minu_gruusia

Ilmunud
09. 2010

Tulevase magamistoa aknast avanev hommikune vaatepilt lööb tummaks. Lillakasmustad viinamarjakobarad punakuldses koiduvalguses ning taevasse kõrguv küpressiteravik sinetavate mägede taustal olid jäänudkorterit tutvustavas meilis mainimata. Tajun äkki, et kogu see aeg on väljast kostnud tsikaadide kõrvulukustav saagimine. Sellest saabki siin maal mu lemmikhelin. Kas ma juba mainisin, et õhk on sume kui samet, sõna otseses mõttes? Minu peaaegu juhuslikust viisasekretäriks kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike, kuid ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis mulle otsekui teise lapsepõlve.

Dagmar Raudam

Katkendid

Autojuht Tazo ehmub kohutavalt, kui minu kirbutsirkust näeb, ja peaaegu keeldub meid peale võtmast. Sassa ei ole kade ka, vaid jõllitab Tazot kogu tee läbi lõgiseva puuriukse laienenud pupillide ja klaasistunud silmadega, püüdes teda aeg-ajalt oma ribadeks kraabitud küüntega krabada, ise samal ajal koioti moodi ulgudes.Hiljem selgub, et Tazo oli just sel aastal mingil veidral moel väikese kassipoja käest marutõve saanud ja sunnitud mitmeid kuid olema ravimite peal, mis ei võimaldanud tilkagi alkoholi tarbida, ja kui naabri-bidzo’d (otsetõlkes poisikesed, kuid laiendatult kasutatakse seda sõna kõikide meessoost isikute kohta, vanusest hoolimata) tema teele satuvad, kuuldub ikka mõni mõnitav “mäu!”. Nii et autojuht Tazol on selja taga täitsa mokas suvi ja siis tulen veel mina oma musta keerubiga.


Kord peatume ühes kurus, et pildistada maalilist vaadet valgeid lambatupse täis külvatud smaragdrohelistest mäenõlvadest. Kuna osad tupsud on korratus karjas ka sõiduteel, siis oleksime niikuinii peatuse pidanud tegema. Klõpsutame õhinal, siis näen ärritunud karjust mäest alla tuiskamas ja midagi meile karjumas. Veider kade vanamees. Ei tohi lambaid ja mägesid pildistada? Aga enne, kui me oma arvamust jõuame avaldada, näen ühe lamba näos välkumas tohutuid kihvu ja saan aru, et lammaste vahele on end osavalt peitnud hiiglaslikud kaukaasia lambakoerad. Sõna otseses mõttes viimasel minutil jõuame autosse hüpata ja uksed kinni tõmmata. Oh sa raks! Selle peale jutustab keegi kohe loo, kuidas ööpimeduses lambakarjast läbi sõitnud mehed otsustanud ühe endale šašlõkiks napsata. Mõeldud, tehtud – autouks lahti ja kõige suurem lammas sisse. Kuid ellujääja sõnul olevat tegu olnud karja valvekoeraga.


Levan on huvitav persoon, kellel on selja taga elu Prantsusmaal, töötamine Gruusia välisministeeriumis ja kultuuriministeeriumis ning päris edukas kunstnikukarjäär nii Prantsusmaal kui Venemaal. Pärast augustisõda on ta aga nii murtud, et ei maali ligi pool aastat midagi. Tutvume temaga aga Suhhoi most’il (Kuival sillal). Suhhoi most on Tbilisi kunstitäika, kuid siit saab loomulikult ka kõike muud. Näiteks kümnelarised vanad vasest pähklirauad, mis oli minu esimene ost. Lääne turistid saavad siit osta hulga NSV Liidu aegset pahna nagu oktoobrilapsemärgid ja pioneerikaelarätid või Vigriga olümpiapostkaardid.


Gruusias peetakse sündi, surma ja abiellumist nii olulisteks sündmusteks, et rahalistest raskustest hoolimata sa lihtsalt pead neid suurejooneliselt pühitsema. Kuna suguvõsad on reeglina väga arvukad, siis võtavad taolised üritused, nende ettevalmistamine ja nendel osalemine suurema osa grusiini vabast ajast. Samuti on need mõjuvad põhjused töölt puudumiseks, sest tihtipeale viiakse üritus läbi kuskil teises Gruusia otsas ja vahemaad on teadagi pikad ning teeolud tihtipeale keerulised. Kõige kauem vältab matus. Õnnetul leinajal ei olegi tegelikult mahti leinata, sest ta peab vastu võtma kõik, kes kadunukesele au osutama saabuvad.


Reeglina abiellutakse Gruusias väga vara. Kurameerimise periood on aga kirglik ja intensiivne. Eesti tüdrukud võivad sellisest kuramaažist vist ainult unistada. Poiss passib nagu kutsikas ööd ja päevad su ukse taga, jalutatakse üksteise külge kleepununa, telefonid on punased lakkamatutest kõnedest ja sõnumitest. Pargipingid on ilmast olenemata kõik viimseni armulõõsas paaride poolt hõivatud. Poiste ja tüdrukute teema on kogu aeg kuum ja testosteroonitase nii kõrge, et kui juhtud rannas aega veetvate noorte kõrvale, siis on õhutemperatuuri tõus möllavate kehade ümber nii järsk, et kuuma õhuvirvenduse intensiivsuse kasv on silmaga märgata. Sealjuures usub enamik grusiine (see on küsitluse teel välja selgitatud), et gruusia üks iidsemaid traditsioone, mis on siiani elus ja millest rangelt kinni peetakse, on naiste süütult meheleminek.


Kuigi tänapäeva Gruusias töötavad naised nagu mehedki, meeldiks suuremale osale meestest, et naine toimetaks kodus. Ei ole harvad juhused, kui hoolimata sellest, et naine on pere ainus stabiilse sissetulekuga liige, sunnib perekondlik surve teda tööst loobuma. Kodus passiv töötu gruusia mees ei talu mõtet, et ta oma naise rahakotist sõltub, ja muidugi on üks kaalukas faktor ka armukadedus. Armukadedus on vastastikune ja minu arvates gruusia ühiskonnas igati põhjendatud. Loomulikult ei saa üldistada, aga traditsiooniliselt on nõnda, et kui naine on saanud emaks, siis ongi temast saanud ema, kes on gruusia peres küll kõrgelt austatud, kuid emaks olemine ei ole siin enam päris seesama mis naiseks olemine. Millegipärast on need erinevad kategooriad. “Naist” otsitakse väljastpoolt kodu ja see on normikohane käitumine, millest keegi kõva häälega ei räägi. Niisugustel puhkudel muutuvad populaarseks välismaa naised.


Ootan autos, kui näen Natat kaame näoga väravast välja jooksmas.

“Jejo netu uze!” (Teda pole enam!)

Ma ei saa aru: “V kakom mõsle?” (Mis mõttes?)

Esimene mõte on, et nad kuradid on lasknud tal kukkuda või end surnuks nutta või ma ei tea…

“Oni jejo otdali!“ (Nad andsid ta ära!)

Ma ei saa ikka aru: “Kuda otdali?” (Kuhu nad ta andsid?) Ma ei taha kuidagi aru saada. Istume tummalt üsna tükk aega pimedas autos, enne kui mõlemad korraga nutma puhkeme.


Peeter saabub kohtumiselt, kenasti heledas suveülikonnas, võimsa kuldkellaga randmel ja lipsustatud. Täiendame tema esinduskostüümi tibukollaste kummikinnaste paari ja pesuharjaga ning pistame halba mitte aimava kassipoja pesukaussi, kus sees pisut nõudepesuvahendit. Peeter hoiab jubedalt kräunuvat kribalat kindlas haardes ja mina harjan ta kiiresti üle. Laseme kassipoja lahti ja veest tilkuv skelett, hapukoort täis pugitud pallike käppade vahel õõtsumas, punub jälle roosipõõsasse. Selle teoga meievaheline usaldus siiski veel hävitavat hoopi ei saa, mõne minuti pärast lööb ta juba mu süles käteräti sees mõnusasti nurru. Paneme talle nimeks Tom, tulise Toomase auks. Tegelikult ei ole meil õrna aimugi, mida arvab esinduse juht selle rajaka majja võtmisest.

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Dagmar Raudam ja Petrone Print OÜ, 2010

Toimetaja: Anneli Sihvart
Keel ja korrektuur: Riina Tobias
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Pildialbum: Dagmar Raudam, Reet Urbsoo, Toomas Lukk, Rein Nettan, Piret Kalda, Signe Poom, Diana Sillaots Küljendus: Aive Maasalu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–9076–0–1

pehme kaas, 130 x 190 mm
192 lk

Kommentaar

  1. mu isamaa. minu gruusia, elu nagu mägitee. Dagramr Raudam is the best!
    I like Estonia!
    Estonia and Georgia!!!

  2. Ma just mõtlesin, et teen raamtute ostmisele mõne ajalise pausi. Jääb vist ära.

  3. Teisiti ei saa, tuleb see ka ikka osta :)
    Kas ka sellele raamatule tuleb Tartu keskraamatukogus “Minu Gruusia” teemaline kohtumine? Ootaks seda väga :)

  4. Kindlasti tuleb, aga millal täpselt, pole veel selge. Me jätkame ilmselt kohtumisi ka uuel aastal, nii et võimalik, et jääb järgmisse aastasse.

  5. Tartu raamatukogu jutuõhtu kohta – see võibolla tuleb detsembris.
    Tallinna esitluse kohta – olete kõik oodatud :) ja see Grrusia-Horvaatia ühispidu on neljapäeval, 16. septembril kell 18 Balti jaama kohal restoranis Travel. Täpsemalt leiab infot siitsamast meie esilehelt, meie Facebookist ja meie blogist(petroneprint.wordpress.com).

  6. Dagmar Raudam: Minu Gruusia
    Elu nagu mägitee

    ?????

  7. Ülimõnus kirjastiil – humoorikas ja ladus. Üks selle sarja lemmikraamatutest!

  8. Üka paremini kirjutatud Minu sarja raamat. Meeldis väga!

  9. “Minu…” sarja vaieldamatu lemmik. Kui suudetakse tekitada tunne nagu viibiksid ise Gruusias ning kohe-kohe saad noppida valmis viinamarju, siis see ütlebki kõik raamatu ja autori headuse kohta.s

  10. Väga hästi kirjutatud raamat! Emotsiooni oskab Dagmar suurepäraselt edasi anda! Aitäh! :)

  11. Väga nauditavalt kirjutatud raamat Gruusiast! Olen ka ajavahemikus 2007-2010 kaks korda Gruusias käinud – on nii äratundmisrõõmu kui ka täiesti uudseid momente.
    Igal juhul – tänud autorile! Tasub kuulata ka http://www.youtube.com/watch?v=2GHIGy2ulFk

  12. Väga südamlik,kaasahaarav ja targa inimese kirjutatud. Ei tea iseg miks, aga autor tekitas usaldust.

  13. Kahtlesin pikalt enne “Minu Gruusia” laenutamist. Teada-tuntud-tõde on see, et raamatukogus on Minu-sari tõeline hitt ning see omakorda kordineerib raamatute suure hõive, mille tulemusena on oote järjekorrad meeletult pikad.
    Kuid ma ei pidanud pettuma, kuna Gruusia oli kõike muud kui igav ja sisutühi. Ahmisin igat rida endasse ning igas sõnas õhkus autori elukogemust. Siit ka moraal- ära hinda raamatut vaid kaante järgi:)

  14. Oi mulle “Minu Gruusia” hirmsasti meeldis! Väga südamlikult kirjutatud raamat, keeleliselt ka ladus ja muhe. Ainult kaks pisiviga jäid kripeldama. See, kuidas lk 25 jalg all krõmpsusid teokarbid (teokarbid krõmpsuvad ikka ainult hamba all) ja see, kuidas Peeter käib road-offi tegemas (ikka offroadi tehakse), aga need panid pigem muigama kui häirisid.

  15. Helena-lugu ei lähe meelest. See kurb tuuleveskitega võitlemine varjutas tumeda pilvena kogu ülejäänud helge reisijutustuse. Raamat nagu pilvine taevas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga