Meie kalkunid Väike Myy

Ilmunud
07.2020

Viidik, Supikalkun, Emakesed... ja teised

Väikese Myy nime taga peitub üks pisike kalkuneid armastav memm Ülle. Tema kalkunid on peaaegu sama suured kui ta ise, ja nad on Väikesele Myyle palju õpetanud: lojaalsust, heavanemlikkust, peenetundelisust, aga ka siirast edevust, musikaalsust ja rütmitaju.
Eks õpilane ise ole ka teravsilm olnud. Oma igapäevatöös tegeleb ta inimeste aitamisega – Väike Myy on nõid, kes oma privaatsuse hoidmiseks tegutseb ainult interneti teel.
Mida me sellest raamatust teada saame? Peale linnupsühholoogia ja põnevate-kurbade lugude saame aimu, kas meile võiks sobida kalkunite pidamine, olgu siis koos kanadega või eraldi. Miks kalkuneid pidada, kuidas seda teha, kas see on mõistlik, kas see tasub ära, mida see õpetab? See raamat pakub meile ses osas mõtteainest.

„Meie…“ on kirjastuse Petrone Print uus sari, harivad kogemuslood maaelust.

Võib öelda, et Supikalkuni tulevik oli tegelikult juba nimepaneku hetkest peale kindlaks määratud. Äbariku olemisega, pehme iseloomuga, ja ka väljanägemine polnud poisil suurem asi: määrdunudkollased suled, katkutud saba, armiline ja korpas silmnägu… ühesõnaga Supikalkun!
Aga siis koitis päev, mil olin sunnitud ümber hindama oma senised arusaamad.
Meie õuele sattus võõras koer: noor, suur ja lusti täis. Linnupere kiirem osa põgenes kabuhirmus lauta, kukk karjus meeleheitlikult naisi taga, haned ajasid hiljaksjääjaid enda ees. Ilus Poiss koos kaasaga pages esimeste hulgas päästva katuse alla. Õu oli paari hetkega tühi.
Ja siis kuulsin oma selja tagant sõjakat kulinat.

(jätkub raamatus)

Raske oli vaadata mahajäänud peret. Isa oli nagu mõistuse kaotanud, käis ja otsis ja kutsus… Käis ära ka seal mõrvapaigal oja ääres, hulkus ringi päris arutult… Aga teatavasti ei oska lind seostada asju nii nagu inimene – isegi kui ta võitluskohta nägi, ei tekkinud tema peas kindlasti mingeid seoseid, et need seal võisid olla tema kaasa jäänused. Linnud õnneks ei mõtle nagu inimesed ja temale tundusid need suled seal lihtsalt mingi praht. Tema otsis elavat kaasat, kes millegipärast enam ei vastanud…
Lapsed, omaette kobaras, nutsid ka. Mitu päeva kestis see hingelõhkuv vaatepilt, siis tuli Supikalkunile meelde, et lapsed on vaja üles kasvatada leinast hoolimata. Ta kutsus oma pere jäänused kokku ja asus teise ilma läinud ema kohuseid täitma.

(jätkub raamatus)

Meie lauta oli suve jooksul kolinud ka suur hulk varblasi. Pidasime nende kui võimalike haigusekandjatega pikka võitlust, aga visad värvukesed leidsid ikka üles iga prao ja augukese, kust toiduküna juurde pääses, nii et sügiseks täienes varblaste koloonia uskumatute mõõtmeteni. Nad omandasid ülbe ja nõudliku käitumisviisi: istusid õrrel reas nagu kanad ja nõudsid häälekalt oma toiduportsjonit.
Kui talvel ukse kinni panime, sulgesime ehitusvahuga ka ventilatsiooniavad, et varblased ei saaks talvituma jääda. Võta näpust: kahe päevaga olid avad lahti nokitud ja üürilised kohal, kehitasid aga uhkelt tiibu ja nõudsid kõva häälega süüa: hulk tööd ju tehtud ja kõhukesed tühjad.

(jätkub raamatus)

Pidasime abikaasaga aru. Teadsime juba, kui korralik ja puhas lind see Emake on, nii et põhimõtteliselt võinuks ta ka toas oma tibud välja haududa. Aga kuidas? Esiteks ei olnud see lind kunagi toas käinud ja teiseks ei olnud meil köögis peale ümberehitust enam ühtegi vaikset nurgakest, kus lind saaks rahus olla.
Otsustasime siiski proovida, vaadates, kui kangekaelselt see Emake jahedas laudas „haudus“. Tõin banaanikasti heintega sisse ja seadsin teise karbi risti peale, nii et tekkis varjav kaetud ots. Ainuke mõeldav haudumiskoht oli meie köögis akna all, kraanikausi ja külmkapi vahel – keset kõige tihedamat liiklust. Katteks sobis roosa sitskardin. Seadsin varem kogutud munad paika ja läksin tõin Emakese, et uurida, kas need tingimused sobivad talle.

(jätkub raamatus)

Hommikul ootasid ees halvad uudised: kanaema ajas võõrad tibud lihtsalt minema, ei lubanud neid enda omade juurde ei sööma-jooma ega sooja. Millegipärast ei taha kanad eriti just musti tibusid omaks võtta, isegi omaenda välja hautud tõmmudesse tibudesse suhtuvad nad sageli kahtlustavalt. Rassistlikud ilmingud kanailmas, nii see on.
Korjasin vaesed lapsukesed pihku, et tuppa enda juurde viia, aga möödaminnes astusin ka kalkunipere juurest läbi. Näitasin õnnetuid orvukesi Emakesele.

(jätkub raamatus)

Kiirustabki mees lauta, vaatab sealse pere üle, uurib läbi võrgu kastis hauduvat mammat, imetleb eraldi boksis mängivaid lapsi. Seisab ja mõtleb, arutab ja arvutab… Tuleb oma mõtetega taas tulemusele, et kuskil peab olema kadunud naisuke… ja läheb uuele ringile, lendab üle aia, kutsub naist hoovis, ka otse puukuuri juures, aga naine püsib ikka vait, ainult ta figuur paistab riida otsast.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Ülle Solovjova ja Petrone Print OÜ, 2020

Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Margit Randmäe
Fotoalbum: erakogu, kui pole märgitud teisiti

Tagakaane foto: erakogu
Esikaane foto: Andy Reago ja Chrissy McClarren, Flickr

ISBN 978-9916-605-17-2
ISBN 978-9916-605-18-9 (epub)
ISBN 978-9916-605-19-6 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

pehme kaas, 144 x 210 mm
144 + 16 lk

 

15.00 

Laos

Ostan e-raamatuna
Samalt autorilt:Väike Myy

Kommentaarid