Kas süda on ümmargune? 2. osa Epp Petrone

Ilmunud
05.2013

Telesarja "Robinson" tagatoast

Selle raamatu sündmused viivad tagasi 2001. aastasse, kui üks Malaisia saarestik oli Eesti ja Põhjamaade Robinsoni-tõsielusarja võttepaigaks.

Kui keset põhjamaist vettinud veebruarikuud saabub saatuslik telefonikõne, mis kutsub tööle paradiisisaarele, ei mõtle noor teletoimetaja pikalt. Ta asub ametisse ühena jumalatest. Kõigepealt tuleb parimad raha ja kuulsuse pärast võitlejad soovijate massist välja sõeluda, siis kaamerate ees vette visata.

Võimsa reality-produktsiooni haarmete vahel on raske kõigil, nii Robinsonidel kui võttetiimidel: egod põrkuvad, himud ahvatlevad, saladused ahistavad…

Loe ka raamatu esimest ja kolmandat osa.

“Katsu Helle saada kaamera ees Janekit massseerima, ma kuulsin, et ta juba tegi poisile massaaži, mõtle, milline hea seksikas stseen see oleks!”

Need Ivari sõnad kõrvus, asun ma läbirääkimistele. Aga ei. Helle mitte ainult ei keeldu kaamera ees oma saarekaaslast masseerimast, ta keeldub kaamerate ees isegi vastamast küsimusele “Milline on mu suhe Janekiga?”. Kuidas ta küll ohu nii hästi ära tajub, imestan ma.

“Me võime su saatest eemaldada ka, lepingu kohaselt saab seda teha,” ütleb režissöör Martin, oma muheda-hajevil moega tõsiseid sõnu pehmendades.

“Aga vaat ei saa!” Helles on uljust, ta seisab, käed puusas. “Ärge unustage, et lepingus oli ka punkt, et ma võin keelduda asjadest, mis ei vasta minu moraalinõuetele!”

“Oot,” astun ma lähemale. “Sa ju ei salga, et sa masseerisid Janekit? Kus su moraal siis oli?”

(jätkub raamatus)

Kui kodubangalo juurde jõuan, kuulen sealt seest kolistamist. Sigrid on üle pika aja meil, ta tuleb uksele, näost lapiline. “Pagan, ma olen lipu ära kaotanud!”

“Mis lipu?”

“Selle kuradi lipu, selle tobeda lipu! Ma olen igal pool käinud, vaatasin üle kõik kohad, kus meie rekvisiidid on, ja lipp on kadunud!” Ta naerab hüsteeriliselt.

“Ära muretse, see on lihtsalt mäng.”

“Mis kuradi lihtsalt mäng! Kui sa ise oleks lipu ära kaotanud, siis sa nii ei räägiks!”

“Ise sa ütled mulle iga jumala päev, et ma ei võtaks mängu liiga tõsiselt,” täheldan ma rahulikult.

Sigrid lööb käega, otsib külmkapist oma rummipudeli ja kallab sealt kurku. Seejärel jääb seisma, õlad rippu. Paneb pudeli lauale ja ajab end põlvili.

(jätkub raamatus)

Hommikutervituse pilke võib olla nii erinevaid. Just selline on minu lemmik. Naeratus vaid korraks, silmanurgast. Tere, kas said öösel pärast und? Kas sa mäletad? Kas sul on kõik hästi? Kas pole lahe koos seda ühist saladust kanda?

Siis riivab ta näpuga nina, korraks. Eileöine kokkulepe on jõus.

“Teeme nii, et kui ma panen seltskonnas korra omale näpu nina peale, siis see tähendab: ma igatsen sind.”

“Aga mina? Kas ma panen siis ka oma näpu nina peale?”

“Sa pane oma näpp… hahaa, silma?”

“Ma peaks siis vist kogu aeg, näpp silmas, ringi kõndima…”

(jätkub raamatus)

Liiga vara on Alexi juurde minna. Lähen selle asemel jalutama, sest tõesti, sellel saarel või siis sellel produktsioonil on mingi kummaline energia, lihtsalt ei ole võimalik üksi olla ja näiteks raamatut lugeda. Kogu aeg on sees selline tunne, et kusagil nurga taga võib juhtuda midagi erilist, millest jääb ilma, kui omaette konutada.

Kõnnin kiirelt, justnagu mind oodataks kusagil, liigun mööda jalgrada bangalote rea kõrval…

Järsku näen madu.

Või kedagi muud, igatahes see keegi roomab või liigub kiirelt üle jalgraja, otse minu ees. Enne kui rohkem mõelda jõuan, olen juba tuldud teed pidi tagasi hüpanud, ja teise korra veel. Mu suust tuleb midagi vaikse karjatuse moodi.

“Hahahaaa!” kuulen siis naermist. “Hea reaktsioon sul!”

(jätkub raamatus)

“Kujutad ette, Leedu mehed on saarel täiesti alasti, kogu aeg! Nad otsustasid looduslikuks hakata!” Ivar naerab rõõmust.

“Kas Aras intrigeeris neid kuidagi?”

“Ei! Ise alustasid! Uskumatu!” Ivar on sellise olemisega, et teeb nüüd võidutantsu.

“Huvitav, kuidas seda eetris näidata?” mõtisklen ma valjult. “Paljad noksid ei sobi vist hästi…”

“Need saab eetris õrna rastriga katta, ei ole probleemi. Küll me räägime kanaliga selle läbi. Saad sa aru! Leedu on ikka väga hea casting’u teinud, Aras võib sulle tunduda pohuist, aga tegelikult ta teeb head tööd. Mõtle, kõigepealt topless sekspomm ja nüüd paljad mehed!”

Vahel tahaksin endale Ivari siirust ja lihtsakoelisust, mõtlen ma. Kõik tundub talle selge olevat. Paljas keha eetris – hea. Nälg – hea. Viha – hea. Tüli – hea. Tema teab, kellele ta lojaalne peab olema. Ikka vaatajatele.

(jätkub raamatus)

“Kaa-kaa-kaa…” kaagutab Sigrid Ivari poole mõnitavalt, keset restorani. Tüli on vist alguse saanud sellest, et Sigrid sõi siin ja Ivar käskis tal lahkuda, sest Sigrid pole ju enam produktsiooni liige.

Sigridis on näitleja andi, ta võtab mingi väga äratuntava osa Ivarist ja imiteerib seda nii, et Ivar muutub järsku täiesti tobedaks ja naeruväärseks.

“Mida sa endast õige mõtled!” hingab ta Sigridi poole, seistes nagu corrida-pull, altkulmu vaadates, poolpikad juuksed näo ees rippu. Sigrid ei karda, ta hüüab veel “Kaa-kaa-kaa, kaaguta vähem!”, pöörab selja ja kõnnib minema.

Hea stseen, kahju, et kaamerat pole, käib mu treenitud peast läbi mõte. Jumal lavastab meiega oma reality’t.

(jätkub raamatus)

Ikkagi ei suuda ma oma sõna pidada, ma olen tagasi, ja ta ootab. Ta embab mind ja me ei räägi mõnda aega midagi.

“Sa ju lubasid rohkem mitte tulla!” narritab ta mind siis mingi ootamatult kurja mõnuga.

“Sa ju lubasid, et hakkad oma ust lukus hoidma!”

“Äkki ei ole see uks enam sinu, vaid kellegi teise jaoks lahti?”

Ma näen läbi pimeduse tema võidukat irvet. Virutan midagi läbi toa. Padi, lihtsalt padi. Käsikaudu otsin oma riideid, teadlik enda naeruväärsusest.

(jätkub raamatus)

“Õde tuleb kohe tagasi. Põhimõtteliselt on meil siin kaks lahendust: lääne moodi tehes tuleb väike steriilne operatsioon, lõikame need merisiiliku okkad kohaliku tuimestuse abil välja, siis õmbleme kinni. Ja sul on paar päeva selline väike klassikaline haav, mis peab paranema, ning tuleb jälgida, et põletikku ei tekiks.”

“Ja teine lahendus?”

