust, vabandust! Mul on täna nii palju juhtunud, ma lihtsalt ei tea, kuhu seda armastust panna. Siis ma lihtsalt pidin välja purskama… selliselt ülevoolavalt. Mul on nii tohutu armastus sees!“

(jätkub raamatus)

Mitte igaüks ei suuda ajalugu muuta,“ jätkan ma kirjutamist oma päevikusse. „Selleks peab olema palju tõelist puhtakujulist energiat. Julgust. Headust. Aga ka kavalust ja nahaalsust.“

Tõstan pliiatsi paberilt, aga tunnen, et sealt tahab veel teksti tulla.

Sa oled eriline, aga ära oma annet ja aega raiska. See, et sa muutsid ära sulle määratud mehe, oli suur otsus. Nüüd ei tohi sa toriseda, isegi kui järgmised su ette tulevad valikud tunduvad niisama keerulised või isegi veel raskemad.“

Sellise lause kirjutas mulle mu pliiats. Mis iganes see nüüd siis oli.

Siis läheb uks lahti. Saabub arstide konsiilium: „Nii, siin on meil see salapäraselt mädanev neiu!“

(jätkub raamatus)

Juuksed on Fannyl, või siis Sai Sital, siilisoengus, ta ise ajab neid lühemaks iga paari päeva tagant spetsiaalse lõikuriga, ise kommenteerides, et juuksed on vana energia salvestajad. Ta ei räägi palju, aga kui talle tuleb tuhin peale, võib ta midagi kentsakat öelda. „Kas saad aru, asjad ei juhtu mitte ainult sulle – kõik asjad juhtuvad korraga mitmele inimesele!“ Nii ta ütleb ja jääb silmade lõkendades sulle otsa vaatama.

Et… mis?“

Aga ainult osa meist pingutab ja õpib oma lugusid lugema! Saabunud vihjeid mõistma! Kui hea meel jumalal on meie üle, kui me seda teeme! Just läbi niisuguste lugude lugemise me saamegi jumalaga üheks!“ Ta haarab oma kahe häega mu kätest kinni ja vahib mind põlevil silmi: „Aga mis lugu see on, miks meie voodid nii lähestikku on? Kus on meil see ristumine, mida me sellest välja loeme? Kuidas me jumalaga üheks saame?“ Kui tal selline hoog peal on, siis mõtlen omaette: kas ta on lesbi? Või lihtsalt veidi impulsiivne?

(jätkub raamatus)

„No mida! Ei, mina ei ole õnnelik! Teadmine on valus. Teadmine sellest, mis tulemas on.“

Mis siis… tulemas on?“

Need, kes teavad, ei räägi sellest.“

Imelik paus. Ootan. Ta on ikka veel vait, nagu oleks energiast tühjaks jooksnud. Aga siis jätkab: „Ma tean, et kaks kolmandikku inimkonnast hävib peagi. Baba ütleb mulle, et seda tuleb võtta nagu nelja miljardi vähiraku hävimist jumala organismis. Aga ikkagi on see valus. Nii et asi pole niisama lihtne, et ainult armastame ja lillalulla…“

Ma saan aru sellest, et mingi suure muutuse hingus on maailmas õhus… ja palju räpast on,“ ütlen ma. „Mina ka ei tahaks juba ammu raha puutuda, see on nii vastik…“

Raha ongi see praeguse maailma hukatus! Isegi mitte raha ise, vaid see õhk, mis on raha ümber. Algselt mõeldi raha välja kaubavahetuse kergendamiseks ja tal oli ju lihtne aus roll. Aga siis…“ Ivar itsitab ootamatult… „Siis mõtles üks juut välja süsteemi: mina laenan sulle kümme seeklit, aga sina maksad tagasi kaksteist! See kaks seeklit vahepeal, millega ta kauples, see on ju õhk ja see ongi see, mis haiseb!”

(jätkub raamatus)

Ma ei teagi, kas olla rõõmus või kurb selle teadmise üle, et teda tüdrukud kunagi huvitanud pole. Vastan: „Minuga on teised lood. Mina tahtsin tavalist normaalset elu. Perekonda. Aga – mul lihtsalt ei kukkunud välja!“

Nende sõnade saatel hakkavad mul pisarad jooksma. Kuulen, kuidas ta räägib midagi, kiires segases vene keeles, mis muutub aina kiiremaks, nii et ma ei saa peaaegu mitte millestki aru. Aga tajun ta mõtet: jumal ei sule su ees ust kunagi ilma, et ta selle asemel uut ei avaks.

Ütle nüüd, kas sul tõesti pole hea meel, et sa maatriksisse ei kuulu?“ ütleb ta ja haarab korraks mu käe. „Kas sa tunned, et sa näed, kasvõi vahepeal, natukenegi, seda maatriksit hoopis pealtpoolt? Mina olen kogu oma elu sellest unistanud, lõpuks ometi on see ka juhtuma hakanud! Ja minu arust juhtub see ka sinuga! Kas sa näed? Pane silmad uuesti kinni ja keskendu. Kas sa näed? Kogu seda meie maatriksit pealtpoolt?“

 Me istume keset igavikku teepoe nurgas mattidel, kaks lootoseasendis hinge, minu käed tema pihus.

Jaa, sa ju näed,“ sosistab ta pärast seda, kui aeg on minema voolanud.

(jätkub raamatus)

See kõik ei ole niisama lihtne,“ otsin ma sõnu vastu. „Ma arvan, et ta lihtsalt ei taha suhet minuga. Ta on seda mulle öelnud. Ta tahab suhet jumalaga.“

Saša muigab ja Vika naerab suure häälega: „Suhet jumalaga! Aga kes sina siis oled!“

Just…“ jätkab Saša, „…see ongi murdeealise tunnus. Kui inimene keeldub aru saamast, et jumal tuleb teda puudutama inimese näol! Uskumatu ebaküpsus! Seda poleks ma isegi Dimast uskunud!“

(jätkub raamatus)

Ära tunda – mille?“ viiksatan ma vahele, mõeldes, kas ma üldse tohin kanaldamisele vahele küsida.

Nõia suletud silmad tõmblevad korra ja ta vastab.

Ära tunda oma tee.“

Kas ma… peaksin minema Indiasse?“

Paus. Ma näen, mismoodi ta silmamunad laugude all vasakule-paremale käivad.

Jaa,“ vastab ta lihtsalt. „Mine ruttu. Juba sel aastal. Muidu viiakse sind sellelt rajalt lõplikult kõrvale.“

Kas ma oleksin pidanud minema varem?“

Ei ole olemas oleksite maailma!“ See vastus tuli kiirelt nagu löök.

(jätkub raamatus)

Ma otsin paberi ja pliiatsi, lootoseasendis, silmad kissis, ootan ma. Mis keeles ma üldse seda kirjavahetust peaksin pidama?

Mingid ingliskeelsed sõnad tulevad pähe. Lükkan pliiatsi liikuma.

Sul on vaja tasakaal kaotada, et edasi liikuda. Ühel päeval on kõik jälle hästi.“

Kissitan edasi, ootan edasi. Kas see ongi kõik?

Ma kardan,“ sosistan ma, nüüd juba inglise keeles. Ilmselt Luna eelistab seda, kes iganes ta on ja kuidas iganes ta keeltemaailmaga seotud on.

Ma olen su ema,“ tuleb järgmine lause pliiatsi alt. „Kullake, tule edasi mööda oma veeteed. Sa oled ikka veel minu üsas. Ma kaitsen sind, kuni sa valmis oled.“

(jätkub raamatus)

“Mu ema on näide sellest, et ka lese saatus võib olla õnnelik!“

„Täiesti õnnelik,“ ütleb seepeale vahele Lanya. Ma olen küll aru saanud, et ta oskab inglise keelt, aga siiski mõjub iga tema märkus suure üllatusena.

„Leskedel on Indias traditsiooniliselt väga hull elu olnud,“ räägib Monti edasi. „Isegi oma pojad ja tütred lükkavad nad ära. See on nii ebaõiglane! Tavaliselt kolivad lesed spetsiaalsetesse varjupaikadesse, koguvad seal madratsi alla raha. Kui seal piisavalt raha pole, siis teda korralikult ei kremeerita!“

Ma ei jõua vahele küsida, mis on korraliku ja mittekorraliku kremeerimise vahe, sest juba voolab jutt mujale.
Ja siis saamegi teada, miks Monti ja Lanya meie ellu on tulnud.

(jätkub raamatus)

Altaril on kauss häguse veega. „Pane käed alla,“ näitab munk järgmiseks. Teemegi nii, ja ta hakkab mingit mantrat lausudes meie pihkudesse vett kühveldama.

Mis nüüd? Ma aiman, ja ma kardan.

„Jooge,“ näitab munk ette.

See on India kvintessents. Täpselt selline ta on! Püha ja räpane üheskoos.

„Uhh, minu vees on mingi putukas,“ ütleb Una. Tunnen, kuidas sees hakkab keerama.

„Viinamarjad,“ näitab samal ajal munk, ise noogutades: „Söö, söö!“

(jätkub raamatus)

Täna on katusel meid ootamas joogaguru doktor Rao ise. Samasugune nagu teda aastate tagant mäletasin, pikk, lihaseline, sooniline, ainult et poolde selga ulatuvad juuksed pole enam hallid, vaid lumivalged.
Ta istub meie ette platvormile ja räägib valjult.

„Baba võõrutab meid oma kehast. Me peame harjuma mõttega, et tema keha pole igavene, ta lahkub meie seast peagi sel kujul ja me peame leidma tõelise kontakti jumalaga meie enese sees.”

„Mis ta ütles, mis ta ütles?“ sosistavad venelased mu poole.

„Ta ütles, et kui Baba sureb, on meie asi suhelda edasi jumalaga meie enese sees,“ proovin ma leida sõnu.
„Kas ta tõesti ütleb, et Baba sureb?!“ ahhetavad venelased.

„Ta ei ütle ju, et millal!“

Aga venelased ahhetavad omaette ikka.

Edasi teeme doktor Rao eeslaulmisel sanskritikeelse surmaga leppimise mantra.

(jätkub raamatus)

Ma olin viieaastane, kui üle tulime. On kaks marsruuti, kuidas Tiibetist Nepali põgeneda: üks on ainult nädalapikkune, aga see on ohtlik, otse Hiina piirikontrolli nina eest mööda. Teine kestab kuu aega, see on kontrollidest kaugemal, aga see on teistmoodi risk… sa lihtsalt ei tea enne minekut, kas see sulle sobib või mitte, kas sa pead nii pikalt vastu.“

Paus. Keegi ei küsi midagi, ainult tiibeti flöödihelid venitavad oma meloodiaid. „No vaat, meie rühmas oli alguses 16 inimest,“ jätkab Ilus Tiibetlane. „Lõpetas 12. Ja kõige lõpus pead Nepali piiril maksma päris tublisti, et sind sisse lastaks. Need, kes mägedesse maha jäid, ohverdasid oma raha neile, kes ellu jäid.“

Mis neist siis sai, kes maha jäid?“

Ta välgatab minu poole vaadata, silmad on tumedad ja enam ei ole seal „kas nalja teate“-helki. „Kas sa tead, mis on lumi? Kas sinu maal sulab lumi ära, jah? Seal kõrgel on lumi igavesti. Seal ei ole teist valikut. Kui inimene saab viga või jääb väga nõrgaks, siis ta ütleb, et jätke mind maha… Ja lumi võtab sellise inimese endale… Aga joo teed, mu sõber, muidu jahtub see sul päris ära!“

Võpatan ja rüüpan, enam ei ole piinlik sellest nähtamatust tassist juua.

(jätkub raamatus)

Kiriku eeskojas asjatab keegi vanatädi. „Blagoslovite, pöördun tema poole. „Kas teate, kus on siin Irina?“

„Irina kes? Irina Sergejevna? Või Irina Andrejevna?“

„Ma ei teagi…“

„Minge vaadake, ehk seal lavkas,“ juhatab tädi.

Lähen juhatuse peale – ikoone müüvad väikesed kirikupoed kannavad siin lavkade nime. Kääksuva ukse taga tillukeses majas on teine tädi, samasugune kui esimene: pearätt ja tumedad riided.

Blagoslovite, kas teie olete Irina?

Tere,“ vastab tädi ilmalikult. „Ei, Irinat täna ei ole.“

„Aga mina pidin siin tema kaudu öömaja saama. Ma helistasin Eestist, ta teadis, et ma tulen…“

„Ei ole täna Irinat, ma ei saa midagi parata.“

„Aga kas keegi teine vastutab öömaja eest?

„Mis öömaja eest? Meil pole siin mingit öömaja.“

(jätkub raamatus)

Inimesi on liiga palju, liiga palju. Kõnnin ja mõtlen. Ma justkui aiman midagi, ajastu lõpu hingus on õhus. Miks on inimesi liiga palju? Millega see lõpeb? On täiesti loogiline, et see lõppeb krahhiga. Samamoodi ei saa inimkond edasi kasvada ja raisata. Kas mul on vaja enne seda suurt kriisi kinnitada ära enda jumal ja lõpetada ära see Rootsi laud? Värin käib mu kehast läbi. Alles see oli, kui põlevil silmadega Ivar siin aašrami lähistel oma koikul istus ja kuulutas: tuleb suur kaos, kaks kolmandikku inimestest sureb ja pidu saab läbi. Rootsi laud ka.

Kuhu ma kuulun, kui pidu läbi saab?

(jätkub raamatus)

Teksti autoriõigus: Epp Petrone ja Petrone Print OÜ, 2020

Toimetaja: Kaja Sepp
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Illustratsioonid: Kudrun Vungi
Kaanekujundus ja tiitelleht: Anna Kuusemets
Makett: Silver Sikk
Kaanefoto: erakogu

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

ISBN 978-9949-9043-4-1 (trükis, kogu teos)
ISBN 978-9949-651-95-5 (trükis, 3. osa)
ISBN 978-9916-605-13-4 (epub, kogu teos)
ISBN 978-9949-651-96-2 (epub, 3. osa)
ISBN 978-9949-651-97-9 (epub, 3. osa)

pehme kaas, 160 x 225 mm
216 lk

13.00 

Laos

Comments