Elust_kirju_Epp
9,00 €

Ilmunud
11. 2014

“Elust kirju” algab lapsepõlvest, kulgeb läbi konarliku kooliea ja haiguste tudengiseisusesse, hüppab läbi Indiast, Itaaliast, Venemaalt, Hispaaniast, jääb kauemaks New Yorki, kolib Tartusse ja siis Viljandisse, saab lapse, teise ja kolmanda, otsib elu mõtet, aga tavaliselt lihtsalt elab…

Üks mikromaailm, mille seest paistavad tuhanded teised.

Katkendid

Naljakas. Laps näeb muresid seal kohtades, kus ema-isa naeraks ega võtaks seda hirmu tõsiselt, kui laps neile räägiks – kujutate ette, ta arvab, et me unustame ta haiglasse! Ja samas ei muretse laps seal, kus täiskasvanud oma südant vaevavad – mäletan hingematmise hoogusid, mäletan raginaga hingamist ja kraapimist kopsudes, aga see oli mu elu osa.

Sanatooriumis käidi mul üks või kaks korda külas. Olin sunnitud ise kirjutama hakkama ja muidugi lootsin iga lõuna aeg, et postiljon toob kodust kirja.

Üks kuu on lapse jaoks igavik. Ja kui siis lõpuks lapsevanem tuleb ja küsib: “Kuidas läheb?”… Mis seal imestada, kui pisikeses südames midagi juhtub ja see mälestus nüüd kusagile väga sügavale on ära peidetud.

(jätkub raamatus)


Ühel sügisel tuli meile otse pedagoogikakoolist õpetajaks pikk ilus naine. Ta võis olla umbes kakskümmend kaks. Meie olime neliteist. Mäletan, kuidas ta esimest korda klassi ees seistes ütles, tundus, et varem valmis mõeldud sõnu, otsides meiega silmsidet: “Me oleme ju peaaegu ühevanused! Ma arvan, et meist saavad sõbrad!” Ta pilk hüppas ühelt näolt teisele ja eksles klassis ringi, kuid me vist ei vaadanud talle vastu nii avalalt, nagu ta lootnud oli.

Tema hirmu oli õhust tunda. Ta kartis meid – lapsed haistavad sellised asjad hoobilt ära. Alles nüüd võin lisada: ta kartis meid, sest ta lootis meilt nii palju. Ta oli elevil ja üritas kasutada alates esimestest tundidest põnevaid meetodeid: “Nii, nüüd teeme selle jutu tegelaste üle kohtuprotsessi! Olete nõus?” Me vaatasime teda kalapilkudega vastu ja noogutasime loiult. Vahel küsis ta: “Kas te tahaksite teha ühe suure või kaks väikest sõnade tööd?” Ta tahtis teha meiega koostööd, mitte meie üle valitseda. Aga meie olime saanud juba esimestest klassidest peale selgeks, et kool on võimuvõitlus.

(jätkub raamatus)


Ja ma armastan Venemaad. Ma ei tea, miks. Ma polegi seal maal eriti palju käinud, nii et see armastus on rohkem platooniline. Kui ma üritan otsida, mida ma siis selle Venemaa sees armastan, lööb ninna õigeusu kiriku küünalde lõhn.

On meeles üks hetk Petseri kloostrist, kus lõhnas nii, et ma olin täiesti kindel, et ma olen seal enne olnud.

Mu vanaisa on Petseri lähedal sündinud. Aga minule oli seal viibida elus esimest korda. Ja sellest peale, kui sealt kloostrist lahkusin, olen alati tahtnud tagasi minna. Kus maailma linnas tahes õigeusu kirikut või kloostrit kohates tahan sisse astuda. Ka armastus Kreeka vastu on peidus sealsetes kirikutes. Miks see nii on? “Sul on õigeusk veres,” ütlevad nad, kes mind seal ees ootavad.

(jätkub raamatus)


Ikka veel ei jõua ma ära imestada, kui suvaliselt värvatakse tööle uusi inimesi. “Ma olevat neile normaalse inimese mulje jätnud,” sai ta hiljem teada. Mitte liiga loll, mitte liiga tark, mitte liiga jutukas, mitte liiga vaikne. Mitte liiga räpakas, mitte liiga lipsustatud. Mitte liiga noor, mitte liiga vana… Nagu ikka, töökollektiivi otsitakse ju ikka omasuguseid. Need, kes gängi sobiksid.
“… ja Bernadette ütles, et nad tahavad teha uusi reporterikohti, tahavad kedagi normaalset,” jätkas ta nüüd. “Kedagi, kes seltskonda sulaks. Ju sa siis jätsid hea mulje…”
Nojah, ma olen täpselt kaks korda Justini töökohas käinud ja hea mulje jätsin näiteks märkides, et neil on meeste ja naiste WC koos nagu “Ally McBeali” teleseriaalis… Ja muud sellised tobedused, mis ei näita mitte midagi professionaalsete oskuste kohta, küll aga seda, et ma võiks “gängi” kuuluda.

(jätkub raamatus)


Mina olin kuueaastane, kui ma midagi sellest “teisest poolest” ära nägin. Kukkusin paadisillalt vette. Imeline rahu, roheline tunnel. Ja valgus. Tunneli lõpus oli käsi, millest üritasin kinni saada, või oli see lihtsalt paadisilla tala, millest üritasin siinpoolses maailmas haarata. Roheline käsi läks eest ära ja mina muudkui tõmbasin kauguse poole, igatsesin lõppu jõuda, aga see libises eest.

Järgmine mälestus on kodust, linade vahel. Sõbranna, kellega paadisillal jalgu kõigutasime, oli mu kukkumise peale kõva kisa teinud, samas tiigis kala püüdnud mehed olid mulle järele hüpanud.

(jätkub raamatus)


Tookord Indias, kui raha ei olnud ja kõht korises… Elasin aašrami suures ühikatoas, madratsitel oli umbes kakskümmend naist. Käisin iga päev vaatamas pangaautomaadi juures nagu näljane vasikas lehma juures, et kas on midagi tulnud – vaat see oli aeg, kui tuhandekroonine honorar Eesti ajakirjandusest aidanuks väga, aga millegipärast honorarid viibisid.

Tulin tagasi ja leidsin oma madratsipeatsi juurest koti kolme pirukaga. Ma ei tea, kust need pirukad sinna said.

(jätkub raamatus)


Aga mu tuttav tüdruk läks tuld täis.

Ja rääkis.

“Tead, kui ma veel ülikoolis õppisin ja mul oli vähe raha, siis tegin oma täditütrega kokkuleppe, et aitan tal raha eest ta kodu koristada. Kui minu isa sellest kuulis, sai ta hirmus vihaseks. Mis jutt, miks ta ise ei korista! Miks sina pead tema tuba koristama! Ja kui mu toonane boyfriend sellest kuulis, siis sai veel vihasemaks... Et miks mina seda alandavat tööd teen!”

Ta loobus koristustööst ja hakkas lehes reporteriks. Mis on ju tegelikult ka omamoodi koristustöö. Kõik on kinni meie endi mõtlemises.

(jätkub raamatus)


Hiljuti õppis ta ära sõna “jõehobu”. Õigemini ütleb ta küll “jõ-hobune”. Vaatame pildiraamatut. Näitan ninasarviku pilti ja küsin: “Kes see on?”
Ta uurib. Otsustab: “Jõ-hobune.”
“Ei, see on ninasarvik!”
Ta vaatab veel korra, üritab võibolla mõttes seda sõna järgi ütelda ja peab seda mõttetult keeruliseks. Aga siiski, ta vaatab mulle rõõmsalt otsa ja pakub välja kompromissi. “Nina-jõ-hobune.”
Vaatame raamatut edasi. Tuleb hülge pilt. Vahib teine uhkelt vee seest välja.
“Kes see on?”
“Jõ-hunt!” paneb laps pärast pildi uurimist paika.

(jätkub raamatus)


Aga teeninduskultuur, see on Eestis ikka veel selline… koduselt karune.

Esimene stseen. Ühe kaubanduskeskuse lastetoast. Astume sisse, esimene lause meile teenindajalt: “Kuhu te saabastega tulete!”

Teine stseen. Ühest mööblipoest. Mina: “Kas saaks kiirelt vaadata, mis kangastega on võimalik seda diivanit tellida?” – “Einoh, tulge parem hiljem tagasi, teil tahab laps magama minna!” Marta oli end ühe diivani peale istuma toetanud ja pea seljatoele pannud...