“Teine variant on kohalik komme: nemad siin võtavad puuoksa ja hakkavad vigastatud kohta peksma… tambivad okkaid niikaua, kuni need pehmeks lähevad ja hakkavad kiiremini verre lahustuma. Merisiilik koosneb põhiliselt kaltsiumist, see ei tee verele midagi halba.”

Mõtlen vaid hetke.

(jätkub raamatus)

Päikesest salvestub päeva jooksul energia kehadesse ja vajab vallandumist. Hoogu on saamas järjekordne hilisõhtune basseinipidu.

Näen mööda kõndivat Sigridit ja tõmban ta kõrvale. “Mul jalg valutab ja täna on täiskuu… Kuidas sul selle kanepiga oligi?”

Sigrid vaatab mind hetke, kaalutlevalt, vist midagi oma peas sekundi jooksul ümber paigutades, ja sosistab kähinal vastu, iga sõna välja hääldades, nagu laste sõjamängus. “Mine oota pinkide peal rannas! Me kohe tuleme.”

(jätkub raamatus)

“Mul on kodus koer,” ütlen ma hajevil lause.

“Koer?” ärkab Janek oma unelusest. “Kellega see koer sul siis praegu on?”

Väike paus. “Aa, Janek, tead, ma olen kodus abielus.”

“Ausalt või?” Janek hakkab naerma ja nakatab mind ka.

“Mida sa naerad?” küsin ma naeru vahele.

“Ei tea! Lihtsalt ma ei suuda uskuda. Enda üle naeran. Kas sul on lapsed ka?”

“Aga sinul?” küsin ma naljatoonil vastu.

Janek jääb vait, ei naera enam.

(jätkub raamatus)

“Kas sa seda saladust juba tead, et Ivar ussitab?!” Sigrid kihistab kahjurõõmsalt. “Kujutad sa ette, et kõigist meist just tema! Kes ta kogu aeg nagu mauk ainult produktsioonisaarel istus! See peab küll produtsendi karma olema, ah?”

“Mis mõttes ussitab?!”

“Tal olid jalgades liivakärbeste kratsimisest tulnud haavad, keegi teine putukas munes sinna haavadesse munad, ikkagi toores liha… ja sinna tekkisid ussid. Neist ei saa niisama lihtsalt lahti, ta peab võibolla isegi operatsioonile minema!”

Kuidas me küll seal Eestis edasi hakkama saame? Hakkan sellele mõeldes ise sügelema. Märkan, et mu turjale on vahepeal tekkinud suur punn. Kas seal sees on ka ussimunad, kas ka mina lähen tagasi, ussid naha all elamas?

(jätkub raamatus)

Teksti autoriõigus: Epp Petrone ja Petrone Print OÜ, 2013

Toimetaja: Mele Pesti
Peatoimetaja: Kaja Sepp
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Illustratsioonid: Kudrun Vungi
Kaanekujundus ja tiitelleht: Anna Lauk
Makett : Silver Sikk

Kaanefoto: iStockphoto

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–9043–4–1 (kogu teos)
ISBN 978–9949–511–30–3 (2. osa)
ISBN 978–9949–511–31–0 (epub, 2. osa)

pehme kaas, 160 x 225 mm
272 lk

12.00 

Laos

Ostan e-raamatuna
Samalt autorilt:Epp Petrone

Kommentaarid


Külaline
Epp Petrone
10 aastat 4 kuud tagasi

Aitäh tagasiside eest. Jah, loodan, et kunagi ka mu tütred loevad seda.

Külaline
Katariina Jee
10 aastat 4 kuud tagasi

Väga hea lugemine hästi uudishimulikule lugejale… Aga Epp, kas sa ikka tahad, et aastate pärast Su tütred seda loevad…??? Kuigi nimed on vahetatud, on saadet näinud inimesel ju kere kõiki ära tunda, tunnen ise ka noorpõlvest saadik “Janekit”!

Külaline
Kaia
10 aastat 7 kuud tagasi

Väga hea ja hoogne lugemine, mis tihti haarab autoriga kaasa mõtlema teda puudutanud teemadel. Lõpus teoks saav India reis paneb juba raamatu järmist sellekohast osa ootama 🙂 Tänud sulle, Epp!