Meie mesilased Krista Kivisalu

Ilmunud
10.2020

Tuhat tüdrukut tagaõues

“Ahsoo, kõik töömesilased on tüdrukud?! Oh, ma ei teadnudki!” On nii palju seda, mida me mesilastest ei tea. Kuidas nad suhtlevad? Mida tähendab neile kokkukuuluvus? Filosoofilist mõtteainest ja paralleele inimeste eluga jagub. Peale selle annab see raamat võimaluse –
vähemasti mõttemänguna – asuda mesilasi pidama. Kui kallis on inventar? Mis kuudel on töökoormus kõige suurem? Mida meega peale hakata? Kuidas teha endale meeaed ja -lilleaas?
Muide, see imeline pilt, mille valisime raamatu kaanele, ei ole raps. See on põldsinep. Aga rapsipõldudest, putukamürkidest ja sellest, miks mesilaste hukkumine on ohtlik meile kõigile – sellestki tuleb siin juttu.
Raamatu autor Krista on üles kasvanud mesitarudega maaperes. Kolinud siis linna ja hakanud ajakirjanikuks, nägi ta kord lennureisil hingeminevat filmi … ja leidis end elupöörde järel maalt, isatalust.
“Millega te siis tegelema kavatsete hakata?” küsis töötukassa nõustaja.
“Ma teen mesila!” vastas Krista hooga, imestades isegi, kust see mõte nüüd tuli.

„Meie…“ on kirjastuse Petrone Print uus sari, harivad kogemuslood maaelust.

Nii ma siis sõitsin loojuva päikese kiirte vihus kodu poole ja mu vana halli Audi pagasnikus kahes kastis kardinate all sumisesid mesilased. Sõitsin väga hoolikalt, ise elevil ja teadmatusest ebakindel. Oli tunne, nagu sõidaksin jälle sünnitusmajast koju, ainult et „lapsukesi” oli nüüd tuhandeid. Nad sumisesid minu meelest kuidagi rahulolematult ja mul tekkis noore ema ärevus: oskan ma nende eest ikka hoolt kanda?

(jätkub raamatus)

Nägin, et lennulauale saabusid nad järjest, kollased ja oranžid „püksid” jalas ehk õietolmutombukesed jalgade küljes, aga kus nad neid korjasid? Luurasin õue kõige õierikkamatel aladel. Uurisin poop- ja pihlapuud: kas nad korjavad siin? Ei, vist mitte. Sirelil? No ei sumise. Võililletupsudel? Mõni üksik. On lähedal mõni rapsipõld? Minu meelest mitte. Kus nad siis üldse korjamas käivad?

(jätkub raamatus)

Ma polnud plaaninud tol suvel enam uusi peresid teha. Aga Tallinnas käigul pakkus tuttav mesinik mesilasemasid. Kõhklesin: suve lõpul on üsna riskantne, et noor, paarumata ema leiab endale sobiva paarilise ja jõuab pulmalennule minna. Ma polnud kunagi mesilasemasid ostnud. Kas saan hakkama?

(jätkub raamatus)

Jätsin taru terveks päevaks kinni. Mis ikka juhtuda saab: tarus on küllalt õhku, süüa piisab, vett ka panin. Ja kui uks suletud, ei pääse pahad sisse kaklema. Pere saab vaikust ja rahu ja selles rahus on mesilastel võimalus Täpi lõhnadega harjuda.

Kui järgmisel päeval lennuava lahti tegin … vajusid välja laibad. Nägin selles head märki, järelikult on tarumesilastel olnud aega ja jõudu koristada.

(jätkub raamatus)

Mulle tundub kummastav, miks pole muidu nii tark mesilaspere leskedele mingit muud tööd välja mõelnud kui mesilasemaga paarumine. Kogu töö teevad tüdrukud, lesed nuiavad vaid süüa, undavad niisama kärgedel ja ootavad oma elu kõrghetke ehk pulmalendu.

(jätkub raamatus)

Augustis algab tarus üks järjekordsetest draamadest: leskede väljaajamine. Kui võtta endale aega, istuda taru juures ja vaadata elu lennulaual, avaneb järgmine vaatepilt.

Üks mesilane sikutab lennulaual teist, suuremat. Suurem punnib vastu. Ei taha minna. Teine väike tuleb appi, sikutavad koos. Edasi-tagasi, kukerpallitades, lahti rabeldes ja uuesti haardesse võttes tammub see kolmene punt, kuni lõpuks lennulaua servalt alla veereb. 

(jätkub raamatus)

Kui inimnaiste tujud käivad kuu rütmis, siis mesilastüdrukute meeleolu valitsevad aastaajad. Minu vaatlused näitavad, et kevaditi on tüdrukud rahulikud ja leplikud ega lase end mesinikust segada. Oma mõju on küllap sellelgi, et pered on väikesed, tüdrukud juba eakad, nad on pika talve üle elanud ja nende põhienergia läheb haudme kasvatamisele ja värske toidu tarru toomisele. Mu mentor-mesinik Tiit rääkis, et kui tema poeg oli väike, pani ta kevadisel tarude puhastamise ajal ligemale aastase tita , kes isaga „töö” juurde kaasa kippus, kord niisama prooviks otse tarru istuma ja laps sai seal rahulikult hakkama.

(jätkub raamatus)

Üks eriline oskus on mu nutikatel tüdrukutel veel: nad võivad, kui tahavad, endale ise uue ema teha. See kõlab nagu lastekrimka, on aga järjekordne putukapere ellujäämiseks hädavajalik oskus. Ma usun, et ema väljavahetamise idee ei tule perele niisama, mingist tujust, vaid vajadusest ellu jääda. Võtan selle fakti aluseks, keeran lastele mesilastest rääkimas käies vinti veidi üle ja pajatan: „Mesilastel on supervõime: kui neile mingil põhjusel nende ema ei meeldi, teevad nad endale uue! See jutt kõlab laste kõrvadele lõbusalt, alati tuleb vastuseks elevil „Ohoo!”, aga kohal viibinud emad on mulle ka häiritud pilke heitnud.

(jätkub raamatus)

Tänavuse koroonapandeemia ajal tõusis nakkustega tegelemine üleüldiseks teemaks ja selle valguses ei saa ma rääkimata jätta mesilaspere saavutustest selles vallas. Sest mõelge ise: taru sisemus on bakterite ja viiruste unistus. Seal on soe, niiske, kümneid tuhandeid isendeid ninapidi koos. Kahemeetrisest vahemaast pole lõhnagi! Aga mesilaspere on visa ja otsib viise end kaitsta.

Alustame ennetusest.

(jätkub raamatus)

Kui esimest korda kodus suu lahti tegin ja avaldasin, et tahan lilleniitu, vaatas isa mind kerge pettumusega. Tema on viimased 50 aastat püüelnud selle poole, et maja ümbert oleks kõik niidetud, meie koduümbruse heakorda on kolhoosiajast saati teistele eeskujuks toodud. Aga nüüd siis – lilleniit, õigemini teekond sinnapoole. Niit tähendab ju, et muru asemele tuleb niitmata ala?!

(jätkub raamatus)

Mesi on nagu vein: kaugelt vaadates on iga mesiniku purgike samasugune nagu teisel, aga lähemalt uurides on igal oma värv ja maitse. Nii sünnivadki küsimused: miks mõni mesi on tume ja teine hele? Kas üks mesi on kasulikum kui teine?

(jätkub raamatus)

Maitseainetest on klassika muidugi kaneel. Mesi kaneeli ja õunapulbriga maitseb nagu jõululaupäev! Samuti meeldib mulle väga jahvatatud ingveriga maitsestatud mesi, kurkumiga mesi on põnev, ka vanilli olen meega seganud. Ürtidest sobivad meega hästi rosmariin, lavendel, tüümian. Ürtide kasutamisel sain selgeks kaks reeglit. Kui tahad maitsemett säilitada pikema aja jooksul või teed seda kingiks, kasuta kuivatatud ürte. Miks?

(jätkub raamatus)

Üks omamoodi areng veel: ma ei armasta üldse enam nii palju magusat kui varem. See pole otseselt seotud tervise ega dieediga, magus lihtsalt ei isuta. See-eest kasutan mett söögitegemisel. Olen mesilastega koos elatud aastate jooksul vähehaaval välja tõrjunud suhkru meie laualt.

(jätkub raamatus)

Kui ma mesilaste surma peale mõtlen, tuleb mulle esimesena silme ette ikkagi kollane rapsipõld. Sümbolina, sest see põld tähendab intensiivpõllundust, see tähendab elurikkuse kadu ja vaesemat maastikku, mis mõjub hävitavalt taime- ja putukaliikidele, ja selle hooldamine nõuab pestitsiide. Kollane rapsipõld on saanud mu silmis ähvardava ilme. Aga kunagi oli see ilus. Mäletan, kui 1990ndate lõpul ilmus ühes naisteajakirjas üle kahe lehe pilt tuntud lauljatarist, kes kükitas kollasel rapsiväljal, tundus see imekaunis. Ma usun, et nüüd see armas lauljatar enam rapsipõllul ilupilte teha ei taha.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Krista Kivisalu ja Petrone Print OÜ, 2020

Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Anu Parnabas
Kujundaja: Margit Randmäe
Fotoalbum: Krista Kivisalu erakogu, kui pole märgitud teisiti

Tagakaane foto: erakogu
Esikaane foto: 123rf.com

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

ISBN 978-9916-605-29-5 (trükis)
ISBN 978-9916-605-30-1 (epub, EDRK)
ISBN 978-9916-605-31-8 (epub, Rahva Raamat)

pehme kaas, 144 x 210 mm
160 + 16 lk

15.00 

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Aet
11 kuud 7 päeva tagasi

Olen lapsest saati olnud loomaraamatute fänn. Kuigi mu põhihuvi on imetajad, kirjutatakse paljude tõsiste loodushuviliste (näiteks G. Durrell) lugudes kõigest looduses leiduvast, ka putukatest. Mesilased oma kollektiivsuses on olnud põnevad ka teadlastele, seega ei pidanud ma end Krista Kivisalu raamatut kätte võttes täielikuks võhikuks. Uskusin, et tean mesilastest üsna palju. Üllatusin, mida kõike juurde õppisin! Polnud ma midagi kuulnud vääremadest ja ei osanud arvatagi, kui laialdaselt mett võltsitakse.
Mulle meeldib väga Petrone Prindi uue Meie sarja ülesehitus, kus jutustavas laadis (ja jutustada Krista oskab, tundsin end nagu istuksime koos kohvitassi taga ja vestleksime) lõigud mesinikuks saamisest ja mesiniku töödest-tegemistest vahelduvad küsimuste-vastustega mesilasi puudutava teabe ja praktiliste nõuannetega.
Näiteks saame teada, et oma tundlikust mesilas- ja herilasmürgi suhtes saab testida Synlabis ning kuskohast leida abi, kui avastad mesilased oma korstnalõõrist*.
Kokkuvõtteks – soovitan soojalt ja jään ootama järgmisi Meie-sarja lugusid.
*minu kodus, muide, juhtus kümmekond aastat tagasi just selline lugu. Kuna Krista raamatut mul tookord abiliseks polnud, siis tegeles probleemiga korstnapühkija ning pärast pidin tahmaluugist välja tõstma ligi veerand ämbrit pigi-tahma-mee segu, mis oli üks kleepuv ja tüütu töö.

Liige
Mae Lender
11 kuud 8 päeva tagasi

Ei ole ma mesinik, pole selle mõttega kunagi mänginud ka ja ega ma päris lähedalt ühtegi mesinikku tunnegi ja kui aus olla, siis tarbin mett üldse kahetsusväärselt vähe (peamiselt pardi ja seaprae masseerimiseks ja salatikastmeks), aga… no küll oli haarav lugemine. Milline põnev ja veider ja nutikate tegelastega maailm, ma ütlen.
Mõelda vaid, kuidas mesilased omavahel suhtlevad, kuidas mesilasema välja vahetavad, kui kõrgel neil pulmalend aset leiab. Ahjaa, ja mesilastel võib ka kõht lahti olla! Ja kuidas nad tarru pugenud hiirt kohtlevad (lõpuks laipa palsameerides). Või kas mesilased ka magavad, joovat vett, ja neil on viis silma. Ja mesilasemasid saadetakse koguni postiga! Või et mida teha sülemiga, kui see su aeda juhtub potsatama. Ma mäletan lapsepõlvest, et meie aeda puu otsa ükskord selline seltskond laekus, aga ega ma mäleta küll, kas ja mida me nendega tegime.
Ma ei tea, et ma autorilt midagi varem lugenud oleksin, aga kadestamisväärselt hea sulega on ta küll.