Kolmas stseen. Istume lapsega taksosse, seletan juhile pikalt, kuidas meie kodu juurde saab sõita ja kus on ühesuunaline tänav ootamas. Taksojuht ei vasta midagi, isegi mitte “mhm”, paneb hääled sisse ja asub sõitma. Marta kõva häälega: “See onu ei oska rääkida!” Mina hakkan naeru puksuma. Onu (solvunud häälel ja vene aktsendiga): “Oskan küll!”

(jätkub raamatus)


Tel Avivi noortehostelites on hea süsteem: saab tasuta öömaja, kui teed päeval tööd mõnes hosteliga seotud firmas.

Sel hommikul juhatati mind kahe teise tüdrukuga õdusasse korterisse, mis pidi minema ümberehitusele. Meie tööks oli valmistada elamine ette renoveerimiseks: tõsta eelmisest omanikust jäänud asjad prügikottidesse. Olime ka päev varem teinud samalaadset tööd ühes teises linnaosas. Aga seekord tuli enne tapeetide kiskumist eemaldada ka kõik muud kultuurikihid: pildid, riided, kardinad...

Meie bossi ütluse järgi olevat korteris elanud stjuardess, kes kohtas oma elu armastust ja kolis Ameerikasse, saates sealt faksiga avalduse üürilepingu katkestamiseks ning teadaande, et loobub kõigist oma vanadest asjadest.

Nagu raisakotkad sorisid naabrid siseaeda tõstetud suurtes kilekottides. Loomulikult olime kõrvale pannud asjad, mis otsustasime endale võtta. Õhus hõngus seesama hasart, mida võib tunda kaubamajade allahindluspäevadel... Vahepeal marssisid elamisse mingid mehed – ei saanudki aru, kas naabrid või meie bossi tuttavad – ning tassisid minema tühjaks jäänud kapid.

Ma vaatasin seda lagunevat maailma ja ühtäkki sain sellest noorest naisest aru.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Epp Petrone ja Petrone Print OÜ, 2014

Toimetaja: Kaja Sepp
Keeletoimetaja ja korrektor: Egle Pullerits
Kujundaja: Margit Randmäe
Fotod: Epp Petrone erakogu
Kaanefoto: Aldo Luud

Trükk: Greif OÜ
ISBN: 978-9949-511-78-5 (trükis)
ISBN: 978-9949-511-79-2 (epub)

352 lk
pehme kaas, 210 x 143 mm

Osa lugudest on varem ilmunud Epp Petrone blogides, ajakirjas Eesti Naine ja ajalehes Postimees.

Kommentaar

  1. Küll ma mõtlesin, mida see kujundus mulle meenutab ja välja mõtlesin. 1992. aastal levitati Saksa kirjastuse GBV (Gute Botschaft Verlag) piibli lugemisele kutsuvat 64leheküljelist eestikeelset raamatukest “Kiri Sinule”, millel on väga sarnane kujundus. Päris plagiaadiga ilmselt tegu pole, aga väga sarnane idee on küll kujundajatel olnud. Minu jaoks tähendab see, et selle sarja raamatuid ma ostma ei hakka. Mingi tõrge on.

  2. Väga huvitav, meil pole sellest aimugi. (Raamatu idee on minult ja edasiarendus kirjastaja Tiina Tammeorgilt ja kujundaja Margit Randmäelt.) Kas Te teate anda selle raamatu linki? Näitab lihtsalt, et ideed käivad maailmas külakorda. Ja väga kahju, et sarja boikoteerima plaanite hakkama, loodame, et suudame teid ümber muuta.

  3. Mind huvitab kindlasti rohkem see, mis kaante vahele jääb. Olen lugenud paljusid “Minu” sarja raamatuid ja loetuga väga rahule jäänud. Küll ei lugenud ma kusagilt välja, et mingi uus sari selle raamatuga alguse saaks!?
    P.S. minu arvates on kaanekujundus kena.

  4. Tundub põnev :) Peaks vist jõulukingiks tellima.

  5. Ireene, meil on tõesti sellega uus sari algamas.

  6. Vähe on eesti kirjanikke,kelle teoseid raske käest enne lõppu panna,,,,”Elust kirju” oli üks neist teostest,,Tõeliselt haarav lugemine,,,

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga