Minu Itaalia Kristiina Praakli

Ilmunud
08.2010

Kõige kirglikum ja kaootilisem

Olen kindel, et Itaaliaga seostub igaühel midagi – olgu selleks siis Itaalia jalgpall, mood või toit –, kuid külmaks ei jäta see maa ilmselt kedagi. Selle raamatu kaante vahel on peidus minu Itaalia. Minu üleelamised immigratsiooniametis, armumine pestosse ja limoncellosse, suhted akadeemilises maailmas, valusad õppetunnid õhtusöögietiketi alal… Minu Itaalia algab tegelikult Soomest, kulgeb läbi hallikates toonides ühiselamutoa salapärasesse ja kirevasse Genova vanalinna, seejärel põikab Põhja-Itaalia kaljudele ja kaluriküladesse, oliivisaludesse ja piiniametsadesse.

Ma ei tea veel, kus ja millega minu Itaalia lõpeb.

Kristiina Praakli, autor

NB! Raamat on koos fotolisaga!

Teen oma vigases-olematus itaalia keeles selgeks, et mul on vaja vestelda juhataja signore Teodoroga. Sel hetkel rikun absoluutselt kõiki Itaalia suhtluskultuuri ning ametialase suhtluse kirjutamata reegleid: itaallane ajab asju tasa ja targu, käsi-peseb-kätt-stiilis, kindlate mängureeglite järgi, ega trambi kunagi isiklikult kohale. Mind vaadatakse kui hullu, kuid Teodoro jutule ma pääsen.

Avan Teodoro kabineti ukse ning mulle vaatab vastu hoolitsetud välimusega umbes 50-aastane üliheas sportlikus vormis ja hästiistuvas ülikonnas mees, kes meenutab Itaalia kuulsat lauljat Adriano Celentanot paarkümmend aastat tagasi. Teodoro istub massiivse antiikse laua taga ja suitsetab sigaretti. Tal on ilmselgelt igav ning ootamatult sissesadanud välismaalane toob tema päeva tänuväärset vaheldust.

„Kas preili soovib ka sigaretti?”

„Ei, aitäh, ma ei suitseta.”

Mõõdame teineteist pilkudega ning muigame mõlemad – Teodoro on minu jaoks esimene itaallasest kõrge ametnik ning mina tema jaoks tõenäoliselt esimene eestlane, kellega ta oma elus kokku on puutunud või üldse puutub. Teodoro pilk mõõdab mind ülevalt alla.

—-

Vahetame viisakusi, minu käest küsitakse, kuidas mulle Itaalias meeldib, kuidas mulle Itaalia toit meeldib ning mida me Eestis sööme, ja sellega jäetakse mind rahule. Tõenäoliselt jätan endast kohtlase või üliarmunu mulje, sest oma ebakindluse peitmiseks vaatan ainiti Andreale otsa ning mu näol püsib stabiilselt naeratusetaoline irve.

Mõned apsakad siiski teen.

Esimese toiduna, il primona, pakutakse Liguuria köögi klassikat – trofie al pesto. Maitsen kuulsat pestokastet esimest korda ega oska sellest midagi arvata, kuid loomulikult kinnitan, et see mulle väga meeldib: „Mmmm, molto buono. Buonissimo!

Teise käiguna, il secondona, sööme küülikuliha oliivikastmes. Seejärel taldrikutäis rohelist salatit, mis koosneb lehtsalatist, kapsast, porgandist ja tomatist. Lõunasöögi lõpetame puuvilja, jäätise ning koogiga, kõige lõpus veel tassike kanget kohvi ning tükk mõru šokolaadi.

Kõige suuremat apsakat õnnestub juba eos vältida, kui teen Andreale ettepaneku viia külakostiks pudeli Vana Tallinnat. Andrea silmad on seda kuuldes kui tõllarattad ning sel hetkel tunnen end sama lollilt nagu venelannad Veera ja Irina, kes Tamperes ühise õhtusöögi ajal itaallastele spagette keetsid ning neid ketšupiga süüa soovitasid, näidates ise parimat eeskuju.

—-

Täpselt kuu aega kestnud õpingud lõpevad niisama kiiresti kui algasidki ning itaalia keele õpingute jätkamise kadalipust kujuneb minu jaoks esimene kokkupuude Itaalia särava mündi kahvatuma poolega.

„Kuidas ei ole võimalik itaalia keelt edasi õppida?” küsime pärast eksami sooritamist. Me oleme Itaalias veel kaks kuud ning tahaksime kindlasti edasijõudnute kursusele edasi minna.

„Kõikidele välistudengitele on ette nähtud ainult üks itaalia keele kursus, mitte rohkem. Teil on keelatud edasijõudnute kursusele minna, sest olete juba algkursusel osalenud.”

„Aga selleks me Itaalias olemegi, et siin keelt õppida!”

„Kui te tahate itaalia keelt edasi õppida, siis hakake käima mis tahes loengutes.”

Aga me ei oska keelt nii palju, et mis tahes loengutesse minna.

Oleme nõutud. Asjade niisugune käik on meie jaoks üllatav ning sellest pole meid ka eelnevalt informeeritud. Viimases hädas pöördume uuesti oma keeleõpetaja Francesco poole, kes katsub meid aidata, nii et näeme teda lausa dekaani uksest sisse astumas, kuid tulemust see ei anna.

„Mul on tõesti kahju, ma ei saa mitte midagi teha. Seadus on selline, et kõikidele tudengitele on hoolimata nende keeleoskuse tasemest ette nähtud ainult üks itaalia keele kursus,” avaldab õppejõud kahetsust.

„Aga kui me keelekursuse ise kinni maksaksime?”

Niisugune asjade käik on üllatuslik nii Francescole, välisüliõpilastalitusele kui teistele ülikooli institutsioonidele, kes meie probleemiga tegelevad. Itaalia keele huvilised, kes on vabatahtlikult nõus millegi eest ülikoolile raha juurde maksma?!

—-

Mu pea valutab, ma tahaksin oksendada ning välja värske õhu kätte minna, kuid ma ei julge, sest ma ei tea, kui kiiresti järjekord möödub. Ma tahaksin riideid vahetada ning käsi pesta.

Umbes kahe tunni pärast jõuab järg ka minuni. Avan pisikese kõrvalukse ning sisenen remonti vajavasse pikka koridori, mille vasakpoolse seina taga peidavad ennast immigratsiooniametnikud. Mul ei ole valikut, kelle juurde minna, kuigi sisimas sooviksin, et minuga tegeleks mõni mees. Seda aga ei juhtu ning peatselt seisan pisikese luugi ees, kust mulle vaatab vastu seesama sõjamaalingut kandev, halva blondeerimise tagajärjel katkiste juusteotstega ranges politseivormis itaallanna.

Esmamulje on siiski positiivne. Naeratan ja teatan viisakalt, et olen Itaalias turismi eesmärgil ning et vajaksin selleks perioodiks elamisluba. Naine naeratab vastu. Suhtleme inglise keeles. Kõik on tore selle hetkeni, mil ametnik avastab mu passist õppeviisa ning tema nägu kuulutab tormi. Miks, see on arusaamatu.

Naine suhtleb minuga edasi ainult itaalia keeles, millest küll aru saan, kuid ise vastata ei suuda. Enam ei suuda.

„No aga te olete ju Itaalias olnud juba!”

„Olen küll jah, ma õppisin siin kolm kuud.”

„Siis te peaksite ju itaalia keelt väga hästi oskama, ja mis turist te enam olete, kui olete siin juba kord olnud! Miks teil üldse elamisluba vaja on? Kas te tahate uuesti õppima tulla? Kus on ülikooli kutse ning majutuskoha tõend?”

Mattun itaaliakeelsete küsimuste laviini alla.

—-

Hämaralt tänavakeselt Via della Maddalenale jõudes kissitan päevavalguse kättes jõudes korraks silmi ning endalegi ootamatult märkan, et olen jõudnud kliente ootavate prostituutide keskele. See on ootamatu, sest kuigi tean, et võin neid seal kohata, ei ole ma ennast kuidagi nendega kohtumiseks ette valmistanud. Mul tuleb neist vaid mööda kõndida.

Naisi on viis-kuus: nad istuvad majade treppidel või seisavad tänavalaternate all ning lobisevad omavahel. Nad on eranditult itaallannad, välimuse poolest nelja-viiekümneaastased, blondeeritud juustega. Nad kannavad liibuvaid pükse, pikki saapaid ning paksu talvejopet. Ma ei saaks öelda, et nad eriti atraktiivsed välja näeksid, kuid mina ei olegi see inimene, kes nende atraktiivsust hindama peaks.

Jutuvada katkeb sõnapealt ning tunnen, kuidas mind üksipulgi teraselt jälgitakse. Pole kahtlustki, et minu väljailmumine on midagi sedavõrd ootamatut: olen välismaalane – see on selge, sest ma ei riietu nagu itaallannad – ning mul on kaks kaamerat, mida ma pole jõudnud ära panna.

Naised vahivad mind üksipilgu ja mina neid.

—-

Ma ei jõua ennast ära kiruda. Ainult loll astub kaks korda sama reha otsa! Ka Andrea optimism on asendumas pessimismiga, kuid püüame halva mängu juures head nägu teha, kuni…

„Tead, helistame otse Napolisse sellesse firmasse ja küsime, kas neil on suurust 52. Ja kui on, siis palume püksid Genovasse saata!”

Andrea vaatab mind kui hullu ning ütleb ka kõvasti välja, et ma seda olen. Järgmine pooltund kulub Andrea veenmise ning telefonikõne strateegia ülesehitamise peale. Andrea köhatab hääle puhtaks ning suunab, ise näost punane, aju genova dialekti peale.

„Nemad seal lõunas peavad põhjaitaallasi nagunii imelikeks, ja pealegi, see on meie viimane võimalus.”

Järgneb telefonikõne Napolisse Sonny Bono peamajja.

Senta (kuulge), ma helistan Genovast, ma olen Genova ülikooli õppejõud…”

Andrea seletab viie minuti jooksul itsituste saatel probleemi lahti. Sonny Bono töötajatele pakub asi samamoodi nalja.

—-

Mulle tundub, et ausus ning otsekohesus, asjade selge väljaütlemine on see, mis itaallasi kõige rohkem ärritab ning neis kõige rohkem nõutust tekitab. Ükskõik mida, aga mitte rääkida asjadest ausalt ning mitte alustada oma sõnavõtte, kui järjekord minuni on jõudnud, otsekohese fraasiga „sì, sì, ma io penso che” (jaa-jaa, aga mulle tundub, et…).

„Oh issand, see pole ikka veel lõppenud,” teatab Andrea ema järjekordses telefonikõnes, kui mu doktoritöö edenemise kohta aru pärib.

„Ei, ei ole lõppenud,” teatan ning tunnen ka ise süümepiinu.

„Kui kaua kavatsete teie kaks veel niisama aega kulutada! Miks te ometigi kuhugi mujale tööle ei lähe?”

„Aga see ongi meie töö!”

„Mis mõttes?”

„Noh, loengute ettevalmistamine ja raamatute lugemine. Ja konverentsidel käimine ja artiklite kirjutamine.”

„Tahad, ma räägin Gustavoga, ta võtaks sind kindlasti oma vaibakauplusesse tööle?”

—-

Gloriana juures õhtustades pakutakse külalistele esimese käiguna trofie al pestot – mõlemad on Gloriana ise valmistanud ning toit on tõeliselt maitsev. Lauas istub mitmerahvuseline sõpruskond, tuba on tulvil hõrke aroome, emotsioone ning mahedat muusikat, õdusat augustiõhtut kerge punase veiniga, ning taamal loksub Vahemeri.

Kui esimene piatto (taldrik) tühi, esitab Gloriana küsimuse, mille tegelik tähendus ning oodatud ja ainuõige vastus on itaallaste jaoks teada, mitte aga mulle.

„Jaa, loomulikult, aitäh, Gloriana, mina võtaksin tõesti veel,” ning ulatan oma taldriku.

Gloriana jääb mulle otsa vaatama ning viskab nõutu pilgu pliidi suunas. Mina jään niisama abitult Andreale otsa vaatama pilguga „ise ju pakkus”. Kohalike kultuurinormide mittetundmisest piisab, et valitsenud atmosfääri tasakaalust välja lüüa.

„Nojah, kui sa just soovid, siis ma panen sulle,” ütleb Gloriana ning tõstab mulle pisut juurde. Söön uhkes üksinduses ning näost punasena lisaportsu ära, kirudes ennast ning lubades enam mitte kunagi Glorianat külastada. Seltskonnal on jututeemad hetkeks otsa saanud ning vaikust läbib kahvli kõlksumine mu taldrikul. Mul on tunne, et kogu seltskond on hetkeks pilgud minule suunanud ning jälgib, kuidas ma söön.

  • Autoriõigus: Kristiina Praakli ja Petrone Print OÜ, 2009
  • Toimetaja: Monika Pais
  • Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükk: OÜ Greif
  • ISBN 978–9985–9931–7–0
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
  • 320 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
K
5 aastat 8 kuud tagasi

Mõnus lugemine, sai naerda ja ka teadmiseid itaallastest, aga tõsi, raamatu pealkiri oleks pidanud olema “Minu Genova”. Ainus, mis häiris, oli itaaliakeelsete sõnade kasutamine ilma tõlke või seletuseta. Kohati jäi mulje, et raamatu hilisemad peatükid olid varem valmis kirjutatud, kuna seal olid itaaliakeelsed väljendid ära seletatud, samas kui alguses, kus oleks tahtnud täpsustusi, selgitavad märkused puudusid ja mõne lause mõte jäi häguseks. Samas ilmselt minu puhul tegemist ka keskmisest detailsema lugejaga 🙂

Külaline
Diana
10 aastat 1 kuu tagasi

Seniloetutest “Minu” sarja lemmik! Aitäh autorile nii siiruse, põhjalikkuse kui ka mitmekülgsuse eest!

Külaline
Britta
10 aastat 8 kuud tagasi

Siiani loetutest meeldis see kõige vähem, sest minu meelest on selle raamatuga vähe pange pandud – Itaalia on suur ja lai, kirjumirju ja kihiline, kultuurist ja ajaloost pakatav omaette planeet, aga autor tutvustas meile vaid täpikest sellest (mõttelisest) territooriumist. Minu Genova oleks pidanud raamatu pealkiri olema, mitte minu Itaalia.

Ei saa küll öelda, et üldse ei meeldinud. Ikka meeldis – jõudu autorile!

Külaline
Mariana
12 aastat 4 kuud tagasi

Just lõpetasin selle raamatu lugemise – meeldis väga:) Kohati naersin päris pikalt itaallaste kommete üle. Fantastiliselt hea raamat! Soovitan kõigile lähedastele ka.

Külaline
Helen
13 aastat 28 päeva tagasi

Kohe kui raamatu kätte võtsin, otsustasin lugeda. Algus oli väga huvitav, kuid pean tunnistama, et raamatu keskel läks kohati veidi igavaks, sest ma ise pole eriline kokandushuviline ja need retseptid olid minu jaoks lihtsalt ruumitäiteks. Lõpp läks jälle põnevaks ja kokkuvõtteks võin öelda, et mulle see raamat meeldis, soovitan kindlasti lugeda.

Külaline
Kaie
13 aastat 1 kuu tagasi

Üks uus lemmikutest. Lisaks autori isiklikule loole oli raamatus põhjalikult käsitletud Itaalia kultuuri, traditsioone ja tavasid. Mis peakski olema “Minu sarja” mõte (minu arvates).
Kindlasti on raamatust nii mõndagi kõrva taha panna nendel, kes Itaaliasse reisile või elama plaanivad minna.

Külaline
Maria
13 aastat 1 kuu tagasi

Väga meeldis see raamat.

Külaline
Tiina
13 aastat 2 kuud tagasi

Tegelikult on selle raamatu lisatrükk juba trükikojas tegemisel. Lähipäevadel jõuab ka meie e-poodi.

Külaline
Maire
13 aastat 2 kuud tagasi

Millal lisa tuleb sellel raamatul?

Külaline
Kats
13 aastat 4 kuud tagasi

Mulle väga meeldis see raamat! Üks sarja lemmikutest!

Külaline
Marie
13 aastat 6 kuud tagasi

Vaieldamatult minu lemmik praegu sellest sarjast. Loetud on “Minu Eesti”, “Minu Hispaania”, “Minu Maroko”. Itaalia raamat hea ettekujutuse kohalike elust, Genova linnast, Itaalia toidust, itallastest jne jne jne. Sellised raamatud võiksidki selles sarjas olla :)))

Külaline
Gerda Märtens
13 aastat 8 kuud tagasi

Minul oli väga põnev, sest mul on natuke isiklikke seoseid Itaaliaga, raamatus oli äratundmist ja kasulikku infot. Väga huvitav oli lugeda seda kui ülevaadet itaalia ühiskonnast ja traditsioonidest, ja samas läbi autori isiklike kogemuste. Samuti meeldis autori üpris kriitiline, nagu ta ise ütles, “skorpioni” lähenemine kõigele. Raamatu teebki eriliseks, et see ei ole puhas vaimustus uuest kultuurist, vaid ratsionaalne ja analüüsiv jutustus. Ajaviitekirjandus ka, ja väga sorav, kuid samas parajalt infoküllane:) aitäh!

Külaline
Helena
14 aastat 3 kuud tagasi

Aitäh Kristiinale armsalt südantsoojendava raamatu eest. Mulle meeldis, et jagasid näpunäiteid ka toidu valmistamise kohta (pasta – pesto) 🙂

Külaline
Pille
14 aastat 3 kuud tagasi

Iga maa ja raamatu juures võiks ju olla midagi, mis konkreetset lugu eristaks teistest. Osadest olen selle leidnud, Itaalia omast ei leidnud.
Saapamaale on meilt siit Eestist läinud (osad ka sinna aastateks jäänud)ju lugematul hulgal nn. tantsijaid või ka teisi, hämarate ametite esindajaid- oleks ehk hoopis värvikama ja parema loo saanud.
Aga siis oleks vist autori avalikustamisega probleeme tekkinud:)
Praegune Itaalia-lugu tundub selline pinnapealne kompamine olevat.

Külaline
Kuukiir
14 aastat 6 kuud tagasi

Algul oli lugedes tunne, nagu lobiseks oma sõbrannaga, siis tuli igavam periood ja lõpu lugemine läks jälle väga kiiresti… Tänu toreda lugemise eest!

Külaline
Mari
14 aastat 8 kuud tagasi

Hakkasin lugema seda Itaaliat…
No mina arvan, et (vähemalt vaadates pr Loone arvamusartikleid), et ta oleks ikka võinud ise selle Itaalia kirjutada…
Ikka tase tibikas järjekordselt on see praegune

Külaline
Epp Petrone
14 aastat 8 kuud tagasi

Oudekki pole meile tõesti kunagi kirjutanud “Minu Itaalia” proovitükki.

Külaline
Oudekki Loone
14 aastat 8 kuud tagasi

Kallis Mart Seilak, palun mitte levitada valeandmeid. Ma ei ole isegi mitte mõelnud kirjutada raamatut “Minu Itaalia”, rääkimata selle ühelegi kirjastusele pakkumisest.

Külaline
mart seilak
14 aastat 8 kuud tagasi

Oudekki Lloone meediakajastus jätab küül düsmentaalse ja düslektilise tunde. Muidugi on teravusele pretendeeriv kriitika arusaadav, sest “kriitik” Loone samasisuline üllitis sai kirjastuses välja praagitud.

Külaline
Andrus Arro
14 aastat 8 kuud tagasi

Hea stiilitundega kirjutatud ajaviiteraamat, lahe lugeda.