Minu Dublin Kristiina Piip

Ilmunud
06.2012

Seitse kodu ja kolm bensiinijaama

Ei, ma ei tulnud Dublinisse kalkuneid kitkuma. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis just Iirimaale tulla. Tahtsin lihtsalt ära. Ära sombusest Eestist, lähenevast talvekülmast ja lõputust koolistressist.

Esimene suvi Dublinis tõi mu teele rasked valikud. Elu, mis näis stabiilne ja enesestmõistetav, tegi järsku traagilise pöörde. Üleöö leidsin end taas ihuüksi võõras riigis, võõraste inimeste keskel, ja mulle sel hetkel kõige olulisemad inimesed olid mu kõrvalt jäädavalt kadunud. Nii ei jäänudki muud võimalust, kui hakata võitlema selle nimel, mis veel oluline – iseenda elu, Eestisse jäänud pere ja tuleviku nimel, mis mälestuste toel enam nii trööstitu ei tundunudki.

Olen jõudnud Dublinis kaheksa aasta jooksul tosin korda kolida, vahetada mitu töökohta, olla politseis kahtlusalune ja pidada advokaadiga nõu, kuidas oleks kõige parem endisele ülemusele kätte maksta.

Ja algul oli mul kavas tulla siia ainult aastaks!

Dublinis on midagi sellist, mis mind ära ei lase.

Pärast seda, kui elukohaprobleem lahendatud ja asjadki juba kohvrist välja tõstetud, meenub mulle järsku, et olen oma kodused ju täiesti ära unustanud. See pole muidugi mingi ime, arvestades kõike juhtunut. Igal juhul peab endast märku andma, et nad üleliia ei muretseks.

Aga mida ma küll emale ütlen? Ma ei saa mitte mingil juhul öelda, et tuli tuju ja lihtsalt otsustasin kindlale töökohale käega lüüa ning võõrasse linna kolida. Emadele ei tohi selliseid piinu valmistada! Ja kes teaks paremini kui mina, millist muret ja vaeva on ema minuga kõik need 23 aastat näinud. Tuleb kiiresti midagi välja mõelda…

Lasen mõttes erinevad stsenaariumid läbi ja otsustan esialgu jääda kõige lollikindlama variandi juurde. Kodurahu huvides ja ema närvide säästmise nimel olen siiani Portrushi hotellis ettekandja.

—-

Tänasest oleme värskete telefonikaartide omanikud. Lesime kõhuli voodis ja kordame mõttes uusi numbreid, et need meelde jääksid. Minu oma on äärmiselt lihtne, aga mul pole numbrite mäletamisega kunagi probleeme tekkinud ka. Matemaatika, vastupidi, on olnud minu alatine peavalu ja jääb selleks ka edaspidi. Aga telefoninumbrid, see pole mingi kõrgem matemaatika – ei ruutjuuri, ei tangenseid, vaid kümme numbrit tihedalt üksteise kõrval reas, vaatad korra peale, ja mällu nad sööbivadki.

Võtan oma CV ja hakkan sinna uut kontaktnumbrit kirja panema, kui Suur Peeter koputab, ukse vahelt sisse piilub ja tunneb huvi, kuidas meie päev möödus. Kas raha on ikka piisavalt? Kas kõhud on täis? Vahetame telefoninumbreidki, kui ta järsku ütleb:

„Ega telefoninumbrist Dublinis ellujäämiseks piisa. Vaja on veel ühte numbrit.”

Välgukiirusel jooksevad mu mõtteist läbi numbrikombinatsioonid: isikukood, jalanumber, vööümbermõõt, endise peika number, võin isegi oma kaalunumbri avaldada, kui vaja – ütle ainult, millist numbrit neist!

„Mida sa silmas pead? Mis numbrist sa räägid?” küsin pärast mõtete tormijooksu.

—-

Iirimaal tunduvad rasedus ja sünnitus äärmiselt loomulikud tegevused. Ilma karjuva vajaduseta ema ja last haigla vahelt ei väntsutata. Ei mingit kuklavoldi mõõtmist, pidevat kaalumist ja sentimeetrite tagaajamist. Esimene tõsine käik haiglasse on iiri naistel alles kolmekümnenda rasedusnädala paiku. Minul on juba käimas kahekümne neljas nädal ja see on mu esimene arstlik läbivaatus.

Haiglale lähenedes näen, kuidas kolm-neli vaalasuurust naist sissekäigu ees sigaretti pahmivad. Sama innukalt nagu neile toeks tulnud mehedki. Paar neist näevad välja, justkui oleksid nad palunud sünnituse ajal suitsupausi. Suitsetavad emad ei ole Iirimaal teab mis maailmaime. Arvan, et pooled rasedatest, kes on varem suitsetanud, teevad seda raseduse ajal edasi.

Möödun suitsupilvest, et oma järjekorda oodata. Märkan, et nii mõnigi ooteruumis istuja on suisa laps. Mitmel on isegi ema käekõrval toeks. Kindlasti ei ole mõni neist veel valmis emaks saama, aga abort on Iirimaal keelatud. Kuulen, kuidas administraator ja tema juures viibiv õde räägivad omavahel tasakesi patsiendist, kes just oma lapse kaotas. Mind valdab hetkeks kaastunne ja kurbus.

—-

„Sa teed nalja! Te ei ela ju ometi Ballymunis? B a l l y m u n i s!! Seal on ju ohtlik!” Järgnevatel päevadel tuleb meil Kristjaniga kuulata lugematuid hirmulugusid linnaosast, kust me ometi oleme leidnud ideaalse elamiskoha. Oleme nagu sukk ja saabas alates septembrist, kui tulin tagasi Iirimaale. Ka Kristjan on ajutiselt Suure Peetri majja võetud, aga külalislahkust ei tohi ometi liiga pikalt ära kasutada. Saame läbi piisavalt hästi, et mitte karta pärast paarinädalast tutvust kokku kolida ja alles hiljem teineteist tundma õppida. Ballymuni kolimisega saab alguse meie neli aastat kestev suhe.

—-

Ballymun nägi kuuekümnendatel välja veidi nagu Lasnamäe. Täiesti uude linnaossa ehitati seitse paneelmaja – seven towers, mõni neist lausa viieteistkümnekorruseline. Nendesse korteritesse pandi elama varem kesklinna sotsiaalmajades elanud inimesed. Ballymunis lokkasid alkoholism, narkomaania ja kuritegevus. Aastaid hiljem rebisid tugevaimad end sellest ringist välja ja kolisid mujale. Paljud korterid seisid poolpõlenute ja tühjadena. 2005. aastal, kui sinna kanti kolisin, oli üks seitsmest tornmajast hävitatud, buldooseriga tasaseks tehtud.

Ent inimesed selles „maailmalõpu”-linnaosas on erinevad. On perekondi, kes ei ole suutnud siiani oma eluga edasi minna ja elavad räpastes majades, tänavatel kohtab lugematul hulgal hallide nägudega narkosõltlasi, bussides suitsetatakse kanepit ja õhtuhämaruses kogunevad majanurkadesse noortekambad.

Sotsiaalmaju on tegelikult täis terve Dublin. Need tunneb ära iseloomulike väikeste akende ja pikkade kivist rõdude järgi, kus asub ka enamik korterite sissepääse. Mõnikord võib sotsiaalmaja näha välja peaaegu nagu tavaline korterelamu, aga miski reedab ära, et tegu on riigile kuuluva hoonega. Tegelikult ehitati sotsiaalmajad kõikjale linna sellepärast, et neis elavaid inimesi ülejäänud linnaga integreerida, aga millegipärast ei ole see siiani õnnestunud. Sealsed inimesed elavad justkui oma maailmas ja ei tee proovigi „tavaliste” inimeste sekka tulla.

—-

Pubikultuur on Iirimaal väga sügavate juurtega, baaride kohta öeldakse siin public houses in Ireland ehk pubs. Iirimaa pubid on tuntud üle terve maailma ja ei ole vist riiki, kus ei oleks avatud vähemalt ühte Iiri pubi. Miks käiakse pubides? Miks ei jooda õlut kodus? Baariskäimise harjumus arenes iirlastel välja kauges minevikus, kui kodud olid tihti kütmata ja külmad ning seal viibides tuli suust auru. Pubi oli omal ajal iirlastele justkui põgenemine külma käest troopikasse, sest isegi kui pubis puudus küte, kütsid inimesed oma kehadega ruumi soojaks. Samuti on Iiri pubid tuntud seal valitseva craic’i atmosfääri poolest. Kõik, kes kõrvad lahti hoiavad, kuulevad tihti tervituse asemel küsimust „What’s the craic?. See sisaldab tegelikult mitut küsimust: kuidas läheb?, mis teoksil?, kas on midagi põnevat toimunud?, mis uudist? ja nii edasi.

Craic tähendabki üldjoontes kõike meelelahutuslikku ja põnevat, mis käib iga väljaskäimise ja kohtumise juurde. Tihti on craic’iga seotud alkohol ja muusika või lihtsalt mõni koomik.

Pubi on iirlastele koht, kus väikese dringi kõrvalt inimestega uudiseid jagada ja meelt lahutada. Linna peal on laiali tuhandeid pubisid, kus käibki vaid kohalik rahvas, kes elab pubi ümbruskonnas. Pubi ei ole iirlastele „laua alla” joomise koht, vaid meelelahutus- ja kohtumispaik. Mõni vanamees istub lausa mitu tundi ühe õlleklaasi taga, jooki vaid kergelt mekkides.

—-

Iiri noored jagunevad selgelt kaheks. Ühed on ülikorralikud, heal järjel perest pärit viisakad noored, kes on haritud ja ei tee kärbselegi liiga. Teine osa on kasvatamatud probleemsete perede teismelised, kes ei saa kohe kuidagi pättusi tegemata elada. Varastatakse, kakeldakse ja leitakse sissekogunenud vihale muul viisil väljundit. Pikanäpulistele on peamine maiuspala loomulikult alkohol, mille jaoks taskuraha sugugi mõeldud ei ole. Maiustused lähevad ka kaubaks. Samuti meeldib neile igasugune vandaalitsemine, mis teeb elu ju põnevaks.

Minu töö on igapäevane võitlus kohalike kasvatamatute jõmpsikatega, kes viskavad maha prahti, ummistavad poe sissepääsu, hirmutavad oma lärmakusega kliente, on agressiivsed, keelduvad kuuletumast ja mis kõige hullem – keelduvad lahkumast! Neil nagu ei olekski kodu. Jumal teab, mida nende vanemad samal ajal teevad… Ja kuidas nad vannuvad! See on midagi kohutavat. Ühesõnaga, ma ei ole mitte kuskil ega mitte kunagi näinud selliseid alaealisi kui Dublinis. Võimalik, et selles on süüdi Iiri valitsus; võimalik, et lapsevanemad; võimalik, et üleüldine kultuur.Igal juhul on eesti lapsed siinsetega võrreldes lausa kukupaid.

—-

Kuigi üritan külmale mitte mõelda, läheneb talv sellest hoolimata hirmsa kiirusega ja varsti ei saa ma toas ilma paksu jopeta üldse ringi liikuda. Teki all on ainus soe koht. Nii kui voodist välja saan, külmuvad varbad hetkega ja suust tuleb auru. Mulle hakkab tunduma, et tegu ei ole enam külmavarese sündroomiga, vaid maja ongi külm nagu kabel.

Lähen asja uurima. Trepist alla tulles näen, et välisukse ja põranda vahel haigutab paras paarisentimeetrine vahe. Kätt õhuava lähedal hoides tunnen, kuidas tuul tuppa puhub. Koridoris seistes ei jää külmast puutumata ka jalad.

Köögis ja elutoas tundub olevat sama jama. Kõikjal vanas majas on nähtavad või nähtamatud praod, kust iga tuulepoiss vaevata läbi mahub. Pole siis imestada, et majas lühikeste varrukate väel elamine tundub täiesti ulmeline variant. Vähemalt talvel.

Maja ei näigi tegelikult väga vana. Selline seitsmekümnendate elamu, võimalik, et isegi hilisemast ajast. Aga majaomanikel pole ehitise vajumisest arvatavasti õrna aimugi, kui üürnikud oma suu selle koha pealt kinni hoiavad.

—-

Uude kohta kolides tuleb koduvahetust ka vastavalt tähistada. Otsustame Montsiga pärast tööd väikesed (d)ringid teha. Seda siis kohalikus Halfway pubis. Monts on minu lätlasest töökaaslane, kes tuli tööle mõni nädal enne mind. Nii et staaži poolest me ei erine.

Suur on meie üllatus, kui pärast esimese pindi lõpetamist suitsule läheme ja märkame, et baarivanamees juba lükkab laudadelt puru kokku. Mis mõttes?

Küsime: „Vabandust, härra, mis kell te sulgete?” Teeme seda nii neli korda, kuni mees lõpuks kuuleb.

„Pool üks,” tuleb vastus.

Kell on siis ei rohkem ega vähem kui veerand üks. Otsustame kiiresti veel kaks õlut osta, et kui joogid laual, siis ehk välja ikka ei visata. Nii me seal istume – kella kaheni. Mulle jääb lihtsalt arusaamatuks, kuidas saab laupäeva öösel sulgeda pubi uksed kell pool üks?

„Ma tahaks nagu täna koju ka minna,” tuleb leti tagant kuri vastus.

—-

Kohe, kui esimene palk on arvele kantud, otsustan kaardi järele proovida. Lähen nurgapeal asuvasse Tescosse, otsusega õhtuks midagi head süüa teha.

Kõigepealt piim. Seda müüakse siin kaheliitristes plastkanistrites, mis on keskkonnasäästlikkuse mõttes ülim kuritegu. Loomulikult on ka väiksemaid tetrapakke, aga siiski. Iirimaal ei ole nii, et piim on piim ja muudkui võtad letilt ja laod korvi. Siin on ülimalt lai valik – buttermilk – ehk keefirilaadne jook; fresh milk ehk täispiim, light milk ja skimmed milk – viimane on päris kooritud veelaadne jook. Valin igaks juhuks light-piima. Saiariiul on kirev nagu kommipood. Prevaleerivad muidugi omatooted ehk Irish Pride’i ja Brennans’i leivatooted. Mustast leivast ei ole siinkohal loomulikult juttugi. Laon korvi ka puu- ja juurvilju, kanafilee ja magusat. Iirimaal on sarnaselt Ameerikale komme müüa asju nii suurtes pakkides kui võimalik. Letilt vaatavad vastu kümnesed pakid kartulikrõpse, millest siinse rahva vaieldamatud lemmikud näikse olevat soola- ja äädikamaitselised krõpsud, mis mulle on täiesti vastuvõetamatud, nagu ka krevetimaitselised krõbuskid. Pärast pikka vaagimist langetan valiku vana hea Bounty šokolaadi kasuks. Õigemini siis suure kotitäie Bounty kasuks.

Iirimaal on sealiha veiselihast tunduvalt populaarsem, samuti süüakse siin palju peekonit. Suuri silmi ei tehta ka meie verivorsti peale, sest siin on sarnane vorst vägagi populaarne. Nimetatakse seda black pudding ja see on tehtud verest, odrast ning maitseainetest. Hommikuti söövad paljud just peekonist, vorstist ja pudding’ist kokku keeratud rolle, mõnikord lisatakse komponentide hulka ka omlett. Kartul on siin samuti üks põhilisi toiduaineid. Seda söödi juba 19. sajandi näljahäda ajal, kui toiduks oligi tihti vaid kartul ja piim. Palju süüakse-juuakse ka piimatooteid, mida nimetatakse siin dairy.

Autoriõigus: Kristiina Piip ja Petrone Print OÜ, 2012

Toimetaja: Tiina Kanarbik
Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus, makett ja pildilisa kujundus: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: Andrus Metsa erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–479–93–1 (trükis)
ISBN 978–9949–479–94–8 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
240 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Liinu
7 aastat 7 kuud tagasi

Mulle küll see raamat meeldis. Olen Dublinisse minemas ja sain väga hea pildi ette selle linna atmosfäärist. Tõesti, vaatamisväärsuste kohta saan mujalt ka lugeda. Oli väga aus ja isiklik raamat, väga ladusalt kirjutatud.

Külaline
Jaak
9 aastat 1 kuu tagasi

Suht hea raamat oli. Kindlasti üks “Minu seeria” parimaid. Minu jaoks on igav lugeda kui inimene läheb teise riiki suurte erialaste oskuste või paksu rahakotiga. Samuti on igav lugeda kui raamat keskendub kunstile või vaatamisväärsustele vms.

Tegu oli tavalise inimisega kes läks sinna ja olenemata jamadele mida läbi pidi kogema, sai ta siiski hakkama.

Külaline
N42
10 aastat 8 kuud tagasi

Lugesin, ei vaimustunud.
Isegi imepärane, kuidas autor suutis raamatu nii kirjutada, et kohe üldse ühtegi iirlast sisse ei sattunud!

Külaline
Dublinis elanu
11 aastat 1 kuu tagasi

Kuna olen elanud aastaid Dublinis ja töötanud ka Statoilis (nüütseks Topaz), siis mulle tundus küll raamat üpris hästi kirjeldavat reaalset eestlaste elu dublinis. Enamik inimesi elavadki mitmekesi koos ning kolivad tihti ja vabal ajal käiaksegi shoppamas ning pidudel. Kuigi jah, oleks võinud vähen vingumist olla (väga häiris algne pirtsutus esimese linna ning elukoha ja toidu kohta) ning rohkem kirjeldada iirlasi ning iiri loodust. Ehk oli ka raamatu autor üks nendest eestlastest Iirimaal, kes seal peaaegu suurlinnadest välja ei jõudnudki ning veetis enamiku oma vabast ajast klubides ning shoppamas. Minu parimad mälestused Iirimaast olidki spontaansed reisid avastamaks selle maa lummavat loodust.

Kui siin mõni eelnev kommentaari kirjutaja nurises selle üle, et ei kirjeldatud piisavalt täpselt seda miskit, mis sinna maale tagasi kutsub, siis ka mina ei oska seda päris täpselt öelda. Küll aga tean, et ka aasta aega Eestis tagasi olnuna ei möödu pea ühtki päeva kui ma ei mõtle Iiris oldud aja peale ning sinna tagasi minemisest.

Üldiselt on tore raamat lugeda neil, kes on elanud või reisinud iirimaal. Tore oli meenutada enda aega Dublinis ning näha elu Iiris läbi teise inimese silmade.

Külaline
Tauno
11 aastat 5 kuud tagasi

Sooviksin kui 1 peategelastest seda raamatut mälestuseks saada:) Ma loeksin huviga:)Mõnus aeg oli:)))

Külaline
Keiu
11 aastat 6 kuud tagasi

Seda raamatut oli küll huvitav lugeda.
Pai Krsitiinale lapse kaotuse puhul.

Kui ma soovin Dudblini kohta rohkem infot, leian ka wikipediast selle üles.

Külaline
Katrin
11 aastat 6 kuud tagasi

Mulle meeldis see raamat. Oli hea isiklik kirjeldus elule võõrsil. See oligi Minu Dublin. Kurb oli ka natukene. Aga hea kerge oli lugeda.

Külaline
Kapsutaja 45
11 aastat 7 kuud tagasi

Selle sarja kõige kehvem raamat koos Tai ja Bolliwoodiga. Olen nördinud, Epp, et sa oma kirjastuses nii nõrga asja üldse läbi lasid!!!

Külaline
lugeja K
11 aastat 7 kuud tagasi

Kummaline, aga raamatus polnud ei iirlasi ega ka Dublinit. Oli vaid lõputu jada järjekordsete elupaikade üksikasjalikke kirjeldusi koos plusside-miinustega(kusjuures isegi nende kohta, mida autor vaid vaatamas käis). mine tea, ehk oli see lähtuvalt alapealkirjast taotluslik? igatahes Dublin antud raamatusse ei mahtunud.

Külaline
n26
11 aastat 8 kuud tagasi

järjekordne teos, mille peaks ümber nimetama “mina dublinis” nagu ka “mina tais” või “mina tšiilis” – oleks tahtnud asukohamaast või siis linnast rohkem teada..

peategelasel on õudne suitsetamisharjumus, pidutseja- ja šoppajahing, palju peikasid, palju tülisid nii peikade kui ülemustega, mistõttu enesekindlust ma temas kirjutiste järgi küll ei leidnud. lihtsalt lendas ühest elu- ja töökohast teise ja raamat tundub kohati nagu kinnisvara- või tööotsinguportaal.

samuti on tegu eestist jäädavalt lahkunuga, kes ei plaanigi siia tagasi tulla. minekki oli veidi kahtlane.. tahtis sombusest ja hallist eestist ära.. tegelikult ei saanud ma üldse aru, mis teda seal dublinis kinni hoiab, mis on see MISKI? kas see raamat peaks selgitamam neiu lähedastele tema lahkumise põhjuseid?

pluss megalühikesed ja kokkuvõtlikud peatükid, mis lõpevad veel enne kui saavad alata – lugejal võib emotsioon nii poolikuks jääda. ja mõnes teises kohas jälle liiga palju infot – kuidas ühes töökohas liiga tehti ja jäeti ületunde tegema. kullake, see on ülemaailmne asi, et töötajaid koheldakse kui orje!

kas autor on nüüdseks oma õnne leidnud?!