Minu Ameerika 2 (esimene trükk, ilma fotodeta) Epp Petrone

Ülestähendusi unelmatemaalt

Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine. Halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi… Ja kõige selle keskel üks eesti naine.

Üks öö seriaalist „Emergency Room

Jorge saadab mind haigla välisukseni. Hetkel, mil uks kinni vajub, otsin jopetaskust välja telefoni ja valin kodunumbri.

Justin võtab esimese kutsungi peale. „Kuidas sul on?”

Kajastan reipalt sammudes möödunud paar tunni sündmuseid. Tema omakorda räägib, et istub teleka ees, laps süles magamas.

„Oot, oot, ma juba olin ju Willow tänaval,” jõuab mu telefonikõnest hõivatud reaalsusse äkki taas küm õueõhk. „Justin, ma ei saa aru, kuidas see saab olla võimalik, ma tulin haiglast välja Willow tänaval ja olen tükk aega kõndinud, aga olen ikka veel Willow tänaval!”

„No eks sa siis kõnnid mööda Willow tänavat,” teeb ta tabava järelduse.

„Aga kuidas! Ma mõtlesin, et kõnnin kodu suunas!”

Nagu kiuste pole järgmisel nurgal silte.

Seisan pidžaamapükste, saabaste ja jope väel ei-tea-kus keset öist ristteed ega suuda otsustada, millises suunas edasi astuma hakata.

—-

Tüüpe Ameerikast: meie kolijad

Ja asusime kolme asju täis topitud masinaga teele: kõige ees Justini isa, siis meie. Ja kõige taga kolijate kaubikbuss, pilgeni täis topitud.

Esimesel suurel ristmikul pöörasime papa Johni auto järel vasakule, ja nägime, kuidas kaubik meie taga pööras hoopis paremale. Ja kadus meie silmist.

„Mis toimub? Helista neile!” hüüdis Justin. „Ma helistan isale, et ta auto kinni peaks!”

Aga papa John oli juba märganud, et venelaste buss on kadunud, ta tõmbas auto kõrvale väikesele parkimisplatsile – olime ikka veel oma endises kodulinnas Port Jeffersonis.

Ta jooksis meie auto juurde ja karjus erutatult: „Kas sa proovisid neile helistada? Mis on nende firma nimi? Kas sul on nendega leping tehtud?”

Justini ema hääl oli paiskunud kõrgustesse, ka tema seisis õues meie auto juures ja rääkis oma mobiililt juba 911-ga, politsei kiirreageerimisgrupiga.

—-

Äärelinnaelust ja poliitilisest (eba)korrektsusest

„Aga – ära saa minust valesti aru! Teistes kohtades on jälle teised vead. Ma olen New Yorgis kokku ligi kümnes kohas elanud ja teist sama palju Bostonis. Igal kohal on hädad.”

Enne kui ma jõuan hakata Ingalt uurima, mis on teiste New Yorgi kohtade vead, astub ta mulle lähemale ja teatab sosinal: „Aga seda sa ikka tead, mis on selle koha suurim pluss?!”

„Ee… rand?” küsin ma kohmetult.

Inga jätkab poolsosinal – pesumaja teises otsas on veel kaks inimest oma asju ajamas. „See siin on kogu Brooklyni ja Queensi kõige VALGEM naabruskond! Siin koolis ei tööta mitte ühtegi MUSTA õpetajat! Tead, miks see nii on?”

„Ei tea,” tunnistan ma ausalt. Tunne on nagu väikesel kassil, kelle suur kass esimest korda matkale kaasa on võtnud. „Mina küll ei tea, miks see nii on.”

  • Autoriõigus: Epp Petrone ja Petrone Print OÜ, 2007
  • Keeletoimetaja: Riina Tobias
  • Kujundaja: Anna Lauk
  • Trükk: AS Triip
  • ISBN 978-9949-15-196-7
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
  • 288 lk

Paberil otsas

Samalt autorilt:Epp Petrone

Kommentaarid


Külaline
Britta
10 aastat 2 kuud tagasi

Lihtne ja mõnus, aga maailma avardav lugemine 🙂 Sõda pakkepaberite pärast jäi minulegi vist kõige värvilisemalt meelde, nii tobearmas 🙂

Külaline
M.
12 aastat 1 kuu tagasi

Ootused olid suured ning need said ka täidetud:) Väga meeldis:)

Külaline
Ann
13 aastat 4 päeva tagasi

Peab tõdema, et kõitma on jäänud Eppu äia-ämma suhe ja olemine, toredad inimesed. Samuti naersin kõht kõveras kui kujutasin ette kuidas kaks täiskasvanud inimest ühes toas pakkepaberit taga ajavad- üks prahi eesmärgil,teine taaskasutamise.

Külaline
Kaie
13 aastat 3 kuud tagasi

Alles paar nädalat tagasi kirjutasin, et tahaksin lugeda pigem uusi seiklusi uutelt maadelt, aga nüüd pean oma sõnad tagasi võtma, vähemalt “Minu Ameerika 2” suhtes. Õppisin samal ajavahemikul USAs ja olen nüüdki üle mitme aasta Eestist ära olnud ja seetõttu oli päris palju neid kohti, kus ma mõtlesin, et ma tunnen ka samamoodi, aga ise ei oskaks neid mõtteid nii hästi kirja panna. Mu lemmikuks oli jõulude tähistamise peatükk, kui ei saanud kuidagi raamatut kõrvale panna. Kõige suurem äratundmisrõõm oli aga immigrandielu faasidest, “ei siin ega seal”-tundest ja “Kuidas saad aru, et oled väliseestlane?” peatükki lugedes. Jään 3. osa ootama:)

Külaline
Super
13 aastat 11 kuud tagasi

“Minu” sarjadest lemmikud ongi need “Ameerikad”. Millal 3. osa tuleb?

Külaline
Chrislyn
14 aastat 3 kuud tagasi

Ma ootaks ka veel järge lugesin neid raamatuid muie näol nii tuttva tuli kõik ette, eriti see Ameeriklaste mõttemaailm ja elustiil ja tore samastada ka oma mõtteid- olles ise USAs käinud.

Külaline
Helena
14 aastat 9 kuud tagasi

Minu Ameerika on üks parimaid leide! Tohutult kaasahaarav ja emotsionaalne, kirglik ja lõbus. Fantastiline! PS! Raamatukogust on seda sarja raske laenata, järjekorrad on ülipikad :)Jään ootama kolmandat osa!

Külaline
Piret
15 aastat 4 kuud tagasi

Ma olin nendest raamatutest enne kuulnud (mingite Kuku raadio intervjuude kaudu) ja mõelnud, et peaks ostma, aga kuidagi alati läks meelest ära. Aga, Epp, kuulsin sinu intervjuud kolmapäeva (5.11.08) varahommikul “Välismääraja” valimiste erisaates ja kuna mulle väga meeldis kuidas sa oskasid seda meeleolu vahetult edasi anda, läksin neljapäeval poodi ja ostsin mõlemad “Minu Ameerika” raamatud, mis ma nüüdseks olen ka juba läbi lugenud. Nii hästi on kõik äratuntav (käisin kunagi aastaid tagasi aasta USAs keskkoolis). Kiitsin oma ameeriklasest poiss-sõbrale ka kui hästi kultuurilised eripärad on välja toodud. Tema küsimus oligi, et kas seda inglise keeles ka saada on? Minu arvates oleks see hea idee. Lausa kohustulik lektüür ameeriklastele, kes eestlastega abielluda kavatsevad… et mis neid ikka ees ootab. Kuidas on tõlkimisega?

Külaline
LiinaHilda
15 aastat 9 kuud tagasi

Mina sain raamatu “Minu Ameerika 2” lahkumiskingituseks sõbrannalt. Lugesin lennukis ja esimesel kuul New Jerseys elades. Siiani vahel teen raamatu suvalise kohapealt lahti ja tõden, on jah nii.!
Mõnus.!
Hea oli lugeda kellegi maailmast ja arvamusest ja nüüd hiljem kõike sama kogedes mõelda, see ongi see mida Epp mõtles.!
Tänud.!

Külaline
JP
16 aastat 28 päeva tagasi

Aitäh raamatu eest ja ootan “Minu Ameerika 3” osa. Soovitan lugeda nii neil, kes Ameerikat fännivad kui neil, kes vihkavad või nalja heidavad. Igasuguste prillidega saab läheneda ja neid lugusid tõlgendada.

Külaline
juta
16 aastat 1 kuu tagasi

katkendite alusel hinnates – ma vist jätaks ostmata, ei ole aega lugeda!

Külaline
Jaanika
16 aastat 1 kuu tagasi

Olin juhuslikult poes, kui jäi silma raamat „Minu Ameerika 2”, ostsin ära. Eelkõige seepärast, et mulle on alati Ameerika meeldinud ja olen tahtnud selle elust teada. Õnneks avanes võimalus ja raamat meeldis väga, loen teist korda seda ning mul on heameel, et avastasin sellise suurepärase kirjaniku nagu Epp Petrone. Kavatsen osta ka teisi raamatuid ja ei jõua „Minu Ameerika 3’e” ning Ameerika külastamist ära oodata! Aitäh!

Külaline
Kaisa
16 aastat 3 kuud tagasi

Sry, kiiruga kirjutasin, peab olema “Minu Ameerika 1”.

Külaline
Kaisa
16 aastat 3 kuud tagasi

Sama hea, kui minu Ameerika 1. Eriline lemmik on jõulunäidend!