minu_brussel
9,00 €

Ilmunud
05. 2011

Brüssel on meie uus Moskva, mis siis, et vanast pealinnast väiksem ja kõvasti kaugemal. Vladimir Võssotski asemel kuulatakse siin Jacques Breli ja Punase väljaku sõjaväeparaade asendavad streikivate põllumeeste traktorirongkäigud. Brüsselis elavad kõrvuti klanitud kodanlased, käratsevad moslemid, laisa sammuga neegrid, alalhoidlikud asiaadid, ropu suuga poolakad, maalähedased flaamid ja suurlinlikud prantsuse keele kõnelejad. Klaasist kontorihoonete ja hallist kivist elumajaridade vahel keeb kultuurielu, mida tasakaalustab töine olelusvõitlus.

Minu viis aastat uues Moskvas möödus paukuva gaasikatla kõrval magades, lahtise autoga Brüsseli-alustes tunnelisoolikates kihutades, Põhja-Belgia ainsas metsas marjul käies, kolumblaste kõrtsis ussiga maitsestatud napse neelates ning metsikute kirjanike ja ületsiviliseeritud eurokraatidega sinasõprust juues. Kõik see annab kokku satiirilise reisiraamatu, kus komöödia põimub melodraamaga ja poliitiline ebakorrektsus siira inimarmastusega.

Vahur Afanasjev

Raamatu autor valiti 2011. aasta parimaks reisikirjanikuks.

Katkendid

Kuigi tööle asudes soovitati asutuse kaelakaarti avalikus kohas mitte kanda, rippusid Luxi platsil eurotähekestega kaardid otsekui tõutunnistused. Kõigil oli sarnane taust, nii et jutu alustamine ei valmistanud ka häbelikule nohikule raskusi. Loodi tööalaseid ja isiklikke suhteid, arendati karjääri ja suguelu. Huvi pärast püüdsin Luxi-rahvaga suhestuda, aga aina korduvad teemad ning komsomolistiilis mõttelaad olid tülgastavad. Eriti lollakana mõjusid värskelt rammusa palga peale saanud idaeurooplased, kelle suust kuulis mõtteavaldusi à la „milleks meile ametiühinguid, kui on olemas personaliosakond”.

Eraldi liigi moodustasid praktikandid ehk stažöörid, kelle palgast piisas napilt elamiseks või jäi koguni puudu. Nende eesmärk oli võimalikult palju kontakte hankida, et tulevikus Brüsselisse tööle saada. Vanemad kaelakaardistatud seltsimehed olid nende jaoks pooljumalad ning mitte liiga vana välimusega keskastme euroametnikul piisas Luxi platsil vaid oma ameti mainimisest, et stažööritüdrukute hormonaalne tasakaal üle võlli kiigutada.


Lootsin, et satun õige pea kohaliku kultuurieliidi pralledele, kus mitte ainult ei vennastuta-õestuta alkoholi kaanides, vaid veetakse ninna nokust pikemaid kokaiinitriipe, sõidetakse täistuubitud luksusautos linnalähedasse villasse orgiat pidama ning mõistagi sõlmitakse diile, mille tulemusena valmivad kassafilmid, üleliidulised teatriprojektid, näevad ilmavalgust bestsellerid.

Otsa peale saamiseks uurisin Eesti kirjanike postiloendis, kas kolleegid teavad toredaid Belgia kirjanikke. Karl Martin andis mulle Brüsselis elava hollandlase Serge’i kontakti. Ütles, et peale muu pidavat tüüp olema ühtviisi kibe käsi nii poksis kui klaverimängus. Nad olid koos sõitnud rahvusvahelise kirjandusrongiga läbi Euroopa – kogemus, mida Serge on kümneid kordi ühest või teisest servast meenutanud.


Mäletan vahejuhtumit kirjandusfestivalil Gentis, kui tarbisin Serge’i ülejäänud toidutalongide eest automaadikohvi. Mulle hiilis külje alla prillidega onkel ja tutvustas ennast naeratades, aga kohe oli näha, et tal on mingi mure hingel. Ta ei küsinud miskit otse, vaid kulutas viis minutit, saamaks teada, et mina antud üritusel ei esinenud. Tagasihoidlikult märkisin, et olen kontoritöötaja Eestist. Nüüd läks asi kurjaks: „Sa ei ole isegi kunstnik, aga SÖÖD!” (inglise keeles öelduna“You’re not even artist, but you are EATING!”). Tõesti, mu habemes leidus reetlikku küpsisepuru. Säh sulle Lääne kultuuri. Milleks sellisel maal kirjanik olla, kui riigi ja rahva kulul prassida ei saa? Kultuuri, glamuuri ja kokaiini ma ei näinud, ainult ahastust, tülpimust ja närvlikku kibedat amfetamiini.


Belgia on nii lage maa, et sarnaselt merele tajub silm planeedi kumerust. Elanuks Kopernik Flandrias, ei oleks keegi tema teoorias kahelnud – maa on tõesti ümmargune. Kahtlustan, et teadvuse sügavates kihtides pelgavad kõik belglased mööda maakera alla libiseda. See teadmine täidab neid metafüüfilise õudusega ning sunnib ettevaatlikkusele. Hing ihkaks minna, aga mine tea, võib-olla juba järgmise kurvi taga muutub pind nii kumeraks, et kõverad flaamivarbad ei jõua enam mullast ja murust kinni hoida.


Belgias pole ühiskondliku progressiga kaasas käinud klassivahede hägustumine viisakusväljendeid ära söönud, vaid viinud need üldkasutusse. Kui poes kutsub kassiir koristajat, ütleb ta: „Proua koristaja, palun kolmanda kassa juurde”, mitte ei kärata: „Koristaja, kolmas kassa!” Veel hämmastavam, et tasulise peldiku valvur ja külastajad vestlevad stiilis „Tervist, proua! – Tervist, härra! – Palun, 30 senti! – Palun! – Tänan!”. Külastuse lõpus öeldakse tingimata: „Nägemist, härra, kena õhtut! – Tänan, proua, head õhtut!”

Tõeline iva ei seisne teps mitte sõnakasutuses. Usun, et belglased mõtlevadki nõnda. Autojuht, koristaja, peldikuvalvur, turvamees, advokaat, müüja, pangaametnik – kõik käivad õige mehe näoga ringi ja peavad endast lugu, kõnetades oma sisemist mina härra-prouaga. Ja kes endast lugu peab, peab teistest ka. Eestis annab enese ja teiste mitteaustamine igal sammul tunda. See on mingi psühholoogiline värk, postkolonialistlik kompleks, mida teised ja me ise endale ligi kaheksasada aastat oleme sisse peksnud.


Hakkasin ennastki tüünelt tundma, sest ma ei kartnud enam mitte midagi. Kes on sündinud Euroopa servas Nõukogude Liidus, poris ja pimedas, pättide ja joodikute hulgas, ei pelga muud, kui endast lolli muljet jätta. Koolipidudel, õhtuses linnas, maamajas ja metsa vahel – igal pool olen ma kartnud, ringi vahtinud, olukorda hinnanud. Isegi Tartu linna peatänav muutus igal reedeõhtul rindejoone sarnaseks paigaks, kus sportlikud purjus noorukid saatsid väljakutsuva pilguga kõiki, kes tähelepanu äratasid.

Raske õppustel, kerge lahingus. Brüsselis jalutasin läbi öise pargi, nagu läheksin külmkapist mineraalvett tooma. Ja ei juhtunudki minuga, ptüi-ptüi-ptüi, mitte midagi kohutavat nende tublide päeva- ja öötundide jooksul, mis ma tolles natuke suures ja ivake kõledas linnas ringi patseerisin. Eestis oli mind kogu ettevaatuse juures korra röövitud ja korra niisama kolki antud. Vägivalda ning kahtlaseid olukordi Brüsselis jätkus, ent tunne, et just mina olen Läänes oht ja mitte Lääs mulle, pole kadunud, ehkki ajapikku olen ettevaatlikumaks muutunud.


Otsust naasta 2007. aasta sügisel veel kolmeks aastaks Brüsselisse kahetsen vaid seetõttu, et jäin nõnda ilma oma isa viimastest aastatest.

Võib-olla oleksin Eestis olles saanud temaga natuke elust ja armastusest rääkida, ehkki ta polnud sedamoodi mees, kes neist asjust oleks omal algatusel juttu teinud. Kui juuni alguses 2010 Marega Eestisse jõudsin, oli vähk isal jõu täiesti ära võtnud, nii et tähtsaid jutte ei saanud enam ajada. Vaid kuu aja pärast vajutasin kinni laud ta igaveseks kustunud pilgu ees. Vanema surm paneb sisekosmose sügavamad kihid liikuma. Ma ei oska veel öelda, kui palju see mind lühikese aja jooksul muutis, aga vist mitte vähem kui viis aastat Brüsselit.

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Vahur Afanasjev ja Petrone Print OÜ, 2011
  • Toimetaja: Eda Alllikmaa
    Keel ja korrektuur: Riina Tobias
    Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
    Kaart: Kudrun Vungi
    Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti
    Küljendus: Aive MaasaluTrükk: OÜ GreifISBN 978-9949-9076-7-0
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
    255 lk

Kommentaar

  1. Väga vinge kaanekujundus!!! Ootan…

  2. Ega see juhuslikult mai esimesel nädalal juba poelettidel pole? Tundub mõnus kaaslane Brüsseli võtuks :)

  3. “Minu Brüsselil” pole muud valikut kui ilmuda hiljemalt 5-ndaks maiks, sest siis on planeeritud raamatu esitlus Tartus. Seega teoreetiliselt on täiesti võimalik, et saab seda osta juba mai esimesel nädalal.

  4. Kaanekujunduse ideeks on siis Brüsseli kapsas :P
    Käratsevate moslemite kohapealt korrigeeriks – käratsevad araablased, kuna kaugeltki mitte kôik Brüsselis elavad moslemid ei lärma. Seda, et poolakad ropendavad, vôin ka kinnitada… lisaks sellele on enamus poola jômme nutikad vargad ja viina järgi haisvad sosssepast ehitusmehed.

  5. Olles ise euroametnik Luxis, tundub Vahur Afanasjevi valimine “Minu Brüsselit” kirjutama kuidagi imelik. See on maitse asi, kuid minu jaoks solgib see “Minu…” sarja ära.

  6. Annan väärtusliku vihje Brüsseli-raamatu kohta: «??? ? — ?????????».

  7. Lugesin läbi. Säherdune vedel lugemine. Autorist saab ehk rohkemgi teada kui Brüsselist. Brüsselis olnutele pakub ehk rohkem pinget ja äratundmist.

  8. Suur pettumus… Tai raamatu kõrval üks sarja kõige nõrgemaid ja mõttetumaid.Kuidas nii nõrgal tasemel asi üldse läbi läks? Hea, et saab raamatukogust võtta, ei pea oma raha eest ostma (ha ha haaa, autorid saavad ju laenutuste pealt ka honorari) :D :D

  9. Minu meelest selle sarja üks paremaid raamatuid.

  10. On tunda, et raamatu on kirjutanud inimene, kes kirjanduses on kodus. Väga palju toredaid mahlakaid väljendusi ja seiku. Mõnda lauset lugesin mõnuga mitu korda : )

  11. Issand jumal.. Olen elanud 10 aastat Belgias ning võin öelda et Afanasjev on viimane inimene kes oskaks kirjutada Brüsselit tutvustava raamatu. See tekitab väga vale ettekujutuse Belgiast.

  12. See raamat oli hästi kirjutatud, kuid natukene igav minu jaoks. Oleksin lootnud natukenegi teistsugust Brüsselit lugeda.

  13. Pärast Minu Marokot oli kontrast ehmatavalt suur ja alguses häiris ümber augu jutt. Mingil hetkel harjusin ära. Mahlakas lugemine igastahes. Meenutas mu kolleegi, kes võiks samasuguse raamatu teisest Euroopa linnast kirjutada, ainult tänava ja kõrtsinimed oleks vaja ümber vahetada tal, kogemus ja elustiil on täpselt sama.

  14. parimaid raamatuid minu sarjas….otsekohene ja poliitiliselt ebakorrektne nagu mulle meeldib…

  15. just lõpetasin. väga meeldis! mõistan, miks autori osas siin nii palju nurinat on kommentaarides, aga mulle läks autori tüüp, tegemised ja mahlakas jutustusviis vägagi peale :)

  16. Muidu tore ja ladusalt loetav raamat, kuid pisut häiris autori püüdlus olla ülimalt teravmeelne.

  17. Nõustun viimase autoriga, et teravmeelsus häiris. Lisaksin siia ka üleoleku. Muus osas oli mõnus lugeda, sest tuttavaid seiku ja kohti tuli ikka ette, isegi kui kõigega nõustuda ei tahaks :). Aga jah, Brüsselis on nii palju eestlasi, et ehk oleks mõne teise brüsseldaja kirjutatu parema tulemuse andnud. Ootused raamatule olid kõrgemad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga